4. september 2015 - Immigratsioonist ja tulevikust

Tere.

Olen siin lehel korra juba kirjutanud, miks ma ei usu eriti praegu peavoolu meedias "pealesurutavale" pagulasarmastusse ning miks oleks pagulaste toomine Eestisse mitte just kõige parem mõte. Eilse süütamise järel on aga kõik jälle päevakorral. Püüan siis ka ise nüüd natukene teemasse süveneda.

Süütamine kui tegu ei ole hea. Taunin seda.

Eelmine lõik siis edaspidi kohustuslikuks muutuv selgitus, kuna hakatakse jälgima nn vihakõnelejaid. Mitte, et ma oleksin üks nendest - aga noh, igaks juhuks. Kuna Päev Eestis kirjutab vahel satiiriliselt, vahel sarkastiliselt, siis ei tea ju kunagi arvata, kas uudsed jälgimismeetodid suudavad ridade vahel tegelikku mõtet välja lugeda või mitte.

Tegelikult tekib kohe küsimus, mis on vihakõne? Pigem võiks ju kirjutada pigem vihkamiskõne, sest reaalselt on ju suur vahe, kas ma kirjutan midagi (näiteks valitsuse, meedia või poliitikute suunal) selle pärast, et ma olen nende rumaluse... vabandust - lolluse peale vihane või kirjutan ma seda siis sellepärast, et ma vihkan neid. Suur vahe, väga suur vahe.

Seega toon ära kohe järgmise kohustusliku punkti neile, kes haiglaselt otsivad vihkamiskõnelejaid.

Ma ei vihka kedagi, ka pagulasi mitte.

Küll aga teeb vihaseks see, kuidas kõiki pahaseid, pettunuid, muretsevaid, ratsionaalselt (loe: liigsest tolerantsusest veel mitte pehkinud ajudega) mõtlevaid või muidu lihtsama loogikaga inimesi püütakse automaatselt vihkajateks tembeldada.

Natukene süütamisest

Eilne päev möödus poliitikute sõnavõttude tähe all, kõik andmas hinnanguid toimunud sündmusele. Härra president isiklikult soovis seda, näidates taaskord oma poliitilist võimu - palun, rääkige nüüd, mu poliitikud. Lisaks sellele teatas härra Ilves, et tal on häbi ja mõistab hukka jne, et meil Eestis selline asi juhtus.

Kuna täna ilmus aga ka uudis sellest, et Saksamaal toimus pagulaskeskuses põleng, siis oleks härra presidendil ehk nüüd väike moraalne kohustus ka Saksamaa ja sakslaste pärast häbi tunda ning neid hukka mõista sellise mittetolerantse, suisa kriminaalse sündmuse pärast. Seda enam, et seal oli ka kannatanuid ning Saksamaa on ju Eestist tunduvalt rohkem segatud selle migratsiooniküsimuse tekkepõhjustesse. Nii ei saa ju, et tekitad probleemi, aga ise näitad mittetolerantsust. Ai-ai-ai!

Samuti sai härra peaminister eile end suure muretsejana pilti, minnes isiklikult pagulaskeskuse juurde muret ja toetust väljendama. Loodetavasti annab ta nüüd frau Merkelile sellega eeskuju (soovitan Taavil frau Merkelile lausa teavitus saata - muidu äkki ei paista silma, kui tubli ja hooliv europoliitik ta on) ning õhtuks on kogu maailma meedia täis pilte, kuidas üks õige ja hooliv peaminister käituma peaks.

Ja edaspidi paluks hr. peaministril kohal olla ka igal teisel süütamisel, avaldada muret ning toetust ja suruda ehk ajuti kätt ka inimestel, kelle riiki ta tegelikult parasjagu valitsemas on.

Natukene ülepingutamisest

Keegi härra Lobjakas on kirjutanud arvamusloo a la "meie oma kristallöö", mille eest palju õnne. Ahto pääses meediasse kui kirjutav inimene ning teenis kirjutamisega ka teenitult tähelepanu. Küll aga meenutab selline neetult suur ülevõimendamine USA meediat, mis on saanud selle eest palju tõsist ja õiget kriitikat.

"If we amplify everything, we hear nothing." - Jon Stewart

Kui me võimendame kõike, ei kuule me midagi.

Need on kuldsed sõnad ning Lobjakas astuski auku just selle tõe vastu eksides. Võrrelda üht kriminaalset tegu, milles keegi isegi kannatada ei saanud, sadade surnute ja tuhandete koonduslaagritesse viidutega lõppenud genotsiidiga on ikka VÄGA suur möödapanek. Ükskõik, mis näiteid sa tood, ära lasku nii neetult kaugetesse äärmustesse.

Sellise äärmuse kõrval tunduvad EKRE avaldused lausa diplomaatilise jutu musternäidistena. Sama suure loogikaga võiks härra Lobjakas väita, et EKRE jututoru Martin Helme on Eesti oma Hitler, kes soovib kõikide teistsuguste ahjuajamist ja seebikskeetmist. Väita ja samal ajal ennast kindlalt tunda, sest selline mõte EI OLEKS VIHAKÕNE, kuna teadupärast pagulasvastastele vastandumine ei ole kunagi vihakõne aluseks.

Natukene pagulasvastasusest

Nädalapäevad tagasi avaldas veebiväljaanne Uued Uudised avaliku kirja seoses ühe Facebookis olnud grupi sulgemisega.

Sügava kahetsustundega pean tõdema, et olin isegi korraks Pagulaste Vastu grupi liige, aga õnneks sain oma eksimusest ruttu aru ning tegin sealt sääred. Grupp, mille põhitegevuseks tundus olevat räuskamine ja tähelepanu püüdmine ilma vähimagi katseta end tõsiseltvõetavana näidata, ei ole ikka minu jaoks. Hiljem sai suhelda veel mõne grupist lahkunuga ja probleem näis olevat ühene - gruppi, millel oli ca 17 000 jälgijat, oleks võinud ja saanud efektiivselt kasutada mõistliku ja rahuliku sõnumi edastamiseks, eelistati kasutada pigem suvalise peldikuseinana, kus enim tähelepanu suutis saavutada see, kes tõesti vihkamist propageeris. Viha ja vihkamise eristamine käis Pagulaste vastu administraatorile selgelt üle mõtlemistaseme ning sellest annab tunnistust ka selline selgeltnäha isiklikust solvumisest ja pettumisest kannustatud avalik pöördumine.

