25. oktoober 2012 - vahelduseks ka ennelõunal

Tervist!

Täna hommikul Delfit avades lõi mul silm lausa särama. Edgar Savisaare pilt oli üle terve lehe ja minu eilne mure tema ja tema partei (mis on vist üks ja seesama) kadumine on nüüd murtud.

Nagu pealkirjast juba aru saada võib, siis tühistas Harju Maakohus Savisaarele määratud liiklustrahvi. Eee... Olgu... Las ta siis jääb. Arusaamatuks jääb asja juures vaid see, et miks ei tühistatud seda trahvi kohe, juba enne kohut, kui sealt nii oluline allkiri puudu oli. Või ei saa meie politsei aru, et allkirjastamata dokumendil ei ole mingit jõudu? Või ei saanud samast asjast aru enne kohut ka Savisaare kaitsja? Igatahes Edgaril on pildil küll selline nägu peas, et ta ise ka usu, et sellisest asjast puhtalt välja tuli.

Kindlasti ei muuda allkirja puudumine aga fakti, et Savisaar ületas kiirust.

Et väljatoodud pildil on ka teiste samateemaliste artiklite pealkirjad, siis võtaksin Edgari ette veel ka nende alusel, kuna nende kirjutamise ajal meie "Päev Eestis" ei olnud veel oma tuure korralikult üles saanud.

Esiteks - Savisaare ja politseinike ütlused on vastuolulised. Üllatus? Üks mu hea tuttav, kes on kohtusüsteemiga natuke lähemalt tuttav, kostaks sellise pealkirja peale, et kui need ütlused klapiksid, siis ei olek ju üldse mõtet kohtusse minna. Pealegi mis tähtsust omavad ütlused kellegi seismis- ja mõõtmiskoha kohta, kui fakt on see, et auto, mille kiirust mõõdeti, ületas reaalselt lubatud piirkiirust. Mingi möga ajamine muudel teemadel on täiesti mõttetu. Lihtne küsimus kohtunikult: "Eedi, kas sa ületasid kiirust?" lahendaks kõik mured. "Jah"-vastuse korral peaks trahvi maksma hakkama, "Ei"-vastus näitaks valeütluste andmist, sest kiiruse ületamine ON fikseeritud. Mõttetu on see kohtutes keerutamine.

(Vahelepõikena võiks tuua juhtimi Silvergate'ist, kus arvati imestunult, et ega kuus inimest korraga ometi valeütluseid anna. USA's toimunud maffiajuhtumites on sadu inimesi ühe asjaga seonduvalt korraga valeütluseid andnud, seega pole siin midagi imestada.)

Teine humoorikas pealkiri pildi alt on muidugi see, kus Savisaar tunneb esimest korda, et et talle on liiga tehtud. Et nagu - mida sa nüüd ütlesidki?!

Kui määratakse liiklustrahv reaalselt toimunud kiiruseületamise eest, siis on see liigategemine? Olgu - püüame sinust siis aru saada. Ja järeldame sinu ütlustest kohe seda, et kui esitati süüdistus Venemaalt oma tupsu-nupsu erakonna jaoks rahaküsimises, siis ei tehtud sulle ju liiga. Sinu sõnad, Edgar!

*

Õhtuleht otsustas meid ka esilehe teise looga meeldivalt üllatada:

Yeah, baby, you did it! What a pleasant surprise!

Hurraa! Päev kirjas. Paremat uudist ei saa enam tahta. Üllatus missugune ja veel meeldiv pealekauba!

Aga mida ma selle uudisega nüüd peale hakkan, Õhtuleht? Ja veel - kas enam kollasemaks minna ei saa?

Meenub, et kui paar aastat käisin Õhtulehe peatoimetaja ja uudistetoimetuse bossiga kohtumisel, siis anti mulle mõista, et Õhtulehte kavatsetakse muuta vähem kollasemaks ja rohkem tõsiselt võetavamaks ajakirjanduseks. Praegu aga - vale suund, Väino ja Jaan, vale suund!

Kui tõesti soovitakse teha tõsisemat ajakirjandust ja kirjutada samal ajal meile suhteliselt sõbralikust ülemerenaaberriigist, siis võinuks näiteks olla uudis sellest, et Nordea oodatav kasumikasv ei vastanud ikkagi ootustele (see teema puudutab Eestit rohkem, kui mingi tšiki ja tüübi kihlus) või siis Rootsi asukohast riikide reitingutabelis.

*

See ei ole tänaseks veel kõik - lihtsalt suur sündmus - Edgari tagasitulek - pani mõtlema eritekstile :)

24. oktoober 2012 - IRL, raha, KE

Tere õhtust!

Eile, peale viimase kirje postitamist hakkasin ma mõtlema ajastusele. Kuna päevasündmuste kommenteerimine saab üldjuhul siiski toimuda pärast päeva ehk õhtul, siis on sellest tingitud ka meie kirjete ülesseadmine alles kümne-üheteist paiku hilisõhtul, kus normaalsed inimesed enam arvutis ei istu. Samas on iga kirjutaja soov ka selline, et tema kirjapandut loetaks ja kaasa mõeldaks. Sellest johtuvalt hakkame peale tänast kirjet edaspidi meiepoolseid päevakommentaare üles laadima järgmise päeva hommikul kell üheksa. Paluks siis mitte imestada, kui 25. oktoobri kuupäevaga kirje avaldatakse kahekümne kuuendal kuupäeval.

*

Suur rõõm on teatada, et hoolimata üldisest meediat vaevavast reformiuputusest saame seekord alustada oma teksti IRL liikme ja ministri Juhan Partsiga. On igati mõistetav Juhani mure küttekulude suuruse pärast, millest ta rääkis tänasel infotunnil, kuid ikkagi jääb arusaamatuks üks lause: "Selleks, et see investeerimine oleks lihtsam, valitsus jõudumööda pakub teatud präänikut, teatud toetusprogramme, et inimene ei peaks korteriomanikuna väga palju üldse oma laenukoormust suurendama." Ja selle lause lõppu lisas ta ise: "Ongi väga lihtne."

Mmm... Ei... Ei ole lihtne. Suhteliselt arusaamatu lause oli.

Eraldi teemana võiks muidugi käsitleda majandus- ja kommunikatsiooniministri arvamust üldiselt - miks peaks praegu, kui inimesed niigi ägavad suurte laenukoormuste all, promoma veelgi laenukoormuste suurendamist. Ma saan aru (või ei saa), et "ei peaks väga palju üldse suurendama", aga ikkagi suurendama?

Kindlasti tasub siin eraldi ära tuua ka Juhani oskus mitte vastata küsimusele, mille esitas talle Rainer Vakra lubatud kodukulude vähendamise kohta. Oskuslikult lükkas ta teema küttekuludele ja tuli välja enda nägemusega ettekujutustest. "Ma kujutan ette, et teie (rahva? Vakra?) ettekujutus on selline, et me (valitsus? riik?) lihtsalt eelarvest hakkame kompenseerima. Ei, meie (valitsuse? erakonna?) ettekujutus on selline, et me (valitsus? erakonnad? rahvas?) peaksime raiskamise ära lõpetama." Öelgu selge sõnaga, kes need teie ja meie oleme, siis on meil (!) ka ettekujutus, kelle ettekujutustest räägitakse. Et kes siis lõppude lõpuks see raiskaja ikkagi on?

Minule, selle kirjatüki autorile, jäi Partsi sõnavõtust (sest sõnavõtt see oli, mitte vastus esitatud küsimusele) mulje, et kui rahvas investeerib hunniku pappi oma kodudesse, suurendab väga palju üldse mitte oma laenukoormust ja vähendab ISE oma kodukulusid, siis on minister ENDA valimislubaduse täitnud. Või ma kujutan seda ette???

Sama hästi võiks ma väita, et täitsin oma lubaduse Kuu peal käia, kuigi tegelikult käis Kuu peal see Armstrongi kutt.

