reede, 2. august 2013

02. august 2013 - Eestlased ja kakskeelsus

Kuigi ma veedan praegu oma aega Suurbritannias, jälgin ma siiski ka Eestis toimuvat ning täna Delfit avades sattus esimeste artiklitena kõrvuti kaks huvitavat teost.


Eestlane Eestis kuulutab, et kaotaks Tallinnas kakskeelsuse ja samas eestlased Soomes ajavad asju, et saaks sisse eesti keele õppe.

Ma saan aru, et tegemist on natuke erinevate asjadega, ent siiski näivad need kaks artiklit kõrvuti nii ilusad välja. Ja samas nii vastuolulised.

neljapäev, 4. juuli 2013

04. juuni 2013. - Midagi positiivset

Kuigi tegemist on enamjaolt kriitilise vaatega leheküljega, on mul tegelikult üsna suur rõõm teha vahelduseks ka seda, mida ma eriti hästi ei oska - kiita.

Nimelt sai tuju heaks juba hommikul, kui ajalehtede ülevaateid jälgides kuulsin tavapäraste masendavate uudiste keskel ka midagi positiivset.

Maalehe poolt intervjueeritav Lääne-Virumaa ettevõtja Anti Puusepp ütles muuhulgas välja ka lause:


Jah - 2000 eurone palk on see, mida ta oma töötajatele maksab ning isegi, kui mitte seda lihttöölise jaoks Eestis tavatu suurusega numbrit arvestada, on väga kiiduväärt selline suhtumine tööandja poolt.

Miks on selline eetikakoodeks vaid niivõrd vähestel, et kuuled neist nõnda harva?

Hoopis tavalisem on see, et palgatõusu küsides vangutavad tööandjad pead, kurdavad majandusraskuste ja mis iganes muude põhjuste pärast.

Ja siis sõidavad õhtul koju oma tuttuue Mercedese, Audi või BMW'ga, mis tuli soetada endise, hullult iganenud eelmise aasta mudeli asemele.

Kokkuvõtteks: tubli, Anti!


reede, 28. juuni 2013

28. juuni 2013 - Ecolines'i buss jälle kraavis?!

Täna Delfit lugedes jäi silma artikkel sügavatest ja eluohtlikest maanteekraavidest. Silma jäi just seetõttu, et artiklit illustreeriva foto peal külitas maanteekraavis õnnetu ilmega Ecolines'i buss.

Kuna ma ise olen mingil hetkel oma elus olnud seotud Ecolines'iga, siis tekitas see taaskord küsimuse, millest ma tollal oma seotuse pärast eriti kirjutada ei tahtnud. Toona tundunuks see lihtsalt ärategemise või -panemisena ning kirjutatu mõte oleks tõenäoliselt seetõttu paljuski kaduma läinud.
Praegu aga võin seda südamerahuga teha ega pea kartma, et minust valesti aru saadaks - eriti veel peale mitte eriti sõbralikku lahkuminekut.
Seega - miks on meie ajakirjandus niivõrd äraostetud, et ühtede ettevõtete avariide ja kõksude kohta pannakse kuhjas logoga fotosid või nagu praeguselgi juhul - pannakse neid logosid ka sinna, kus need asjasse üldse ei puutu samas kui teiste, lemmikute, avariide kohta puuduvad pildid teinekord isegi siis, kui avarii tegijaks oli lemmiku enda firma buss. Nagu näiteks siin.
Minu arvates peaks selliste konkreetseid juhtumeid mittekajastavate artiklite puhul säilitama viisaka erapooletuse ning leidma ka erapooletu pildi.
Või tegema siis kõikidele võrdsel määral antireklaami. Pilte ju jagub:


Seega võiks enne selliste fotode ülesriputamist suvaliste artiklite juurde ka mõelda, millist reklaami need edastavad.

Kui mõne konkreetse firma esindajad just erinevate väljaannete toimetusi külastades oma rahakoti paksuses kaota... Aga sellist asja meie riigis ju ei toimu.
 
Aga jah - lühidalt: kas tõesti peavad KÕIK ajakirjanikele nende töö eest maksma hakkama, et nad taas oma tööd erapooletult tegema hakkaksid???

teisipäev, 2. aprill 2013

2. aprill 2013. - Tähelepanekuid elust

Tere!

Pikalt pole kirjutanud ja ei hakka seda ka täna tegema - aega on lihtsalt niivõrd vähe. Siiski tekkis soov midagi kirja panna ning kuna tegemist on mingil määral kriitikaga, siis otsustasin sellele paigale eluspüsimiseks vajalikku õhku sisse puhuda.

*

Esimese näite puhul ei ole küll tegemist puhtalt meedia ja poliitika kriitikaga, millele see veebiväljaanne keskendub. Siiski on puutepunkt olemas - nimelt pealkirjas. Päev Eestis.