Kurat küll, kui sulle on antud nii suure publiku näol ajada õiget asja ja edastada õiget sõnumit, siis tee seda. Kui ise ei suuda, kaasa inimesed, kes seda suudavad ja tahavad, et asjast ka mingit reaalset kasu oleks. Ära ole nii möku! Põhjusest, miks head ettevõtmised sageli läbi kukuvad, kirjutasin ma juba 2012. aastal kirjes (mis avaldati ka Delfis pealkirja all Mökude Vabariik) ning selleks on asjaoskamatud ja kontrollimatu suuvärgiga mökud.

Isegi oma viimases luigelaulus, selles avalikus pöördumises, ei suutnud härra (või proua) oma isikut avalikkustada, küll oli tal aga sadistlik rõõm lausa kaks korda mainida selle Facebooki kasutaja nime, kellel ka see ilapritsimine vastu käima hakkas.

Lisaks sellele, armas Pagulaste Vastu administraator, et enda avalikkustamine muudaks kogu sinu ürituse palju usaldusväärsemaks, kasvata endale munad ja tutvusta end vähemalt siis, kui sa avalikus ruumis kellegi vastu isiklikuks muutud!

Praegusel juhul oled kogu asja läbikukkumises süüdi aga sina ise - ainuisikuliselt. Vilets töö ja olematu PR.

Natukene tulevikust

Hoolimata kõigest varemkirjutatust ei ole ma pealesunnitud immigratsiooni poolt ja ma tõesti ei saa siiani aru nendest, kes selle nimel lippude ja hüüdlausetega barrikaadidele heidavad. Nende hulka kuuluvad kahjuks ka enamik poliitikutest ja meediast.

Lahendage probleeme, kurat, aga ärge raisake aega ning ressursse tagajärgedega tegutsemisele, aga just seda te praegu teetegi.

Ja ma jätan JÄLLE välja jutud terrorismist ja ISISest nagu jätsin selle kõrvale ka Tsivilisatsioonide kokkupõrkes, sest sellest on nii palju räägitud ning see on silmnähtav.

Võtke asju seekord siis kasvõi majandusliku poole pealt.

Kuna Exceli tabelid tunduvad olema meie valitsemises majandusmõtlemise kõrgtase, siis lisan siia blogisse video pallikestest ja numbritest, mis näitab selgelt ära, et migratsioon ei ole lahendus. Tõsi - antud video pöörab tähelepanu küll rohkem globaalse vaesuse vähendamisele, kuid annab õige mõtte. Ärge lahendage probleeme enda juures - leidke lahendused seal, kus probleemid tekivad!

Arvestades kasvavat põgeniketulva ei ole Euroopa Liit tervikuna üleval pidama kogu seda saabuvat rahvast. Saabunud inimesed ei ole suutelised lähimal ajal ka kohe tööle asuma, et neid ülevalhoidva riigi majandust toetama hakata, sest neil puuduvad nii keeleoskused, kvalifikatsioon kui tihtilugu kahjuks ka soov tööle minna.

Ning kahjuks on lood maailmas hetkel sedamoodi, et abivajajate arv kasvab kiiremini, kui abiosutajate riikide võimekus abivajajaid vastu võtta.

Seega pange oma jõud kokku, astuge samme, et põgenike päritolukohad saaksid sellisteks, et need ei ajaks enam inimesi põgenema - või pange piirid kinni ja saatke juba illegaalselt saabunud välja.

Fotod uppunud lastest mängivad emotsioonidega, aga emotsioonide pärast ei saa lasta enda elul, riigil, kultuuril, tsivilisatsioonil ja mis kõige tähtsam - enda lastel tulevikust loobuda.

27. august 2015 - Väljakutse tervele mõistusele

Tere,

otsustasin vahelduseks ka midagi kergemat kirjutada, mis samal ajal paneks proovile ka mõtlemise natuke teistsugustes tingimustes.

Nimelt lugesin armsa Telegrami järjekordset artiklit lameda teooriast, milles usutletud inimene vähemalt pealkirja järgi kummutab kõik müüdid heliotsentrilise maailmapildi kohta. Ja kuna üks Facebooki jagamise kommenteerijatest soovis lolli mõnitamise asemel natuke tõssemat vaidlus ning mul nagunii rongis 50 minutit aega, siis tegin endale väljakutse: rongis ilma guugeldamata püüda ümber lükata loetud artiklis esitatud fakte.

Palju õnne! Kuigi mitte täpselt Päev Eestis teema, nägin vähemalt esmapilgul palju viiteid võimalikule satiirile ning on seegi ju mingis osas meie teema.

Juba leadis tekitab küsimusi Eric Dubay (32) usaldusväärsus, kui teda kirjeldatakse sõnadega anarhist ja vegan. Vähemalt esimeste seas olen suutnud seni leida mitmeidki mõtlevaid inimesi, teiste kohta olen mõistlikkuse osas kuulnud legende, aga kui need kaks kokku panna, siis on suht keeruline sellise inimese juttu ilma teatavate kahtlusteta võtta.

Juba kolmandas lõigus hakkab terve mõistus tõrkuma.

Kui me jälgime horisonti, siis on see alati lame ning mida kõrgemale me tõuseme, tõuseb horisont kaasa meie vaatevälja kõrgusele. Kui Maa oleks ümmargune ja sina tõused näiteks õhupalliga üles taevasse, siis peaks horisont jääma paigale. Sa peaksid kallutama oma pead alla, et näha horisonti, mis üha madalamale jääb, kui sina kõrgemale tõused. Aga nii ei juhtu, ükskõik kui kõrgele õhupalle või amatöörrakette lennutatakse, tõuseb horisont vaatleja silmade kõrgusele. Aga nii saab olla ainult lameda Maa puhul.

Mnjah... Igatahes ülimalt tähenduslik tähelepanek - kui mitte kaasa mõelda. Tõesti vabandust , aga ükskõik milline otse jälgitav asi on enamjaolt vaatleja silmade kõrgusel, sest see vaatleja ju jälgib seda asja. Pea ju liigub, you know!  Kui antud juhul siis horisonti jälgin, siis fokusseerin ma sellele oma pilgu ja kui horisont langeb, siis parema nägemise huvides ma kallutan ka natuke pead, et parim teravustuspunkt jääks mu silmade poolt jälgitava ala keskele. Mingeid fotosid pole isegi mõtet selle "fakti" kinnituseks tuua, sest kui ma peaksin kaamera suunama nii, et horisont oleks 4/5 kõrgusel fotost, siis ei tähenda ju see, et me elame sissepoole kumeral Maal. Fakt on see, et kui sa seisad püsti ja vaatad täiesti otse, siis on horisont madalamal vaatleja silmadest, sest sa oled kõrgemal sellest maapinnast, mis üldse horisondi moodustab.

