Üle pika aja; Chromatics - Tick Of The Clock (2011)

 Sõnad. Mõtted. Vaikus mõtete vahel ja kaua aega väljaütlemata sõnad.

Pea neli aastat ei ole blogi kirjutanud ja kas on sellest midagi muutunud? Ei - vist mitte. Seega ei muuda kirjutamine mitte midagi.

***

Mingil ajahetkel oma elus ma mõtlesin, et kirjutamine on see kõige-kõige asi elus, millega ma tegeleda tahan. Enam ei tea. Ei tea, mis on see kõige-kõige ...

***

Disc golf?

Jah, uus hobi, juba viimased paar aastat. Lennutada looduses kettaid ja mõelda, et see on see asi, mida ma teha tahan. Aga kas ikka? Ei tea ...

***

Tallinnast on saanud Järvamaa. Elukohamuutus paar aastat tagasi. Pikad perioodid Hispaanias. Üle saja tuhande kilomeetri roolis erinevais Euroopa paigus - ikka ei ole rahu.

Kus ma olla tahan? Miks ma olla tahan?

***

Hakkaks uuesti kirjutama, sest see on olnud tegevus, mis on andnud seni kõige rohkem vastuseid ... Ei tea ...

***

Ja kõige rohkem ongi elus asju, mille kohta saan vastata lihtsalt, et ei tea ...

8. märts 2020 - Mitmel teemal, ka päevakajalistel

Tere päevast!

Kui ma seda konkreetset blogi aastaid tagasi pidama hakkasin, oli kandvaks ideeks luua (konstruktiivset) kriitikat meedia, poliitika ja miks ka mitte - igapäevase elu suunal. Et see ei tunduks aga lihtlabase nokkimisena, olen paljude teemade puhul püüdnud alati ka rõhutada, et ma ei ole spetsialist, et panen asju kirja läbi selle vaatevinkli, kuidas see minule kui kõrvaltvaatajale tundub. Paratamatult on aga juhtunud nii, et need hetked, mis on ajendanud mind lõpuks ka kirjutama, on mind naerma ajanud. Tõsi - sugugi mitte lõbusalt. Pigem on see ikka selline ahastav kõõksatus ...

Ja kuigi ma just 4. märtsil kirjutasin siia postituse, ei läinud mööda ühte tundigi, kui sotsiaalmeedia kaasabil tuli silme ette uudisnupuke, mis taaskord sellise kõõksatuse esile kutsus.

Eesti "Rahvas, annetage, kurat võtaks!" Vabariik

Seda teemat olen peas veeretanud varemgi, aga ehk ei ole see nii selgelt mulle varem silme ette sattunud. Kui kunagi paluti läbi meedia annetusi vaid hooajaliselt, siis nüüd toimub see aastaringselt. Sel aastal liigutati annetuste võimalus ametlikult juba ka tuludeklaratsiooni juurde. Hea mõte ju ... Või kas ikka on?

Mina isiklikult kinnitasin deklaratsiooni ära, korraks käis küll pilk sinna annetuste suunas, aga kaine mõistus ütles, et kahe tagasisaadava euroga ei hakka nüüd kah kedagi mõnitama.

Ja siis tuli paar päeva hiljem mingis uudistesaates juttu ühe maksuametnikuga, kes kurtis (sõnavalik johtuvalt kontekstist ja jutu sisust), et annetusi on senistest tagastustest tehtud ainult alla ühe protsendi. Võib-olla ma olen sellel annetuste teemal aastatega ehk liiga tundlikuks muutunud, et nägin tolles jutus kerget etteheitet ... Kahjuks ei mäleta enam viidet asja kontrollimiseks panna, sest tollal ei olnud üldse mõtteski siia kirjutama hakata.

Igatahes ... Mainitud neljandal kuupäeval sattus silme alla siis järgnev Postimehe artikkel (see juba lingiga) väikesest Sandrast, kes vajab abi ellujäämiseks abi annetuste kujul, soetamaks vajalikke seadmeid.

Sisemuses kihvatas taas midagi. Aga põhjus, miks ma sellest üldse siia kirjutan, peitub sinna artikli alla postitatud teises uudises.

"Kõrgeid ametnikke ja riigikogulasi ootab palgatõus" - sama kuupäev,  sama ajaleht, lihtsalt rubriigiks teisel Tervise asemel Majandus.

Ja see oli uudis, mis tegi meie riigi eelneva annetusvajaduse kohta käiva uudise taustal vägagi haletsusväärseks. Kindlasti on neid, kes tahavad asju numbritesse ümber tõlgendada ning leida Haigekassale vabandusi. Oli viimane suurem kampaania ju Annabeliga, kes vajas tõesti suuri summasid, et minna teisele poole maailma operatsioonile, aga olgem ausad - isegi suur summa ei saa olla vabanduseks sellisel juhul.

Mis muudab aga jutuksoleva Sandra loo eriti ahastavaks, siis tsiteerin nimetet artiklist: "Kõige selle hind on kokku pea 6300 eurot ja riik seda Sandra diagnoosi puhul ei kompenseeri."

Ausalt - tegemist ei ole ju sadadesse tuhandesse või miljonitesse ulatuva kuluga, mille tegemiseks peaks eelarveid ümber kirjutama või suuri riigihankeid korraldama. Piisaks ehk vaid märkest "erakorraline ravi" või muu analoogne termin. Aga ei - pigem lükkame sellise haigusjuhu rahva südametunnistele.

Vahemärkuseks - et ei tekiks juhuslikke targutajaid, et miks ma siis ise ei aita selliseid abivajajaid, siis teadmiseks, et tegelikult ma aitan. Pisike ettevõtte, milles ma töötan, tegi juba mitu aastat tagasi otsuse, et koostööpartneritele ja klientidele jõulukinkide jagamise asemel toetame me pigem abivajajaid.

Riigisõbrad ja matemaatikud võivad nüüd oma arvustuste ja Exceli-tabelitega hakata kindlasti tõestama, et selliseid juhtumeid on veel ja kogusummas oleks selliste erakorraliste juhtumite kulu riigile väga suur katsumus kui isegi mitte võimatu. Tõenäoliselt jääks ma väitluses nende matemaatikuga hätta, aga ikkagi ...

Kui riigil on raha, et aina suureneva ametnikearmee palku tõsta, võiks natukenegi omi prioriteete üle vaadata ja isikliku kasu asemel eluliselt vajalikele asjadele mõelda. Seda enam, et ajalugu on näidanud, et suurem sissetulek ei muuda neid ametnikke ei targemaks ega efektiivsemaks oma tööpostil.

Sellelt mõttelt ongi ehk parim liikuda edasi järgmise, veel päevakajalisema teema juurde.

Veel ohtlikum viirus kui COVID-19

Mis võiks praegusel ajahetkel olla veel ohtlikum viirus kui koroona? Kindlasti mitte gripp, sest lisaks väiksemale surevusprotsendile on gripp juba tuntud haigus ja hoolimata raskematestki tüvedest on selle vastu vägagi tõhusad ravimeetodid. Uue viiruse puhul alles kogutakse infot ja otsitakse efektiivseid tuvastamis- ja ravivõimalusi.

Pigem võib covid-19st ohtlikumaks pidada levikut viirusel nimega "ükskõiksus". Eile hilisõhtul, kui ma praeguse blogikirje kirjutamise peale mõtlesin, ei olnud Itaalias veel karantiini välja kuulutatud ja hommikused Itaaliasse lendajad jutustasid enda teooriatest.

