 |
| Foto Õhtulehest |
Alustagem elementaarsetest teadmistest ja faktidest, abiks matemaatika. Õnnetuse toimumiskohal on artiklite kohaselt nähtavus mõlemale poole umbes 150 meetrit. Rongi liikumiskiirus selles kohas on maksimaalselt 25-30 meetrit sekundis, jalakäija keskmine liikumiskiirus on 1-1,5 meetrit sekundis. Seega isegi juhul, kui sa näed rongi kurvi tagant väljumas, läbid sa jalakäijana enne rongi sinuni jõudmist 5-6 meetrit, millest piisab, et raudtee ületada. Aga sa EI PEA seda tegema.
Kohalike inimeste arvates on murekohaks seegi, et uued rongid on vaiksed ja neid ei ole kuulda. Eee ... Neid on kuulda. Neid on kuulda, kui on teada, mis vahe on nägemisel ja vaatamisel ning kuulmisel ja kuulamisel. Tähelepanu.
Pimedate inimeste osakaal elanikkonnas on vähem kui kaks protsenti, palju vähem, aga see selleks, sest on tõestatud, et ühe meele kadumisel muutuvad teised meeled, sealhulgas ka kuulmine, teravamaks. Ülejäänud üheksakümmend kaheksa protsenti peaksid sellistes olukordades toetuma ikkagi nägemisele ning nagu matemaatika näitas, siis vaatamine ja veendumine ülekäigu ohutuses aitab õnnetuse ära hoida.
Hetkel aga materdatakse riiki ja ettevõtteid, kes ei ole teinud ülekäigukohti jalakäijatele ja jalgratturitele "piisavalt" ohutuks. "Mida kuradit, kas me peame tõesti enda turvalisuse nimel silmad telefonist tõstma ja kõrvaklappe mitte kasutama?! Mis kuradi riik ja ametkonnad need on, kes julgevad võtta meilt õiguse reaalsest maailmast väljaspool elada?!"
Foorid ja viled ja muud vidinad töötavad inimeste peal, kes neist lugu peavad, mitte aga lipsajate puhul. Linnas ja linnast väljas liikudes näen pea igapäevaselt, kuidas väga paljud pidevalt lipsavad. Kindlasti jõuame, kindlasti mahume, kindlasti oskame. Ega enamasti ikka jõua, mahu, oska küll - lihtsalt kaasliiklejad peavad oma käitumist selliste lipsajate pärast muutma.
Kuidas sõidetakse ummikute ajal ristmikud täis? Eks ikka seepärast, et viimaste autode juhid arvad, et roosa tulega ristile lipsates äkki veel mahub. Ja kui ei mahu, siis vaadatakse kangestunud pilguga otse ette, kui ristuval teel ei saa rohelisega sõitma hakata, sest mingi idioot ootab, kuni tema rida rida liikuma hakkab.
Kui jalakäijad hakkavad vahesaarekesega ülekäigurada vilkuva rohelisega ületama (ntx Szolnoki v Lehola peatused), siis üksikud jäävad vahesaarel seisma - tavaliselt teine rida ületatakse juba punasega. Ja kaasliiklejad ootavad, kuni jalakäija lipsab.
Hoolimatus ja tähelepanu puudumine on palju suuremad probleemid kui foorid või viled mõnes kohas. Neid lipsajad, kellel on teistest ja endast poogen, on näha kõikjal - nii maal kui linnas. Roolis istuvad lipsajad tajuvad vähemalt kaudselt, et nad on liikluses koos teiste inimestega, jalakäijatel aga puudub sageli üldse mõistmine endast kui liiklejast.
Ja raudtee ületamine on üks neid peamisi kohti, kus seda meeles peab pidama. Veerenni ülekäigu kritiseerijate üks argumentidest on see, et tõkete vahelt läbiminek vähedab tähelepanu. Vabandust - mida?! Kas te olete kuldkalakesed, et tõkete vahelt läbiminek nõuab nii palju pingutust, et sealt läbi saades on teil juba meelest läinud, miks te seda üldse tegite ja et ees on raudtee???
Anekdootlik võrdlus lipsajatele oleks siin selline, et kui tavaliikuses võivad väiksemad asjad sinu mõttele "Ma jõuan läbi lipsata!" veel reageerida ja isegi kui rongijuht seda teeks, siis rong ise oma suure massiga vastaks: "Kuradidki sa jõuad!"
Siit nüüd ka põhikooli matemaatikat natuke: kui te näete rongi Veerenni ülekäigul kurvi tagant tulemas, siis teist möödunud on see umbes 10-15 sekundi pärast. Eeldusel, et te jätkate liikumist jalakäijana ja te jõuate raudtee ületada enne rongi, siis kui kaugele olete te selle ajaga tänu lipsamisele jõudnud? Mis aga veelgi olulisem - kas see 15-25 meetrine distantsi- ja 15-sekundiline ajavõit on tõesti väärt oma eluga riskimist?
Lõpetaksin selle arvamuse isikliku kogemusega. Aastaid tagasi, kui kõrvaklapid ja käed-vaba-rääkimine alles uus värk oli, meeldis see mulle ka. Õnneks mitte kaua. Kesklinna poolt tulles ületasin jalgsi Tondi ülesõitu, rääkides samal ajal sõbraga. Alles raudteele astudes märkasin, et just peatusest väljunud rong oli minust vaid 7-8 meetri kaugusel. Mul VEDAS. Peale seda olen igasugused hands-free-seadmed enda jaoks välistanud. Seda ka praeguses autos, mille saab telefoniga ühendada. Isegi, kui tuleb kõne, ei vasta ma sellele põhimõtteliselt ja leian aja või koha parkimiseks, et ma ei oleks sel hetkel liikluses ja tähelepanu poleks hajutatud.
Aga ikkagi - ma olen loll, sest mina õppisin enda veast. Targad on need, kes õpivad teiste vigadest. Olge targad!