Ja kui sa vaatad ülevalt alla, siis me ei näe ega taju ka mingit kihutamist – pilved liiguvad vaikselt ühes või teises suunas, kuskil nendes videotes pole tajuda 1600 kilomeetrit tunnis pöörlemist. Aga kui me vaatame NASA või teiste kosmoseorganisatsioonide videoid, siis saame aru, et need on arvutiga tehtud. Meile näidatakse pöörlevat kera, aga me näeme, et pilved ei liigu nendes videotes.

Damned! Kui sa vaatad Maalt, siis näed sa pilvede kiirust võrrelduna maapinnaga, mis on kordades väiksem. Kui sa vaatad kosmosest ja täiesti juhuslikult paigal püsid, siis näed sa Maad mööda kihutamas ja pöörlemas samal ajal kiirusega 1600 km/h. Pilved on osa Maast ja need liiguvad KOOS Maaga kiirusel 1600 km/h. Ainult pilvede endi suhteline kiirus võib siis vaatlejale tunduda olenevalt pilvede liikumisest Maa suhtes kas siis natuke suurem või väiksem kui 1600 km/h.

Ise tead - taustsüsteem, millega võrreldakse!

Täna räägivad nad, et Maa pöörleb 1600 km/h ja samal ajal tiirleb Maa ümber Päikese 107 000 km/h ja kogu Päikesesüsteem kihutab meie galaktikas ringi 800 000 km/h ning galaktika ise kütab Suure Paugu tõttu miljard km/h ehk peaaegu valguskiirusel. Teisisõnu, me oleme pidevalt nelja erineva tohutu kiiruse sees ringi liikumas, aga me ei taju sellest midagi ning seda ei saa ka mitte kuidagi mõõta. Selline on ametlik teadus.

Ongi ametlik, sest praegu ametlikult rongis istudes ma ei tunne, et ma liiguksin, sest ma istun paigal, aga mingil kuradi kombel ma liigun samal ajal 120 km/h ilma vähimagi pingutuseta. WTF!? Põhikooli füüsika ju. Selliste "faktide" põhjal ei tohiks ma üldse kunagi Tallinnasse jõuda.

Ja kui sa vaatad samal ajal teises suunas aknast välja, siis ka seal on kõik täiesti lame ja sa näed oma silmade kohal horisonti. Lisaks, kui sa lendad lennukiga 800 km/h ja maakera ümbermõõt on 40 000 km, peaks piloot igas minutis laskuma 800 meetrit allapoole, et hoida oma kõrgust, vastasel juhul lendaks ta otse kosmosesse. Aga nad ei lasku alla, nad lihtsalt tõusevad õhku ja on õhus senikaua, kuni nad peavad alla laskuma. See, et me näeme lennuki aknast vaadates horisonti oma silmade kohal, juba näitabki, et Maa on lame.

Esiteks - saa oma horisondist üle. Tõsta pilku ja sa ei näegi muud peale taeva, mis ei tähenda veel seda, et Maad pole olemaski.

Teiseks. Kui lammas peab olema, et mitte aru saada, et kui lennuk seisab, siis gravitatsioon tiriks ta alla. Tiivad on lennukil selleks, et õhule toetudes üleval püsida ja kiirus selleks, et see ülevalhoidev jõud üldse töötaks. Enda 800 meetri laskumise väitele ei arvestanud hr. Eric juurde gravitatsiooni, aga see lollus on arusaadav nagu selgub hiljem.

Gravitatsioon on lihtsalt tihedus. Me näeme iga päev, kuidas rasked asjad kukuvad alla ja kerged asjad tõusevad õhku.

Ausalt - kuul pähe!

Viimati nägin ma kerget asja õhku tõusmas siis, kui ma andsin sellele vajaliku kiirenduse, et see ületaks gravitatsioonijõudu mingi ajahetke jooksul. Kui kiirus vähenes, kukkus kivi maha. Ilma välise jõuta ei tõuse ükski kerge asi õhku. Õhku, mida hoiab ümber Maa gravitatsioon.

Eraldi teema on ainete tihedus, põhjendades, miks osad gaasilised ained on kergemad kui õhk, lubades ntx õhupallidel tõusta.

Ja kui me vaatame pilvi, siis liiguvad need eri suundades ja eri kõrgustel, aga gravitatsioon hoiab meid kõiki koos ning me kihutame pidevalt ringi 1600 km/h. Sellisel juhul peaks ühes suunas tulistades lendama kuul oluliselt kaugemale kui teises suunas tulistades. Ja kui Maa pöörleb 1600 km/h, siis peaks reisilennukiga lendamine olema vastusuunas võimatu.

Oeh... Taustsüsteemid... Ja - neetud! - selle loogika järgi peaks mul olema praegu rongis olema võimatu liikuda rongi tagaosa poole, kuni mu kiirus ei ületa 120 km/h.

Aga ometi ma saan liikuda rongi suhtes tahapoole, küll aga mitte rongi alt mööduva maapinnaga võrreldes, sest minu kiirus ei ületa rongi kiirust.

Sellepärast ei tehta ka otselende üle lõunapooluse näiteks Austraaliast Lõuna-Ameerikasse, see peaks olema kõige otsem tee, aga nad ei tee seda – nad lendavad suure kaarega ümber Antarktika, tuues ettekäändeks, et seal on liiga külm ja lennukid ei peaks vastu. See on aga ajuvaba, sest me oleme ju väidetavalt käinud Kuu peal jm, kus on oluliselt külmem ja kuumem. 

Ok - korraks majandusliku mõtlemise juurde. Kuna ma ei guugelda, siis oletan, et rängematele ilmastikutingimustele sobivaid lennukeid on võimalik valmistada, aga nende valmistamine eritehnoloogiatel ja hilisem ülalpidamine oleks niivõrd palju kulukam, et see ei tasu seda ümberlendamise vahet ära. (Googeldan hiljem)

Ning vaadake, kuidas nad põhjendavad gravitatsiooni vastavalt oma vajadustele. Kui vaja, siis gravitatsioon tõmbab kõik enda külge ja hoiab meid Maal või kui vaja, siis hoiab ta meid orbiidil nagu Kuud. Kumb siis on tõene? Ja nad ütlevad, et Kuu tekitab tõusu ja mõõna, aga mingil kummalisel põhjusel tekib see ainult ookeanides, siseveekogusid Kuu ei mõjuta.