Mul on kaks naabrit... Tegelikult on mul neid muidugi rohkem, aga praegu soovin ma välja tuua neist vaid kaks. Üks neist elab minuga samas majas, teine üleaedne oma eramus.

Minu maja elanik on oma kaks poega kaotanud vanem naine, keda ma peaaegu iga päev trepikojas näen ja seetõttu kuulen vahepeal ka tema arvamusi elust ja olust. Mõned päevad tagasi suitsult tulles kohtasin teda taas ja seekord võeti teemas hinnad poodides ning juba unustusse vajunud hüüdlause "Euro hindu ei tõsta". Naine kurtis, et peale kommunaale pensionist ülejäävast rahast ei saavat ta kunagi kõhtu täis. Et hinnad on nii meeletult tõusnud. Ta mainis oma jutus ka hakkliha.

Ma oleks selle jutu unustanud nagu ma teen enamuse tema juttudega, sest tavaliselt om meie kohtumise hetkel minul üsna kiire, kuid sel päeval sattusin ma hiljem Maximasse ja siis ma vaatasin asjad huvi pärast üle.

Kroonidesse ümberarvutatult maksis veisehakkliha umbes 75 krooni kilo ja Lätis toodetud suitsuskumbria 110-120 krooni (7 koma millegagi eurot). Kuigi ma tavaliselt ei virise hindade üle ja ma ei taha seda ka praegu teha, siis ära märkida tahaks ikka, et napilt enne euro tulekut sai selle kalanässaka praeguse hinna eest paar kilo korraliku suitsusinki.

Aga need ei olnud hinnad, mis mind sel päeval häirisid.

Poest tagasi tulles autoga oma tänavasse pöörates pidin pidurdama, sest enne minu maja oli end mingi suur veok keset teed parkinud. Tegin siis väikese ringi, et maja ette jõuda ning avastasin, et rekka oli oma maja juurde tellinud teine naaber, see eramaja omanik.

Ei, mitte selleks, et mööblit vedada või muud olulist asja ajada - tema oli tellinud suure konteineri ja kopa, et need tema aiast talvega kogunenud lume ära veaks. Õhtuks märkasin, et rekka tegi kaks tiiru, sest lumi ühe korraga veetud ei saanud.

Niisiis - mind ei pannud päevale Eestis mõtlema mitte selline ülbus, et oma eralõbu pärast blokeeritakse pooleks päevaks terve väikese tänava liiklus.

Häiris mind see, kuidas üks osa meist kulutab niivõrd mõttetute asjade peale sellise hunniku raha, millest temast kahekümne meetri kaugusel elav inimene saaks pea, et terve kevade enda mõistes korralikult süüa.

*

Teine tähelepanek puudutab meediat juba rohkem, samas natuke vähem Eestit.

Kuna mulle meeldib vahel õhtuti internetist vaadata inimeste õnnestumisi ja ebaõnnestumisi (see on üks asi, mida me terve perega koos teeme), siis viimastel päevadel on mind hakanud häirima üks pisiasi. Pisiasi, millega tänapäeva maailmas peaks rangelt võttes juba väga harjunud olema. Siiski...

Ma ei hakka midagi rasvaselt välja tooma, kõik on väga ilus, aga kui ma vaatan seda kaheksa aastase lapsega, siis tekivad mõtted, et võib-olla peaks ma lapse alles siis kutsuma, kui video on käima pandud. Hmm... See vist ei aita, sest kui vaadatav video lõpeb, siis ilmuvad kohe nn soovitused:
Siit tekibki küsimus - kas tõesti ei suudeta oma tooteid müüa reklaami abil, mis ei sisaldaks seksi (nii otseses kui kaudses mõttes)?

Võib-olla on Youtube.com natuke liiga ekstreemne näide selle küsimuse esitamiseks, kuid sama tendentsi on märgata ka meie meedias. Kas meile on sellist reklaami tõesti nii hädasti tarvis?

Ühe tunnustatuima ulmekirjaniku Isaac Asimovi kahes raamatusarjas - nii robotisarjas kui ka Asumis - on mainitud kahte inimkonna tuleviku asundusplaneeti - Solariat ja Aurorat.

Solaria oli planeet, mille elanikud võõrandusid nii otsesest suhtlemisest kui ka seksuaalsest kontaktist, muutudes viimaks hermafrodiitideks, mis viis selle planeedi lõpuks hävinguni. Inimesed vajavad suhtlemist ja seksuaalsust, et jääda inimesteks.

Aurora oli aga planeet, kus seksuaalsusesse suhtuti väga vabalt - umbes nõnda, kuhu meie tsivilisatsioon praegu oma vabaduse ja isiklike õiguste kehtestamisel tüürib. Et äratada natukenegi huvi selle autori vähemtuntud raamatute vastu, siis lisaks Aurora saatusele paneb Asimovi looming mõtlema ka muudele olulistele asjadele.

