Asjad saavad alguse ja asjad leivad ühel või teisel hetkel oma lõpu. On asju, mille lõppu ma olen oodanud, ja on neid, mille lõpp võiks jäädagi tulemata. Ometi... 18. detsember oli isiklikult minu jaoks kurb päev: peale üheksat aastat, 1447 episoodi ja 6 Emmy't lõpetas oma tegevuse "The Colbert Report", Comedy Centrali satiirishow.
Oma esimestes kirjetes 2012. aastal olen kirjutanud, et Päev Eestis sai oma alguse innustatuna Comedy Centrali teisest satiirishow'st - "The Daily Show with Jon Stewart". Jon Stewarti terav satiir nii meedia kui poliitika pihta on USA's andnud lisaks heale tujule ja naerule andnud ka tõsisemaid tulemusi; Stewarti konstruktiivne kriitika on suutnud ellu tuua ka seadusemuudatusi ja poliitikute tagasiastumisi.
Miks ma räägin aga Stewartist "The Colbert Report"i lõppemise puhul? Lihtne. Stephen Colbert tõusis rambivalgusesse just nimelt Stewarti show korrespondendina ja Jon Stewart on või pigem juba oli ka "The Colbert Reporti" produtsent.
Kui Stewarti kriitika ja karakter on tasakaalustatum, rahulikum, intelligentsem ning suunatud rohkem probleemide lahkamisele läbi satiiri, siis Stephen Colbert show oli väga suures osas üles ehitatud just karakteri superegoismile, isamaaarmastusele ja - NB! - hirmule Ameetika kadumise pärast, mida ta päevauudiste raames teadlikult üle paisutas. Vahel ka läbi täielike absurdsuste suutis Colbert ehk pareminigi naeruvääristada seda, kuidas USA meedia ja poliitika püüab oma tegevust õigustada inimestesse alusetut hirmu sisendades, proovidest rahvast uskuma tonte, kes tegelikus elus on kordades väiksemad.
Jah - kriitika läbi satiiri ajakirjanduse ja poliitika suunal oli see, mis tõi endaga kaasa palju positiivseid tagajärgi ja minu kui Päev Eestis algataja arvates on korralik konstruktiivne kriitika see, mis tänasel päeval Eestis puudub. On huumorit ja nalja, aga ei ole korralikku intelligentset "vasturusikat", mis suudaks panna rahvast avarama pilguga asju vaatama. Ma ei väida nüüd sugugi, et mina olen suuteline seda tegema. Ei. Aga just seepärast olen Päev Eestis esimestest päevadest alates otsinud julgeid kaasmõtlejaid, kes ei kardaks kirjutada asjadest nagu need tegelikult on. Ja kohustuslik osa on huumorisoon - tõsist kriitikat on meil juba palju, aga see ei leia kunagi nii palju lugejaid, kui ehk natukene kergemini ja läbi satiiri kirjutatud/tehtud lõbus ajaviide.
Jah - mul on väga kahju, et "The Colbert Report" läbi sai. Õnneks on Comedy Centrali kodulehe kaudu võimalik vaadata tagantjärgi ka neid show osasid, mida ma veel näinud ei ole. Õnneks on alles veel ka "The Daily Show with Jon Stewart", mis tõenäoliselt jätkab Emmy'de kogumist, et nende kogusumma juba 30ni viia. Ja sellel aastal sai alguse uus show "Last Week Tonight with John Oliver", mille esimesed 24 episoodi näitasid, et veel üks Stewarti korrespondent on tegemast suurt ja head asja. Oli britist John Oliver ju seitse aastat Stewart show kaastöötaja ning peale seda, kui ta terve suve juhtis Stewarti saadet (Jon Stewart oli Iraanis direktorina filmimas oma esimest filmi "Rosewater"*), sai Oliver pakkumise telekanalilt HBO tegemaks täiesti oma sari.
Ja - õnneks ei kao ka Stephen Colbert rambivalgusest. "The Colbert Report"i lõpu põhjuseks sai see, et Colbert kutsuti asendama legendaarset saatejuhti David Lettermani tema "The Late Show"s, mille formaat on küll natukene tõsisem (ainult natukene), aga usun isiklikult, et Colbert veab seda showd sama edukalt ja kaua, kui tegi seda David Letterman.
