16. oktoober 2014. - "Hüvasti, Hillar!"

Etteruttavalt pean enda regulaarsete lugejate ees vabandama, et olen praeguseks ära joonud kaks pokaali veini, seega kirjutis võib tulla tavalisest emotsionaalsem. Aga selleks on ka põhjust - täna kell kaks teatas Eesti staarajakirjanik Hillar Kohv, et lõpetab oma koostöö nädalalehega "Kuulutaja". Aga pole tarvis muretseda, armas Eesti rahvas, Hillar jätkab oma tõusvat (?) tähelendu juba teiste väljaannete juures, sest juba tund peale oma avaldusega väljatulemist olevat Hillari poole pöördutud, et tema intervjuusid avaldada (??? - suur hulk nn eesti tippajakirjandusest????) - nime ei mainitud. Siinkohal avaldan siirast kaastunnet - mitte niivõrd Hillarile, kui just tema tulevastele tööandjatele kui lugejatele. Nüüd aga veiniemotsioonidest tagasi asisema teksti juurde.

Tere õhtust!

Ah, mis iganes... Tähtsamat uudist tänasel meediamaastikul minu jaoks ei olnudki. Kuna minu peremeesorganism on omal moel nädalalehe "Kuulutaja" toimetusega seotud, siis terve tänane päev oli emotsionaalselt suuresti kantud härra Kohvi kirjavahetusest nii "Kuulutaja" pea- kui ka tegevtoimetajaga.

Ja et minu lehekülje "Päev Eestis" peamine suund on nii poliitika kui meedia (tavaliselt konstruktiivne, kuid täna veinise kõrvalmaitsega) kriitika läbi satiiri, siis ausalt, Hillar, ma ei suutnud oma suud kinni hoida :)

Alustaks elementaarsetest tõdedest, mida iga ennast natukenegi ajakirjandusega seotud inimene peaks mõistma. Facebook'is avaldatud teade, justkui lõpetanuks sina "Kuulutajaga" koostöö, ei vasta tõele - "Kuulutaja" lõpetas koostöö sinuga. Kuigi igas teises olukorras võinuks seda argumenti veel vaidlustada, siis "ajakirjanikuna" rääkisid sa ise endale vastu, avaldades "Kuulutaja" peatoimetaja kirja enda teate kommentaarina. 

Nüüd aga enda peateema juurde. Armas Hillar, igaüks, kes on lugenud sinu "Kuulutajale" saadetud nn intervjuusid, on kindlasti tähele pannud, et kõik intervjuud sisaldasid samu küsimusi, samas järjekorras, ning intervjuu ise (ehk siis see, mida sina tööks nimetasid) oli vaid stampküsimuste saatmine kümnetele ja kümnetele inimestele lootuses, et ehk keegi neist viitsib vastata. Ning kui keegi vastas, siis kas sa ei vaevunud ise vastatut üle lugema või ei oma sa selleks teadmisi, saatsid sa vastused otse "Kuulutajale" ja lasid edasise töö ära teha keeletoimetajal. Seega ei olnudki tegemist niivõrd kaastöö kui parasiitlusega - seda nii intervjueeritavate kui "Kuulutajate" kulul.

Ning mis mind kõige rohkem täna ärritas - sa mainisid oma kirjas (JÄLLE!!!), et tunned isiklikult Anne Veskit. Be damned, man! Ma usun, et Annel on seda kuuldes sama reaktsioon kui minul (kuigi mina ei tunne teda isiklikult ja kaudselt ka mitte), kui ma avastan, et minu kirjutatu saatuse tahtel sinu omaga samasse numbrisse sattus - FUUUCCCKKKK, jälle see Hillar jutustab!!!!