Et siis mägedesse ravima ja UV-kiirgus ja kõik muu selline jutt koostöös ausalt öeldes täiesti lolli ükskõiksusega? Kui mäed raviksid ja/või takistaksid seda uut viirust, siis miks nii paljudes riikides on praeguseks hetkeks nii palju nakatunuid, kes on teadaolevalt tulnud just sealtsamast mägedest? Täpselt sama vastuküsimuse saab esitada ka neile, kes väidavad, et tervislik ja aktiivne elustiil aitab seda nõmedat koroonat eemal hoida? Kas need sajad ja võimalik, et tuhanded turistid, kes on mägedest nakkusega koju jõudnud, on siis tegelikult olnud lihtsalt sellised, kes käisid suusakuurortites voodis vedelemas ja laisklemas?

Sellised täiesti ajuvabad, absoluutselt ilma igasuguse teadusliku aluseta väited levivadki nende ükskõiksuse-viirusega nakatanute seas, et siis kaasa aidata selle vähemohtliku viiruse - koroona - levikule. Ning ei - selline suhtumine ei ole vaid kommentaariumites, selline suhtumine on saanud alguse tegelikult meie ametkondadest, kes on näidanud eeskuju, millist seisukohta võtta.

Ning kui ajakirjanikud kõike toimuvat kajastades ei viitsi isegi süveneda ametnike ja küsitletavate vastustesse, siis ei saagi üldsus aru, millist seisukohta ja miks peaks kujundama. Tulemuseks ongi selle ohtliku ükskõiksuse levimine.

Toon näite. Reede, 6. märts ja saateks Ringvaade. Marko Reikop ja Mailis Reps. Juurdelisatud lingil oleva video ajajoonel 2.20 esitab Reikop tegelikult päris õige küsimuse, et kuidas sai juhtuda, et hoolimata kõikidest hoiatustest sai juhtuda nii, et see (Kristiine Gümnaasiumi) laps ikkagi kooli läks. Mailis Reps aga ei vastanudki sellele ja Marko lubaski sellel nii jääda. Veel parem pärl tuli aga 7.25:

Mailis Reps: "Esimene ja selge signaal on see, et kuna ei ole täna pandeemiat, ehk siis et ta hetkel ei liigu inimeselt inimesele, siis selliseid väga rangeid piiranguid piirkonniti, me õnneks oleme sellest veel väga kaugel ja loodame, et Eestis seda ei pea ka tegema."

Ja mida tegi üks meie tuntumaid teleajakirjanikke sellise vastuse peale? Mitte midagi. Kuigi haridusministri lauses võis mõte sees olla, siis ekslike oluliste terminite (pandeemia asemel pidanuks Reps kasutama ehk sõna epideemia) ja puuduvate märksõnade (hetkel ei liigu MEIL/EESTIS) pärast, oleks Reikop pidanud kindlasti sellele täpsustust küsima, sest hetke olukord ongi selline, et täiesti loll lause läks eetrisse ja inimesteni, kellest mitte kõik ei kuula ükskõiksuse tõttu nii tähelepanelikult.

Seega ainult üks küsimus ajakirjanikult oleks toonud kaasa selle, et tähenduse "Me ei tee piiranguid, sest maailmas ei toimu inimeselt inimesele nakatumist" asemel oleks inimesteni jõudnud mõte "Me ei tee Eestis praegu piiranguid, sest meil Eestis ei ole veel registreeritud nakkumisi inimeselt inimesele". Kahe väikese, aga olulise eksimuse tegemine ühes lauses võib tuua kaasa nii suure põhimõttelise erinevuse väljendatavas idees.

Aga ideed ongi need, mida meedia ja uudiste tavatarbija üles korjab.

Liigume edasi meie presidendi juurde. Samal ajal, kui meie Terviseamet ja veel mitmed ametkonnad teevad teavitustööd uuest koroonaviirusest, soovitab riskipiirkondadest naasnutel 14 päeva kodus püsida ja räägib, et viiruseteste pole mõtet teha enne haigusnähtude ilmnemist, samal ajal naaseb Kersti Kaljulaid USA'st, kus avastati kaks haigestumisjuhtu konverentsilt, mida ka proua president väisas.

Ja siis... Hoolimata Terviseameti ja meedikute juttudest testimise mõttekusest testitakse terve delegatsioon kohe peale naasmist ja enne haigusnähtude ilmnemist. Ja mis teeb president ise? Tänahommikuses artiklis kinnitab Kersti Kaljulaid, et kõik on okei.

/.../ Täna hommikul kinnitas riigipea, et viirust pole tal kindlasti. /.../ Praeguseks on selgunud, et nakatunutega nad kokku ei puutunud, samuti olid negatiivsed kogu delegatsiooni proovid ning kellelgi ei esine ka haigusnähte. "Nii et uuel nädalal jätkub töö tavapärases rütmis," sõnab Kaljulaid. /.../

Ja siit võib jälle küsida, mis idee meie president meie meedia- ja infotarbijale sellega edastab. Esiteks muidugi see, et ta on kindlasti viirusevaba, hoolimata sellest, et kõigi teiste jutu järgi ei peaks isegi olema veel võimalik viirust avastada - seda nii ajafaktori kui sümptomite puudumise pärast. Ehk siis - suva, mida meie ametid ja meditsiinieksperdid räägivad. Teiseks - kuna presidendiproua on kindel esimeses, siis ei kavatse ta ka mingeid päevi lugema hakata.

Ja miks peaks tavainimene, keda meie ametkonnad manitsevad, järgima soovitusi, kui seda ei tehta täiesti avalikult kõige kõrgemal tasemel? Vastuseks - ükskõiksuse levitamine.

Sama avaldusega seoses ilmnes sotsiaalmeedias veel üks mure. Nimelt presidendi enda Facebooki lehel avaldatud sama teate all esitas üks inimene samasuguse küsimuse sellise testi mõttekuse üle.

Lisaks küsimuse esitamisele oli küsijal ka mure, et teda ennast ega tema lähikondseid ei testitud ka omal soovil peale riskipiirkonnast naasmist.

Ja eriti irooniline on see, et Eesti päevase 60-testi-võimekuse juures raisatakse teadlikult suur hulk teste inimestele, kelle kohta on juba ette teada, et niiehknaa (loe: praktikast selgunud põhjustel) need midagi ei näita.

Siit ka kinnitus minu tänase postituse esimeses osas avaldatud arvamusele: palgad ei mõjuta ametnike tarkust ega nende efektiivsust.

Kusjuures sellist ükskõikset suhtumist reklaamitakse mujalgi. Kanal2 ja Reporter tegid eraldi uudislõigu isegi sellest, kuidas Elo Mõttus Itaaliast naasnuna 14 päevast puhkust naudib. End teistest eraldi hoidma pidav tegelane kutsub alustuseks võttegrupi külla ja läheb siis veel terve perega mereranda jalutama. No palju õnne tarkusele!

Veel näiteid? Aga palun.

PERH-i ja Terviseameti ettevaatlikuse vastuolu. Loe: meditsiinispetsialistid versus ametnikud.

PERH jätab ürituse ära, sest "Arvestades covid-19 viirusnakkuse leviku kõrget riski ja asjaolu, et teadaolevalt võib ta levida ka peiteajal, oleme kõrgendatult ettevaatlikud ja rakendame vajalikke meetmeid riskide juhtimiseks."