*

Samas - võib-olla ei ole ma jälle millestki õigesti aru saanud. Swedpanki analüüsi kohaselt on eestlaste laenukoormus ikka päris väike, kui võrrelda seda ülelaheriigiga. Ja kui sellele infole liita veel eilne SEB panga analüüs, mida me eilses kommentaaris ka kajastasime, siis Eestis elatakse ikka väga hästi. Äkki peaks tõesti Partsi sõnu kuulda võtma ja uuesti suure hooga laenama hakkama?

Saab ka selle kauakardetud ja hirmuga oodatud MaSu II'ga kiiremini ühele poole.

*

Tõsiselt muretsema on mind pannud asi, mida ma samuti eile mainisin, et meie keskmiste vaadetega erakonna poolt ei ole viimaste päevade jooksul ühtegi märkimisväärset avaldust tulnud. Et selline erakond üldse eksisteerib, seda püütakse meelde tuletada vaid üksikute artiklitega - täna näiteks priisõitu ja trolle ühendades.

Võib-olla on probleem sellise murettekitava vaikuse taga asjaolus, et suur juht ja ideoloog viibib erakonnast kaugel ning keegi ei oskagi midagi ilma temata öelda. Vähemalt mõne aja taguste ütluste intellekti arvestades võib asi tõesti ka selles olla. Samas - hoolimata kõigest on Keskerakonnast ajuti tulnud ka mõistlikke sõnu.

Teine, minu arvates hoopis reaalsem võimalus on selles, et suur juht on saatnud oma järgijad olulisele valimiseelsele koolitusele ja nüüd nad siis järgivadki õpitut.

Kes teab, kes teab...

23. oktoober 2012 - rikas riik ja rikas rahvas

Tere!

Mis põhjustas sellise pealkirja? Kahjuks oli see jälle Delfi, kes suutis oma artikliga tänase päeva üllatuse luua. Mitte, et mul midagi Delfi vastu oleks, aga vahel oleks tore, kui peamised uudised tuleks ka muudelt kanalitelt.

Nimelt toodi Delfi majandusrubriigis välja SEB panga analüüsi tulemused, mille järgi on keskmise eestlase hoius 3410 euro suurune. Mitte, et matemaatika petaks, aga ikkagi - olge normaalsed! Kas keskmine eestlane on siis pidevas näljas ja elab kuuse all, et tal nii palju säästusid hoiusel on??? Eilses Õhtulehes oli just välja toodud mingi arvestus keskmise kodaniku kohta - ja seal on keskmise kodaniku palgaks märgitud 655 eurot. Kui neid kahte statistikat kõrvutada, siis peaks keskmisel eestlasel olema pangas umbes viie kuu palk. Ei ole midagi öelda - säästlik rahvas praegusel ajal!

Ja kui nüüd siia alla lisada pilt kahest kõrvutiolevast artiklist, mis on hetkel (kell 20.55) üleval Õhtulehe veebiväljaandes,

siis esimese artikli pealkirja SEB'i teatele lisades tuleb välja, et järelikult on keskmised säästud veelgi suuremad. Sealt edasi näitab teine artikkel aga selgelt seda, et rikkad inimesed ei taha enam lihtsalt oma raha kulutada ja imevad toidu asemel näppu.

Miks me peame üldse taluma seda igapäevast hala halbade palkade üle? Kui inimestel on sellised säästud, milleks kurta?

Jama on see, et viimasel ajal hakatud avaldama palju sellist statistikat, mis keskmisel lugejal turja punaseks võtab - statistikat, mis näitab ilmselgelt meil valitsevat ebavõrdsust. Milleks on tarvis veel seda ebavõrdsust rõhutada?

*

Tegelikult on mul vaja praegu välja tuua väikene vabandus ja selgitus: kuna järgmine lõik sisaldab kriitikat JÄLLE Reformierakonna aadressil, siis ausalt - meil ei ole siin vasakpoolsete vaadetega jututuba. Me kritiseeriks hea meelega ka teisi erakondasid, aga miskipärast on viimasel ajal peamised uudised siiski olnud just reformaritega seotud. Võib-olla on asi selles, et Tallinna peavaenlane number 1 viibib praegu visiidil Hiinas ja seepärast pole ajakirjandusel näiteks Keskerakonnast midagi kirjutada; võib-olla jälgib SDE praegu kissis silmadega, kuidas valitsev erakond endale ise hauda kaevab - vahest just seepärast ei ole kellestki teisest midagi suurt praegu kuulda. Kes teab?

*

Tagasi Reformierakonna juurde tulles on aga märkimisväärne nende praegune positsioon äsja lõppenud juhtumis Silveriga - nimelt soovib erakond Meikari poolt annetatud rahast loobuda, kirjutab Äripäev, annetades selle heategevusele. Mitte, et ma nende ideest nüüd täpselt aru saaks, ent järsku ei peagi keegi sellest aru saama. Igatahes on kummaline, et Silveri poolt toodud raha otsustatakse niinimetatud loobumise tähe all anda heategevusele. Heategevus ise on hea mõte, aga kas just selle raha annetamine on hea, on hoopis teine küsimus. 

Ma miskipärast arvan,
et teatriinimestel oli ikka
suurem kott toetusraha jaoks.

Loobudes annetusest ei saa anda annetust mujale, kui tagasi selle annetajale - praeguse kava järgi oleks tegemist pigem annetuse sihtotstarbelise kasutamisega: maine tõstmise ja omamoodi valimisreklaamiga läbi heategevuse. Kui soovitakse rahast loobuda, oleks vaja see lihtsalt kilekotis Silver Meikarile tagasi anda. Soovitavalt samal hetkel, kui erakond Meikari välja viskab. Visaku siis vähemalt koos rahaga!

Heategevuse jaoks võiks erakond raha leida aga teistest allikatest. Kasvõi teatriinimeste toel, kes soovisid täna Reformierakonnale just eelmainitud moel toetussummasid viia.

*

Kuna Eestis on nii suurel hulgal staare, et neist võib lausa mitu hooaega tähesaateid teha, siis parandab "Päev Eestis" ka oma selleteemalise vea.

Eesti inimeste lemmiksaateks on:

Lihtsalt mõte: kas selline statistika on usaldusväärsem kui see, mis puudutab rahandust?

22. oktoober 2012

Tere taas! Mina olen ikka veel seesama W. Hocares, kes on neid tekste siia ka varem kirjutanud. Hetkel on kaastöölistega juba paremad lood, sest üks autor meile on juba juurde tekkinud. Nüüd ootame, aga ka teised huvi näidanud kirjutajad oma jah-sõna ütleksid.

Tänast kirjutamist alustaks aga jälle arstidest. Ma tean, et paljud on sellest teemast juba tüdinenud, kuid miskipärast märkasin just möödunud nädalavahetusel mitmeid tekste, mis otseselt või kaudselt sisaldasid endas sama ideed, millest ma tahtsin nagunii kirjutada. Nimelt sellest arusaamatusest nagu oleksid arstid oma nõudmistes väga heitlikud ja rahaahned.

Eriti naljakaks teeb asja minu jaoks tõdemus, et ajakirjanikud ise ka ei saa enam asjale pihta, mis toimub. Vähemalt nõnda võib välja lugeda ajakirjanike isiklikest blogidest. Hea küll - vähemalt ühest. Siit tekib küsimus, et kui isegi ajakirjanikud ei tea, mis toimub, kes peaks siis rahvale toimuva kohta tõest infot jagama.

Loomulikult on raske tegelikult toimuval silma peal hoida, kui läbi eduka valitsusepoolse propaganda on terve avalikkus eksiteele aetud. Lisaks täpselt sihitud statistika avaldamisele tundub, mitmed Eesti varem hinnatud ajakirjanikud on hakanud samuti valitsuse tellimusel artikleid kirjutama ja sellega segadust, kuid eelkõige arstide ja meedikute vastu suunatud vaenu õhutama hakanud.

Kas tõesti ei tea arstid enam ise ka, mida nad tahavad? Või on selline arvamus üldsusele tulnud just tänu ajakirjanduse poolt avaldatud kontrollimata hämale?

