29. veebruar 2016 - Natuke plagiaadist

Tere!

Isegi, kui käesoleval blogil ja sellega seotud Facebooki lehel ei ole kümmet tuhandet järgijat, siis tegelikult mulle meeldib see, mida ma siin ajuti teinud olen. Ma olen kirjutanud asjadest nii nagu ma mõtlen ja kui ehk vaid Hillar Kohv välja jätta (jah - see veinisena kirjutatud asi), siis tegelikult olen suutnud seda tehes ka üpris objektiivseks jääda.

Olen siin vahel üles võtnud ka neid valusaid päevakajalisi teemasid nagu oli (ja on) seda pagulased. Ma ei oska nüüd öelda, mitu korda ma seda teinud olen, aga on meeles see, et septembris tegin seda kindlasti - 4. september 2015 - Immigratsioonist ja tulevikust. 

Lisaks muudele mõtisklustele võtsin seal ette ka veebiportaalis Uued Uudised avaldatud avaliku kirja, kus üks veebilahmija kirjus teist samasugust.

Päev Eestis jaoks tegi kogu selle asja eriti irooniliseks aga see, et just inimene, kelle kaitseks ma selle tekstiosa kirjutasin, hakkas FB seinal ja ka siin blogi kommentaarides mingil ainult temale arusaadava loogika abil sildistama ja paigutama PE blogi kuhugi, kuhu see pole kunagi kuulunud. Tekstiosa allikaks oleva kirja autor aga viskas vaid naeratavaid emotikone.

Tore. Nii peabki suhtuma, onju?

Kuni tänaseni...

Nimelt on lisaks Uutele Uudistele olemas ka selline "portaal" nagu Mustad Uudised, mis on tolle naeratava inimese poolt loodud. Facebookis tuntud kui Rahvuslane: Reimo Sillamaa, on selle nii "toreda" lehe teinud. (Ei - ma ei määratle Päeva Eestis ei ühele ega teisele poolele; sarkasmi mõte selgub kohe.)

Kui tänasel päeval Mustad Uudised leht lahti teha, siis avaneb selline pilt. Ning jah - ma tegin kuvatõmmise, sest seda on vaja sarkasmi selgitamiseks.

Noh, mis siis ikka? Teeb, mis tahab - las ta teeb...

Oot... Ma ei saa nüüd ikka väga hästi aru.

Kui ma nüüd avan Päev Eestis blogi lehekülje Meie missioon (leht, mis on loodud 20 . oktoober 2012. :) ), siis avaneb selline vaatepilt:

Ja nüüd oleks ehk võimalik naljatlevalt küsida, et leia kümme erinevust :) Kolm lõiku viiest on vaat, et sõna-sõnalt kopeeritud (mitte sõna-sõnalt, sest viimases lõigus on paar sõna muudetud) ja allkirjaks pandud: Lugupidamisega, vastutav Toimetaja. 

Tõsiselt, Reimo. Mina ei ole andnud nõusolekut sulle selle teksti avaldamiseks ja ma ei ole ka su lehekülje vastutav Toimetaja (kui sa oleksid õnnesärgis sündinud, siis oleksin ehk vastutav toimetaja, sest tean ka õigekirjast natukene ega kirjutaks oma FB-lehe avapostituses enda ametiks toimetaja suure algustähega).

Aga ei küsi naljatlevalt, sest tegelikult ajab inimeste lollus ikka tõsiselt närvi. Hr. Rahvuslane: ... mis iganes on ikka loll küll.

Miks herr Reimo veel rumal on? Sest 16. september ilmub ta rõõmsalt meie FB lehele, meeldib ja naeratab seal ning kaks päeva hiljem toodab postituse meie blogist varastatud teksti kasutades.

Seega, armas Reimo, 4. september 2015 kirjutasin sulle nõnda:

Kurat küll, kui sulle on antud nii suure publiku näol ajada õiget asja ja edastada õiget sõnumit, siis tee seda. Kui ise ei suuda, kaasa inimesed, kes seda suudavad ja tahavad, et asjast ka mingit reaalset kasu oleks. Ära ole nii möku! Põhjusest, miks head ettevõtmised sageli läbi kukuvad, kirjutasin ma juba 2012. aastal kirjes (mis avaldati ka Delfis pealkirja all Mökude Vabariik) ning selleks on asjaoskamatud ja kontrollimatu suuvärgiga mökud.

Isegi oma viimases luigelaulus, selles avalikus pöördumises, ei suutnud härra (või proua) oma isikut avalikkustada, küll oli tal aga sadistlik rõõm lausa kaks korda mainida selle Facebooki kasutaja nime, kellel ka see ilapritsimine vastu käima hakkas.

Lisaks sellele, armas Pagulaste Vastu administraator, et enda avalikkustamine muudaks kogu sinu ürituse palju usaldusväärsemaks, kasvata endale munad ja tutvusta end vähemalt siis, kui sa avalikus ruumis kellegi vastu isiklikuks muutud!

Praegusel juhul oled kogu asja läbikukkumises süüdi aga sina ise - ainuisikuliselt. Vilets töö ja olematu PR.