Terviseameti suhtumine: "Terviseameti peadirektor Merike Jürilo märkis Delfile, et ametkonnale teadaolevalt võib väike ajaaken peiteperioodi ja sümptomite ilmnemise vahel tõepoolest eksisteerida. Sellegipoolest jääb terviseamet oma üldisele seisukohale, et kui sümptomid ei ole veel avaldunud, pole ka viirust kandev inimene nakkusohtlik.

"Jätta ära üritus, mida saab ka edasi lükata, et mitte seada ohtu tervishoiutöötajate tervist, on väga mõistlik otsus," kommenteeris Jürilo PERHi toimimist üleüldises võtmes."

Ohjah! Tunnistame, et aken võib olemas olla, aga jääme enda seisukohtade juurde. Siinkohal ei hakka välja toomagi teaduslikke tõendeid asümptomaatilise leviku kohta, mida täheldati Hiinas, kust kogu jama alguse sai.

Ja infotarbija saab jälle doosi ükskõiksust.

Veel näiteid? Palun. Seesama intervjuu Terviseameti direktoriga, kes avaldab lootust, et kevadel, soojemate ilmadega asi raugeb. Seda juttu korrutab ka peaminister pressikonverentsil.

Miks seda rääkida? Miks seda rääkida samal päeval, kui USA läänerannikul pandi seisma ja suunatakse sõjaväebaasi veel üks kruiisilaev - Grand Princess?

Viiruse nõrgenemise kohta soojemate ilmadega ei ole ühtegi teaduslikku tõestust, küll aga seilas Grand Princess California ja Hawai vahel, kus kohe kindlasti talv ei ole. Miks levitada arvamusi, millel puudub igasugune tõestusmaterjal ja veelgi enam - mis praeguste juhtumite osas näivad olevat ekslikud?

Ja ega ainult ametkonnad asju natuke vildakalt aja. Ka klikinäljas meedia püüab leida uudiseid päevakajalistel teemadel ja nõnda on juhtunud ka seda, et spetsialistid on oma liiga varajaste ja tõendusmaterjalideta arvamuste väljaütlemiste tõttu pidanud oma sõnu sööma.

1. 12. veebruar: /.../ Uus tõbi ei tundu olevat eriti nakkav ega surmavgi, peagi saabub vaktsiin. /.../ TÜ meditsiinilise viroloogia ja mikrobioloogia professor kinnitab, et Eesti on viiruse siiajõudmiseks valmis. /.../
2. 27. veebruar: /.../TÜ meditsiinilise viroloogia ja mikrobioloogia professor: koroonavaktsiin sel aastal ilmselt turule ei jõua
3. 6. märts: /.../"See on minu isiklik arvamus, aga mulle näib, et me olime liiga optimistlikud ning arvasime, et oleme võimelised uue koroonaviiruse puhangut Euroopas ära hoidma. Viirused on sedavõrd väikesed ja levivad kiiresti."

Kusjuures nende kolme nädala jooksul meediasse jõudnud arvamusmuutuste pärast ehk ei süüdistakski niivõrd spetsialisti kui pigem meediat, mis soovib igapäevaselt uut ja põrutavat infot. Ma ei usu, et antud arvamuste avaldaja ise järjepidevalt toimetuste ukse taga kraapimas käis. Pigem vastupidi. Viisakas on vastata ja käesoleva hetke arvamust uudse asja kohta avaldada. Kahjuks kippusid aga nii meedia kui ametid neid arvamusi koheselt faktideks tembeldama ja nende põhjal ka oma tegevuskavasid tegema.

Ja kahjuks tegi seda suur osa meediatarbijatest. Nii ei saa seda neile ka ette heita.

Õnneks on inimesel võime õppida ka peale kooli ja jääb vaid loota, et see ükskõiksuse viiruseuss pole veel nii sügavale pähe pugenud, et enam ei hoolitagi faktidest.

Kokkuvõtteks

Ma ei paanitse. Ma olen mõistlikult ettevaatlik ja püüan analüüsida infot, mida ma saan. Kui leian ilmselgeid vasturääkivusi, siis otsin lisainfot kolmandatest ja neljandatest allikatest.

Kui ma ei oleks ettevaatlik ega analüüsiks kogu seda ametlikku infot, siis ehk oleks ma siiani arvamusel, et covid-19 on tavaline ja ohutu külmetushaigus, mis ei levi inimeselt inimesele (veelgi enam mitte enne sümptomite avaldumist) ja mis kaob esimese päikese ja sinililledega; 14-päevast soovituslikku eemalehoidmist võtaksingi kerge vihjena, saadaksin oma haigusnähtudega lapsed esimesel võimalusel kooli, suruksin tugevalt ja sõbralikult tänaval vastujalutava presidendi kätt ning broneeriksin kohe odavalt saadava eurotripi marsruudil Itaalia-Prantsusmaa-Šveits-Austria-Saksamaa ja sealt lendaksin otse Aasiasse, et Wuhanist arvutile uued jupid tuua ja Lõuna-Koreas mõned Instagrami fotod teha. Ja kindlasti, päris kindlasti ei unustaks sõimata idiootiteks ja/või paanitsejateks kõiki neid, kes minu tagasihoidliku arvamusega ei nõustu.

Seega - ärgem paanitsegem, aga mõelgem kaasa! Nagu juba eelmises postituses mainisin, siis kahe äärmuse vahel on alati palju ruumi, kuhu me kõik sõbralikult elama mahuksime.

4. märts 2020 - Elu, COVID-19 ja muu

Tere päevast!

Ja tere seda aastat, sest viimane kirjutamine siin toimus pea aasta tagasi. Ja seda kindlasti mitte seepärast, et teemasid poleks olnud. Oh ei! Pigem just seetõttu, et mingil hetkel hakkas selline kirjutamine tunduma tuuleveskitega võitlemisena. Olgu ajakirjanduses või antud näite varal bloginduses meie ühiskonda vaevavatest murekohtadest juttu kuitahes palju, inimestel on harjumus ikka omi vigu korrata. Ja ometi räägitakse, et rumal õpib enda vigadest, tark teiste omadest. Ja minagi olen vist rumal, sest hakkasin uuesti kirjutama ...

Peaksin vist igaks juhuks ka hoiatama, et kuna pole nii kaua kirjutanud, siis kaua sisemuses toimunu võib päris pikaks tekstiks kujuneda.

Igatahes - ajend kirjutamiseks ei tekkinud mitte nii väga praegu maailmas toimuvast, kui pigem inimeste reaktsioonist sellele. Jah, ma olen isiklikult arvamusel, et meie ametkonnad võinuks asju natukene teisiti ajada, kuid võib-olla ma ei tea veel ka täit informatsiooni. Ent sellest teemast natuke hiljem.

Loll ja jäärapäine eitamine

Kus avaldub aga inimeste reaktsioon ja milline see on? Kuigi peamine info tuleb minu jaoks ikka erinevates allikates avaldatud artiklitest, olen lihtsalt isikliku huvi tõttu jälginud ka kommentaariume ning nendes toimuv on päris huvitav. Inimestel on tänases viiekümnehallivarjundimaailmas ikka üsna mustvalge maailmapilt. Ja kui tavaolukorras oleks sellest ehk isegi üsna poogen, siis praegu paneb imestama just see seisukohakindlus ja eitamise tugevus. Seisukohakindlus on hea, aga kui sellega kaasneb eitamine ka väiksemates asjades, milles täiesti ilmselt eksitakse ja soovimatus ka selliseid eksimusi tunnistada, siis kisub asi kriitiliseks.