Esiteks - jälle kiirus ja taustsüsteemid.

Teiseks: Eric, tule kasvõi Peipsi äärde korraks ning sa näed ise tõususid ja mõõnasid. Kontrolli oma neetud "fakte".

 Kuna rong on aga juba Üemistel, siis praegu lõpetan. Kes soovib, kirjutagu kommentaaridesse - võin jätkata.

7. august 2015 - In memoriam "The Daily Show with Jon Stewart"

Tere,

alles see oli, kui kirjutasin siia hüvastijätuteksti "The Colbert Report"ile. Lohutasin end toona teadmisega, et vähemalt Jon Stewart ja John Oliver on jätkamas seda ausa arvamuse väljaütlemist. Ja nüüd? Life sucks!

Möödunud öösel oli The Daily Show with Jon Stewart viimane osa. Neetud!

Jon viimase saate võtetel. #JonVoyage

See ei olnud nii suurejooneline, kui Stephen Colberti hüvastijätt, aga ka karakterid erinevad. Pigem oli Joni viimane saade südamlikuks hüvastijätuks oma endiste korrespondentidega (kelle hulgas muuhulgas ka Steve Carrell, Ed Helms, Olivia Munn, John Oliver, Stephen Colbert jpt) ning meeskonnaga. Viimase tarbeks tegi Stewart isegi kiire ringkäigu stuudio tagatubades, et näidata neid, tänu kellele on show juba üle 16 aasta eetris olnud.

Stewart oma alguspäevil.

Et The Daily Showst saab midagi nii suurt, ei osanud aastaid tagasi vist keegi arvata. Aga kõigi tunnustuste seas 19 Emmyt pälvinud sari muutus eriti peale 9/11 üheks mõjukamaks poliitikat ja meediat kritiseerivaks jõuks. Ja tegemist ei olnud ainult kriitikaga - tihtilugu osutas Stewart nii oma kommentaarides kui intervjuudes lisaks valukohtadele ka võimalikele lahendustele, millest nii mõnedki said veel saate ajal teoks. See kõik tõi kaasa iseloomustuse, mida korrati nii mitmeski kohas (ka Crossfires, poliitikashows, mille lõpetamise Stewart oma arvamusega põhjustas, kui ka Oprah poolt) - "Stewart on kas kõige targem naljakas mees või kõige naljakam tark mees televisioonis".

Kuigi Jon Stewart on ise järjekindlalt öelnud, et ta pole midagi enamat kui koomik, valiti ta 2009. aastal Timesi lugejate poolt kõige usaldusväärsemaks uudisteedastajaks. Seepärast on levinud ka arvamus, et Stewart oli lisaks naljatamisele ka tõsiseltvõetav "uudistemees" - newsman. Kuigi ta otseselt uudiseid ei kajastanud, pööras ta oma peatähelepanu erinevate

Faktid ja ajakirjandus - võiks ju ühte rada käia.

meediakanalite uudiste kajastamise vigadele. See ei olnud vaid ärapanemine: lugematutel kordadel võrdles ta nii uudistekanalite kui poliitikute ütlemisi nende varemöelduga, paljastades jäiselt terava satiiriga kogu toimuva mitmepalgelisust. Seega - Stewarti uudised olid pigem uudised telgitaguste kohta, mida peavoolumeedia ei avalda, kuid mis väärib tegelikult hoopis suuremat tähelepanu. Üks Stewarti põhimuresid oli näiteks kasvõi see, et peavoolumeedia - CNN, Fox News jne -unustasid tihtipeale enda poolt edastavaid fakte kontrolliga või nagu ta seda CNNi puhul ka paaril korral uudisteklippidega demonstreeris, siis faktide muutmine jutu käigus. Ja kuigi Stewartit on tihti kritiseeritud demokraatide poole hoidmises, on ta siiski suutnud hoida oma kajastusi erapooletuna ning tema teravat kriitikat on USA's saanud mõlemad parteid. Ehk just seepärast pealkirjastas ajakiri Rolling Stone oma The Daily Show... järelhüüde nii: "Jon Stewart: Goodbye to the Last Honest Newsman."

Üks paljudest Stewarti headest mõtetest.

Stewartit võeti tõsiselt, sealhulgas ka tema nn vaenlaste hulgas. Saatekülaliste nimekiri on pikk ja prominentne - alates mitmest USA presidendist (lisaks ka Euroopa ja Aasia poliitikuid ja riigitegelasi) kuni meelelahutusmaailma tuntuimate nimedeni ja sinna vahele jäävate äriinimeste, kirjanike ja ajakirjanikega. Stewart oskas intervjueerida ning ta ei kartnud kunagi esitada otse ja teravaid küsimusi, mida peavoolumeedia ei suutnud, osanud või tahtnud.

The Daily Show with Jon Stewart ei olnud vaid ühemeheshow, kuigi põhiosa sellest oli alati Stewarti kanda - selle kommentaatorite hulgast kasvas välja mitmeid praeguseks edukaks saanud meelelahutajaid: Oscari-nominent Steve Carrell (Foxcatcher, The Office), Ed Helms (The Office, Hangover), John Oliver (Last Week Tonight with John Oliver), Stephen Colbert (praeguseks lõpetatud The Colbert Report, et minna David Lettermani asemel saatejuhiks) jpt. Mitmed neist on oma varasemates intervjuudes maininud Jon Stewarti olulisust enda karjäärjääris, kuid eriti südamlik oli viimase saate Stephen Colberti ex prompt ülesastumine:

"Jon, I've been asked and have the privilege to say something that is not on the prompter right now. Here's the thing, Jon - you said to me and many other people here years ago never to thank you because we owe you nothing.

It is one of the few times I've known you to be dead-wrong.

We owe you and not just what you did for our career by employing us to come on this tremendous show that you made.

We owe you because we learned from you. We learned from you by example how to do a show with intention, how to work with clarity, how to treat people with respect.

You are infuriatingly good at your job.

Okey. Okey and all of us who were lucky enough to work with you - and you can edit this out later - all of us who were lucky enough to work with you for sixteen years are better at our jobs because we got to watch you do yours, and we are better people for having known you.

You are a great artist and a good man. /.../

/.../ I know you're not asking for this but on behalf of so many people whose lives you've changed during past sixteen years - thank you!"

Ma ei hakka seda isegi tõlkima, sest see on nii kolbeerilik ja tõlge rikuks asja. Link siin :)

Ja head olid ka Stewarti viimase mõtearenduse viimased sõnad:

"So I say to you, my friends: the best defence against bullsh*t is vigilance - so if you smell something, say something!"

