Olen siin lehel korra juba kirjutanud, miks ma ei usu eriti praegu peavoolu meedias "pealesurutavale" pagulasarmastusse ning miks oleks pagulaste toomine Eestisse mitte just kõige parem mõte. Eilse süütamise järel on aga kõik jälle päevakorral. Püüan siis ka ise nüüd natukene teemasse süveneda.
Süütamine kui tegu ei ole hea. Taunin seda.
Eelmine lõik siis edaspidi kohustuslikuks muutuv selgitus, kuna hakatakse jälgima nn vihakõnelejaid. Mitte, et ma oleksin üks nendest - aga noh, igaks juhuks. Kuna Päev Eestis kirjutab vahel satiiriliselt, vahel sarkastiliselt, siis ei tea ju kunagi arvata, kas uudsed jälgimismeetodid suudavad ridade vahel tegelikku mõtet välja lugeda või mitte.
Tegelikult tekib kohe küsimus, mis on vihakõne? Pigem võiks ju kirjutada pigem vihkamiskõne, sest reaalselt on ju suur vahe, kas ma kirjutan midagi (näiteks valitsuse, meedia või poliitikute suunal) selle pärast, et ma olen nende rumaluse... vabandust - lolluse peale vihane või kirjutan ma seda siis sellepärast, et ma vihkan neid. Suur vahe, väga suur vahe.
Seega toon ära kohe järgmise kohustusliku punkti neile, kes haiglaselt otsivad vihkamiskõnelejaid.
Ma ei vihka kedagi, ka pagulasi mitte.
Küll aga teeb vihaseks see, kuidas kõiki pahaseid, pettunuid, muretsevaid, ratsionaalselt (loe: liigsest tolerantsusest veel mitte pehkinud ajudega) mõtlevaid või muidu lihtsama loogikaga inimesi püütakse automaatselt vihkajateks tembeldada.
Natukene süütamisest
Eilne päev möödus poliitikute sõnavõttude tähe all, kõik andmas hinnanguid toimunud sündmusele. Härra president isiklikult soovis seda, näidates taaskord oma poliitilist võimu - palun, rääkige nüüd, mu poliitikud. Lisaks sellele teatas härra Ilves, et tal on häbi ja mõistab hukka jne, et meil Eestis selline asi juhtus.
Kuna täna ilmus aga ka uudis sellest, et Saksamaal toimus pagulaskeskuses põleng, siis oleks härra presidendil ehk nüüd väike moraalne kohustus ka Saksamaa ja sakslaste pärast häbi tunda ning neid hukka mõista sellise mittetolerantse, suisa kriminaalse sündmuse pärast. Seda enam, et seal oli ka kannatanuid ning Saksamaa on ju Eestist tunduvalt rohkem segatud selle migratsiooniküsimuse tekkepõhjustesse. Nii ei saa ju, et tekitad probleemi, aga ise näitad mittetolerantsust. Ai-ai-ai!
Samuti sai härra peaminister eile end suure muretsejana pilti, minnes isiklikult pagulaskeskuse juurde muret ja toetust väljendama. Loodetavasti annab ta nüüd frau Merkelile sellega eeskuju (soovitan Taavil frau Merkelile lausa teavitus saata - muidu äkki ei paista silma, kui tubli ja hooliv europoliitik ta on) ning õhtuks on kogu maailma meedia täis pilte, kuidas üks õige ja hooliv peaminister käituma peaks.
Ja edaspidi paluks hr. peaministril kohal olla ka igal teisel süütamisel, avaldada muret ning toetust ja suruda ehk ajuti kätt ka inimestel, kelle riiki ta tegelikult parasjagu valitsemas on.
Natukene ülepingutamisest
Keegi härra Lobjakas on kirjutanud arvamusloo a la "meie oma kristallöö", mille eest palju õnne. Ahto pääses meediasse kui kirjutav inimene ning teenis kirjutamisega ka teenitult tähelepanu. Küll aga meenutab selline neetult suur ülevõimendamine USA meediat, mis on saanud selle eest palju tõsist ja õiget kriitikat.
"If we amplify everything, we hear nothing." - Jon Stewart
Kui me võimendame kõike, ei kuule me midagi.
Need on kuldsed sõnad ning Lobjakas astuski auku just selle tõe vastu eksides. Võrrelda üht kriminaalset tegu, milles keegi isegi kannatada ei saanud, sadade surnute ja tuhandete koonduslaagritesse viidutega lõppenud genotsiidiga on ikka VÄGA suur möödapanek. Ükskõik, mis näiteid sa tood, ära lasku nii neetult kaugetesse äärmustesse.
Sellise äärmuse kõrval tunduvad EKRE avaldused lausa diplomaatilise jutu musternäidistena. Sama suure loogikaga võiks härra Lobjakas väita, et EKRE jututoru Martin Helme on Eesti oma Hitler, kes soovib kõikide teistsuguste ahjuajamist ja seebikskeetmist. Väita ja samal ajal ennast kindlalt tunda, sest selline mõte EI OLEKS VIHAKÕNE, kuna teadupärast pagulasvastastele vastandumine ei ole kunagi vihakõne aluseks.
Natukene pagulasvastasusest
Nädalapäevad tagasi avaldas veebiväljaanne Uued Uudised avaliku kirja seoses ühe Facebookis olnud grupi sulgemisega.
