17. veebruar 2014 - meedia ja lugejaskond Eesti Energia taustal

Kuna ma ei ole eriliselt suur telekavaataja ja kui ma vaatangi, siis ülimalt harva eksib pilt ära Tallinna TV kanalile. Just sellel põhjusel jäi mul vaatamata ka 4. veeburaril eetris olnud saade "Mõtleme veel", mida juhib üks meie kunagisi uuriva ajakirjanduse tipptegijaid Andres Raid. Teemaks oli tolles saates Eesti Energia väga suured investeeringud USA's, Utah'sse planeeritavasse põlevkivikaevandusse. Siinkohal müts maha, et vaevuti üldse koha peale minema, et asja lähemalt vaadata ning praegu juba etteruttavalt - suures plaanis, mis vahe seal on, milline ajakirjanik seal täpselt käis ja milline on selle ajakirjaniku poliitiline meelsus?!

Täna avaldas Delfi ka Andres Raidi teemat kokkuvõtva artikli "Eesti Energia ärid Utah's - 100 miljonit kõrbes?" ja just selle artikli lugemine ajendaski mind just täna seda teemat üles võtma. Ja isegi selle artikli sisu ei olnud niivõrd inspireeriv, kuivõrd artiklile kirjutatud kommentaarid. Päev Eestis on nii meediat kui poliitikat kritiseeriv (mitte ainult negatiivselt) ja nendest kommentaaridest saab välja lugeda ka meie meedia poolt tekitatud tulemusi.

Teemakajastus, milles Andres Raid ajakirjanikuna püüdis lugejaid valgustada meil pikalt kirgi kütnud investeeringu osas, vääris tähelepanu just seetõttu, et hoolimata kommentaarides etteheidetud meelsusele pidas ajakirjanik siiski tähtsaks küsida USA's arvamust nii plaani pooldajate kui ka selles kahtlejate käest. Nii lihtne olnuks ju see positiivne jutt telekajastusest üldse välja jätta, kas pole? Ja kuigi Tallinna TV's on just selle poliitilise meelsuse pärast tunduvalt lihtsam eetrisse lasta koalitsiooni poolt tekitatud käki kriitikat, siis kiitus Andresele sellise teema ülesvõtmise ja uurimise eest üldse.

Mis siis, et ajakirjanik Raid töötab Keskerakonna hääletorus? Kui põhjalikult on meie suured ja objektiivsemad meediakanalid seda teemat lahanud? Kui sügavale on meie teised, noorema põlvkonna uuriva ajakirjanduse tegijad oma pastakad sellesse juba pealtnäha imelikku tehingusse sisse lükanud?

Kas mitte just seepärast, et meie peavoolu meedia on poliitiliselt kergelt kaldu, peab suur osa kommentaatoritest Andres Raidi seekordset asjalikku ajakirjandust keskerakondlikuks propagandatrikiks, näidates sellega nii selgelt, kui efektiivne ja edukas on see poliitika ja meedia koostöö?

Päev Eestis ühes kõige esimeses postituses tõin ma välja, et meedia - ajakirjandus - peaks olema neljas võim, mis kontrolliks, et ülejäänud kolm võimu ülekäte ei läheks ja kui see peaks juhtuma, siis oleks ajakirjandus just see, mis tooks patustajad rahva ette ja paljastaks tegelikult toimuva.

Meie meedia muutub aga iga aastaga üha hambutumaks, aina äraostetavamaks, nii et meedias kirjutatu ei avalda poliitikale enam erilist mõju. Meie poliitilist elu vaadates jääb tunne, et poliitikal ja poliitikutel on sügavalt ükskõik, mida neist kirjutatakse, arvatakse ja mõeldakse ning nemad teevad nagunii, mida nemad heaks arvavad. Miks jääb selline tunne? Sest valdav enamus poliitikutest ei ole võtnud grammigi õppust nende kohta kirjutatud kriitikast.