Edu edaspidiseks, Jon Stewart!

Jah - rääkida ja öelda oleks veel palju, aga nagunii ei suudaks sõnad neid paljusid lõbusaid, ent mõtlemapanevaid hetki edasi anda, mida The daily Show with Jon Stewart nii paljudesse eludesse tõi. Tuleb vaid Stewartile edasiseks kõike parimat soovida ja loota, et meediasse tuleks juurde selliseid inimesi, kes suudaks meediat ja poliitikuid oma kriitikaga nii hästi maa peale tagasi tuua.

Bon Voyage, Jon Stewart! Respect!

12. juuni 2015 - Eesti kui staaride kasvulava ning PPA satiirikud

Tere.

Peale eilset ja järjekordset tõsist postitust siinsel leheküljel mõtlesin pikalt, et Päev Eestis on viimaste kirjetega kaugenemas oma juurtest ja algideest. Algupäevil oli plaanis luua paik, kus kriitika oleks vürtsitatud kerge satiiriga, kuid viimaste aegade sündmused on tinginud ka sellised keskmised tõsisemad mõttearendused. Mitte, et selles midagi halba oleks - ka tõsiselt võib mõnikord kirjutada kui vajadust.

Seega tagasi juurte juurde

Elu24.ee - staariinkubaator

Hoolimata Eesti väiksusest ja veel väiksemast rahvaarvust tundub meil olevat keskmisest suurem hulk staare. Küll on staarfotograafid, -lauljad, -näitlejad, -kokad ja jumal teab veel kes. Allakirjutanu peab muidugi mainima, et ühe staari tekkimisele aitas ta ise kaasa - möödunud aasta kevadel Kuulutajasse kirjutatud persoonilugu Rakvere noorest aednikust Andre Talust sai niivõrd palju tähelepanu, et terve suve vuhises "staaraednik" meteoriidina (kasutades Elu24 kõnepruuki) meediavalguses.

Ja ega meil siis ainult staaridega asi piirdu. Superstaaregi on juba nii palju, et ei tea vist kõigi nimesidki. Mis omakorda tekitab küsimuse, kas sellisel juhul üldse ongi tegemist staari või selle ülemvormi - superstaariga...

Eile aga üllitas staariinkubaator artikli, mis tekitas aga soovi sarkasmi... Vabandust! Satiiri juurde tagasi tulla. Kuna ma ei soovinud eilset tõsisemat teemat solkida, siis ootasin hommikuni :)

"Staarmetroseksuaal Vaido Neigausist vändatakse eluloofilmi" oli artikli pealkiri, mis kusagil mu tähelepanu tõmbas. Et nagu - what??? Staar mis? Staar kes? Staar mida?

Kui sa oled staar, siis sind teatakse. Vaido nimi ja lähemal uurimisel ka pilt ei löönud aga mingeid kellukesi helisema. Kusagil artikli all oli ka mingi video, mis ei aidanud musta teadmatust kuidagi valgemaks muuta - küll tegi see aga meeleolu sandimaks: kas tõesti on nii "sügava" sõnumiga inimesest vaja eluloofilmi kohe???

Miskipärast tekkis kohe paralleel hiljuti esilinastunud filmiga "United Passions". Kes ei tea (ja tõenäoliselt on seda kultusfilmi mitteteadjaid sama palju kui Eesti staare mittetundvaid inimesi), siis on tegemist FIFA poolt rahastatud ja üle 29 miljoni dollari maksma läinud filmiga FIFAst ja jalgpallist. Film, mille loomise ainsaks ajendiks oli praeguseks juba endise FIFA bossi Sepp Platteri suur egolaks. Kuidas ego aga ennast ära tasus? Esimeste päevade jooksul teenis film tervelt 607 dollarit. Väga positiivne ju: kui filmi populaarsus kahanema ei peaks, siis teenib see egoupitus ennast tasa juba esimese kkolmekümne kahe aastaga.

Seega oli uudis "staar"metro(whatever?!)seksuaali eloloofilmist enam kui üllatav. Ja see pole veel kõik...

Elu24 "ajakirjanikud" või teisiti nimetades staarmuiduleivasööjatest klaviatuurist-tähti-välja-imejad-ja-neid-uudisteks-pidada-söendada-üritavad-kesiganes eesotsas esistaarnaise / staarpeatoimetaja Anu Saagimiga, kes end staarseksuaaliga igale pildile üritas pressida... Misiganes... Terve see punt suutis kokku kirjutada uudise, mis "särab" iga nurga alt vaadatuna.

Tituleeritud poplauljaja meelelahutaja? Kes, mis, kus, kunas?

Aga lisaks kõigele eelnevale pean suurimaks pärliks ikka seda lauset:

"Ja Elu24 võtab ainuõiguse tema lennutamise eest meteoriidina meie konnatiigi seltskonnaveergudele."

WTF?! Esiteks - meteoorite ei lennutata. Meteoriidid kukuvad ja tavaliseks päris kõva paugu saatel - seekord siis tõenäoliselt selle filmiga seonduvalt.

Teiseks - kas natuke rohkem ei saaks oma ego upitada? Nina ei ulatu veel päris orbiidile...

Jne... Kas kuhugi maasikakorjajaks ei tahaks tööle minna? Teeniks samuti leivapalukese välja, tööst oleks mingi reaalne kasu ning meie ajakirjanduse igapäevane tarbija muutuks ajapikku intelligentsemaks, kui tema vaimu ei risusta selline halliajurakutapjaviirus, mida Elu24 täiesti kontrollimatult levitab...

Igatahes palju õnne, Elu24, et suudate "meie konnatiigi" niigi küsitava väärtusega ajakirjanduses veel sellist staarpas** toota!

Politsei- ja Piirivalveamet

Vahel on päevi, mil kahetsen, et tapsin isiklikult sellise isiku kui Ander Veebikriminaali, kes töötas Kuritöö- ja Salakaubaveoameti pressiesindajana. PPA ikka oskab teinekord...

Siiski on tänahommikused kogemused lõbusad. Tundub, et Politsei- ja Piirivalveameti Facebooki haldajaks on võetud koomik, sest Facebookipressteated olid andekad. Kiitus Teile sinnapoole!