Kui algusest peale on arstid rääkinud, et nende nõudmiste seas ei ole palk esikohal, siis meedia ja ka valitsuse kommentaarid keskendunud enim just sellele. Miks? Eks põhjuseid ole mitmeid.

Esiteks ei ole huvitav rääkida ja kirjutada mingist mõttetust töökoormusest. Keda see üldse huvitab, kas arstid, õed ja hooldajad veedavad iga päev 6 tunni asemel 10 tundi veres, sitas (sõna otseses mõttes) ja haiguste keskel? See on nii tühine probleem, et sellest pole mõtet rääkida - pealegi võiks siis rahval streikijatest kahju hakata. Kellel seda veel vaja on?

Raha on aga teema, mida kuuldes kõik kuulama jäävad - kes avalikult, kes poole kõrvaga nurga tagant kiibitsedes. Pealegi on enamikku rahvast kerge ärritada arstide suure palganumbriga, sest enamik rahvast saab raha ju alla keskmise palga. Suuri rahanumbreid statistikaameti abil välja tuues saab aga enamuse rahva arvamuse kõrvale jätta lihtsa ja inimliku omaduse - kadeduse - abil. Mida kuradit, nad teenivad niigi mitu korda rohkem kui mina, aga ikka tahavad rohkem???

Ma ei väida nüüd siin, et statistika valetab. Ei, ei valeta. Lihtsalt statistikat saab teha ühte, teist, viiendat, üheteistkümnendat ja nii edasi mitut moodi ja valitsus tellis streigi õõnestamiseks just sellise statistika, milline nende eesmärkidega sobis.

Ja kui isegi rahanumbrid ei aidanud, liigutati tähelepanu kohe ka arstide hariduse maksumusele. Hakati riigi raha raiskamises süüdistama neid, kes olid välismaale parema palga peale läinud.

Ja nii edasi, ja nii edasi... Ning samal ajal teatab Sven Sester, et arstide palk on riigile kulu, ESM aga investeering...

Ja - NB! - nüüd tuleb oluline koht meie lehe põhimõtete esitlusel. Me ei ole arstide palgatõusu poolt ja ESM vastu (ega ka vastupidi) - meid häirib see, kuidas valitsus on läbi meediaga manipuleerimisega suutnud streigi ideed rahva silmis nii oluliselt väänata, et suur osa inimestest peab arst praegu juba rahaahnuse käes vaevlejateks.

Arstid arstideks - nemad on praegu lihtsalt hea näide sellest, kuidas läbi praegu toimiva ajakirjanduse müüakse inimestele tõese informatsiooni pähe täielikku jama. Lihtsalt väga naiivne oleks arvata, et selline manipuleerimine toimub ainult sellel, ühel konkreetsel teemal.

*

Viimasel nädalal on meediasse lekkinud ka mitmed videol koolivägivallast. Praegune tehnoloogiat täis aeg on lihtsalt selline, et kõik see, mis varem korraldati kusagil vaikse nurga taga, jõuab nüüd sealt nurga tagant tänu kellegi telefonile ka laiema vaatajaskonna ette. Kui ma tavaliselt ei ole eriline kiip-igasse-masinasse-looma-tuppa-inimesse-tehnoloogia-liikumise propageerija, siis viimane nädal on näidanud, et mõnikord on sellest mikrokiipe täis maailmast ka reaalset kasu.

Mitte, et see aitaks ära hoida selliste vägivallajuhtumite tekkimist - küll aitab see aga avalikkusel näha ja mõista seda, kui palju sellist asja tegelikult ette tuleb. Kiviajal, nii kümmekond aastat tagasi, oleks sellised juhtumid jäänud vaid väiksema tutvusringkonna sisse - praegu kuuldakse ja nähakse asju hoopis kiiremini ja laiemalt. 

Oleme jah Facebookis nüüd!

Võib-olla aitab selline probleemide avalik teadvustamine leida ka lahendusi, kuidas sellist olukorda kergemaks muuta. Ei - päris ära kaotada selliseid juhtumeid pole võimalik - säärane viha ja agressiivsus on juba inimese enda sees -, kuid vähendada saab Suure Venna (või kituja klassiõe) Salasilm neid ikka.

*

Sellest, et meie armas President jälle Twitteris aega veetis, ei viitsi enam isegi kirjutada. "Päev Eestis" peab omaette plaani, kas peaks lisaks Facebooki lehele nüüd ka Twitterisse konto tegema - ehk saaks siis ka kõrgelt riigiisalt paar asjalikku säutsu Eesti poliitika ja majanduse kohta.

Nüüd aga siis uute säutsude, sõnade ja uudiste ootele!

PS Meie Facebooki lehel on avatud ka foorum paari küsimusega. Lisaks sellele on sinna laekunud juba ka häid ideid inimestelt kes mõelda oskavad. Vähemalt midagi oleme juba saavutanud!

Päevast nädalaks

Üksinda toimetamise rõõmud on need, mis on hoidnud mind siia uusi tekste lisamast. Üksinda toimetades lihtsalt ei jõua füüsiliselt iga päev midagi kirjutada. Kui kuidagi jõuab veel meediakanaleist jooksvad peateemad läbi vaadata, siis argitoimetuste kõrvalt ei ole aega neid analüüsida, end välja vihastada, taaskord rahuneda ja siis korralikult kritiseeriv tekst valmis kirjutada. Abijõude on vaja. Millega seoses mul tuli pähe, et ma võiksin ka siia lehele üles panna enda isiklikus blogis ja Delfis avaldatud artikli "Mökude vabariik". Kuna tegemist on samaaegselt nii kritiseeriva kui ka üleskutsuva kirjutisega, siis peaks see formaadilt "Päev Eestis" lehe ideega kattuma.

Enne seda artiklit tahaksin aga kirja panna mõtte, mis tuli pähe hommikul; trepil rõskuse pärast pahurana päeva esimest suitsu tehes. Kes ei ole minu isikliku veebipäevikuga väga tuttava, neil informatsiooniks, et hommikused sigaretid on minu jaoks ühed parimad inspiratsiooniallikad; just esimese hommikuse suitsutegemise ajal on tulnud mulle päris palju häid (enda arvates) mõtteid tulnud.

Täna hommikul mõtlesin uduvihma vaadates miskipärast usule ja selle tähtsusele millegi saavutamisel. Omamoodi ajendiks oli sellel mõttekäigul ka eileõhtune Euro Jackpoti loosimine, kus ma jälle miljonäriks ei saanud (see oleks lahendanud kõik "Päev Eestis" finantsprobleemid).

Läbi ajaloo on usku peetud üheks kõige olulisemaks asjaks millegi saavutamisel; seda teadmist on ära kasutanud peaaegu kõik religioonid. Miks peaaegu? Sest võib-olla on kusagil Aafrika džunglisügavustes grupp savionne, mille elanikud arvavad oma religioonis teisiti - seega ma ei saa väita, et absoluutselt kõik.

Arvatakse, et piisava usu olemasolul on võimalik saavutada kõike. KÕIKE. Selline arvamus on religioonidest ka väljapoole jõudnud - sama juttu võite lugeda ülemaailmsest bestsellerist "Saladus" ja miskipärast arvab ka USA praegune presidendikandidaat Mitt Romney, et Ameerika majanduse kordasaamiseks piisab vaid sellest, et kõik usuksid sellesse. Ja kui kõik usuvad, siis - kaboom! - tuleb kusagilt niinimetatud "jumalik käsi" ja kõik saab korda!

Kuradile selline arvamus! Kas tõesti arvatakse, et kui me vaid kodus diivanil lösutades väga kõvasti millessegi usuksime, siis saabki kõik korda? Ei saa. Isegi, kui kõik maailma inimesed - üle seitsme miljardi - otsustaksid ühel hetkel väga tõsiselt uskuda sellesse, et W. Hocares saab järgmise reede loterii loosimisel miljonäriks, siis ei muudaks selline absoluutne usk karvavõrdki seda, millised numbrid sealt masinast juhuslikkuse alusel välja tulevad. Usk ei pane elutut mateeriat liikuma, usk üksinda ei suuda midagi. Usk üksinda on täiesti mõttetu.