Eelneva teksti taustal võib jääda mulje nagu oleks tegemist vaid poliitikute ülbusega (millest kirjutasin mõned päevad tagasi), kuid sellele aitab kaasa meedia kallutatus ja äraostetavus, millele on saanud ka varem tähelepanu juhtida.

Allakirjutanu jaoks parimaks näiteks on selles osas juhus, kui 2009. aasta lõpust kuni 2010. aasta alguseni uue seaduse vastuvõtmisel tekitati Rahandusministeeriumi poolt täiesti teadlikult Eesti suurärimehele konkurentsieelis välismaiste ettevõtjate ees ja loodi suurte summade eest reaalses elus väga mõttetud IT-lahendused. Kuna allakirjutanu oli sellest seadusemuudatusest tugevalt puudutatud, siis kirjutasin ka selleteemalise artikli "Postimehe" jaoks - toimetaja kiitis selle heaks, ent juhatus keelas avaldamise.

Miks mul just see meelde tuli? Sest nädalapäevi tagasi ühe toimetajaga vesteldes öeldi mulle järgmine asi: "Ajakirjanik peab arvestama ajakirjanduseetika ja selle eripäraga."

Päev Eestis arvamus: "Ei pea, sest peavoolumeedia, mis kujundab otseselt rahva arvamust, ei tohiks olla kallutatud ei ühegi poliitilise jõu ega ettevõtte arvamuste järgi ning kui miski on halvasti või ühiskonna eetikatunnet riivav, siis selle teadlik pehmendamine või muundamine ei muuda probleemi olematuks või pehmemaks.

Õige ajakirjandus peab kirjutama kõigest toimuvast täpselt nii nagu asjad tegelikult on, mitte nii nagu need kellegile meeldiksid, sest ainult nii on võimalik, et toimuvad reaalsed, ühiskonnale kasulikud muutused."

07. veebruar 2014 - Veidi näiteid ja selgitusi

Tere päevast!

Möödunud õhtul vaatasin paari viimast "The Daily Show with John Stewart" osa ja järjekordselt suutis too saatejuht näidata ja tõestada, mis on valesti USA meediaga.

Kuna minu veebist videote allalaadimise oskuses on hetkel veel puuduseid, siis pean need lingid siia tutvumiseks üles riputama jääaegsel moel - lisan pildi, millele klõpsates avaneb ka www.thedailyshow.com kodulehel just see õige koht.

Esimene klipp siis Barack Obama ja Bill O'Reilly intervjuust:

..

Teine klipp aga samast saatest, kohe järgnev arutelu selle üle, kui kaugele võib mingi meediakanal oma nõiajahiga minna.

..

Mitte, et lisatud lingid näitaksid seda, mis toimub Eestis, ent kõik, kes suudavad natukenegi kaasa mõelda, saavad aru, et ka Eesti meedias esineb niivõrd palju teadlikku hämamist ja teinekord on meedia ise tekitanud skandaale vaid rohkemate klikkide nimel. Jah - mida kõike ei tehta selleks, et inimesed vajutaksid nende väljaannete soperdistele.

*

Pärast üleeilset pikemat siinset teksti jäi mulle siiski paar asja hingele kripeldama. Nimelt tõin oma teksti paar väljendit, mille oleksin pidanud ehk natuke enam lahti seletama.

Kes siis on Eestis need "edukad" ärimehed-majandusteoreetikud?

Kuna olin natuke aega Eestist ja selle meediast eemal, siis kõik uudised pole mulle veel teada, ent üheks viimase aja parimaks näiteks - suur tänu meie meediale muidugi - tooksin siinkohal välja (tsiteerin Eesti Ekspressi) tuntud sisustusärimehed Taivo Pilleri ja Mart Haberi. 

Lingitud uudis on ehk hea põhjenduseks, miks niinimetatud tuntud ärimehed ja "eduka" ettevõtte omanikud ei ole siiski head ärimehed ja miks nende ettevõte ei ole edukas.