Mis siis veel? Ahjaa - see "The Colbert Report"i viimane osa. Ja selle lõpus olnud hüvastijätulaul. Ja need, kes seda kaasa laulsid. Ma ei ole küll paljude sarjade viimaseid osasid vaadanud, aga kui uskuda meediakajastusi, siis Stephen Colbertiga tuli tema luigelaulu vaatama kõige muljetavaldam kuulsuste seltskond üldse, mida ühe sarja puhul tehtud on. Ja kuigi enamus neist inimestest (ja tegelastest) on tuntud rohkem ookeani taga, siis allpool oleval videot vaadates leiab ka kõige uudiste- ja poliitikakaugem tegelane mõne tuttava näo.
Toon siin välja vaid mõned: muusikud Willie Nelson, Cyndi Lauper, Barry Manilow, Pussy Riot (tõsi - video vahendusel) jt.; näitlejad Jeff Daniels, Elijah Wood, James Franco, Patrick Stewart; NBA legend Kareem Abdul Jabbar; astrofüüsik Neil deGrasse Tyson; kolumnist Arianna Huffington, The Huffington Posti looja; kindral Raymond T. Odierno, praegune USA armee ülemjuhataja; George Lucas ja J. J. Abrams - mõlemad siis Tähesõdade sarjaga seonduvad; loomulikult ka laulu tviitiv Bill Clinton (huvitav oleks teada, kas Ilves retviitis teda?) ja paljud-paljud teised.
Ma ei suuda vist ettegi kujutada seda tunnet, mida võis kogeda Stephen Colbert, kui tema showga tulid hüvasti jätma nii paljud, sealhulgas kaasa laulma ka need, keda Colberti kriitika tabanud on.
Ju ta siis tegi midagi õigesti ja ehk on see midagi, mille üle paljud, seda nii meedias kui poliitikas, peaksid hoolikalt mõtlema.
Tubli töö, Stephen Colbert, ja edu edaspidiseks!
* "Rosewater" on Jon Stewarti hiljutilinastunud ja tõsielusündmustel rajanev film Iraani ajakirjanikust Maziar Baharist, kes annab intervjuu USA telekorrespondendile ja peab seetõttu vanglasse minema. Iraani julgeolekujõud põhjendasid ülekuulamisi ja piinamisi, et Maziar Bahari teeb koostööd USA spiooniga. Kuigi ma pole seda filmi veel näinud, loodan, et filmis on sees ka MAziar Bahari hilisemast intervjuust pärit seik, kus Bahari küsib ülekuulajalt, et miks peaks spioonil olema USAs oma teleshow.
Põhjus, miks filmi tegi just Jon Stewart, on selles, et Bahari vangisattumise põhjustajaks oli Jason Jones, kes tegi selle intervjuu "The Daily Show with Jon Stewart" tarbeks :)
 |
| Jon Stewart (vasakul) ja Stephen Colbert 2008. aastal. Pilt internetiavarustest. |
Jah - kriitika läbi satiiri ajakirjanduse ja poliitika suunal oli see, mis tõi endaga kaasa palju positiivseid tagajärgi ja minu kui Päev Eestis algataja arvates on korralik konstruktiivne kriitika see, mis tänasel päeval Eestis puudub. On huumorit ja nalja, aga ei ole korralikku intelligentset "vasturusikat", mis suudaks panna rahvast avarama pilguga asju vaatama. Ma ei väida nüüd sugugi, et mina olen suuteline seda tegema. Ei. Aga just seepärast olen Päev Eestis esimestest päevadest alates otsinud julgeid kaasmõtlejaid, kes ei kardaks kirjutada asjadest nagu need tegelikult on. Ja kohustuslik osa on huumorisoon - tõsist kriitikat on meil juba palju, aga see ei leia kunagi nii palju lugejaid, kui ehk natukene kergemini ja läbi satiiri kirjutatud/tehtud lõbus ajaviide.
