21. detsember 2014 - In memoriam "The Colbert Report"

Asjad saavad alguse ja asjad leivad ühel või teisel hetkel oma lõpu. On asju, mille lõppu ma olen oodanud, ja on neid, mille lõpp võiks jäädagi tulemata. Ometi... 18. detsember oli isiklikult minu jaoks kurb päev: peale üheksat aastat, 1447 episoodi ja 6 Emmy't lõpetas oma tegevuse "The Colbert Report", Comedy Centrali satiirishow.

Oma esimestes kirjetes 2012. aastal olen kirjutanud, et Päev Eestis sai oma alguse innustatuna Comedy Centrali teisest satiirishow'st - "The Daily Show with Jon Stewart". Jon Stewarti terav satiir nii meedia kui poliitika pihta on USA's andnud lisaks heale tujule ja naerule andnud ka tõsisemaid tulemusi; Stewarti konstruktiivne kriitika on suutnud ellu tuua ka seadusemuudatusi ja poliitikute tagasiastumisi.

Miks ma räägin aga Stewartist "The Colbert Report"i lõppemise puhul? Lihtne. Stephen Colbert tõusis rambivalgusesse just nimelt Stewarti show korrespondendina ja Jon Stewart on või pigem juba oli ka "The Colbert Reporti" produtsent.

Jon Stewart (vasakul) ja Stephen Colbert 2008. aastal.
Pilt internetiavarustest.

Kui Stewarti kriitika ja karakter on tasakaalustatum, rahulikum, intelligentsem ning suunatud rohkem probleemide lahkamisele läbi satiiri, siis Stephen Colbert show oli väga suures osas üles ehitatud just karakteri superegoismile, isamaaarmastusele ja - NB! - hirmule Ameetika kadumise pärast, mida ta päevauudiste raames teadlikult üle paisutas. Vahel ka läbi täielike absurdsuste suutis Colbert ehk pareminigi naeruvääristada seda, kuidas USA meedia ja poliitika püüab oma tegevust õigustada inimestesse alusetut hirmu sisendades, proovidest rahvast uskuma tonte, kes tegelikus elus on kordades väiksemad.

Jah - kriitika läbi satiiri ajakirjanduse ja poliitika suunal oli see, mis tõi endaga kaasa palju positiivseid tagajärgi ja minu kui Päev Eestis algataja arvates on korralik konstruktiivne kriitika see, mis tänasel päeval Eestis puudub. On huumorit ja nalja, aga ei ole korralikku intelligentset "vasturusikat", mis suudaks panna rahvast avarama pilguga asju vaatama. Ma ei väida nüüd sugugi, et mina olen suuteline seda tegema. Ei. Aga just seepärast olen Päev Eestis esimestest päevadest alates otsinud julgeid kaasmõtlejaid, kes ei kardaks kirjutada asjadest nagu need tegelikult on. Ja kohustuslik osa on huumorisoon - tõsist kriitikat on meil juba palju, aga see ei leia kunagi nii palju lugejaid, kui ehk natukene kergemini ja läbi satiiri kirjutatud/tehtud lõbus ajaviide.

Jah - mul on väga kahju, et "The Colbert Report" läbi sai. Õnneks on Comedy Centrali kodulehe kaudu võimalik vaadata tagantjärgi ka neid show osasid, mida ma veel näinud ei ole. Õnneks on alles veel ka "The Daily Show with Jon Stewart", mis tõenäoliselt jätkab Emmy'de kogumist, et nende kogusumma juba 30ni viia. Ja sellel aastal sai alguse uus show "Last Week Tonight with John Oliver", mille esimesed 24 episoodi näitasid, et veel üks Stewarti korrespondent on tegemast suurt ja head asja. Oli britist John Oliver ju seitse aastat Stewart show kaastöötaja ning peale seda, kui ta terve suve juhtis Stewarti saadet (Jon Stewart oli Iraanis direktorina filmimas oma esimest filmi "Rosewater"*), sai Oliver pakkumise telekanalilt HBO tegemaks täiesti oma sari.

Ja - õnneks ei kao ka Stephen Colbert rambivalgusest. "The Colbert Report"i lõpu põhjuseks sai see, et Colbert kutsuti asendama legendaarset saatejuhti David Lettermani tema "The Late Show"s, mille formaat on küll natukene tõsisem (ainult natukene), aga usun isiklikult, et Colbert veab seda showd sama edukalt ja kaua, kui tegi seda David Letterman.