Kui 1998. aastal asutatud ettevõte ei ole suuteline oma jõududega 2013. aastal oma laienemisplaane ellu viima, siis on jama. Jah - ma olen nõus väitega, et iga ettevõte vajab suurteks laienemisteks kapitalisüsti, ent milleks on vaja seda kerjata fondidest ja meetodil, mille puhul ettevõttel endal mingit riski ei teki. Nad ei peaks küsitud summat isegi tagasi maksma.

Kui ettevõtte, antud juhul Shishi, oleks kasumlik, siis oleks õiglasem, kui oma investeeringud otsitaks kohtadest ja viisil, mis paneks ettevõtte omanikud ja ettevõtte ka vastutama oma plaanide eest. On olemas investeerimispangad, on olemas investeerimisfondid jne, kust raha küsides pead esitama elujõulise ja töötava plaani ning kust kapitali saades pead arvestama ka võimalusega, et kui see nii hea plaan siiski mingil võimalusel ei tööta, siis tuleb oma rumalus, saamatus, ettenägelikkuse puudulikkus või lihtsalt ebaõnn kinni maksta oma kulu ja kirjadega.

Eestis aga tundub, et edukaks ärimeheks nimetatakse kõiki, kes on suutelised mingitest riiklikest või muudest fondidest oma hüper-super plaanide jaoks tasuta raha välja imema. Ja need ärimehed tunnevad selle üle veel uhkust? Et 2011. aastal nad ju said toetuse samadel alustel...

Huvi pärast lihtsalt guugeldage nende "edukate ärimeeste" nimesid, kes muuhulgas kandideerisid 2010. aasta Eesti aasta ettevõtja tiitlile. Toon kaks näidet esimese nelja seast:

Taivo Pilleri kodus toretseb 30 000-kroonine jõulupuu | Reporter

Jaanilaupäev 2013 Muhu saarel - Mart Haber ja Taivo Piller kutsusid külla diiva Marju Läniku

Ja enne, kui hakatakse kritiseerima, et inimesed võivad oma rahaga teha, mida nad soovivad, siis ma ütlen kohe, et selle vastu ei ole mul midagi. Loomulikult - laske käia.

Aga edukas ettevõtja jätab oma ettevõtte kasumist alati mingi osa oma ettevõtte kasvuks ning ei lähe iga uue mõtte puhul jälle tasuta raha lunima. Väga lihtne matemaatika näitab, et pisut mõistlikuma majandamise juures ei peaks Shishi omanikud pidevalt tasuta lõunaid kerjama, võttes sellega ära kapitali nende uute ja tõeliselt andekate tulijate eest, kellel seda tõesti vaja on, kuid kellel tõesti ei ole piisavalt raha, et palgata advokaate nn almuste väljanõudmiseks kohtu kaudu.

Tooksin siinkohal veelkord välja ühe oma varasemas artiklis väljatoodud küsimuse:

/.../

"Miks peetakse firmajuhti, kes kasutab oma äri elushoidmiseks ja edendamiseks ära riigipoolseid maksu- ja ettevõtlussoodustusi, targaks ja edukaks ärimeheks, aga inimest, kes näljast hoidumiseks kasutab sotsiaalabiteenuseid, miks teda nimetatakse saamatuks ja/või ebaõnnestunuks?"

Kui tahetakse kritiseerida, siis tehku võrdselt seda kõigi ühiskonnaklasside suhtes ja tunnistagem, et enamus meie "edukaid" ärimehi on tegelikult vaid kamp ebaõnnestunud isehakanuid, kes teenivad raha oma mitmetuhandeliste jõulupuude jaoks vaid selle tavalise, saamatu ja rumala maksumaksja poolt riigikassasse laekunud summade arvelt.

/.../

Ma arvan, et selle mõttega olekski õige lõpetada tänane kirje ja põhjendus, kes on need meie "edukad" ettevõtjad, keda mainisin ma eile.

05. veebruar 2014 - Päev Eestis on tagasi, nii nagu peab

Tere pärastlõunat!