Keskmine netikommentaator praeguste kommentaaride valguses
(pilt on illustreeriv ja netist leitud)

Koroonaviirust kajastavate uudiste valguses on tekkinud kaks üsna põhimõttelist leeri - ühed, kes peavad viirust ohtlikuks ja teised, kes mitte. Nõus. Täiesti. Ei vaidle vastu, sest igal inimesel on õigus oma arvamusele. Ja sellele arusaamale tuginedes ma pole veel seni püüdnud kumbagi leeri kuuluvaid nende põhimõttelistes eksiarvamustes parandada.

Ma pean kohe täpsustuseks ära tooma, et ma ise pole ei paanika-jaanika-lipp-käes-maailmalõpp- ega ka täitsa-poogen-gripp-meedia-on-lolliks-läinud-tegelane. Nende kahe vahel on piisavalt ruumi ka mõistlikumale suhtumisele ja mõistliku suhtumise juurde kuulub ALATI vastaspoole argumentide kuulamine, nende vaagimine ning alles siis otsuste tegemine ja vajadusel oma arvamuste kohandamine.

Ja sellise suhtumisega olen jälginud ka kommentaare ja just seetõttu pole ma veel läinud torkima ka neid aktuaalse teemaga seotud seisukohti. Küll aga olen püüdnud juhtida tähelepanu väiksematele eksiarvamustele.

3. märtsil ilmus Eesti Ekspressis intervjuu ühe prepper'iga. Prepper on siis antud näite puhul inimene, kes on otsustanud teha ettevalmistusi juhuks, kui asjad peaksid minema halvamaks, kui meie ametkonnad ja meedia seda räägib; prepper on inimene, kes on ettevaatlikum kui keskmine kodanik, ja kui mõned üksikud erandid välja arvata, teeb oma ettevalmistusi teisi inimesi häirimata. Seega tegelikult üsna mõistlik käitumine, onju? Juhul, kui midagi peaks katastroofiliselt viltu minema, on ta selleks valmistunud rohkem kui tavakodanik, ja kui kõik ei lähe viltu, ei pea ta lihtsalt nii tihti poes käima, sest tal on kodus rohkem varusid. Keda see häirib?!

Aga tundub, et häirib, sest üsna paljud kommentaatorid suhtuvad sellistesse mõistlikult ettevaatlikesse inimestesse negatiivselt. Küll nimetatakse teda rumalaks, küll leitakse, et inimene ei oska elada jne. Nojah - eks see internetis teiste, endast erinevate inimeste halvustamine näitab samas iseenda ülimat taset elamisoskustes ...

Anyway - minule tundus antud prepper'i jutt täiesti mõistlik (mis ei tähenda kohe seda, et lähen tuumavarjendeid ehitama, sest musta ja valge vahel on rohkem võimalusi) ja seepärast otsustasin, et parandan ühe kommentaatori ilmselge eksimuse.

123 kirjutas: "Ta saab ju iga kliki pealt reklaamiraha. Seega tema saidi ja teksti promomine tähendab talle sissetulekut. Seega äriline reklaam...."

Ei ole. Olles ise päris mitmeid blogisid pidanud, töötanud mingil hetkel ajakirjanduses ja praegusel hetkel reklaamindusega, siis võisin kohe kindlalt väita, et see ei käi nii. Isegi sellel, Päev Eestis lehel on kirjatükke, millest mitmed on jõudnud laiemasse ajakirjandusse ja ükski lisavaatamine pole mulle tulu toonud.

Kui ma aga nimetet kommentaatori eksimusele koos mõistliku selgitusega tähelepanu juhtisin, sain vastuseks punaseid mittemeeldimisi ja vastuvaidlemise veel mõttetumate väidetega, mis andsid mõista, et inimene ei tea ei blogindusest, Google'st, ajakirjandusest ega ka reklaamist mütsigi.

Ja siit tulebki välja probleemi tegelik olemus: loll jäärapäisus ka sellisel juhul, kui ei asetata kahtluse alla sinu suurt põhimõtet. Antud juhul oli siis tegemist inimesega, kes on kindel, et koroona ei ole hirmus ning meedia ja antud juhul ka Prepper oma blogiga kirjutavad asju vaid raha pärast. Ja kui üritada neile selgeks teha, kuidas toimib üks väike lüli, milles eksitakse, siis jäädakse põhimõtteliselt oma eksiarvamuse juurde.

Samasugune reaktsioon tuli ka sama artikli all kommentaatorilt FAKE!, kelle arvamus blogimisest kui sellisest on pärismaailmas toimuvast natukene mööda.

Mina igatahes soovin mainitud Prepperile palju edu ja julgust edaspidigi oma mõtetest kirjutada, sest mitte kõik inimesed pole veel nii jäärapäised ja ehk leiab tema juurde ka selliseid, kes ehk ei muuda oma suuri põhimõtted, aga korrigeerivad alustuseks siiski oma väiksemaid arvamusi.

COVID-19, meie ametkonnad ja meedia

See on juba eraldi teema. Täna toimus siis see Terviseameti pressikonverents, põhjuseks eilne uudis Eesti teise nakatanu kohta. Vaatasin ka. Ohjah. Sama reaktsioon oli ka eilse ETV saate "Esimene stuudio" järel, milles Andres Kuusk küsitles sotsiaalminister Tanel Kiike.

Ning ei, see "Ohjah!", ei ole reaktsiooniks niivõrd rääkijate kui küsija suunas.

3. märts 2020 - Esimene stuudio. Andres Kuusk ja Tanel Kiik. Küsin, mida tahan, vastus ei huvita:) (Kuvatõmmis)

Mõned head aastad tagasi tundsin ma siinsamas Päev Eestis lehel muret meie ajakirjanduse pärast, tuues esile probleemi, et meie ajakirjanikud ei oska esitada õigeid küsimusi. Pigem tundub nii, et kõik on valmistanud ette hunniku küsimusi, esitavad need ja intervjueeritava vastusesse süüvimata minnakse järgmise küsimuse juurde. 

Toon esimese näite saatest "Esimene stuudio", kus Kiik vastas küsimusele Saaremaal toimuva võrkpalli kohta, et otsuse ürituse toimumise kohta teeb ürituse korraldaja, rääkides sealjuures ka seda, mida peaks ürituse korraldaja arvestama. Miks aga liikus Kuusk peale vastust kohe edasi hoolimata sellest, et vastusest jäi mulje nagu oleks vastutus võimalike tagajärgede eest lükatud endast kaugemale? Ehk siis - spordivõistluse korraldajad, kes on siis valdavalt spordi- ja äriinimesed, peavad hindama ja analüüsima riske ning võtma vastu otsuse, mis on otseselt seotud ainult meditsiiniga.

Mina saan nii Kiige vastusest kui Kuuse huvipuudusest niimoodi aru, et nende kummagi jaoks ei oleks mingi probleem see, kui neile tuleks pimesooleoperatsiooni vajaduse kohta arvamust avaldama kas siis Gerd Kanter või Urmas Sõõrumaa ... Palju õnne!

Samuti on kergelt küsitav Kiige vastus infotulvas orienteerumise kohta. "Usaldage riigi infot!" Kuigi ma ei kahtle, et riik teeb kõik endast oleneva, siis esialgsete ohuhinnangutega pandi natukene mööda ja mingil määral isegi naeruvääristati muretsejaid. Seega kuidas peaks usaldama praegust infot, kui siiani ei ole isegi oma eksimusi tunnistatud. Algsest me-oleme-viiruse-tulekuks-täiesti-valmis-infost on saanud teeme-teiste-riikidega-ühishanke-ja-paneme-kiiruga-kaameraid-üles-tegevuskava. Seega millist infot uskuda peale seda? Kas ei oleks lihtsam öelda, et jah, me eksimise esialgse ohuhinnangu tegemisel ja püüda seda usaldust taastada-tekitada? Vist mitte, sest samas intervjuus püüab sotsiaalminister väita, et tegelikult on Eesti oma ettevalmistustega kogu aeg sündmustest ees olnud.