Et mu lugejad ei arvaks ekslikult, et olen veinist liiga tugevalt puudutatud, siis lisan siia alla intervjuu, mille Hillar tegi tegi minuga. Olgu - tõe huvides pean mainima - mille ta oleks teinud, kui ta vaid teadnuks, et W. Hocares olemas on :) (Vabandan juba ette, kui intervjuus juhtub olema rohkem sisu ja mõtet, kui Hillari omades - igal langemiseüritusel on siiski piirid)

W. Hocares - Eesti meedia südametunnistus

Juba mitu aastat on eestikeelses internetis levinud üritus, mis on selle autori soovil nimetatud kui "Päev Eestis". Tegemist on veebilehega, kus W. Hocares, tõusev satiiritäht, avaldab konstruktiivset kriitikat nii Eesti meedia kui poliitika suunal.

Hillar Kohv

W. Hocares, teie sünniaeg ja sünnikoht?

Sündisin kesksuvel 1977 ja huvitav fakt minu sünnipäevaga seoses on see, et viimase 30 aasta jooksul on minu sünnipäeval vihma sadanud vaid kahel korral. Sedagi vaid hommikuti. Seega olen juba pikalt mõelnud, et võiks erinevatele üritustekorraldajate oma sünnipäeva maha müüa, sest nõnda saaks mina raha ja nemad suvise, ilma vihmata ürituse.

Sünnikohaks on Kadrina. Vähemalt mu peremeesorganism sündis seal. Mina saavutasin enda enesetaeadlikkuse natuke hiljem, aga Kadrina on mulle alati koduks olnud. Just see koht, mitte inimesed.

Mis ameteid olete pidanud ja kuidas sai teist "Päev Eestis" peatoimetaja?

Ausalt, Hillar, keegi pole minu käest seda küsimust veel küsinud (sosinal: ma arvan, et see teeb intervjuu nii eksklusiivseks. Ärgem seda avalikkuse ette pane, onju? [Hiljem: Sa ikka panid? Are you stupid or what???  ) Noh, Mind hakkas mingil hetkel häirima see meedias toimuv meie-ja-teie-vaatenurkade-eristamine. Meie ja teie ilma, et seal oleks olnud iga riigi puhul olulisimat - rahvast.

Otsustasingi luua täiesti eraldiseisva meediumi, kus kõik oleks nii nagu see päriselt on. (Ääremärkus: sealhulgas ka see, et sina, Hillar, pole mitte ajakirjanik ega kirjanik ega mitte kirjutaja, aga lihtsalt Hillar) 

(Kas ma vastan su intervjuude kohta liiga pikalt?)

Huvialad?

(WTF? Mis kuradi küsimus see on??? [Sry - ma ei pannud tähele, et see üks sõna küsimärgiga on igas su intervjuus] Okei. )

Kirjutamine.

Teie perekond ja lapsed?

Mul on suur pere ja mul on laps.

Millised on teie plaanid?

No ma ei teagi veel praegu, kuna elu muutub nii tihti. Aga kindlasti tahasksin olla edukam kui praegu.

Mis muusikat te kuulate?

Hetkel tuleb kõlaritest Gabrielle Cilmi "Sweet About Me", aga see ütleb vaid seda, et minus pole midagi meeldivat. Kas söendad järgmist küsimust esitada?

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?

Jah, on küll... Lugege asju, mis on lugemist väärt. Hillari kirjutised ei ole seda

***

Nüüd on siis intervjuu läbi ja mul on niivõrd kahju, et intervjuu oli nii sisukas võrreldes tavaliste hillarismidega. Muide - kas teate sõna hil(l)arious? Päritolu on vist arusaadav...

Sry - vein avaldas oma mõju. Rohkem ei juhtu :)

8. oktoober 2014 - Tsirkusest tragöödiaks

Tere päevast!

Alustuseks avaldan Teile kõigile kaastunnet! Jah, ka kooseluseaduse pooldajaile. Miks Teile? Sest praegu võite asuda küll poolel, mis saavutab enda tahtmise, kuid mõnes järgnevas situatsioonis võite ka Teie asuda samas paadis selle enamusega, kelle arvamusest Riigikogu lihtsalt tangina üle sõidab.