Mõned näited:

JOOBES ISIK: kell 8.33 teatati, et Tartus lebab kõnniteel meesterahvas, kelle tervis tundub üldiselt korras olevat, kuid alkoholiga näib olevat liiale mindud. Sama mehe kohta tuli veel kaks teadet. Sündmuskohal käinud patrull selgitas välja, et mehel siiski joovet ei olnud ning ka kiirabi abi ta ei vajanud. Lubas oma teed minna.

KADUNUD ISIK: Mures inimene andis kell 8.25 teada, et tema pereliige lahkus eile kodust ja pole siiani tagasi tulnud. Olukord lahenes kiiresti kuna selgus, et kadunud isik asub kainestusmajas.

*

Ilusat päeva kõigile!

11. juuni 2015 - Tsivilisatsioonide kokkupõrge

Tere,

juba päris pikalt ei ole Päev Eestis lehele midagi uut ilmunud, aga see ei tähenda veel seda, et valu nii Eesti kui maailma pärast oleks kuidagi väiksemaks jäänud. Seda kindlasti mitte - pigem vastupidi.

Valimised on juba ammu selja taga, uus koalitsioon on suutnud luua olukorra, kus üsna lühikese aja jooksul on muidu nii rahulikus Eestis toimunud juba kaks meeleavaldust ning ega paranemise märke käitumises ja otsustes pole näha. Ei - ma ise ei käinud kummalgi, ei kütuseaktsiisi ega immigratsiooniteemalisel koosviibimisel Toompeal - elan selleks praegusel hetkel natuke kaugel. Aga kui viibinuks sel hetkel Tallinnas, siis ehk oleksin ka kohale vedanud ennast. Kummalgi juhul poleks olnud aga põhjus minekuks mu isiklik seisukoht antud teemal - pigem peitunuks mõte selles, millest kirjutasin juba kooseluseaduse vastuvõtmise ajal, kui Riigikogu ei võtnud kuulda Urmas Reisalu VÄGA mõistlikku ettepanekut aeg korraks maha võtta ning teha rahvale natuke põhjalikumat selgitustööd. Tookordseks valikuks oli teerullipoliitika ning sedasama on täheldada ka täna.

Kütuseaktsiisil ma täna nii väga peatuda ei tahagi, kuigi päevakohasust annaks praegu selle aktsiisitõusu vastu kogutud paarikümne tuhande allkirja üleandmine Riigikogu esimehele.

Rohkem muret teeb aga immigratsioonipoliitika ning järjekordne teerullimine. Seda nii väikese Eesti kui suure maailma plaanis. Kuigi ma ei ole eriline natsionalismi austaja ning usun kahjuks ka väikerahvuste väljasuremisse, siis sellest hoolimata ei tohiks poliitikud ja rahvaesindajad avalikult sellist suhtumist rõhutada.

Ma ei kahtle üldse, et meie riigikogulased tutvuvad igapäevaselt ajakirjanduses avaldatavate artiklite ja nende kommentaaridega. Kui seda aga tehakse, miks ei ole ükski neist avalikest sõnavõtjatest püüdnud ümber lükata üht veebidiskussioonides levivat põhiargumenti - meie väikest rahvaarvu ning sellega ebaproportsionaalselt suurt juba olemasolevat sisserändajate arvu. Siinkohal tuuakse välja isegi see, et täiesti aksepteeritavad on need, kes on vaevunud keelt õppima või kodakondsuse saanud. Probleemseks osaks peetakse ikkagi seda osa kunagi sisserännanutest, kes oma rahvusliku uhkuse või muu põhjenduse pärast pole aastakümnete jooksul ei üht ega teist tegema. Ning selliseidki sisserändajaid on meil protsentuaalselt kõvasti rohkem, kui suursõbralikkust propageerivatel kaaseuroliitlastel.

Miks ei ole ükski uut immigrantide lainet pooldaja seda, rahvuse ja rahvusriigi kestvuse jaoks nii olulist tõsiasja kõneks võtnud? Vist ei osata ratsionaalselt õigustada või mis?

Kahju ja veelgi enam kahju, kui sellest probleemist avalikult rääkijaid imbetsillideks ja idiootideks tembeldatakse. Võib-olla kõik ei oska, jah, omi mõtteid grammatiliselt või nii ilusate terminitega väljendada, kui meie euroliidueufoorias "mõtteeliidil" tavaks, aga hirm enda ja oma lähedaste heaolu pärast on ka vähem kirjaoskavatel täiesti reaalne.

Idiootlik ja ehk lausa imbetsillilik käitumine on pigem see eurosallivus-aitamis-abistamis-demagoogia, mida läbi ajakirjanduse meieni igapäevaselt jõuab. Miks? Sest see demagoogia vaatab mööda kõigist võimalikest säärase immigratsiooniga kaasnevatest murekohtadest ja isegi, kui need tulge-"põgenikud"-siia-hüüdlausete esitajad teavadki neid murekohti, siis on neist väga rumal selliste kohtade pealt vait olla.

Kas rahvas on sellepärast rumal ja ajudeta, et võtab tõsiselt Inglismaal meeleavaldustel moslemite poolt karjutud lauseid lääneliku kultuuri hävitamissoovist või ideest teha islamist ainus ja õige usk? Kas rahvas on loll, kui muretseb mõne heaoluriigi kuritegevusstatistika andmete pärast? Kas rahvas on imbetsill, kui ei soovi siia muidusööjaid, mida näitab statistika immigrantide puhul paljudest riikidest?

Ei ole rahvas loll. Möku küll vahel, aga mitte täiesti loll. Kui eestlased täiesti lollid oleks, oleksid nad juba ammu välja surnud.

Politoloog Samuel P. Huntington avaldas 1993. aastal ajakirjas Foreign Affairs väga võimsa artikli "Tsivilisatsioonide kokkupõrge?", mille järgi suurimaks ohuks maailmale peale külma sõja lõppu saavad kultuuride ja religioonide vahelised konfliktid.

Samuel P. Huntington. 

Eesti asub niigi kahe kultuuriruumi - lääne ja slaavi-ortodoksi - piiril ning kui meie kallid kaasmaalased ehk natukenegi kaasa mõtleksid, siis ehk peitub just selles tõsiasjas põhjus, miks meie senised sisserändajad nii kergesti meie ühiskonda ei sulandu.

Nad on pärit hoopis teistsugusest kultuuriruumist ning Eestisse sulandumine ei oleks nende jaoks vaid kodakondsuse vahetus - see nõuaks palju enamat. Meil on siiski veel hästi läinud, et üle kolmandiku neist kõigist on seda juba suutnud. Kui paljud meist, eestlastest, suudaksid ilma nurisemata leppida ja sulanduda näiteks aafrika või islami kultuuriruumi???