Saa siis aru!

Terviseameti pressikonverentsi juurde tulles sama teema.

Ajakirjaniku küsimusele, kus teine nakatanu avastati, kas Tallinnas või mujal, öeldi, et tegemist Eesti elanikuga. Miks edasi ei küsitud? Kas ei ole oluline, et inimesed teaksid, millises vabariigi piirkonnas tasuks ehk olla ettevaatlikum? Ma saan aru, et kõikjal peab olema hügieeni suhtes ettevaatlik, aga siiski.

Juba levivad kommentaariumides kuulujutud nagu oleks tegemist kellegi Tartu professori või õppejõuga, kes keset päeva töö juurest minema viidi. Kas Terviseameti vastus poleks vähemalt saanud seda kuulujuttu ümber lükata või kinnitada? Oleks see ümberlükkav vastus olnud, saaksid ehk palju inimesed kergemalt hingata. Kinnitava vastuse puhul saaksid ehk teise nakatanuga kokkupuutunud olla rohkem tähelepanelikumad enda tervise osas. Praegune infosulg tekitab aga seda rohkem teadmatust ja närvilisust ning see kõik on näha ka inimeste kommentaaridest.

Kokkuvõtteks (praegu)

Siinkohal teeksingi pöördumise ajakirjanikele: palun pöörake tähelepanu asjadele, mis inimesi huvitab, kuulake tähelepanelikult vastuseid oma küsimustele, mõelge nende üle ja kui vaja, siis esitakse juurde täpsustavaid küsimusi.

See on ehk enam-vähem ainuke võimalus, kuidas taltsutada pisikesi paanikaalgeid, sest tegelikult ei taha ju keegi meist üleriigilist paanikat, ostuhullust ja muid nähte, mis on juba olnud nii Hiinas, Austraalias (siin viide Austraalia kohta tänasele uudisele) kui mujal.

Ja soovitus kõikidele teistele: ei tasu uskuda kõiki kommentaare, mida loete. Kõige mõttekam on praeguses olukorras ise silmad ja kõrvad lahti hoida ning saadud informatsiooni rahulikult ja mõistlikult seedida.

COVID-19 ei ole kindlasti tavaline gripipuhang nagu väidavad paljud kommentaatorid vastaspoolt idiootideks sõimates ja koroonauudiseid lihtsalt klikimagnetiks nimetades. Aga suhteliselt suure tõenäosusega ei ole COVID-19 ka üks neljast maailmalõpuratsanikust, kes tuli tervet inimkonda hävitama.

Tõde on kusagil vahepeal ja mõistlik käitumine samamoodi. Ja mõistlikult käituvad praegusel hetkel pigem need, kes omaette vaikselt halvimaks valmistuvad, kui need, kes mitte millestki hoolimata mööda maailma kihutavad, ise teisi samal ajal lollideks sildistades.

Meil kellelgi pole veel täit informatsiooni toimuva kohta. Vahe on vaid selles, et kui esimesed eksivad, ei juhtu midagi, kui eksivad aga teised, juhtub rohkem, kui keegi meist tahaks.

Rahulik ja mõistlik ettevaatus oleks praegu vist parim käitumismudel, aga see on vaid minu arvamus.

22. mai 2019 - Lipsajad ja muud loomad

Veerenni ülekäigukohal toimunud õnnetus on veel kõigi mõtetes, ka allakirjutanu on kurb andeka inimese kaotuse pärast. Jah, väga kurb, sest tegemist oli ühe suurima lemmikuga. Lugedes kõik neid teemakohaseid artikleid noogutad kaasa, mõtled samadele asjadele, liigutad hiire, et kirjutatule reaktsioon panna ... STOP! Mida kuradit?!

Foto Õhtulehest

Alustagem elementaarsetest teadmistest ja faktidest, abiks matemaatika. Õnnetuse toimumiskohal on artiklite kohaselt nähtavus mõlemale poole umbes 150 meetrit. Rongi liikumiskiirus selles kohas on maksimaalselt 25-30 meetrit sekundis, jalakäija keskmine liikumiskiirus on 1-1,5 meetrit sekundis. Seega isegi juhul, kui sa näed rongi kurvi tagant väljumas, läbid sa jalakäijana enne rongi sinuni jõudmist 5-6 meetrit, millest piisab, et raudtee ületada. Aga sa EI PEA seda tegema.

Kohalike inimeste arvates on murekohaks seegi, et uued rongid on vaiksed ja neid ei ole kuulda. Eee ... Neid on kuulda. Neid on kuulda, kui on teada, mis vahe on nägemisel ja vaatamisel ning kuulmisel ja kuulamisel. Tähelepanu.

Pimedate inimeste osakaal elanikkonnas on vähem kui kaks protsenti, palju vähem, aga see selleks, sest on tõestatud, et ühe meele kadumisel muutuvad teised meeled, sealhulgas ka kuulmine, teravamaks. Ülejäänud üheksakümmend kaheksa protsenti peaksid sellistes olukordades toetuma ikkagi nägemisele ning nagu matemaatika näitas, siis vaatamine ja veendumine ülekäigu ohutuses aitab õnnetuse ära hoida.

Hetkel aga materdatakse riiki ja ettevõtteid, kes ei ole teinud ülekäigukohti jalakäijatele ja jalgratturitele "piisavalt" ohutuks. "Mida kuradit, kas me peame tõesti enda turvalisuse nimel silmad telefonist tõstma ja kõrvaklappe mitte kasutama?! Mis kuradi riik ja ametkonnad need on, kes julgevad võtta meilt õiguse reaalsest maailmast väljaspool elada?!"

Foorid ja viled ja muud vidinad töötavad inimeste peal, kes neist lugu peavad, mitte aga lipsajate puhul. Linnas ja linnast väljas liikudes näen pea igapäevaselt, kuidas väga paljud pidevalt lipsavad. Kindlasti jõuame, kindlasti mahume, kindlasti oskame. Ega enamasti ikka jõua, mahu, oska küll - lihtsalt kaasliiklejad peavad oma käitumist selliste lipsajate pärast muutma.

Kuidas sõidetakse ummikute ajal ristmikud täis? Eks ikka seepärast, et viimaste autode juhid arvad, et roosa tulega ristile lipsates äkki veel mahub. Ja kui ei mahu, siis vaadatakse kangestunud pilguga otse ette, kui ristuval teel ei saa rohelisega sõitma hakata, sest mingi idioot ootab, kuni tema rida rida liikuma hakkab.

Kui jalakäijad hakkavad vahesaarekesega ülekäigurada vilkuva rohelisega ületama (ntx Szolnoki v Lehola peatused), siis üksikud jäävad vahesaarel seisma - tavaliselt teine rida ületatakse juba punasega. Ja kaasliiklejad ootavad, kuni jalakäija lipsab.

Hoolimatus ja tähelepanu puudumine on palju suuremad probleemid kui foorid või viled mõnes kohas. Neid lipsajad, kellel on teistest ja endast poogen, on näha kõikjal - nii maal kui linnas. Roolis istuvad lipsajad tajuvad vähemalt kaudselt, et nad on liikluses koos teiste inimestega, jalakäijatel aga puudub sageli üldse mõistmine endast kui liiklejast.