Tagasi Eestisse jõudes - ka Eestis ei toimuks mitte midagi, kui kõik vaid usuks paremasse tulevikku, jätkates usust hoolimata oma igapäevaselt apaatset ühiskondlikku elu.

Selleks, et muutuseid esile kutsuda, selleks on vaja midagi muud, mis on hoopis tähtsamad kui mingi usk. Vaja on tahet, ideed ja tegusid. Ei piisa üksi sellest, et me lambakarjana vaid usume ja loodame, et midagi muutuks paremuse poole. Sellest pole kasu. Muutuse toimumiseks on vaja soovi (tahe), et teha esimene samm (tegu) selle oodatava muutuse (idee) suunas. Kindlasti on vaja, et kõik need kolm eksisteeriks koos. Annaks hea meelega käesoleva teksti lugejale väikese kaasamõtlemisidee - kas Teie arvates on võimalik midagi saavutada, kui teha asju vaid ühe või kahe osisega neist kolmest? Võite selle üle mõelda, kuni libistate silmadega üle järgneva artikli.

*

Mökude vabariik

Poliitikute ja poliitika kallal närimine on meie netiinimeste seas üheks kõige populaarsemaks tegevuseks, pakkudes kõva konkurentsi nii Facebooki farmindusele, maffiasõdadele kui ka kuulide veeretamisele. Mitte, et see imelik oleks - meie austatud poliitikute peamiseks eesmärgiks tundubki olevat sellisele närimisele põhjuste tekitamine.

Selle asemel, et püüda kasvõi ajuti vaadata asju enamiku vabariigi kodanike silme läbi, aetakse pidevalt mingit möga, mis seda enamikku vaid närvi ajab. Enamikuks pean mina seda osa kodanikest, kes elab pehmelt öeldes vaesuspiiril (kõvemalt öeldes algaks kirjeldus tähega S). Üheks viimaseks heaks näiteks inimeste marruajamisel on Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, kes ei vaevunud ESM'i läbi surudes isegi süvenema sellisesse pisiasja, nagu on seda meie riigile võetavate kohustuste suurus. Ausalt, Sven, mida kuradit sa seal tööl üldse teed? Kui mitte sina, siis kes veel peaks teadma sellise liitumisega seotud tingimusi, millest kohustused on sinu tööandja - rahva - jaoks üpriski olulised???

See selleks. See oli lihtsalt hea näide sellest, kuidas saab rahvast närvi ajada.

Ja rahvas on närvis. Mitte ainult Delfi kommentaariumis, vaid ka kogu ülejäänud ajakirjanduse lugejaskonna vastukaja lugedes märkad tahes tahtmata valitsevat masendust. Selleks on ka põhjust.

Mida ma pidasin aga silmas oma artikli pealkirja - mökude vabariigiga? Kindlasti mitte ainult meie mökusid riigikogulasi ja poliitikuid - ka rahvas on paras möku. Nii. Korraks kerkis silme ette võimalik käsilolevale kirjutisele tekkiv vastukaja ja ma hakkasin kartma, et kas ma ikka elan selle lintšimise üle? Oijah - who cares?!

Niisiis - miks on rahvas möku? Neist samadest kommentaariumitest ja Facebookist ja nii mitmestki kohast veel olen leidnud üleskutseid revolutsioonideks, miitinguteks, referendumiteks, valitsuse kukutamiseks/vahetamiseks jne. Nõnda on see kestnud juba paar aastat kui mitte kauem. Ja mis kasu sellest olnud on? Hmm - mõtleme nüüd. Ei miskit. Kui mitte lugeda kasuks seda, et osa meie hulgast on nüüd ametlikult seemnesööjateks tituleeritud.

Sellistest üleskutsetest ei olegi kasu, kui eestlased jäävad sama tuimaks ja flegmaatiliseks nagu nad alati olnud on. Mõni rahvuslane võib nüüd vastu ajama hakata, et tänu oma rahumeelsusele olemegi rahvusena need aastasajad orjust üle elanud, aga seegi väide on ajast ja arust. Äratus, eestlane! Kätte on jõudnud 21. sajand ja me ei pea enam orjusega leppima. Üks korralik meeleavaldus või protestimiiting võib äkki tõesti Toompea pilvedel istujaid natuke maisemalt mõtlema panna.

Mökude probleemiks on aga see, et nad ei suuda end kokku ajada. Kommentaare lugedes on mul viimased kaks aastat olnud tunne, et kohe-kohe hakkab midagi toimuma, aga jutuks need jutud jäänud ongi. Eestlase suhtumine, et "alati võib veel halvem olla" on viimane moto, mille all kannatajaid saaks nn ülestõusule meelitada. Ju siis pole vaja. Järsku teeme asja veel hullemaks?

Üheks põhjuseks, miks rahvas neid üleskutseid vastu ei võta, on loomulikult ka nende üleskutsujate isikud. Internet on teinud info kättesaadavaks kõigile ja seepärast saab tutvuda ka üleskutsujate enditega. Võib-olla on see vaid minu isiklik arvamus, aga kui ma näen, et keegi nende üleskutsujate seast on lähiminevikus tõelist jama suust ja sulest välja ajanud, siis ei suuda ma teda (ja kahjuks siis ka kogu teda ümbritsevat seltskonda) enam tõsiselt võtta. Seega võib üks mölapidamatuse all kannatav möku minu jaoks ideeliselt hea ürituse ära rikkuda. Sellised inimesi on aga päris mitmeid.

Teine, minu jaoks hoopis olulisem põhjus, miks seda kauaoodatud või -kuulutatud revolutsiooni pole toimunud, on nende kritiseerijate eneste suutmatus anda konkreetseid vastuseid teemadele, mille kritiseerimisel nad üliagarad on. See on ka põhjuseks, miks mina revolutsionäär ei ole - ma võin küll näha kitsaskohti, ent ma ei suuda kõigile neile pakkuda korralikke, töötavaid lahendusi. Kuni mul ei ole veel lahendusi, ei hakka ma kedagi ka kellegi vastu üles ässitama.

Usun, et kui meil esitataks üleskutse inimeste poolt, kes suudaks lisaks suurtele hüüdlausetele genereerida ka mõistlikke ideid, kuidas olemasolevat olukorda paremaks muuta, siis suudaks rahvaski end sellest mökulikust rahulikkusest lahti raputada ja hakata asja nimel rusikaid raputama. Kuniks selliseid asjalikke üleskutsujaid pole, kes tõesti tahaks, oskaks ja suudaks midagi ära teha, jäävad sellised emotsioonide ajel väljahõigatud kutsed kõlama kui "bla-bla-blaa... jälle..." taustamüra.

Aga ikkagi - miks on rahvas möku? Just rahvas, mitte üksikisikud, kes tegelikult moodustavad rahva - selle olulise kogumi, mida on vaja muutuste elluviimiseks. Mitte kaasa minna selliste heitlike üleskutsetega revolutsioonile on ju normaalne. Jah - aga mitte kaasa minna väiksemate protestiaktsioonidega, et kutsuda esile muutuseid, on mökunduse tunnus.

Viimane näide on vist see (jälle!) Facebookist alguse saanud kampaania boikoteerida Statoili. Kuigi alguse sai see vist vaid ühe inimese ideest, leidis see nii suurt vastukaja, et jõudis välja ka teleuudisteni. Seega võib arvata, et enamik inimesi, kes end natukenegi uudistega kursis hoiavad, on sellest boikotiideest kuulnud. Eesmärk oli ka ju üllas - panna suurim tanklakett omi hindu alandama. Ma ei tea, kui paljud selle idee teadjatest jäid uskuma Statoili poolt vastuseks antud tavalist avalike suhete sulepeast välja imetud selgitust hindade osas, aga praegu linnas ringi sõites ei tähelda ma küll, et Statoilil kliente vähem oleks.