Kas me tahame ikka sellist tulevikku, mille eest on meid juba hoiatatud?

*

Kolmas uitmõte (uitettepanek???) tekkis ka päev või kaks tagasi seoses valdava kriitikaga meie valitsuse suunal.

Riigikogu asub Toompeal, mäe otsas. Samuti eelistavad kõrgetel kohtadel või korrustel istuda paljud tippjuhid. Võib-olla ongi asi nii selle pärast, et kõrgel istudes argimüra ei sega ja on üle argiprobleemide näha seda üldist pilti. Vajalik nägemine kindlasti.

Samas on ühiskonna struktuur ikkagi püramiidi meenutav. Või kuuske, sest kuusk on ka eemalt vaadates püramiidjas.

Võib-olla peaks valitsusele tegema kaks peakorterit. Pool aastat ühes kohas, pool aastat teises.

Kui esimene neist asub juba mäe otsas, siis teise asetaks kindlasti koopasse.

Miks just koopasse?

Lihtne. Koopast on hästi näha, kas ja kui palju on mädanenud selle ilusa püramiidja kuuse juured, mis seda puud üldse toidavad ja püsti hoiavad.

Võib-olla järgneks sellisele nägemisele ja enam vastutustundlikke otsuseid.

Ilusat ööd!

teisipäev, 29. jaanuar 2013

29. jaanuar 2013 - aupaklikud avastused

Tere päevast!

Kuidagi imelik on pärast pikka pausi kirjutamist ilma pikema sissejuhatuseta. Samas ei tahaks alustada ka vabandustega. Seega - ei vabanda, vaid kirjutan.

Presidendiproua Evelin sai Kambodžast Eestisse naastes kõrvakiilu, kirjutab Delfi.ee lühikokkuvõttes Kodukirjas ilmunud persoonloost. Hoolimata faktist, et reis ise toimus paar aastat tagasi, on kõrvakiil hästi meeles. Valu tekitajaks olevat meedias kajastatav inimeste meeleolu ja virin. Magusvalusa meenutusena toob Evelin välja ka lombaka ja vaese paadipoisi, kellest Eesti inimesed õppust võiksid võtta. Selline väljakutse tundub praegu aga ettevalmistava väljakutsena valmistuda meie endi tulevikuks: asjade jätkudes võime olla samas olukorras kui too paadipoiss, aga selleks, et ellu jääda, peaksime siiski tundma uhkust oma kodumaa üle.

Evelin - eestlased tunnevadki tavaliselt uhkust oma kodumaa üle. Olgu see sulle teadmiseks! Eestlased virisevad, sõimlevad ja kaeblevad mitte oma kodumaa, vaid seda juhtivate inimeste pärast. Kui sulle tundus selline suhtumine kõrvakiiluna, siis oleks võib-olla mõttekas üle vaadata enda teod ja ehk on kõrvakiilude ning suhtumise põhjus just seal.

*

Kõrvakiiludest rääkides - kõik meediakanalid pasundavad praegu koolikiusamisest. Seekord kiusamise ohvrina küll õpetaja. Ühes teemat kajastavas artiklis ütleb oma arvamuse ka Viira kooli direktor. Omamoodi huvitav on muidugi väide nagu oleks õpetaja toimuvast kerges šokis. Imelik? Arvan, et samasuguses šokis oleks kõik juhataval-suunaval ametialal olevad inimesed, kui neil oleks võetud juriidiline õigus ennast kaitsta juhul, kui juhatatavad/suunatavad otsustaksid ühel hetkel pead tõsta ja füüsiliselt vastu hakata.

Siiski ei olnud antud väide kõige tähelepanuväärsem, pigem sattus ootamatu avalduse kategooriasse ütlus, et õpetaja isiksus peaks ennast sobitama klassiga. Võib-olla see ongi valdav mentaliteet koolides, et ennast sobitama ja lõmitama peavad õpetajad, mitte aga need, kelle jaoks need kasvatus- ja haridusasutused loodud on. Igal juhul annab see eluks suhteliselt väära ettekujutuse, kui õpilane ei pea enda kohuseks ennast keskkonna jaoks sobivamaks muutma.

Budismi üheks kandvamaks ideeks on alati peetud järgmist mõtet: "Ära püüa maailma muuta enda järgi, püüa ise kujuneda maailma järgi." Budistid on rahulikud, mõistlikud ning edukad.

Praegune koolisuhtumine taob aga õpilaste ajudesse, et muutuda pole vaja - küll maailm end ise nende järgi sobivasse asendisse keerutab, kui piisavalt näppe visata ja lõugu laiutada. Kahjuks tekib aga niimoodi igaühe jaoks täiesti oma maailm, mis teineteisega koos eksisteerida väga harmooniliselt ei saa.

*

Seekord selleks - lähitulevikus püüan leida rohkem aega, et meedias toimuvat sagedamini jälgida.