Pikalt pole kirjutanud ja ei hakka seda ka täna tegema - aega on lihtsalt niivõrd vähe. Siiski tekkis soov midagi kirja panna ning kuna tegemist on mingil määral kriitikaga, siis otsustasin sellele paigale eluspüsimiseks vajalikku õhku sisse puhuda.
*
Esimese näite puhul ei ole küll tegemist puhtalt meedia ja poliitika kriitikaga, millele see veebiväljaanne keskendub. Siiski on puutepunkt olemas - nimelt pealkirjas. Päev Eestis.
Mul on kaks naabrit... Tegelikult on mul neid muidugi rohkem, aga praegu soovin ma välja tuua neist vaid kaks. Üks neist elab minuga samas majas, teine üleaedne oma eramus.
Minu maja elanik on oma kaks poega kaotanud vanem naine, keda ma peaaegu iga päev trepikojas näen ja seetõttu kuulen vahepeal ka tema arvamusi elust ja olust. Mõned päevad tagasi suitsult tulles kohtasin teda taas ja seekord võeti teemas hinnad poodides ning juba unustusse vajunud hüüdlause "Euro hindu ei tõsta". Naine kurtis, et peale kommunaale pensionist ülejäävast rahast ei saavat ta kunagi kõhtu täis. Et hinnad on nii meeletult tõusnud. Ta mainis oma jutus ka hakkliha.
Ma oleks selle jutu unustanud nagu ma teen enamuse tema juttudega, sest tavaliselt om meie kohtumise hetkel minul üsna kiire, kuid sel päeval sattusin ma hiljem Maximasse ja siis ma vaatasin asjad huvi pärast üle.
Kroonidesse ümberarvutatult maksis veisehakkliha umbes 75 krooni kilo ja Lätis toodetud suitsuskumbria 110-120 krooni (7 koma millegagi eurot). Kuigi ma tavaliselt ei virise hindade üle ja ma ei taha seda ka praegu teha, siis ära märkida tahaks ikka, et napilt enne euro tulekut sai selle kalanässaka praeguse hinna eest paar kilo korraliku suitsusinki.
Aga need ei olnud hinnad, mis mind sel päeval häirisid.
Poest tagasi tulles autoga oma tänavasse pöörates pidin pidurdama, sest enne minu maja oli end mingi suur veok keset teed parkinud. Tegin siis väikese ringi, et maja ette jõuda ning avastasin, et rekka oli oma maja juurde tellinud teine naaber, see eramaja omanik.
Ei, mitte selleks, et mööblit vedada või muud olulist asja ajada - tema oli tellinud suure konteineri ja kopa, et need tema aiast talvega kogunenud lume ära veaks. Õhtuks märkasin, et rekka tegi kaks tiiru, sest lumi ühe korraga veetud ei saanud.
Niisiis - mind ei pannud päevale Eestis mõtlema mitte selline ülbus, et oma eralõbu pärast blokeeritakse pooleks päevaks terve väikese tänava liiklus.
Häiris mind see, kuidas üks osa meist kulutab niivõrd mõttetute asjade peale sellise hunniku raha, millest temast kahekümne meetri kaugusel elav inimene saaks pea, et terve kevade enda mõistes korralikult süüa.
*
Teine tähelepanek puudutab meediat juba rohkem, samas natuke vähem Eestit.
Kuna mulle meeldib vahel õhtuti internetist vaadata inimeste õnnestumisi ja ebaõnnestumisi (see on üks asi, mida me terve perega koos teeme), siis viimastel päevadel on mind hakanud häirima üks pisiasi. Pisiasi, millega tänapäeva maailmas peaks rangelt võttes juba väga harjunud olema. Siiski...
Ma ei hakka midagi rasvaselt välja tooma, kõik on väga ilus, aga kui ma vaatan seda kaheksa aastase lapsega, siis tekivad mõtted, et võib-olla peaks ma lapse alles siis kutsuma, kui video on käima pandud. Hmm... See vist ei aita, sest kui vaadatav video lõpeb, siis ilmuvad kohe nn soovitused:
Siit tekibki küsimus - kas tõesti ei suudeta oma tooteid müüa reklaami abil, mis ei sisaldaks seksi (nii otseses kui kaudses mõttes)?
Võib-olla on Youtube.com natuke liiga ekstreemne näide selle küsimuse esitamiseks, kuid sama tendentsi on märgata ka meie meedias. Kas meile on sellist reklaami tõesti nii hädasti tarvis?
Ühe tunnustatuima ulmekirjaniku Isaac Asimovi kahes raamatusarjas - nii robotisarjas kui ka Asumis - on mainitud kahte inimkonna tuleviku asundusplaneeti - Solariat ja Aurorat.
Solaria oli planeet, mille elanikud võõrandusid nii otsesest suhtlemisest kui ka seksuaalsest kontaktist, muutudes viimaks hermafrodiitideks, mis viis selle planeedi lõpuks hävinguni. Inimesed vajavad suhtlemist ja seksuaalsust, et jääda inimesteks.
Aurora oli aga planeet, kus seksuaalsusesse suhtuti väga vabalt - umbes nõnda, kuhu meie tsivilisatsioon praegu oma vabaduse ja isiklike õiguste kehtestamisel tüürib. Et äratada natukenegi huvi selle autori vähemtuntud raamatute vastu, siis lisaks Aurora saatusele paneb Asimovi looming mõtlema ka muudele olulistele asjadele.
Kas me tahame ikka sellist tulevikku, mille eest on meid juba hoiatatud?
*
Kolmas uitmõte (uitettepanek???) tekkis ka päev või kaks tagasi seoses valdava kriitikaga meie valitsuse suunal.
Riigikogu asub Toompeal, mäe otsas. Samuti eelistavad kõrgetel kohtadel või korrustel istuda paljud tippjuhid. Võib-olla ongi asi nii selle pärast, et kõrgel istudes argimüra ei sega ja on üle argiprobleemide näha seda üldist pilti. Vajalik nägemine kindlasti.
Samas on ühiskonna struktuur ikkagi püramiidi meenutav. Või kuuske, sest kuusk on ka eemalt vaadates püramiidjas.
Võib-olla peaks valitsusele tegema kaks peakorterit. Pool aastat ühes kohas, pool aastat teises.
Kui esimene neist asub juba mäe otsas, siis teise asetaks kindlasti koopasse.
Miks just koopasse?
Lihtne. Koopast on hästi näha, kas ja kui palju on mädanenud selle ilusa püramiidja kuuse juured, mis seda puud üldse toidavad ja püsti hoiavad.
Võib-olla järgneks sellisele nägemisele ja enam vastutustundlikke otsuseid.
Ilusat ööd!