Milles asi? Kas keegi ei taha odavamat kütust? Või ei suudeta end eemal hoida neist täisväärtuslikest hotdog'idest ja tõelistest kohvielamustest? Kusjuures niipalju, kui mina tean, siis vähemalt Tallinnas on pea iga  Statoili tankla läheduses mõne teise kütuseketi ODAVAM tankla. Mis omakorda tähendab seda, et juba varem oleks olnud mõistlik tankida oma autot mujal, praeguse kampaania ajal võiks seda ju veelgi enam teha.

Tundub aga, et pole vaja, sest Statoilil kliente jätkub. Ju on mökudel palju raha. See ei ole vabandus, et Statoili kaardiga saab soodustust. Üks kommenteerijatest, kellel on ka kliendikaart, ütles selle kohta hästi: "Saada mingi sent-kaks soodustust püsikundena??? Minna igapäevaselt poodi ja saada umbes kümme prossa alet... pole probleemi. Aga kütust ostes saada alla euro säästu tundub mõttetu..." Seega ei ole ka kaart mingi vabandus Statoili väisamiseks.

Kõige selle pärast jääbki mulle arusaamatuks, miks inimeste endi heaoluks mõeldud aktsioonidel edu ei ole. Kas tõesti oleme kõik ühtemoodi mökud, et ei viitsi isegi enda parema elu nimel oma vanadest harjumustest kasvõi ajutiselt loobuda? Tundub küll sedamoodi.

Eks seda teab ja tajub ka see mökude seltskond, kelle taktikepi all meie vabariik praegu liigubki. Edasi või tagasi, üles või alla - see pole minu öelda. Võib-olla just sellepärast tuntaksegi ennast nii puutumatutena, et tehakse asju vaid tegemise ja jumal-üksi-teab-kellele-vajalike boonuspunktide pärast. Mida ongi neil tippmökudel karta, kui nad teavad, et tavamökud ei suuda end niigi palju kokku võtta, et hakata oma parema homse nimel tegusid tegema?

Kusagil meenub mulle ütlus, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Võib-olla on sellel lausel tõetera sees.

Oma pika ja hüpleva teksti tahaksin lõpetada ühe tänapäeva maailma suurima ja tugevaima poliitikaideoloogi mõttega, mille ta ütles paar päeva tagasi oma esimesel külaskäigul "The Daily Show with Jon Stewart" saatesse. Minu arvates peaksid kõik poliitikud sama ideed järgima - siis oleks kõigil parem ja mökusid oleks kah vähem.

"I went into the office in California and I swore to the people that I will do the people's work, and that meant to me not to do the Republican party's work or the Democratic party's work or any party's work, because I was a public servant and not a party's servant." - Ma tõlgin selle lause mitte sõna-sõnalt, vaid nii, et mõte kõige paremini välja tuleks - mina kuulsin ka eelnevaid ja järgnevaid lauseid. "Kui ma asusin tööle California kubernerina, siis ma vandusin rahvale, et ma teen tööd nende heaks. See tähendas minu jaoks, et ma ei tööta vabariiklaste parteile ega demokraatide parteile ega ka mingile teisele parteile, sest /sellel ametikohal/ olen ma rahva, mitte partei teener."

Siin siis Arnie Joni ristküsitluse all :)

*

Selline oli siis see artikkel. Ja tänase usu-mõtte ja tahte-idee-teo teooria taustal tundub, et Eesti inimestel ongi loodetud-oodatud-usutavate muutuste esilekutsumiseks puudu üks või kaks neist kolmest. On teod, millel pole ideed, on tahted ja ideed, kuid pole tegu. On ideed, millel pole tegijaid. Kindlasti on neid variante veel.

Enda lehega "Päev Eestis" (tegu) olengi välja käinud mõtte (idee) muutuste esilekutsumiseks. Ja neid kahte eelnevat ei eksisteeriks, kui mul ei oleks soovi (tahe) midagi muuta.

Nüüd otsin, kas leiduks veel neid, kellel oleks tahe ja tegu, et ideega kaasa tulla.

12. oktoober 2012 - streik, häkkerid ja ärihuvid

Peale möödunud öö pikka kirjet oli täna üsna keeruline keskenduda uuesti lühematele asjadele. Siiski said vastuse mõned eilsed küsimused.

*

Streik omadega lõpule ei jõudnud - arstid jäid oma vahipostidele. Tegelikult oleks meie ühiskonnas toimuvat vaadates olnud lõppkokkuvõttes üsna kahju, kui meedikud oleksid nii kiiresti alla andnud. Praegu, võib öelda, hoiavad nad üleval üht viimastest lootustest, et järsku tõesti on meie riigis veel hea tahtmise juures midagi saavutada. Kuigi Haigekassa reservide kallale minek ei ole pikemas plaanis küll see kõige õigem idee, annab see märgi sellest, et meie poliitikuid ON võimalik kompromissidele suruda, ükskõik, kui enda ideedekesksed nad ka ei oleks.

Ainuüksi sellise teadmise omamine on suur väärtus. Nii irooniline, kui see suuremas kontekstis ka ei tunduks.

*

Kell oli lõunast juba hea jupi edasi liikunud, kui ilmus teade, et KaPo ja RIA on hakkama saanud saavutusega - jõudnud jälile küberünnakuid korraldanud Anonymous grupi liikmetele. Vähemalt nii väitis Delfi. Pealkirja all oli veel väikselt, aga see eest punaselt teade: "Võtmetegelane on Väike-Maarja kandist!"

Kas tõesti olemegi leidnud Eesti nn Nokia? Või oleks praegu juba targem öelda Samsungi? Igatahes oon Eestile väga kõva reklaam see, kui üks maailmas nii palju aktsioone korraldanud häkkerirühmitus on tegelikult eestlaste tegu. Mõelda vaid! Eestlased ei mõtlegi vaid iseendale - Anonymous tegutseb ju inimõiguste nimel üle maailma. Ja mis kõige tähtsam - tegijateks ei olegi seekord pealinna nohkarid. Regionaalpoliitikale veel üks pluss: ka Lääne-Virumaa metsade vahelt saab vajadusel maailmamastaabis tegusid teha.

Tõsi - teised väljaanded jäid oma väljaütlemistes küll tagasihoidlikumaks ja tõele au andes tuleb tõdeda, et nii roosiline see Eesti Samsung ikka ei ole. Kinni püüti paar koolipoissi, kellel oli igav.

Natuke tõsisem uudis saabus häkerluse kohta juba õhtul, kui selgus, et kallale oli mindud nii RIA ja KaPo enda ning eesti.ee lehtedele. Ega suurt ohtlikku midagi juhtunud, aga mingi märguanne ikka.

Isiklikult olen pettunud - oleks siis midagi huvitavatki toimunud!

*

Miskipärast tekkis ajakirjanikel huvi hakate seekorda lugupeetud peaministri taskutes sorima. Ajast, kui hr. Ansip oli veel Tartu linnapea, on välja ilmunud info kahtlaste tehingute kohta ja nüüd on siis kõik üllatunud. Armas rahvas, kas te pole siis siiani aru saanud, et iga poliitiku ja avaliku elu tegelase esmane kohus ja ülesanne on enda taskute täitmine. Jätke mees rahule - tal niigi raske praegu kõigi nende streikide ja häkkeritega!

*

Ärihuvide teise valdkonda kuuluvad kaks härrasmeest, kes otsustasid alustada karjääri pangaröövlitena. Esimesel katsel saagiks saadud 200 eurot annavad lootust, et vähemalt mingeid eeldusi paremaks tulevikuks on. Tõsi - selleks, et Eesti Politsei haardeulatusest, st Euroopa Liidust välja saada ja endale parem elu kusagil mujal kindlustada, selleks on vaja veel vähemalt kahtesadat sama edukat reidi. Seda muidugi juhul, kui tegemist on väga tagasihoidlike vajadustega inimestega. Ära on nüüd aga vaja, sest pangaröövi eksami kõige tähtsama punkti härrased unustasid. Ausalt - kasutage maske, kasvõi meie poliitikute omi.

Kui mitte keegi teine, siis vähemalt rahvas saaks sellise iroonia üle küll lõuatäie naeru.

*

Täna toimus meedias veel midagi, aga kuna olen hetkel toimetuses veel üksi, siis rohkem ei jõua. Aga koostööpakkumisi võite saata ööpäevaringselt.