Käsi on viimaste päevade jooksul piisavalt soojaks kirjutatud, nii üht kui teist on mõnel pool ka juba kommenteeritud-kritiseeritud ja mõned korrad on saadud seda kõike ka huumoriga vürtsitatud - seega peaks nagu olemas olema kõik, mida on tarvis Päev Eestis elustamiseks. Hmm. Ei - äratamiseks ikka. Äratamiseks, sest idee ei olnud kunagi surnud, idee ainult magas ja ootas aega ja võimalust, millal tõusta ja särama hakata.

Kes loeb käesolevat teksti kui esimest Päev Eestis varamust, siis lühidalt öelduna peaks siinne paik olema miski, mis võtab läbi satiiri ja sarkasmi ette meie väikeses riigis toimuva poliitika ning seda kajastava meedia. See ettevõtmine ei oleks kindlasti lihtsalt kirjavormis "Ärapanija", kuigi eks kindlasti tuleb ette ka selliseid momente.

Pigem soovime enda tegevuse läbi osutada tähelepanu kahe eelmainitud apsakatele, kuid teha seda nii, et selle satiiri ja/või näpuganäitamise sisse oleks peidetud ka konstruktiivne kriitika, kuidas neid asju siis tegelikult paremini teha võiks.

Mina ei ole võib-olla nende kõige paremate muutuste soovitamiseks see kõige õigem inimene ja just seepärast uuendan ka üleskutset neile, kes näevad asju natukene erinevalt, kel on julgust oma mõtteid välja öelda (ja neid kaitsta) ja kes suudaksid meie praeguse olukorras läbi pisarate ka korralikult naerda. Ja kui mina praeguse autorina ei pea ennast parimaks soovitajaks, leian ma siiski, et mul on piisavalt avar vaatehorisont ja võime märgata asju, mis toimivad nii nagu need tegelikult ei tohiks toimida, ei peaks toimima.

Meie eeskujuks on USA koomik Jon Stewart (kirjeldatud juba meie varasemates kirjetes ja mõnes minu Delfi.ee artiklis), kelle üle kümne aasta eetris olnud "The Daily Show with Jon Stewart" on lisaks lugematule arvule Emmy'dele võitnud ka reaalse austuse nii meedialt kui poliitikutelt selles ulatuses, et nii mõnigi kord on politiiliste otsuste läbiviimisi kiirendatud vaid seepärast, et rohkem mitte Stewartile vana asjaga hambusse sattuda.

Terav, täpne, intelligentne, konstruktiivne, erapooletu - selline peaks olema Päev Eestis ideaalis.

*

Nüüd aga probleemidest.

Mis toimub meie ajakirjandusega?

Mina hakkasin seda tähelepanu pöörama hetkel, kui avastasin, et Elu24.ee promob igat oma artiklit erinevaid blogisid ühendaval leheküljel blog.tr.ee ning Elu24.ee nn uudised risustavad nüüd kohta, kust varem sai lugeda tavaliste inimeste normaalseid mõtteid. Jah - Elu24.ee - tavalise blogija blogipostitus sellest, kuidas ta vaarika-kohupiimakooki küpsetab, on üllataval kombel huvitavam, informeerivam ja sageli ka paremini kirjutatud kui Elu24.ee poolt edastatud uudis-artikkel.

Seega esimene märkus kohe (ja see ei puuduta vaid Elu24.ee'd, vaid enamikku meie meediaväljaannetest, kus on palgalised ajakirjanikud): ärge risustage avalikku ruumi mingi täiesti mõttetu ja halvasti vormistatud jamaga.

Teise levinud vea ajakirjanduses saab tuua välja selle sama risustamisega seonduvalt: kirjutage millestki asjalikust. Meil on Eestis tuhandeid ministeeriumide ja erinevate ametite ametnikke + lugematu hulk "edukaid" ärimehi-majandusteoreetikuid + staarisaadetest väljakasvanud arvamusliidreid, aga see ei tähenda, et ajakirjandus peaks iga päev nende kõigi käest midagi küsima.