Sügava kahetsustundega pean tõdema, et olin isegi korraks Pagulaste Vastu grupi liige, aga õnneks sain oma eksimusest ruttu aru ning tegin sealt sääred. Grupp, mille põhitegevuseks tundus olevat räuskamine ja tähelepanu püüdmine ilma vähimagi katseta end tõsiseltvõetavana näidata, ei ole ikka minu jaoks. Hiljem sai suhelda veel mõne grupist lahkunuga ja probleem näis olevat ühene - gruppi, millel oli ca 17 000 jälgijat, oleks võinud ja saanud efektiivselt kasutada mõistliku ja rahuliku sõnumi edastamiseks, eelistati kasutada pigem suvalise peldikuseinana, kus enim tähelepanu suutis saavutada see, kes tõesti vihkamist propageeris. Viha ja vihkamise eristamine käis Pagulaste vastu administraatorile selgelt üle mõtlemistaseme ning sellest annab tunnistust ka selline selgeltnäha isiklikust solvumisest ja pettumisest kannustatud avalik pöördumine.
Kurat küll, kui sulle on antud nii suure publiku näol ajada õiget asja ja edastada õiget sõnumit, siis tee seda. Kui ise ei suuda, kaasa inimesed, kes seda suudavad ja tahavad, et asjast ka mingit reaalset kasu oleks. Ära ole nii möku! Põhjusest, miks head ettevõtmised sageli läbi kukuvad, kirjutasin ma juba 2012. aastal kirjes (mis avaldati ka Delfis pealkirja all Mökude Vabariik) ning selleks on asjaoskamatud ja kontrollimatu suuvärgiga mökud.
Isegi oma viimases luigelaulus, selles avalikus pöördumises, ei suutnud härra (või proua) oma isikut avalikkustada, küll oli tal aga sadistlik rõõm lausa kaks korda mainida selle Facebooki kasutaja nime, kellel ka see ilapritsimine vastu käima hakkas.
Lisaks sellele, armas Pagulaste Vastu administraator, et enda avalikkustamine muudaks kogu sinu ürituse palju usaldusväärsemaks, kasvata endale munad ja tutvusta end vähemalt siis, kui sa avalikus ruumis kellegi vastu isiklikuks muutud!
Praegusel juhul oled kogu asja läbikukkumises süüdi aga sina ise - ainuisikuliselt. Vilets töö ja olematu PR.
Natukene tulevikust
Hoolimata kõigest varemkirjutatust ei ole ma pealesunnitud immigratsiooni poolt ja ma tõesti ei saa siiani aru nendest, kes selle nimel lippude ja hüüdlausetega barrikaadidele heidavad. Nende hulka kuuluvad kahjuks ka enamik poliitikutest ja meediast.
Lahendage probleeme, kurat, aga ärge raisake aega ning ressursse tagajärgedega tegutsemisele, aga just seda te praegu teetegi.
Ja ma jätan JÄLLE välja jutud terrorismist ja ISISest nagu jätsin selle kõrvale ka Tsivilisatsioonide kokkupõrkes, sest sellest on nii palju räägitud ning see on silmnähtav.
Võtke asju seekord siis kasvõi majandusliku poole pealt.
Kuna Exceli tabelid tunduvad olema meie valitsemises majandusmõtlemise kõrgtase, siis lisan siia blogisse video pallikestest ja numbritest, mis näitab selgelt ära, et migratsioon ei ole lahendus. Tõsi - antud video pöörab tähelepanu küll rohkem globaalse vaesuse vähendamisele, kuid annab õige mõtte. Ärge lahendage probleeme enda juures - leidke lahendused seal, kus probleemid tekivad!
Arvestades kasvavat põgeniketulva ei ole Euroopa Liit tervikuna üleval pidama kogu seda saabuvat rahvast. Saabunud inimesed ei ole suutelised lähimal ajal ka kohe tööle asuma, et neid ülevalhoidva riigi majandust toetama hakata, sest neil puuduvad nii keeleoskused, kvalifikatsioon kui tihtilugu kahjuks ka soov tööle minna.
Ning kahjuks on lood maailmas hetkel sedamoodi, et abivajajate arv kasvab kiiremini, kui abiosutajate riikide võimekus abivajajaid vastu võtta.
Seega pange oma jõud kokku, astuge samme, et põgenike päritolukohad saaksid sellisteks, et need ei ajaks enam inimesi põgenema - või pange piirid kinni ja saatke juba illegaalselt saabunud välja.
Fotod uppunud lastest mängivad emotsioonidega, aga emotsioonide pärast ei saa lasta enda elul, riigil, kultuuril, tsivilisatsioonil ja mis kõige tähtsam - enda lastel tulevikust loobuda.
Seega pange oma jõud kokku, astuge samme, et põgenike päritolukohad saaksid sellisteks, et need ei ajaks enam inimesi põgenema - või pange piirid kinni ja saatke juba illegaalselt saabunud välja.
Fotod uppunud lastest mängivad emotsioonidega, aga emotsioonide pärast ei saa lasta enda elul, riigil, kultuuril, tsivilisatsioonil ja mis kõige tähtsam - enda lastel tulevikust loobuda.