Riigikogu Eetikakomisjon

Juba enne selle idee teostamise alustamist olen ma mõelnud asjadele, mida võiks muuta või mida saaks teha paremini. Seda lehekülge üles seades märkisin esimeses kirjes ära ka ühe olulise sõnapaari - konstruktiivne kriitika.

Juhuks, kui mina mõistan seda sõnapaari lugejatest teistmoodi, selgitan lahti, mida mina sellega mõtlen. Konstruktiivne kriitika on minu arvates kriitika, mille käigus mitte ainult ei näägutata, vaid esitatakse ka endapoolne nägemus, kuidas kritiseeritavat objekti parendada.

Seega - ettepanekute nurk :)

Riigikogu eetikakomisjon

Pärast seda, kui õiguskantsler andis Toobali Priidule vabad käed, tekkis mul tõsine kiusatus midagi katki teha. Seda hoolimata mõistmisest, et seaduste järgi tuleb käituda, sest seadus kaitseb meid kõiki (või siis süüdistab - kuidas kunagi). Asjade katkitegemise oleks põhjustanud lihtne nördimus, et hoolimata sellest, mida tehti, istutakse rahuliku näoga Riigikogus edasi ja aetakse rahva raha eest suust jama välja. Seadus seaduseks, ent vaadates asja eetilise külje pealt, on asi mäda - kas keegi tahab, et selline teo kordasaatnu istuks edasi samal ametikohal?

Minu jaoks ei ole valupunktiks see, et kui keegi on midagi kriminaalset korda saatnud. Inimesed eksivad ja neile tuleb uusi võimalusi anda. Kui sa keerad ühes kohas käki kokku, siis ole vähemalt niipalju mees, et astu sellelt kohalt minema. Uued võimalused eetiliselt normaalseks käitumiseks uues kohas.

Et kellelgi ei jääks muljet nagu oleksin ma selle mõttega Keskerakonna vastu, siis võin kohe vastuseks öelda, et sellesama eetika pärast võiks Riigikogus oma kohvrid pakkuda ka Andrei Korobeinik. Temagi tekitas oma ebaeetilise käitumisega - iseendalt rahva raha eest auto rentimisega - tavalistes inimestes pahameelt.

Riigikogusse kuulub 101 rahva poolt valitud isikut. Olgu - mitte rahva poolt valitut, aga rahva poolt eelistatud erakondade poolt välja valitud ja neile sobivat isikut. Kuidas iganes seda ei vaataks - need 101 riigikogulast, kes otsustavad suures osas meie riigi oleviku ja tuleviku üle, need inimesed võiksid olla ka mingil määral eeskujuks. Praegu aga nimetatakse neid väljavalituid aga pättideks, varasteks, kelmideks, dalmaatslasteks jne. Nimesid on palju, kuid mitte seepärast, et nad head lapsed oleksid.

Mida sellest lähtuvalt öelda võib? Inimesed ei usalda enam Riigikogu ning siit tuleb välja ka rahva viha tekkimise oluline punkt - rahva elu üle otsustavad isikud, keda rahvas ei usalda. Ei - rahvas ei ole loll, lisan igaks juhuks lõppu.

• Kuidas sellist olukorda muuta?

Mina isiklikult näen lahendust riigikogulaste järelvalves - nimetagem seda Riigikogu Eetikakomisjoniks.

Riigikogu Eetikakomisjon kutsutaks kokku kord kuus, kuigi Riigikogus toimuvat vaadates peaks komisjon vähemalt esialgu kogunema vähemalt korra nädalas - lihtsalt niivõrd tihti tuleb igasugust negatiivset infot pinnale. (Hoidun kasutamast ebaeetilisi väljendeid kirjutades eetikast :) )

Komisjoni kogunedes vaadataks üle nende riigikogulaste käitumine, kes on üldiste eetikanormidega vastuollu läinud ja võetaks demokraatliku hääletuse teel vastu otsus, kas riigikogulane on käitunud ebaeetiliselt ja kui, siis mil määral teda mõjutada.

Ma tean, ma tean. Ma tean, et Riigikogus on midagi analoogse idee järgi toimivat, aga päris kindlasti see ei ole see, mida mina silmas pean.

Mina arvates on vale juba see, et riigikogulaste üle otsustavad riigikogulased. Sama hästi võiks ma olla iseenda eetikakohtunik, kui ma naabri keldrist purgi moosi varastaksin või naabri kohta alusetut laimu levitaksin. Loomulikult - kui ma tahaksin endaga aus olla - ma kurjustaksin endaga ja manitseks end enam mitte kuidagi nii käituma. Aga kas mu naaber, kes oli minu käitumise ohver, oleks sellega rahul? Vaevalt.

• Just seepärast peaks Riigikogu Eetikakomisjon koosnema inimestest, kes EI OLE Riigikogu liikmed, kes EI KUULU ühtegi parteisse ning kes seeläbi esindaks RAHVA huve ja nägemust toimunust.

Ideaalis võiks see komisjon koosneda meie vabariigi 15st maavanemast, ent kahjuks on meie maavanemad läbi ja lõhki parteistunud ning praegusel juhul tooks see endaga kaasa vaid järjekordse poliitilise ärapanemisvõistluse. Mulle nii väga meeldib ühe USA endise poliitiku mõte, mida ma olen juba korra ühes teises artiklis tsiteerinud: "Ametisse astudes vandusin ma rahvale, et teen tööd nende huvide heaks. Minu jaoks tähendas see seda, et ma ei järgi ühe, teise ega kolmanda partei huve, sest selles ametis ei ole ma partei, vaid rahva teener." Kui vaid meie maavanemad ka sellist ideoloogiat austaks!

Seega pakuksin alternatiivse lahendusena välja, et Eetikakomisjoni moodustaks 15 parteitut inimest - üks igast maakonnast, kusjuures kõik oleksid erinevatelt erialadelt. Näiteks treial Veiko Viljandist, ajalooõpetaja Maie Harjumaalt, reklaamispets Riho Raplamaalt, IT-guru Hilja Läänemaalt jne. Selline valik kaotaks ära võimaluse parteide omavaheliseks (ja rahva nii ära tüüdanud) naginaks kui ka samade huvigruppide esindatuse ja koostöö. Eriti hea oleks veel see, kui iga kuu moodustataks komisjon uutest inimestest - muidu võib juhtuda, et näeme Veikot, Rihot, Maiet ja Hiljat peagi oma Audisid Gloria restorani ette parkimas. (Ma muidugi ei tea, kas Gloria töötab veel - ma ei saa riigikogulase palka) Tõenäosus, et sellise valikuga satuks samaaegselt komisjoni 8 väärastunud eetikaga inimest, on üsna väike, ja sellise võimaluse võib rahulikult kõrvale jätta. Ja need viisteist inimest otsustaksid vajadusel riigikogulaste väärkäitumiste üle.

• Järgmine oluline küsimus on Eetikakomisjoni volitused. Milliseid meetmeid kasutada eksinute vastu?

Internet on vahva paik, kust võib muuhulgas ka leida seda, et 2006. aastal on Riigikogu Kantselei lasknud teha lühiuuringu analoogsete organite kohta Soomes, Prantsusmaal, Tšehhis, Ühendkuningriikides ja Iisraelis. Minule üllatuseks olid nn karistused eksimuste eest üpriski ühetaolised: märkused, hoiatused, noomitused, tugevad noomitused, hukkamõist, hukkamõist koos protokolli lisamisega (see on vist suhteliselt julm asi juba :D) ja Tšehhis üllatusena ka rahatrahv. Selle kohta tahaks küsida küll otse: mida kuradit?!

Eestlased on läbi ajaloo olnud lihtne rahvas, kes on tahtnud ise hakkama saada - prooviks seda lihtsust ja soovi Eetikakomisjonis ellu viia. Milleks keerutada mingite protokollidega ähvardamisega? Kui keegi on ikka mingi sigaduse korda saatnud, siis võiks lahendeid olla maksimaalselt kolm:

1. Hoiatus (ilma trikkide ja asjadeta - lihtsalt üks korralik ja tõsine hoiatus)
2. Rahatrahv (ja mitte 20 €, vaid ikka vastavalt teenitava palga suurusele; trahv ju peab ometi mõjuma)
3. Paki kohvrid ja otsi endale töö (KOHE!)