Mis siis veel? Ahjaa - see "The Colbert Report"i viimane osa. Ja selle lõpus olnud hüvastijätulaul. Ja need, kes seda kaasa laulsid. Ma ei ole küll paljude sarjade viimaseid osasid vaadanud, aga kui uskuda meediakajastusi, siis Stephen Colbertiga tuli tema luigelaulu vaatama kõige muljetavaldam kuulsuste seltskond üldse, mida ühe sarja puhul tehtud on. Ja kuigi enamus neist inimestest (ja tegelastest) on tuntud rohkem ookeani taga, siis allpool oleval videot vaadates leiab ka kõige uudiste- ja poliitikakaugem tegelane mõne tuttava näo.

Toon siin välja vaid mõned: muusikud Willie Nelson, Cyndi Lauper, Barry Manilow, Pussy Riot (tõsi - video vahendusel) jt.; näitlejad Jeff Daniels, Elijah Wood, James Franco, Patrick Stewart; NBA legend Kareem Abdul Jabbar; astrofüüsik Neil deGrasse Tyson; kolumnist Arianna Huffington, The Huffington Posti looja; kindral Raymond T. Odierno, praegune USA armee ülemjuhataja; George Lucas ja J. J. Abrams - mõlemad siis Tähesõdade sarjaga seonduvad; loomulikult ka laulu tviitiv Bill Clinton (huvitav oleks teada, kas Ilves retviitis teda?) ja paljud-paljud teised.

Ma ei suuda vist ettegi kujutada seda tunnet, mida võis kogeda Stephen Colbert, kui tema showga tulid hüvasti jätma nii paljud, sealhulgas kaasa laulma ka need, keda Colberti kriitika tabanud on.

Ju ta siis tegi midagi õigesti ja ehk on see midagi, mille üle paljud, seda nii meedias kui poliitikas, peaksid hoolikalt mõtlema.

Tubli töö, Stephen Colbert, ja edu edaspidiseks!

* "Rosewater" on Jon Stewarti hiljutilinastunud ja tõsielusündmustel rajanev film Iraani ajakirjanikust Maziar Baharist, kes annab intervjuu USA telekorrespondendile ja peab seetõttu vanglasse minema. Iraani julgeolekujõud põhjendasid ülekuulamisi ja piinamisi, et Maziar Bahari teeb koostööd USA spiooniga. Kuigi ma pole seda filmi veel näinud, loodan, et filmis on sees ka MAziar Bahari hilisemast intervjuust pärit seik, kus Bahari küsib ülekuulajalt, et miks peaks spioonil olema USAs oma teleshow.

Põhjus, miks filmi tegi just Jon Stewart, on selles, et Bahari vangisattumise põhjustajaks oli Jason Jones, kes tegi selle intervjuu "The Daily Show with Jon Stewart" tarbeks :)

2. detsember 2014 - Ajakirjanduslik prostitutsioon ja eksitav reklaam

Tere ööd!

Pole kaua kirjutanud, aga kuna lähialal on plaanis trükkida visiitkaardid, millele on pandud ka QR-kood Päev Eestis leheküljele, siis peab hakkama siia kiiresti materjali tootma. Lihtsalt, et uutel tulijatel oleks ka värsket lugemist.

*

Esiteks: ajakirjanduslik prostitutsioon.

Kuna Päev Eestis on püüdnud alati rõhutada sõltumatu ajakirjanduse vajalikkust, siis kahjuks peame seekord tõdema, et meie lähikonda on ilmunud prostituut - inimene, kes müüb ennast raha nimel. Eriti valusaks teeb minu kui allakirjutanu jaoks tolle tõsiasja see, et tegemist meie vaimse isaga, tänu kellele me üldse siin internetis eksisteerime.

Inimene, kes on alati suure suuga rääkinud enda äraostmatusest, on seekord tõsiselt ämbrisse astunud. Inimene, kes on lubanud, et ei kirjuta oma nime all kunagi asju, millesse ta ei usu, on 14. oktoobri Kuulutajas kirjutanud artikli Kiltsi rahvamaja uue põranda avamispidustustest. Positiivne lugu küll, kui...

Kui tegemist ei oleks niivõrd läbinähtava valimispropagandaga, millega üks Keskerakonna liikmetest üritab enda valimisringkonnas hääli ja populaarsust koguda. Kuigi allakirjutanu on enamuse ajast meie vaimse isa, Marko Maasikuga, koos, võttis ta tol päeval targu puhkepäeva, sest hoolimata kõigest ei suuda mina prostitutsiooni ka kaugelt pealt vaadata.