Heaks näiteks siinkohal on seesama eilne-tänane teema, millest ma siin ka lühidalt kirjutasin - tööjõu puudus.

Selle asemel, et kirjutada miljon erinevat nupukest teemal, mida mõtleb sellest teemast minister, mida mõtleb asekantsler, mida mõtleb asekantsleri vanaema kass või opositsiooni leeri figuurike, võiks tõeline ajakirjanik teha ühe loo, kus see teema oleks korralikult lahti arutatud ja kus kõigi arvamused võiksid koos olla. Ja tõeline ajakirjanik võiks esitada ka vastuküsimuse, et miks ministeerium antud teema puhul ei pööra tähelepanu Eestis olemasolevale lihttöölisele või ka Eestist olude sunnil juba lahkunud lihttöölise tagasitoomisele.

Selle tõelise, nii-nagu-peaks-olema ajakirjanduse asemel on meie ajakirjandus täis aga tuhandeid eirnevaid ütluseid tuhandest erinevast suust ilma reaalse põhjenduseta ja sellise ajakirjanduse tarbija ehk rahvas ei oma lõppkokkuvõttes absoluutselt mingit ülevaadet, mis siis tegelikult toimub ja kuhu suunas me tegelikult liigume.

Selliseid küsimusi ja selliseid kokkuvõtteid ei peaks tegema ei mina oma blogi, mida loevad kümned inimesed, ega teised minusarnased, aga edukamad, populaarsemad kirjutajad. Sellist asja peab tegema ajakirjandus, keda loetakse kõige rohkem.

Praegu on aga sellise toimimise ainsaks tulemuseks see, et lugeja ei tea tegelikult midagi, valupunkte meenutatakse ilma reaalsete mõteteta liiga tihti ning kõige sellega suurendatakse üsna teadlikult ka rahva masendust riigis toimuva üle.

Kolmas viga meie ajakirjanduses on oskamatus esitada õigeid küsimusi.

Jälle pean tooma näite hiljutisest ajast ühest Jon Stewarti intervjuust. Kui Obamacare oli tööle panud, kutsus Stewart enda saatesse ühe Obamacare'i eestvedaja Kathleen Sebelius'e ja küsis temalt, kui palju inimesi on uue tervisekindlustussüsteemiga liitunud. Kui Sebelius oma vastusega mõista andis, et tal pole aimugi, esitas Stewart selle ÕIGE küsimuse: "Kui teie mitte, siis kes veel peaks teadma, kas teie poolt juhitav programm üldse töötab või mitte?"

Ja just selle õige küsimuse esitamise pärast jutusaates võeti kogu see teema tõsise luubi alla kõigis teistes telekanalites. Ent siiski oli Stewart, koomik, see, kes julges esimesena esitada õige küsimuse.

Ja tuues analoogse näite Eestist, siis pean tagasihoidlikult uhke olles minema ajas tagasi ja osutama korrale, kui mina esitasin siinsamas blogis selle õige küsimuse (kahjuks ei olnud hilisem tähelepanu aga võrreldav sellega, mis USA's toimus).

Kopeerin siia lõigu oma postitusest, mille kirjutasin 20. oktoobril 2012. a. ja mis avaldati vist artiklina ka Delfi.ee's: "Selle asemel, et püüda kasvõi ajuti vaadata asju enamiku vabariigi kodanike silme läbi, aetakse pidevalt mingit möga, mis seda enamikku vaid närvi ajab. Enamikuks pean mina seda osa kodanikest, kes elab pehmelt öeldes vaesuspiiril (kõvemalt öeldes algaks kirjeldus tähega S). Üheks viimaseks heaks näiteks inimeste marruajamisel on Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, kes ei vaevunud ESM'i läbi surudes isegi süvenema sellisesse pisiasja, nagu on seda meie riigile võetavate kohustuste suurus. Ausalt, Sven, mida kuradit sa seal tööl üldse teed? Kui mitte sina, siis kes veel peaks teadma sellise liitumisega seotud tingimusi, millest kohustused on sinu tööandja - rahva - jaoks üpriski olulised???