Ja seda kõike edasikaebamisõiguseta, sest seda on otsustanud riigikogulase tööandja - rahva - esindajad. President, kohtud, ministrid ja kõik muu on allpool rahvast.

• Kiirema mõtlemisega lugejad on vist juba taibanud sellise Eetikakomisjoni nõrka kohta - peale esimest või teist komisjoni kokkutulemist oleks Toompeal inimtühjus (olgu - mitte täiesti - Riigikogus on ka normaalseid inimesi).

Aga tühjemaks muutuks Riigikogu kindlasti. Ega muud üle ei jää, kui et Eetikakomisjon peab uued inimesed Riigikokku kutsuma. Jah - mitte parteid oma eelistuste järgi, aga Eetikakomisjon. See ei oleks ju ilmatuma keeruline - võtta üldised valimisnimekirjad ette ja kellel on Riigikogu välistest inimestest häälte koha peal kõige suurem number, sellele telefonikõne ja ongi uus liige olemas. Ja vaadatakse üldised numbreid, mitte parteide lõikes.

"Aga kõik ei saa ju tulla? Aga ma töötan siin ja siin ja mul on kohustused?"

Mida vastata neile, kes hakkavad ettekäändeid tooma? See on see kõige lihtsam osa.

"Tuled ja kõik! Mida kuradit sa ronisid sinna valimistele rahvast lollitama, kui sa ei ole valmis oma kohustusi rahva ees täitma? Nädala pärast algab TÖÖ!"

• Siit tulebki järgmine punkt - kui kandideerid, siis oled kohustatud võtma vastu koha Riigikogus, kui sind on sinna valitud või hilisemate muudatuste tõttu kutsutud.

Palk ei ole halb ja oma riigi eest vajadusel tööd teha peaks olema täiesti normaalne. Mingi turvafirma, erapanga või modellikarjääri juhtimine on sellise töö - riigijuhtimise - kõrval teisejärguline.

Sellised kohustuslikkusel oleks mitu head külge:

1. Valimistel oleksid ainult need kandidaadid, kes on tõesti valmis oma riigi nimel 4 aastat Riigikogus tööd tegema. Kaoksid ära kõik need lokitud-lakutud poliitlambad- ja jäärad, kelle juttu tavaolukorras kuulates süda pahaks läheb.
2. Rahvas hakkaks hoolikalt mõtlema, kelle poolt ta oma hääli annab, sest just hääle saanud inimene võib oma rumalusega sind kui valijat hiljem lolliks teha ja valijad tunnevad enda elus konkreetselt enda valitute töö tagajärgi.

NB! Kindlasti eksisteeriks üksikud, erandlikud põhjused, mis oleksid vabandatavad.

*

Kindlasti oleks selliseid punkte veel, mida tuleks läbi vaadata, kuid praegu on juba öö ja ma hakkan väsima :)

Siiski näen ma seda, et meil ei ole vaja isegi kõige selle elluviimiseks valimisseadust palju muuta - ainult see kohustuslikkuse punkt sisse viia. Ja viia sisse nii, et ükski meie ega välisriigi jurist sinna oma sõnu taha keerata ei saaks.

Ja siis veel muidugi see komisjon ise :)

Mina usun, et piisavalt tööd tehes oleks võimalik läbi suruda Riigikogu Eetikakomisjoni loomine - isegi Eesti Vabariigis ei ole midagi võimatut.

Päris kindlast ei saa sellise kontrollüksuse loomist luua aga läbi Facebooki kampaaniate või artiklikommentaaride. Mina näen, et enam-vähem ainsaks jõuks, mis sellist muutust läbi suruda saaks, oleks tugev, sihikindel ja erapooletu ajakirjandus.

Aga samas - kui meil selline ajakirjandus oleks, kas ma hakanuks üldse enda lehekülje - Päev Eestis - tegemisega aega raiskama?!

11. oktoober 2012 - streik, häkkerid ja tähelepanu

Tänasel pärastlõunal pean ma tunnistama, et töö, mille ma endale vabatahtlikult kaela võtsin, on ühe inimese jaoks natukene liiga suur tükk. Kui võtta näitena kasvõi arstide streigi kohta avaldatud (kallutatud?) statistika, siis selle uurimiseks ja kommenteerimiseks samal päeval oleks vaja rohkem inimesi. Muidugi võiks paugutada ka huupi vaikses lootuses, et ehk saab matsule pihta, ent see ei ole päris kindlasti käesoleva veebilehe kandvaks ideeks. Kui kirjutada - vahet siis pole, kas tõsiselt või naljaga -, siis ikka tõele vastavaid asju.

Seega - veel terve mõistusega inimesed - kui teil on huvi ja pealehakkamist, siis ootan teie kaastöid või veelgi enam kaasautorlust. Viimase all pean silmas seda, et mõtleksite kaasa enamas kui vaid antud kirjatöö kirjutamises.

*

Aga tänane päev? Uudistekanaleid lahti lüües vaatavad vastu osalt juba tuttavad lood, muutunud on vaid kirjutajad ja vaatenurk teemale.

• Arstide streiki kajastades tuuakse välja, et valitsus kasutab streigi kontrolli alla saamiseks ja selle summutamiseks Mohawk Valley valemit, mille üheks olulisimaks osaks on propaganda. No kuulge?! Meie valitsus ja propaganda - seda ei saa küll olla!

Ohtlikult relvastatud ja näomaski kandev
kõrva-nina-kurguarst vahipostil
Mustamäe haigla välisuksel

Ometi on asja juures märkimisväärne see, et möödunud sajandi kolmekümnendate aastate teises pooles üksteist kuud kestnud ametiühingute streik USA's Remington Rand kompaniis oli streikijate poolt suhteliselt vägivaldne ja antud skeem töötati välja just analoogsete streikide murdmiseks. Ma ei ole küll viimasel ajal suuremaid meditsiiniasutusi külastanud, kuid võib-olla õigustavad sellise kava valimist tõesti need sajad ja tuhanded ohtlikult relvastatud arstid?

Come on, läbirääkijad! Kas te siis ei näe, et arstide relvad ei ole ründavas asendis, vaid pigem kaitsepositsioonis, mis viitab omakorda sellele, et nendega on võimalik ka läbi rääkida? Tuleb vaid enda poolt natuke järeleandmisi teha.  Mingite valemite ja arstide (ja sealjuures ka rahva) rumalateks tembeldamisega te küll häid tulemusi ei saavuta. Eriti, kui arvestada seda, et teie oponendid on enamjaolt endised nohikud, kes on aastaid oma elust ninapidi raamatutes olnud. Mis tähendab, et neil on teoreetiliselt üsna suur teadmiste- ja fantaasiapagas, kuidas omi nõudmisi ka rumalatele arusaadavaks teha.

• Mis veel? Ahjaa... Häkkerid. Teine seltskond prillidega tüüpe, kes on liiga palju aega kinnises ruumis hapnikupuuduse all kannatanud. Kuigi nende ideed ja aated on teinekord päris lahedad, jätab nende teostus kõvasti soovida. Mitte, et mul oleks midagi selle vastu, kui keset tööpäeva mu arvutiekraanile poolpaljad naised kargavad või mõne meie ajakirjandusportaali levikraanid ära ummistatakse, ent ma kahtlen, kas sellised teguviisid ka mingeid reaalseid tulemusi annavad.

Expect us? To do what?
And accomplishing... what?