Mind on paar korda juba homofoobiks tituleeritud. Mida päev edasi, seda uhkemana ma end selle sildi üle tunnen. Tunnen uhkust, sest selliseid silte jagatakse mõtlemata, süüvimata inimese tegelikesse vaadetesse ja nõnda on tänaseks päevaks homofoobideks saanud juba väga palju oma peaga mõtlevaid inimesi. Muidugi on homofoobid ka vähemalt kaks kolmandikku Eesti rahvast, kes püüdsid viimaste nädalate jooksul oma häält kuuldavale tuua.

Eile tegi Urmas Reinsalu Riigikogule ettepaneku panna kooseluseadus rahvahääletusele, mis tema ettepanekul võinuks toimuda juba märtsis valimistega samal ajal. Need viis kuud andnuks seadusetegijaile ja meediale piisavalt aega, et kogu seda praegust segadust rahvale paremini lahti rääkida. Reinsalu pakkus isegi kompromissi - ärme tee rahvahääletust, aga võtame aja maha, ärgem kiirustagem, suhelgem rahvaga. Mure oli mõistetav - erinevate uuringute järgi on üle kahe kolmandiku rahvast, Riigikokku pääsenute valijatest praegu selle seaduse vastu.

Täna sõitis Riigikogu aga enda valijate enamiku arvamusest lihtsalt üle. Suure, massiivse tangina. TEADLIKULT. Kuna ma võtsin ka aja maha, et jälgida üle kahe ja poole tunni Riigikogus toimuvat arutelu, siis tean, et Reinsalu argumente kuulsid ka need riigikogulased, kes täna selle tangi lõbusalt veerema lükkasid.

Palju õnne! Või ikkagi pigem - avaldan kaastunnet!

Ma ei tea veel, kuidas mina selle seaduse osas hääletanuks. Seda hämmastavam on minu jaoks aga praeguse seaduseelnõu pooldajate suhtumine inimestesse, kes esimese hurraaga kohe kaasa ei kihuta. Maailmas, kui 50 halli varjundit lööb suuri laineid ja vikerkaarevärvid peaksid avardama vaatespektrit, näivad seaduse pooldajad siiski veel must-valgelt mõtlevat - kui ei ole poolt, siis on kindlasti vastu. Kui ei poolda gaysid, siis plaanib kindlasti neile gaasikambrit.

Ausalt - vahepeal jääb tõesti tunne nagu oleks kõigile pooldajaile tagumikust hiigeltüra kuni kurgumandliteni sisse rammitud nii, et te ei suuda enam peadki keerata ja märgata, et maailmas on peale musta ja valge ka kõik need varjundid ja värvid. Needsamad, mida te mõnes teises olukorras nii valjuhäälselt ülistate!

Kooseluseadus on seadusena mõistlik.

Panin selle igaks-juhuks pealkirja fonti, et must-valgelt nägijad ka seda tähele paneks. Mõistlik on see just seepärast, et aitaks reaalselt paljusid inimesi. Ja seda ongi vaja inimestele ja rahvale selgeks teha. Jah - ehk tuleks mõned punktid natuke üle vaadata või lihtsalt ümber sõnastada, aga kokkuvõttes on see mõistlik ja kasulik.

Kindlasti ei ole aga mõistlik see meetod, kuidas on toiminud praegu selle seaduse pooldajate propaganda, mis tõi kirsina tordil kaasa tänase avaliku rahva enamuse arvamusele sülitamise. Ma saan aru - lihtsam on rahvast lolliks nimetada jne.

Kas Te tõesti pole aru saanud, et eestlased on tolerantne rahvus?! Isegi nii tolerantne, et aastaid homoaktivistide avalikku sõimu ja vaenutsemist rahva enamiku suunal pole pannud rahvast kaikaid haarama, et Teil suud kinni panna. Juba aastaid on need aktivistid mitteaktiviste sõimanud iganenuks, tagurlikuks, matsideks, lihtsalt lauslollideks ja idiootideks, kes ei suuda Teid mõista. Te olete korraldanud paraade, promoüritusi ja - kurat võtaks! - roninud oma boksiga isegi noortemessile "Teeviit", mis peaks olema noortele professionaalsete, mitte seksuaalsete tulevikuotsuste tegemise koht. Või ongi see suur gay'ndus Teile juba eraldi karjäär???