Jah - mul on väga kahju, et "The Colbert Report" läbi sai. Õnneks on Comedy Centrali kodulehe kaudu võimalik vaadata tagantjärgi ka neid show osasid, mida ma veel näinud ei ole. Õnneks on alles veel ka "The Daily Show with Jon Stewart", mis tõenäoliselt jätkab Emmy'de kogumist, et nende kogusumma juba 30ni viia. Ja sellel aastal sai alguse uus show "Last Week Tonight with John Oliver", mille esimesed 24 episoodi näitasid, et veel üks Stewarti korrespondent on tegemast suurt ja head asja. Oli britist John Oliver ju seitse aastat Stewart show kaastöötaja ning peale seda, kui ta terve suve juhtis Stewarti saadet (Jon Stewart oli Iraanis direktorina filmimas oma esimest filmi "Rosewater"*), sai Oliver pakkumise telekanalilt HBO tegemaks täiesti oma sari.
Ja - õnneks ei kao ka Stephen Colbert rambivalgusest. "The Colbert Report"i lõpu põhjuseks sai see, et Colbert kutsuti asendama legendaarset saatejuhti David Lettermani tema "The Late Show"s, mille formaat on küll natukene tõsisem (ainult natukene), aga usun isiklikult, et Colbert veab seda showd sama edukalt ja kaua, kui tegi seda David Letterman.
Mis siis veel? Ahjaa - see "The Colbert Report"i viimane osa. Ja selle lõpus olnud hüvastijätulaul. Ja need, kes seda kaasa laulsid. Ma ei ole küll paljude sarjade viimaseid osasid vaadanud, aga kui uskuda meediakajastusi, siis Stephen Colbertiga tuli tema luigelaulu vaatama kõige muljetavaldam kuulsuste seltskond üldse, mida ühe sarja puhul tehtud on. Ja kuigi enamus neist inimestest (ja tegelastest) on tuntud rohkem ookeani taga, siis allpool oleval videot vaadates leiab ka kõige uudiste- ja poliitikakaugem tegelane mõne tuttava näo.
Toon siin välja vaid mõned: muusikud Willie Nelson, Cyndi Lauper, Barry Manilow, Pussy Riot (tõsi - video vahendusel) jt.; näitlejad Jeff Daniels, Elijah Wood, James Franco, Patrick Stewart; NBA legend Kareem Abdul Jabbar; astrofüüsik Neil deGrasse Tyson; kolumnist Arianna Huffington, The Huffington Posti looja; kindral Raymond T. Odierno, praegune USA armee ülemjuhataja; George Lucas ja J. J. Abrams - mõlemad siis Tähesõdade sarjaga seonduvad; loomulikult ka laulu tviitiv Bill Clinton (huvitav oleks teada, kas Ilves retviitis teda?) ja paljud-paljud teised.
Ma ei suuda vist ettegi kujutada seda tunnet, mida võis kogeda Stephen Colbert, kui tema showga tulid hüvasti jätma nii paljud, sealhulgas kaasa laulma ka need, keda Colberti kriitika tabanud on.
Ju ta siis tegi midagi õigesti ja ehk on see midagi, mille üle paljud, seda nii meedias kui poliitikas, peaksid hoolikalt mõtlema.
Tubli töö, Stephen Colbert, ja edu edaspidiseks!
* "Rosewater" on Jon Stewarti hiljutilinastunud ja tõsielusündmustel rajanev film Iraani ajakirjanikust Maziar Baharist, kes annab intervjuu USA telekorrespondendile ja peab seetõttu vanglasse minema. Iraani julgeolekujõud põhjendasid ülekuulamisi ja piinamisi, et Maziar Bahari teeb koostööd USA spiooniga. Kuigi ma pole seda filmi veel näinud, loodan, et filmis on sees ka MAziar Bahari hilisemast intervjuust pärit seik, kus Bahari küsib ülekuulajalt, et miks peaks spioonil olema USAs oma teleshow.
Põhjus, miks filmi tegi just Jon Stewart, on selles, et Bahari vangisattumise põhjustajaks oli Jason Jones, kes tegi selle intervjuu "The Daily Show with Jon Stewart" tarbeks :)