Samas võib kahte eelmist teemat kõrvutades tuua välja ka ühes netikommentaariumis toodud arvamuse: võib-olla tõesti oli esimese Amonymouse ähvarduse taga hoopis keegi kohalik ja eesmärgiks oli meedia tähelepanu äratõmbamine streigilt? Nii palju on ju selgunud, et esimese ähvarduse tegija ei olnud häkkerite liikumise liige, vaid keegi, kes kasutas ära liikumise tuntud nime. Milleks muidu olnuks vaja neid hilisemaid teateuuendusi ja tähtaegade edasilükkamist. Kuigi ei saa kuidagi väita, et see esimene teade oli valitsuse tellimustöö, siis ega ma suurt ei imestaks, kui see tegelikult nii oli. Demagoogiamaiguline tellitud statistika ja suurel hulgal propagandat ajakirjanduses ei tee millegi sellise uskumist just raskeks.

Et viimasel ööl Eesti veebilehti siiski näpiti, seda ei püütudki täna salata. Ootasid kõik ju huviga uudiseid. Kes seda tegi, on omaette küsimus - kas oli tegemist kohalike amatööridega, kes püüdsid suurema nime varjus oma oskuseid testida või oli see siis tõesti suure häkkerirühmituse luuresalk? Eks seda näeb juba täpsemalt homme - kui homme õhtuks on Eesti pensionid Kreeka omadega samale kõrgusele tõusnud ja Ansip teeb teiste valitsusliikmetega terve nädalavahetuse kestva lillede-ümbrikutega vabandustuuri meie vabariigi kodanike koduuste taha, siis on Anonymous vist oma eesmärgi täitnud.

Aga kui mitte? Siis tuleb vist juba nimeliselt esineda.

*

Üldiselt tundub meie meediat vaadates, et olulistelt asjadelt püütakse vägisi tähelepanu ära tõmmata. Ka see on omal moel propaganda.

Meie (hetkel meid küll ei ole, olen ainult mina) püüame teha vastupidi - tõmmata tähelepanu olulistele asjadele. Üks neist on Päev Eestis.

Päev Eestis - Mis see on?

Kauase blogipidajana olen ma proovinud pidada mitut erinevat blogi ja alati on just see esimene kirje omal kombel kõige huvitavam - sellega paned sa teatud moel paika terve tulevase veebipäeviku kontseptsiooni ja stiili.

Seekord on asi küll natukene lihtsam, sest ma juba tean, millest ma siin tahan kirjutada ja ma tean, miks ma seda teha tahan.

Alustuseks võib-olla mõned märksõnad:

• meedia
• poliitika
• huumor
• sarkasm
• satiir
• probleemid > lahendused (loodetavasti)
• kindlasti mõned märkimist väärivad teemad veel
• loodetavasti veel mõned autorid

Niisiis - Päev Eestis püüab kõiki neid teemasid ühte patta, moodustades neist osistest lihtsalt mõistetavad, lahedalt loetavad ja tuju parandavad tekstid/artiklid. Samas ei ole eesmärgiks toota vaid meelelahutuslikku sisu - ideaalis peaks igas tekstis leiduma ka midagi mõtlemapanevat, midagi, mis ärataks lugeja üles sellest ühiskondlikust apaatiast, ükskõiksusest, millesse enamus Eesti inimestest tundub olevat laskunud.

Kust selline idee? Loomulikult võib lugeja järgida seda linki, kust leiab idee tekkeloo, kuid arvan, et oleks õigem see siingi lahti kirjutada.

Meil on mõttevabadus, seega... Mina arvan, et elu Eestis ei ole täpselt selline nagu rahvas endale iseseisvust soovides seda ette kujutas, kuid erinevalt nii mitmestki samamoodi arvajast ei pea ma selles süüdlasteks vaid poliitikuid. Arvan, et vähemalt sama suur osa on selles lootuses pettumisel meedial üldiselt. Ajakirjandus peaks olema neljas võimusammas, kuid meie ajakirjandust jälgides on mulle jäänud tunne, et rahvale asjade selgitamise asemel on ajakirjanduse peamine eesmärk teha väikestest reaalsetest tontidest suured ja kohutavad probleemidraakonid, mis ei lahenda neid probleeme, vaid on tekitanud meie inimestes kõikevallanud ükskõiksuse. Ükskõiksuse, mille alt ei suudeta enam minna kaasa ka selliste aktsioonidega, mis muudaksib paremaks inimeste endi elu.

Ei - ma ei pea siin silmas, hangud-kätte-ja-revolutsioonile kampaaniat! Pigem ma mõtlen selliseid tegevusi, mis ei häiri isegi inimeste igapäevaelu, kuid mis nõuavad kaasamõtlemist ja -märkamist.

Kes juhtis järgima seda linki, mida ma varem jagasin, on juba tuttav järgmise nimega; kes seda ei teinud, saab tuttavaks nüüd.

Jon Stewart. Jon on USA Comedy Central telekanali saatejuht, kelle dirigeeritava saate "The Daily Show with Jon Stewart" kandvaks ideeks on satiir valdavalt USA meedia ja poliitika põhjal. Peale rohkem kui kümmet aastat eetrisolekut on Jon Stewartist kujunenud üks arvestatuimaid meedia- ja poliitikakriitikuid, kes on hoolimata saate iseloomust - huumor - valitud korra ka USA usaldusväärsemaiks uudisteedastajaks.

Minu tutvus selle saatega sai alguse natuke vähem kui aasta tagasi, kuid juba praegu ma mõistan, miks peetakse Stewarti arvamustest lugu. Nimelt ei põrka Jon Stewart oma saates tagasi millegi ees, kui ütlemist vajavad asjad, mis on tema (ja tema meeskonna) arvates ühiskonnas viltu. Loomulikult teeb ta seda läbi terava satiiri, kuid sellest hoolimata on tema saate külaliste seas väga palju väga palju mõjukaid isikuid - alates Barack Obama, praeguse USA presidendiga kuni suurte ärihiiglaste nagu Bill Gates'i ja Richard Bransoniga. Kui saatega tutvudes köitis mind just see huumori osa, siis praeguseks olen hakanud nautima just neid intervjuusid, mille käigus Stewart väga põhjalikult analüüsib riigi valupunkte. Ja tema arvamusega arvestatakse.

See ongi minu meelest see, mis Eesti ajakirjanduses puudu on - korralik, kõrgetasemeline konstruktiivne poliitika ja meedia kriitika. On küll palju sellist üldist lahmimist ja ärapanemist, kuid mõttekat kriitikat kuuleb üsna harva.

Päev Eestis ongi praegu veel ideest esimeseks iduks sirgumas, kuid ideaalis sooviksin sellest välja arendada paiga, koha, liikumise, mis suudaks meil, Eestis, pakkuda kvaliteetset meelelahutuslikku, ent siiski mõttetihedat arutelu meie poliitikas ja ajakirjanduses toimuva kohta. Tõenäoliselt ei ole see nimi selleks parim variant, kuid projekti nimena ma arvan, et sobib see hästi.

Päris kindel olen ma ka selles, et üksinda ma sellega hakkama ei saa. Seepärast hakkan ma otsima inimesi, kes oleksid huvitatud selle liikumisega kaasatulemisest. Mida ma neilt inimestelt ootan?

• õiglustunnet
• võimet näha puude taga metsa
• head sõnakasutusoskust
• kindlasti huumorisoont
• oskust analüüsida
• soovi midagi paremuse poole muuta
• julgust ja vastupidavust, et võtta vastu enda kohta käivat kriitikat
• kindlasti natuke vaba aega ja missioonitunnet, sest tasu me selle eest ei saa (vähemalt alguses mitte :) )

Kindlasti on neid omadusi veel, mida oleks vaja ühel sellisesse ettevõtmisse astuval inimesel, kuid eks ülejäänu selgub juba aja käigus. Kas selliseid inimesi üldse on?

Kindlasti. Päevast päeva ilmuvad sotsiaalmeedia kanalites üleskutsed muutusteks, seega on inimesi, kes soovivad asju ajada. Kahjuks ei ole ma veel näinud mõistlikke lahendusi nende muutuste ellukutsumiseks. Võib-olla on soovijaid nendegi hulgast? Kes teab?!

Igatahes algus on tehtud ja kui koidab homne päev, siis proovin seda asja natuke rohkem edasi arendama hakata.

*

MUKZZHRL