Ja raudtee ületamine on üks neid peamisi kohti, kus seda meeles peab pidama. Veerenni ülekäigu kritiseerijate üks argumentidest on see, et tõkete vahelt läbiminek vähedab tähelepanu. Vabandust - mida?! Kas te olete kuldkalakesed, et tõkete vahelt läbiminek nõuab nii palju pingutust, et sealt läbi saades on teil juba meelest läinud, miks te seda üldse tegite ja et ees on raudtee???

Anekdootlik võrdlus lipsajatele oleks siin selline, et kui tavaliikuses võivad väiksemad asjad sinu mõttele "Ma jõuan läbi lipsata!" veel reageerida ja isegi kui rongijuht seda teeks, siis rong ise oma suure massiga vastaks: "Kuradidki sa jõuad!"

Siit nüüd ka põhikooli matemaatikat natuke: kui te näete rongi Veerenni ülekäigul kurvi tagant tulemas, siis teist möödunud on see umbes 10-15 sekundi pärast. Eeldusel, et te jätkate liikumist jalakäijana ja te jõuate raudtee ületada enne rongi, siis kui kaugele olete te selle ajaga tänu lipsamisele jõudnud? Mis aga veelgi olulisem - kas see 15-25 meetrine distantsi- ja 15-sekundiline ajavõit on tõesti väärt oma eluga riskimist?

Lõpetaksin selle arvamuse isikliku kogemusega. Aastaid tagasi, kui kõrvaklapid ja käed-vaba-rääkimine alles uus värk oli, meeldis see mulle ka. Õnneks mitte kaua. Kesklinna poolt tulles ületasin jalgsi Tondi ülesõitu, rääkides samal ajal sõbraga. Alles raudteele astudes märkasin, et just peatusest väljunud rong oli minust vaid 7-8 meetri kaugusel. Mul VEDAS. Peale seda olen igasugused hands-free-seadmed enda jaoks välistanud. Seda ka praeguses autos, mille saab telefoniga ühendada. Isegi, kui tuleb kõne, ei vasta ma sellele põhimõtteliselt ja leian aja või koha parkimiseks, et ma ei oleks sel hetkel liikluses ja tähelepanu poleks hajutatud.

Aga ikkagi - ma olen loll, sest mina õppisin enda veast. Targad on need, kes õpivad teiste vigadest. Olge targad!

29. veebruar 2016 - Natuke plagiaadist

Tere!

Isegi, kui käesoleval blogil ja sellega seotud Facebooki lehel ei ole kümmet tuhandet järgijat, siis tegelikult mulle meeldib see, mida ma siin ajuti teinud olen. Ma olen kirjutanud asjadest nii nagu ma mõtlen ja kui ehk vaid Hillar Kohv välja jätta (jah - see veinisena kirjutatud asi), siis tegelikult olen suutnud seda tehes ka üpris objektiivseks jääda.

Olen siin vahel üles võtnud ka neid valusaid päevakajalisi teemasid nagu oli (ja on) seda pagulased. Ma ei oska nüüd öelda, mitu korda ma seda teinud olen, aga on meeles see, et septembris tegin seda kindlasti - 4. september 2015 - Immigratsioonist ja tulevikust. 

Lisaks muudele mõtisklustele võtsin seal ette ka veebiportaalis Uued Uudised avaldatud avaliku kirja, kus üks veebilahmija kirjus teist samasugust.

Päev Eestis jaoks tegi kogu selle asja eriti irooniliseks aga see, et just inimene, kelle kaitseks ma selle tekstiosa kirjutasin, hakkas FB seinal ja ka siin blogi kommentaarides mingil ainult temale arusaadava loogika abil sildistama ja paigutama PE blogi kuhugi, kuhu see pole kunagi kuulunud. Tekstiosa allikaks oleva kirja autor aga viskas vaid naeratavaid emotikone.

Tore. Nii peabki suhtuma, onju?

Kuni tänaseni...

Nimelt on lisaks Uutele Uudistele olemas ka selline "portaal" nagu Mustad Uudised, mis on tolle naeratava inimese poolt loodud. Facebookis tuntud kui Rahvuslane: Reimo Sillamaa, on selle nii "toreda" lehe teinud. (Ei - ma ei määratle Päeva Eestis ei ühele ega teisele poolele; sarkasmi mõte selgub kohe.)

Kui tänasel päeval Mustad Uudised leht lahti teha, siis avaneb selline pilt. Ning jah - ma tegin kuvatõmmise, sest seda on vaja sarkasmi selgitamiseks.

Noh, mis siis ikka? Teeb, mis tahab - las ta teeb...

Oot... Ma ei saa nüüd ikka väga hästi aru.

Kui ma nüüd avan Päev Eestis blogi lehekülje Meie missioon (leht, mis on loodud 20 . oktoober 2012. :) ), siis avaneb selline vaatepilt:

Ja nüüd oleks ehk võimalik naljatlevalt küsida, et leia kümme erinevust :) Kolm lõiku viiest on vaat, et sõna-sõnalt kopeeritud (mitte sõna-sõnalt, sest viimases lõigus on paar sõna muudetud) ja allkirjaks pandud: Lugupidamisega, vastutav Toimetaja. 

Tõsiselt, Reimo. Mina ei ole andnud nõusolekut sulle selle teksti avaldamiseks ja ma ei ole ka su lehekülje vastutav Toimetaja (kui sa oleksid õnnesärgis sündinud, siis oleksin ehk vastutav toimetaja, sest tean ka õigekirjast natukene ega kirjutaks oma FB-lehe avapostituses enda ametiks toimetaja suure algustähega).

Aga ei küsi naljatlevalt, sest tegelikult ajab inimeste lollus ikka tõsiselt närvi. Hr. Rahvuslane: ... mis iganes on ikka loll küll.

Miks herr Reimo veel rumal on? Sest 16. september ilmub ta rõõmsalt meie FB lehele, meeldib ja naeratab seal ning kaks päeva hiljem toodab postituse meie blogist varastatud teksti kasutades.

Seega, armas Reimo, 4. september 2015 kirjutasin sulle nõnda:

Kurat küll, kui sulle on antud nii suure publiku näol ajada õiget asja ja edastada õiget sõnumit, siis tee seda. Kui ise ei suuda, kaasa inimesed, kes seda suudavad ja tahavad, et asjast ka mingit reaalset kasu oleks. Ära ole nii möku! Põhjusest, miks head ettevõtmised sageli läbi kukuvad, kirjutasin ma juba 2012. aastal kirjes (mis avaldati ka Delfis pealkirja all Mökude Vabariik) ning selleks on asjaoskamatud ja kontrollimatu suuvärgiga mökud.

Isegi oma viimases luigelaulus, selles avalikus pöördumises, ei suutnud härra (või proua) oma isikut avalikkustada, küll oli tal aga sadistlik rõõm lausa kaks korda mainida selle Facebooki kasutaja nime, kellel ka see ilapritsimine vastu käima hakkas.

Lisaks sellele, armas Pagulaste Vastu administraator, et enda avalikkustamine muudaks kogu sinu ürituse palju usaldusväärsemaks, kasvata endale munad ja tutvusta end vähemalt siis, kui sa avalikus ruumis kellegi vastu isiklikuks muutud!

Praegusel juhul oled kogu asja läbikukkumises süüdi aga sina ise - ainuisikuliselt. Vilets töö ja olematu PR.