Praegu aga tahetakse meile juurde tuua veel kolmas osapool, riiki, mis on niigi tsivilisatsioonide piiril. Ja selleks kolmandaks osapooleks oleks islami päritoluga, mis enda olemuse ja jäikusega tekitab suuri probleeme isegi sellistes suurtes riikides, mis on seni rahulikult oma läänelikus sügavas kultuuriruumis seilanud. Kui isegi lääne tsivilisatsiooni südames asuvad suurriigid ei suuda probleemitult enda juurde võtta väikest osa teisest kultuuriruumist pärit inimesi, siis miks meie europropagandistid arvavad, et meie niigi konfliktses väikeriigis see kuidagi paremini läheb?

Ei lähe paremini, kohe kindlasti mitte. Tõenäoliselt läheb veel hullemini just meie asukoha tõttu.

Eestlane oma lääneliku kultuuriruumiga on piisavalt möku ja alalhoidlik, et ehk isegi natukene pead kallutada, aga me unustame selle, et meil on juba suur hulk teist ja mitte ehk nii rahumeelset tsivilisatsiooni meie hulgas.

Kui Muhhamad Jüri nähes Marile käe külge ajab, siis Jüri hakkab hea kombe kohaselt rääkima. Kui sama teha aga Mašale Saša nähes, siis võib väga kergesti mersu või bemari pagasnikust pesapaliikurikas välja tulla. Ning keskmine Muhhamad pole ka kindlasti inimene, kes ütleks, et istume nüüd rahulikult maha ja räägime inimlikult, miks teist usku inimesed ja eriti just sellised naised nende jaoks loomadest palju kõrgemal ei asu.

Ja siis on meil muidugi veel see suur ja sõbralik naaber, kelle viimase aja poliitikaks ongi mujal asuvatele omadele "appiminek"...

Ning ei - ma tõesti ei ole sõjapõgenike vastu, kui need on sõjapõgenikud ja siit tuleb välja veel üks murekohtadest.

Kui Eestis peaks sõda tulema ja kaldal oleks paadid põgenemiseks valmis, siis ma arvan, et peaaegu iga eesti mees paneks paati esmalt oma naise ja lapsed, mitte ei jätaks neid pommide ja kuulide alla ootama, kuni mees kusagil turvalises keskkonnas elu üles ehitab, et siis ehk ka pere enda juurde kutsuda. Olen kindel, et sama teeksid ka meie kaasmaalased oma slaavi kultuuriga.

Miskipärast on aga praegustel "sõjapõgenikel" natuke teistsugune arusaam ning seegi on üks kultuuriliselt väga vastuvõetamatu aspekt meie inimestele.

Ma ei hakka siinkohal isegi rääkima võimalikust terroriohust jne, sest seda kuuleb nagunii igalt poolt. Piirduksingi pigem vaid mõttega, et kolmanda, samuti üsna agressiivse tsivilisatsiooni toomine niigi kahe tsivilisatsiooni piiril asuvasse väikeriiki on üsna ettearvamatu ja -ennustamatu tegevus.

Ja palju edu meile, kui see peaks ellu viidama.

22. jaanuar 2015 - Vabadus öelda, aga mitte valesti

Tere!

Charlie Hebdo toimetuse tulistamise järel toimus Pariisis suur rongkäik sõnavabaduse poolehoiuks. Äge! Tore oli näha kõiki neid pliiatseid lehvimas ja puha.

 

Huvitav oli näha ka seda, kuidas tuntud foto maailma juhtfiguuridest käsikäes oli ühe islamimaa ajalehe poolt nõnda ära photoshopitud, et nii Merkel kui teised naised olid sealt pildilt kadunud - naised ei saa ju nii kõrgel ametikohal olla.

 

Ja Francois Hollande pidas pika ja emotsiooniderikka kõne sellest, kuidas inimestel on õigus täielikule sõna-, mõtte- ja arvamusvabadusele.

Dieudonne.

48 tundi hiljem arreteeriti oma Facebooki postituse pärast Prantsuse koomik ja satiirik Dieudonne (tõenäoliselt oli oluliseks põhjuseks ka tema moslemihabemele sarnanev lõuakate), sest uurijate arvates mõnitas ta oma sarkastilise postitusega Je Suis Charlie marssi sõnavabaduse kaitseks.

 

Siit tekibki küsimus, kuidas saab sarkastilise arvamusega sõnavabaduse ülistamiseks korraldatud marsi kohta teenida ära arreteerimise, sest arvamuste avaldamise toetuseks see marss ju üldse korraldati? Neetult silmakirjalik on see maailm.

 

Väga hästi öeldi selle kohta tolles arreteerimisest kirjutatud artiklis:

Sõnavabadus on see, kui see pooldab ideid, mis mulle meeldivad, ja mis ründab gruppe, mis mulle ei meeldi, aga sõnavabadus pole ükski öeldu või kirjutatu, mis solvab mind isiklikult.

 

Siinkohal mõtlen just sellele, kuidas sai eile Facebookis vahetatud kommentaare lennujaamas viibiva sõbraga ja kus lihtsalt satiirilised ilkumised nii õhku lendamise kui narkoveo kohta võinuks vähemalt Prantsusmaal kaasa tuua kohese arreteerimise inimeste poolt, kes ei vaevu vaatama sõnade taga olevat mõtet.

 

Seega - sõna-, mõtte- ja arvamusvabadusse uskumine on tore ning üllas, aga päriselus ei seda ka nende suurte loosungite kandjad, kuni see vabadus hakkab heitma teravat nalja nende endi üle.

 

Palju õnne, Eesti! Me oleme ka varsti seal...

8. jaanuar 2015; Autotsensuur?! F*** that!

Tere!

Kurb, et selle aasta esimene mõttearendus peab algama seoses nii traagilise sündmuse nagu seda oli eilne tulistamine satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses. Ja ei ole muud teha, kui tõdeda, et Liivakastimängud jätkuvad täie hooga.

 

Möödunud öösel kirjutasin selle aasta esimese postituse ka oma nn isiklikku blogisse, kus andsin just lubaduse, et saabunud aastal püüan taas hakata kirjutama ausamaid, otsekohesemaid tekste. Kuna eilne päev möödus nagu terve selle aasta alguski veel üsna uimasena, siis ei püüdnud ma ennast ka maailmas toimuvaga kursis hoida. Täna hommikul aga, peale unetut ööd, märkasin Facebooki uudistevoos viidet Prantsusmaal toimunule ja leidsin kohe ka oma öiste mõtetega kokkupuutepunkti.
 