Ja peale seda tunnete end solvatud, ohustatud liigina, kui see ülejäänud rahvas otsustab peale kõiki neid aastaid vaid korraks end kodust välja ajada, et avaldada enda arvamust pereväärtuste osas? Kas Teile endale ei tundu see idiootlik???

Statistika järgi on Eestis gay'sid 3-5 %. Kui aga guugeldades otsida homoteemalisi tekste, siis väga suur enamus neist tekstidest on aktivistide ving ja hala selle üle, kui sitt on Teil siin elada ja kuidas kõik Teid siin vihkavad.

Kui kõik Teid siin vihkaksid, siis moodustaks Teie aktivistide pidev avalikus ruumis tehtav räuskamine ka ainult 3-5 % tekstide koguhulgast. Praegu on aga pigem vastupidi. Mina isiklikult olen vaid korra varem sel teemal oma isiklikus blogis sõna võtnud. 2011 aastal kirjutasin ma kirje "Homo siin, homo seal, homo iga nurga peal" . Aga ka see ei olnud homovaenulik - ma olin konkreetselt vastu sellele pidevale räuskamisele, enesekehtestamisele ja rahva sildistamisele. Juba siis...

Aga kuna ma olen ikkagi eestlane, siis ei vihka ma homosid siiani ja ma ei karda neid ka. Mul siiani sügavalt poogen, kes Te olete, kus Te olete ja mida Te teete seni, kuni Te ei hakka minu elu segama või sundima mulle peale Teie maailmavaadet. Aga ärge tundke end selle pärast erilisena - mul on sama poogen ka enamikest heterodest ja ka neile on mul samad tingimused.

Praegu ongi Teie teerullipropaganda aga viinud kogu asja nii kaugele, et isegi kui ma näen kooseluseaduse mõistlikkust, tekitab see minus vastumeelt emotsionaalselt. Miks? Sest kui selle pooldajad nimetavad mind ilma mind teadmata-tundmata tagurlikuks keskajal elavaks idioodiks, pedesid kartvaks patrioodiks, lühinägelikuks rahvuslaseks või lihtsalt iganenud matsiks, siis minu jaoks tundub see pooldajate kamp lihtsalt maniakaalse egotsentriliste eneseimetlejate grupina, kuhu ma kindlasti kuuluda ei taha.

Ja see võib olla põhjus, miks ma hääletaks muidu mõistliku seaduse vastu. Miskipärast arvan, et Eestimaal on palju selliseid, kes ei olegi niivõrd selle seaduse, kui just sitasti tehtud ja sitamaigulise lobitöö vastu.

Erinevus rikastab. Jah, rikastab küll. Teinekord on kahjuks erinev ka enamuse arvamus, mida võiks kasvõi ära kuulata. Ja seda peaks tegema ka Riigikogu.

Kuna Marianne Mikko osutus vaadeldud Riigikogu istungil vanasõnasõbraks, siis on ehk sünnis meenutada veel üht vanasõna:

"Kuidas koer külale, nõnda küla koerale."

Kui Riigikogu ennasttäis linnapenina hammastega talumehe sääre või pere poole hüppas, siis võib talumees vihahoos penile säärase jalahoobi panna, et too valust (arvestades propagandat, siis ka ebaõiglusest) kiunudes saba jalge vahel (või antud kontekstis "saba tagumiku soojas süleluses") Toompealt igaveseks jalga laseb.

Või vähemalt see osa Riigikogust, kes täna hambaid näitasid.

Palju õnne, varsti on valimised!

Avaldan kaastunnet, sest vähemalt täna ei ole rahval enam võimu!