Sa olid seda lugenud, aga hoolimata sellest, et sa lugesid, ei märganud sa seda, mis siin kirjas oli (loe esimest lõiku ürituste läbikukkumiste põhjustest).

Mune pole sa samuti kasvatanud, sest muidu oleks sa ehk lubagi küsinud võõra teksti kasutamiseks.

Uudiseks on aga see, et ka mõistust pole sulle niipalju antud, et aru saaks, kuidas oma jälgi peita või varastatud materjale kasvõi natukenegi ümber kirjutada.

Seega palju õnne sinu ja su lehekülgede fännidele, kui sinu üritused ka nende jaoks läbi kukuvad, sest sa ei oska asjadest õppust võtta ka siis, kui need sulle täiesti selgelt lahti kirjutatakse!

28. veebruar 2016 - Piiridest ajakirjanduses

(Vabandust, kui sulg pole praegu terav, sest kirjutamises on pikk paus olnud.)

Ajakirjandusvabadus- ja sõltumatus on olulised. Nii on võimalik rääkida asjadest nii nagu need päriselus on.

Ma olen sellesse põhimõttesse uskunud kaua ja seda kaitsnud, võttes siinsamas blogiski ette väljaandeid, mis on nende põhimõtete vastu eksinud.

Täna aga hakkasin selles kahtlema. Aitäh sulle, Õhtuleht!

2009. aastal kandideerisin isegi Õhtulehte ajakirjanikuks ja mul on siiamaani meeles, et nii Väino Koorberg kui Jaan Väljaots rääkisid mulle sellest, et nad soovivad Õhtulehte vähem kollaseks ja rohkem tõsiseltvõetavamaks teha. Praegu, seitse aastat hiljem saan öelda, et need olid toona plaanid, mis on nüüdseks läbi kukkunud.

Mis mind aga täna viimaks kirjutama pani, oli eilne artikkel "Noored liberaalid: seks laipadega tuleb seadustada"... Tõsiselt, Õhtuleht? Kuhu edasi?

Kuigi ma olen uskunud piiride kahjulikkusesse terve ühiskonna jaoks, siis nüüd ma tõsiselt kahtlen selles.

Ma ütlen ausalt - ma ei kujuta ette sellist maailma, kus ma oleksin nõus sellega, et minu laps loeks peavoolu ajakirjandusest selliseid asju. Isegi kui tegemist on reaalselt toimunud sündmusega, siis mind tõsiselt häiriks see, kui laste ja noorte pähe istutataks üldse mõte selliste võimaluste olemasolust; mõte, et maailmas on olemas niivõrd haigeid inimesi ja neid asju üritatakse kasvõi kuidagi õigustada.

See ei ole enam küsimus vabaduses, see puudutab rohkem tulevikku, mida me oma igapäevaste tegevustega loome. Suures osas me teeme seda läbi oma laste - kuidas me neid kasvatame, milliseid ideaale ja väärtushinnanguid me neile edasi anname. Ja samas on meie kohus neid ka kaitsta kõige eest, mis neid rikkuda võiks.

Mul oli mõnda aega tagasi kokkupuude lapsega, kes oli mingi spämmkirjaga saanud .gif pildid (infoks neile, kes ei tea nii täpselt: liikuvad pildifailid) pornoga - lähivõtted, grupid jne. Praegu peab see vähem kui kümneaastane laps käima psühhiaatri juures, sest tema jaoks on kujuteldamatu, et tema vanemad magavad ühes voodis, kuna tema nägemustes kaasneb sellega porno, mis tema psüühika metsa keeras. Ja siinkohal ei saa öelda, et tegemata on midagi jäänud vanematel - vanemad saavad vaid siluda neid haavu, mida see ühiskond neile noortele hingedele tekitab. Infoajastu suurim pluss - ja samas suurim viga - on informatsiooni liigne kättesaadavus.

Mis oleks saanud veel siis, kui ta oleks selle kõrvale lugenud, et on neid, kes seksivad ka loomadega? Surnutega???

Me ei saa kontrollida kõike, mis veebis liigub. Küll saab aga ajakirjandus kontrollida, mida ta avaldab. Ma saan aru, et laste jaoks tuleb seada piirid, kus nad internetis käia võivad. Aga kas see on normaalne, et ma peaks oma lapsele ütlema, et ärgu ta jumala eest uudistekanaleid avagu?

Ma saan aru, et Õhtuleht avaldab sellist asja vaid klikkide ja kommentaaride ootuses, aga Väino ja Jaan - küsige endalt, millist hinda te selle eest maksate?

PS The Colbert Reportis oli intervjuu transseksuaalide eestkõnelejaga, kes ütles, et nende sooviks on luua olukord, kus sa ei tohi oma lapsele sugu panna enne, kui ta on ise piisavalt vana, et end seksuaalselt määratleda. Loe: sa ei tohi oma poega pojaks ja tütart tütreks kutsuda enne (seega ka neid vastavalt meheks või naiseks kasvatada), kui ta on isegi teismeliseea läbinud. Keda huvitab, otsin lingi üles - kirjutage kommentaaridesse.

4. september 2015 - Immigratsioonist ja tulevikust

Tere.

Olen siin lehel korra juba kirjutanud, miks ma ei usu eriti praegu peavoolu meedias "pealesurutavale" pagulasarmastusse ning miks oleks pagulaste toomine Eestisse mitte just kõige parem mõte. Eilse süütamise järel on aga kõik jälle päevakorral. Püüan siis ka ise nüüd natukene teemasse süveneda.

Süütamine kui tegu ei ole hea. Taunin seda.

Eelmine lõik siis edaspidi kohustuslikuks muutuv selgitus, kuna hakatakse jälgima nn vihakõnelejaid. Mitte, et ma oleksin üks nendest - aga noh, igaks juhuks. Kuna Päev Eestis kirjutab vahel satiiriliselt, vahel sarkastiliselt, siis ei tea ju kunagi arvata, kas uudsed jälgimismeetodid suudavad ridade vahel tegelikku mõtet välja lugeda või mitte.

Tegelikult tekib kohe küsimus, mis on vihakõne? Pigem võiks ju kirjutada pigem vihkamiskõne, sest reaalselt on ju suur vahe, kas ma kirjutan midagi (näiteks valitsuse, meedia või poliitikute suunal) selle pärast, et ma olen nende rumaluse... vabandust - lolluse peale vihane või kirjutan ma seda siis sellepärast, et ma vihkan neid. Suur vahe, väga suur vahe.

Seega toon ära kohe järgmise kohustusliku punkti neile, kes haiglaselt otsivad vihkamiskõnelejaid.

Ma ei vihka kedagi, ka pagulasi mitte.

Küll aga teeb vihaseks see, kuidas kõiki pahaseid, pettunuid, muretsevaid, ratsionaalselt (loe: liigsest tolerantsusest veel mitte pehkinud ajudega) mõtlevaid või muidu lihtsama loogikaga inimesi püütakse automaatselt vihkajateks tembeldada.

Natukene süütamisest

Eilne päev möödus poliitikute sõnavõttude tähe all, kõik andmas hinnanguid toimunud sündmusele. Härra president isiklikult soovis seda, näidates taaskord oma poliitilist võimu - palun, rääkige nüüd, mu poliitikud. Lisaks sellele teatas härra Ilves, et tal on häbi ja mõistab hukka jne, et meil Eestis selline asi juhtus.