Seega on Eesti ajakirjanduse kolmandaks miinuseks õigete küsimuste esitamise oskuse puudus. või lihtsalt puudub vajalik julgus neid küsimusi esitada.

Aga kui seda julgust ei ole, siis ei saa nende SUURI vigu teinud inimestest kuidagi lahti ja vigade tegijad tunnevad end aina kindlamini ning teevad aina suuremaid vigu. Sellest hiljem...

Kindlasti ei ole need aga kõik miinused, mõned jätan varuks ka edaspidiseks närimiseks.

Mis on viga meie poliitikal ja poliitikutel?

Lihtsam oleks hetkel vist leida seda, milliseid vigu neil EI ole.

Aga meenutades hiljutisi aega, mil ma toimuvat veel aktiivselt ei jälginud (ja ka eilset, kui juba jälgisin), siis esimese asjana tuleb pähe sõna "ülbus".

Alustades "seemnesööjatest" (kusjuures ACTA-mõju oli eriti hästi näha Inglismaal, kus ma pool aastat resideerusin, aga sellest on plaanis teha arvamuslugu) jõuame edasi Juhan Parts, meie majandusministrini, kes seni ainult meie lihtinimestele suunatud ülbust ka rahvusvahelises diplomaatias demonstreeris, nimetades Rail Baltic'u Leedu-poolset otsustajaskonda lihtsalt jobudeks. Ei - see ei olnud eksimus, see oligi see, mida sa mõtled, Juhan, aga võib-olla on see teine pool "jobud" vaid sel põhjusel, et "jobud" ei mõtle vaid sellele, kuidas võimalikult ruttu võimalikult palju raha enda ja enda toetajate taskutesse saada, võib-olla arvestavad "jobud" ka sellega, mida nende valijad soovivad. Igatahes tõid sa, Juhan, järjekorde ereda näite, kui ebasobiv on sinu amet sinu jaoks.

Ja siis muidugi möödunudõhtune Juku-Kalle Raid ja see "sita maitse". Ausalt, Juku-Kalle, mina ei ole siiani aru saanud, kes sa oled, mis sa teed ja miks sa seda kõike teed. Kusagilt kuuldu põhjal peaksid olema nagu kultuuriinimene ja tark mees, aga nii palju, kui sa millegagi silma oled jäänud, on sinu sõnavõtud alati nii kibestunud ja vinguvad ja - kindlasti mitte kultuursed. Ning ühestki sinu sõnavõtust - ausalt, ma ei ole kõike sinu tehtut näinud ega lugenud, aga ega sinu esinemisoskus (loe: oskamatus) mind eriti su nime guugeldama kutsugi - ei ole ma seni näinud, et sa lisaks kriitikale suudaksid ka mingeid lahendusi pakkuda.

Juku-Kalle, kui sa ei suuda uudistekanalile oma suud avades ei suuda meeles pidada, et uudiseid vaatavad teinekord ka lapsed (olgu - paljud neist kasutavad sinuga sama keelt nagunii), siis sa ei sobi oma tööks.

Ära ülbitse, ole viisakas, põhjenda oma arvamusi viisakas eesti keeles - seda peaksid sa vähemalt teoreetiliselt ju oskama.

Seega ülbus on üks esimesi asju, mida me kõik tähele paneme ja kindlasti on ülbus ka see, millele me esimesena reageerime.

***

Kokkuvõtteks:

Oleme tagasi ja hakkame andma! Tähelepanu asjadele ja vigadele, mida võib-olla kõik (loe: ajakirjandus) ei märka ning püüame neid siis jõudumööda soovitustega aidata.

Minu kui ühe autori palve:

Kui te leiate, et sellel asjal siin on mõte sees, siis vajutage neid meeldimisnuppe Näoraamatus ja jagage vähemalt seda kirjet, et saaksime natukene enam tähelepanu ja ehk leiaksime ka mõned head, targad ja naljakad uued kirjutajad. Aitäh Teile!