Sa olid seda lugenud, aga hoolimata sellest, et sa lugesid, ei märganud sa seda, mis siin kirjas oli (loe esimest lõiku ürituste läbikukkumiste põhjustest).

Mune pole sa samuti kasvatanud, sest muidu oleks sa ehk lubagi küsinud võõra teksti kasutamiseks.

Uudiseks on aga see, et ka mõistust pole sulle niipalju antud, et aru saaks, kuidas oma jälgi peita või varastatud materjale kasvõi natukenegi ümber kirjutada.

Seega palju õnne sinu ja su lehekülgede fännidele, kui sinu üritused ka nende jaoks läbi kukuvad, sest sa ei oska asjadest õppust võtta ka siis, kui need sulle täiesti selgelt lahti kirjutatakse!

28. veebruar 2016 - Piiridest ajakirjanduses

(Vabandust, kui sulg pole praegu terav, sest kirjutamises on pikk paus olnud.)

Ajakirjandusvabadus- ja sõltumatus on olulised. Nii on võimalik rääkida asjadest nii nagu need päriselus on.

Ma olen sellesse põhimõttesse uskunud kaua ja seda kaitsnud, võttes siinsamas blogiski ette väljaandeid, mis on nende põhimõtete vastu eksinud.

Täna aga hakkasin selles kahtlema. Aitäh sulle, Õhtuleht!

2009. aastal kandideerisin isegi Õhtulehte ajakirjanikuks ja mul on siiamaani meeles, et nii Väino Koorberg kui Jaan Väljaots rääkisid mulle sellest, et nad soovivad Õhtulehte vähem kollaseks ja rohkem tõsiseltvõetavamaks teha. Praegu, seitse aastat hiljem saan öelda, et need olid toona plaanid, mis on nüüdseks läbi kukkunud.

Mis mind aga täna viimaks kirjutama pani, oli eilne artikkel "Noored liberaalid: seks laipadega tuleb seadustada"... Tõsiselt, Õhtuleht? Kuhu edasi?

Kuigi ma olen uskunud piiride kahjulikkusesse terve ühiskonna jaoks, siis nüüd ma tõsiselt kahtlen selles.

Ma ütlen ausalt - ma ei kujuta ette sellist maailma, kus ma oleksin nõus sellega, et minu laps loeks peavoolu ajakirjandusest selliseid asju. Isegi kui tegemist on reaalselt toimunud sündmusega, siis mind tõsiselt häiriks see, kui laste ja noorte pähe istutataks üldse mõte selliste võimaluste olemasolust; mõte, et maailmas on olemas niivõrd haigeid inimesi ja neid asju üritatakse kasvõi kuidagi õigustada.

See ei ole enam küsimus vabaduses, see puudutab rohkem tulevikku, mida me oma igapäevaste tegevustega loome. Suures osas me teeme seda läbi oma laste - kuidas me neid kasvatame, milliseid ideaale ja väärtushinnanguid me neile edasi anname. Ja samas on meie kohus neid ka kaitsta kõige eest, mis neid rikkuda võiks.

Mul oli mõnda aega tagasi kokkupuude lapsega, kes oli mingi spämmkirjaga saanud .gif pildid (infoks neile, kes ei tea nii täpselt: liikuvad pildifailid) pornoga - lähivõtted, grupid jne. Praegu peab see vähem kui kümneaastane laps käima psühhiaatri juures, sest tema jaoks on kujuteldamatu, et tema vanemad magavad ühes voodis, kuna tema nägemustes kaasneb sellega porno, mis tema psüühika metsa keeras. Ja siinkohal ei saa öelda, et tegemata on midagi jäänud vanematel - vanemad saavad vaid siluda neid haavu, mida see ühiskond neile noortele hingedele tekitab. Infoajastu suurim pluss - ja samas suurim viga - on informatsiooni liigne kättesaadavus.

Mis oleks saanud veel siis, kui ta oleks selle kõrvale lugenud, et on neid, kes seksivad ka loomadega? Surnutega???

Me ei saa kontrollida kõike, mis veebis liigub. Küll saab aga ajakirjandus kontrollida, mida ta avaldab. Ma saan aru, et laste jaoks tuleb seada piirid, kus nad internetis käia võivad. Aga kas see on normaalne, et ma peaks oma lapsele ütlema, et ärgu ta jumala eest uudistekanaleid avagu?

Ma saan aru, et Õhtuleht avaldab sellist asja vaid klikkide ja kommentaaride ootuses, aga Väino ja Jaan - küsige endalt, millist hinda te selle eest maksate?

PS The Colbert Reportis oli intervjuu transseksuaalide eestkõnelejaga, kes ütles, et nende sooviks on luua olukord, kus sa ei tohi oma lapsele sugu panna enne, kui ta on ise piisavalt vana, et end seksuaalselt määratleda. Loe: sa ei tohi oma poega pojaks ja tütart tütreks kutsuda enne (seega ka neid vastavalt meheks või naiseks kasvatada), kui ta on isegi teismeliseea läbinud. Keda huvitab, otsin lingi üles - kirjutage kommentaaridesse.