Kuna täna ilmus aga ka uudis sellest, et Saksamaal toimus pagulaskeskuses põleng, siis oleks härra presidendil ehk nüüd väike moraalne kohustus ka Saksamaa ja sakslaste pärast häbi tunda ning neid hukka mõista sellise mittetolerantse, suisa kriminaalse sündmuse pärast. Seda enam, et seal oli ka kannatanuid ning Saksamaa on ju Eestist tunduvalt rohkem segatud selle migratsiooniküsimuse tekkepõhjustesse. Nii ei saa ju, et tekitad probleemi, aga ise näitad mittetolerantsust. Ai-ai-ai!

Samuti sai härra peaminister eile end suure muretsejana pilti, minnes isiklikult pagulaskeskuse juurde muret ja toetust väljendama. Loodetavasti annab ta nüüd frau Merkelile sellega eeskuju (soovitan Taavil frau Merkelile lausa teavitus saata - muidu äkki ei paista silma, kui tubli ja hooliv europoliitik ta on) ning õhtuks on kogu maailma meedia täis pilte, kuidas üks õige ja hooliv peaminister käituma peaks.

Ja edaspidi paluks hr. peaministril kohal olla ka igal teisel süütamisel, avaldada muret ning toetust ja suruda ehk ajuti kätt ka inimestel, kelle riiki ta tegelikult parasjagu valitsemas on.

Natukene ülepingutamisest

Keegi härra Lobjakas on kirjutanud arvamusloo a la "meie oma kristallöö", mille eest palju õnne. Ahto pääses meediasse kui kirjutav inimene ning teenis kirjutamisega ka teenitult tähelepanu. Küll aga meenutab selline neetult suur ülevõimendamine USA meediat, mis on saanud selle eest palju tõsist ja õiget kriitikat.

"If we amplify everything, we hear nothing." - Jon Stewart

Kui me võimendame kõike, ei kuule me midagi.

Need on kuldsed sõnad ning Lobjakas astuski auku just selle tõe vastu eksides. Võrrelda üht kriminaalset tegu, milles keegi isegi kannatada ei saanud, sadade surnute ja tuhandete koonduslaagritesse viidutega lõppenud genotsiidiga on ikka VÄGA suur möödapanek. Ükskõik, mis näiteid sa tood, ära lasku nii neetult kaugetesse äärmustesse.

Sellise äärmuse kõrval tunduvad EKRE avaldused lausa diplomaatilise jutu musternäidistena. Sama suure loogikaga võiks härra Lobjakas väita, et EKRE jututoru Martin Helme on Eesti oma Hitler, kes soovib kõikide teistsuguste ahjuajamist ja seebikskeetmist. Väita ja samal ajal ennast kindlalt tunda, sest selline mõte EI OLEKS VIHAKÕNE, kuna teadupärast pagulasvastastele vastandumine ei ole kunagi vihakõne aluseks.

Natukene pagulasvastasusest

Nädalapäevad tagasi avaldas veebiväljaanne Uued Uudised avaliku kirja seoses ühe Facebookis olnud grupi sulgemisega.

Sügava kahetsustundega pean tõdema, et olin isegi korraks Pagulaste Vastu grupi liige, aga õnneks sain oma eksimusest ruttu aru ning tegin sealt sääred. Grupp, mille põhitegevuseks tundus olevat räuskamine ja tähelepanu püüdmine ilma vähimagi katseta end tõsiseltvõetavana näidata, ei ole ikka minu jaoks. Hiljem sai suhelda veel mõne grupist lahkunuga ja probleem näis olevat ühene - gruppi, millel oli ca 17 000 jälgijat, oleks võinud ja saanud efektiivselt kasutada mõistliku ja rahuliku sõnumi edastamiseks, eelistati kasutada pigem suvalise peldikuseinana, kus enim tähelepanu suutis saavutada see, kes tõesti vihkamist propageeris. Viha ja vihkamise eristamine käis Pagulaste vastu administraatorile selgelt üle mõtlemistaseme ning sellest annab tunnistust ka selline selgeltnäha isiklikust solvumisest ja pettumisest kannustatud avalik pöördumine.

Kurat küll, kui sulle on antud nii suure publiku näol ajada õiget asja ja edastada õiget sõnumit, siis tee seda. Kui ise ei suuda, kaasa inimesed, kes seda suudavad ja tahavad, et asjast ka mingit reaalset kasu oleks. Ära ole nii möku! Põhjusest, miks head ettevõtmised sageli läbi kukuvad, kirjutasin ma juba 2012. aastal kirjes (mis avaldati ka Delfis pealkirja all Mökude Vabariik) ning selleks on asjaoskamatud ja kontrollimatu suuvärgiga mökud.

Isegi oma viimases luigelaulus, selles avalikus pöördumises, ei suutnud härra (või proua) oma isikut avalikkustada, küll oli tal aga sadistlik rõõm lausa kaks korda mainida selle Facebooki kasutaja nime, kellel ka see ilapritsimine vastu käima hakkas.

Lisaks sellele, armas Pagulaste Vastu administraator, et enda avalikkustamine muudaks kogu sinu ürituse palju usaldusväärsemaks, kasvata endale munad ja tutvusta end vähemalt siis, kui sa avalikus ruumis kellegi vastu isiklikuks muutud!

Praegusel juhul oled kogu asja läbikukkumises süüdi aga sina ise - ainuisikuliselt. Vilets töö ja olematu PR.

Natukene tulevikust

Hoolimata kõigest varemkirjutatust ei ole ma pealesunnitud immigratsiooni poolt ja ma tõesti ei saa siiani aru nendest, kes selle nimel lippude ja hüüdlausetega barrikaadidele heidavad. Nende hulka kuuluvad kahjuks ka enamik poliitikutest ja meediast.

Lahendage probleeme, kurat, aga ärge raisake aega ning ressursse tagajärgedega tegutsemisele, aga just seda te praegu teetegi.

Ja ma jätan JÄLLE välja jutud terrorismist ja ISISest nagu jätsin selle kõrvale ka Tsivilisatsioonide kokkupõrkes, sest sellest on nii palju räägitud ning see on silmnähtav.

Võtke asju seekord siis kasvõi majandusliku poole pealt.

Kuna Exceli tabelid tunduvad olema meie valitsemises majandusmõtlemise kõrgtase, siis lisan siia blogisse video pallikestest ja numbritest, mis näitab selgelt ära, et migratsioon ei ole lahendus. Tõsi - antud video pöörab tähelepanu küll rohkem globaalse vaesuse vähendamisele, kuid annab õige mõtte. Ärge lahendage probleeme enda juures - leidke lahendused seal, kus probleemid tekivad!

Arvestades kasvavat põgeniketulva ei ole Euroopa Liit tervikuna üleval pidama kogu seda saabuvat rahvast. Saabunud inimesed ei ole suutelised lähimal ajal ka kohe tööle asuma, et neid ülevalhoidva riigi majandust toetama hakata, sest neil puuduvad nii keeleoskused, kvalifikatsioon kui tihtilugu kahjuks ka soov tööle minna.

Ning kahjuks on lood maailmas hetkel sedamoodi, et abivajajate arv kasvab kiiremini, kui abiosutajate riikide võimekus abivajajaid vastu võtta.

Seega pange oma jõud kokku, astuge samme, et põgenike päritolukohad saaksid sellisteks, et need ei ajaks enam inimesi põgenema - või pange piirid kinni ja saatke juba illegaalselt saabunud välja.

Fotod uppunud lastest mängivad emotsioonidega, aga emotsioonide pärast ei saa lasta enda elul, riigil, kultuuril, tsivilisatsioonil ja mis kõige tähtsam - enda lastel tulevikust loobuda.