Sõna- ja mõttevabadus

Tulistamine satiiriajakirjas koomiksi avaldamise pärast? 12 surnut selle pärast, et jaga samu vaateid moslemitega? Palju õnne, maailm! Tundub, et liigume "tsivilisatsioonina" ikka väga õigel kursil.

 

Mis edasi? Parafraseerides Martin Kala mõtet Delfi.ee's ilmunud arvamusloos: "Kas homme hakkame kedagi tapma juba selle pärast, et ta eelistab laktoosivaba piima tavalisele?" Kala väljendas ka mõtteid, et ühiskondliku turvatunde vähenemine toob endaga kaasa autotsensuuri; et ta ise juba tasapisi mõtleb, mida ta Twitteris säutsub (Martin Kala on Euroopa Ajalehtede Liidu õigusnõunik ja avaldas enda isiklikke arvamusi).

 

Siit kerkib aga küsimus, et mis mõtet on siis üldse ajakirjandusel, kui hirm sunnib kirjutajaid ennast ise tsenseerima ning meediasse ei jõua enam objektiivsed uudised ja arvamuslood? Mis mõtet on ajakirjandusel, mis on kallutatud isiklikest hirmudest enda heaolu ja turvalisuse pärast? Hirm on arusaadav - iga inimese kohus on enda elu eest seista ja rumal oleks seda kandikul ära anda. Nõnda tekib aga olukord, kus reaalsus jääb meediast kaugele ning valitsema hakkab (huvitaval kombel jällegi ulmekirjanduses juba tutvustatud) illusoorne ja kõike tolereeriv mentaliteet.

 

Maailm, mis elab vales...

 

Minu öise isikliku mõttearenduse tulemuseks oli aga lubadus, et käesoleval aastal hakkan ausamaks? Mis ma siis nüüd tegema peaks? Kartma? Seda ma juba tean, et RIA (Riigi Infosüsteemide Amet) on Päev Eestis mõnda postitust päris hoolega uurinud (tänud statistikatarkvarale  ja palve RIA töötajatele: kuna Te nagunii üsna tihti siin käite, siis kommenteerige ka vahel, palun!). Kus kohas asub aga piir, millest ausa mõttega üle astudes hakkan ma liiga vastu sellele tolerantsust promovale mentaliteedile, seda ma ei tea.

 

Hea, et ma ei tea - muidu hakkab äkki autotsensuur tööle. F*** that!
 

Usklik maailm

Kui ma oma eelpool viidatud Liivakastimängude arvamuses mõtisklesin nii ameerikaliku, natsionalistliku, korporatiivse kui ka lolli maailma üle, siis üks üsnagi oluline aspekt jäi tollest liivakastirüselusest välja. Usklik maailm, kus inimeste käitumist juhib usk, mitte ratsionaalne mõtlemine.

 

Ma ei ole absoluutselt usu kui sellise vastane, sest see käib vastu minu veendumustele mõtte- ja sõnavabaduse kohta. Küll olen aga vastu inimestele, kes põhjendavad oma kaaskodanikke häirivaid (Prantsusmaal toimunud näite põhjal ka kaaskodanikke tapvaid) tegusid usuliste veendumuste või nende kaitsega. Usk ei tohi olla reaalsetele tegudele põhjenduseks, sest ratsionaalseks põhjenduseks ei saa olla miski, mis rajaneb vaid usul, mitte konkreetsetel teadmistel ja/või faktidel.

 

Siit tekib kahetine emotsioon: esiteks olen ma nukker, et enamus maailmast on usuvabaduse osas üsna sallimatu; teisalt olen aga uhke, et Eesti on üks kuuest riigist terves maailmas, kus vähemalt ametlike andmete põhjal puudub täielikult ateistide ja agnostikute diskrimineerimine. Kes tahab tutvuda teemaga lähemalt, siis detsembris avaldatud International Humanist and Ethical Unioni 539 leheküljelise selleteemalise aruande leiate sellel  leheküljel avaldatud kokkuvõttelt (inglise keeles).

 

Võib-olla ongi meie väikeses riigis usuvabadus see, miks me ei taju veel nii tugevalt, kuidas mõjutab usk tegelikult maailmas toimuvat. Väike näide. Hoolimata tänapäeva demokraatlikus maailmas laialt levinud arvamusest, et usk ja valitsemine ei tohiks riigis koos olla, ei ole see põhimõte reaalses elus enamikus riikides kasutuses. Ikka mängivad valmistel rolli usulised veendumused ja läbi usu põhjendatakse ka paljusid tegusid ning otsuseid. Eriti naljakas on siinkohal tõsiasi, et end maailma demokraatia kantsiks pidava USA viimastel valimistel pääses seekordsesse, 114. Kongressi vaid 1 inimene (Krysten Sinema), kes on avalikult tunnistanud, et ta ei ole usklik.

 

1 inimene 535st. Paneb mõtlema.

 

Sama humoorikas on ka see, et kui USAst lahkuksid kõik ateistid ja agnostikud, siis kaotaks riik ca 85% teadlastest ja vähem kui 1% vangidest.

 

Seega on meil siin väikeses Eestis hea ja vaba elada - vähemalt praegu. Samas on imelik vaadata, kuidas paljud meie võrdõiguslikkust taganõudvad kisakõrid pasundavad oma loosungitega ja toovad meile eeskujuks riike, kus asjad on reaalsuses hoopis hullemad kui meil endil. Me lihtsalt ei oska veel näha probleeme, mida meil pole viimastel aastakümnetel olnud.
 

Olemata paranoiline...

Just seepärast olen ka vastu igasugusele propagandale, mida tehakse kas siis rassilist, seksuaalset, poliitilist või usulist vabadust ettekäändeks tuues. Eesti inimene on piisavalt ratsionaalse mõtlemisega ja piisavalt tolerantne, et saada aru, kus jookseb piir mõistlikkuse ja rumaluse vahel. Ei ole tarvis meile seda kohustuslikku punast joont, mis ütleks kõik ette - me oskame ise mõelda.

 

Maailm on liiga väikeseks muutunud kõigi nende totrate liivakastimängude jaoks. Aeg oleks suureks kasvada.

Suureks kasvamise juurde käib aga ka oma arvamuse väljakujundamine ja selle väljendamine. Väljendamine tsensuurita ja midagi kartmata, sest täiskasvanud võiksid ju aru saada ja leppida arvamuste erisusega.

See teeb elu huvitavamaks!