W. Hocares

03. veebruar 2014 - II osa, sama teema

Tavaliselt üritan ma sama teemat kaks konda mitte kajastada, ent täna ma lihtsalt PEAN.

Kaks tundi peale Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsleri arvamuse avaldamist leidis Elu24 oma lehel vaba koha ka minister Juhan Parsti enda mõtete jaoks. Mõtete jaoks, mis puudutasid otseselt-kaudselt sama teemat.

Austatud ministri arvamus aga, kui lugeda neid kaht artiklit kõrvuti, oli hoopistükkis vastupidine. Selle asemel, et tööjõud Eestisse tuua, peab minister õigemaks töö Eestist välja viia, jättes siia vaid juhtivad, kõrgelt tasustatud töökohad.

Väike mõttepaus, et asju seedida ja pähe tekib kaks mõtet.

1. Kuidas saab mingi organisatsioon üldse midagi saavutada, kui juhtfiguuridel on nii erinevad nägemused organisatsiooni tegevussuunast? Kui samal päeval aetakse nii erinevat juttu, siis jääb organisatsioonist ning selle tegevusest sõltuvale (rahvale) mulje, et tegelikult ei liigugi see MKM kuhugi; et kogu seda juttu aetakse vaid selleks, et varjata oma tegelikku paigalseisu ja/või otsustusvõimetust.

2. Tähelepanelikum (loe: mõtlev) lugeja näeb siiski kokkupuutepunkti nende kahe erineva arvamuse vahel: nimelt kumbki idee ei anna lahendust sellele Eestis praegu veel eksisteerivale nn lihttöölisele. Mõlemad lahendused MKM'i tipust on lihttöölist eiravad ning vaid suurepalgalisi soosivad.

Need MKM'i kaks punkti kokkupanduna: praegu Eestis olev lihttööline on mõttetu ja tema elu parendamiseks pole midagi tarvis ette võtta. 

03. veebruar 2014 ; Lihtsalt Eesti elust

Tere päevast!

Kuigi uute teemade otsimine uueks kirjutamislaineks uue autoriga on täies hoos, sattus mõni minut tagasi silme alla uudislõiguke Elu24 majanduspoliitika rubriigist.

Kuigi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (jah - Elu24 - eesti keele reeglite kirjutatakse asutuse nime läbivate suurtähedega!) ja selle juhtfiguur on varemgi minu sule alla sattunud, siis seekordne uudis paneb JÄLLE negatiivselt üllatuma.

Artikkel lihttööliste põuast on iseenesest täiesti arusaadav, aga MKM'i arvamus, kuidas probleemi lahendada Eestis toimuva taustal on järjekordne näide Eestit kui rahvusriiki hävitavast rumalusest.

Selle asemel, et mõelda, kuidas hoida riigis selle kodanikke (siinkohal nii eesti kui vene rahvusest inimesi) või neid tagasi tuua, kuidas luua põhjuseid, miks inimesed peaksid siia jääma ja tahtma siin olla, leiab MKM'i asekantsler, et tegelikult võiksid nad ju seaduseid muuta, et saaks veel odavama raha eest mujalt lihttööjõudu importida. Ja samas tuntakse veel uhkust, et seadusemuudatusi saab nii kiiresti teha.

Jah, seadusemuudatusi, mis on kasulikud ainult sellele ühele, tegelikult nii väikesele osale meie ühiskonnast - ettevõtjatele. Kas peale neid seadusemuudatusi orjarahvast siia Eestisse jääb või mitte, selle üle ministeeriumis pead ei vaevata - eks vajadusel saab seaduseid muuta sellisteks, et kusagilt Zambiast või Indiast uusi orje lihtsam asemele tuua oleks.

Siit kerkib üles jälle vana küsimus - kui riigi- ja põliselanike vaenulikuks saab poliitika üldse muutuda?!