Siiski oli Maasik tol hetkel nii suures rahahädas, et pidi ühekordse teenistuse nimel oma hinge maha müüma.

Palju õnne, Marko, minu nimi sinu omaga enam samale visiitkaardile ei satu. Selle peale võid sa mürki võtta.

*

Teiseks: eksitav reklaam.

Kui Facebooki lehel seisab lehekülje konkreetse kirjeldusena, et "Kui nägid bussis ilusat neidu, kes äratas peo teie pükstes? Või nägid seksikat meha teatris? Kirjuta meile sellest, mis ja kes sulle meeldib, ei meeldi privaatsõnumiga ja me postitame selle oma seinale ANONÜÜMSELT!

Oodatud ka pihtimused !", siis oleks loogiline, et selleteemalised tekstid ka avaldatakse.

Dream on, baby! Saatsin siis prooviks täna ca 13.29 sellise teksti Märgatud: Rakveres leheküljele, et nad selle avaldaks: "Tere!

"Märgatud Rakvere Päts kohvikus täna 13.05 saabumas lausa kahte kena neidu, kes endale friikaid lisanditega tellisid.
Piilusime vastastikku,
ei leidnud julgust veel,
tutvuks ehk siis ajapikku,
abiks postitus, mis ees "

Oleksin tänulik, kui saaksite selle avaldada..."

Damned! Ma kirjutasin isegi luuletuse juurde, aga ei miskit. Mingid tööotsimis- ja kassiandmisteated liiguvad justkui oleks need vaseliiniga üle määritud, aga otseselt see, milleks kutsutakse üles lehe tutvustuses, mitte.

Ma saan muidugi väga hästi aru, et kassipoegade pildid püüavad palju klikke, aga muutke palun oma neetud lehe kirjeldus siis ka ära. Kirjutage, et olete tavaline ostan-müün-vahetan-ja-sheerin-kassipoegi-sest-see-teeb-meid-populaarseks-sait, mitte see, mis võiks tõesti äge olla.

Pealegi on mul kasside vastu allergia...

Tänan tähelepanu eest ja õppige andma õiget infot. Olge ausad! Ka sina, Marko...

16. oktoober 2014. - "Hüvasti, Hillar!"

Etteruttavalt pean enda regulaarsete lugejate ees vabandama, et olen praeguseks ära joonud kaks pokaali veini, seega kirjutis võib tulla tavalisest emotsionaalsem. Aga selleks on ka põhjust - täna kell kaks teatas Eesti staarajakirjanik Hillar Kohv, et lõpetab oma koostöö nädalalehega "Kuulutaja". Aga pole tarvis muretseda, armas Eesti rahvas, Hillar jätkab oma tõusvat (?) tähelendu juba teiste väljaannete juures, sest juba tund peale oma avaldusega väljatulemist olevat Hillari poole pöördutud, et tema intervjuusid avaldada (??? - suur hulk nn eesti tippajakirjandusest????) - nime ei mainitud. Siinkohal avaldan siirast kaastunnet - mitte niivõrd Hillarile, kui just tema tulevastele tööandjatele kui lugejatele. Nüüd aga veiniemotsioonidest tagasi asisema teksti juurde.

Tere õhtust!

Ah, mis iganes... Tähtsamat uudist tänasel meediamaastikul minu jaoks ei olnudki. Kuna minu peremeesorganism on omal moel nädalalehe "Kuulutaja" toimetusega seotud, siis terve tänane päev oli emotsionaalselt suuresti kantud härra Kohvi kirjavahetusest nii "Kuulutaja" pea- kui ka tegevtoimetajaga.

Ja et minu lehekülje "Päev Eestis" peamine suund on nii poliitika kui meedia (tavaliselt konstruktiivne, kuid täna veinise kõrvalmaitsega) kriitika läbi satiiri, siis ausalt, Hillar, ma ei suutnud oma suud kinni hoida :)

Alustaks elementaarsetest tõdedest, mida iga ennast natukenegi ajakirjandusega seotud inimene peaks mõistma. Facebook'is avaldatud teade, justkui lõpetanuks sina "Kuulutajaga" koostöö, ei vasta tõele - "Kuulutaja" lõpetas koostöö sinuga. Kuigi igas teises olukorras võinuks seda argumenti veel vaidlustada, siis "ajakirjanikuna" rääkisid sa ise endale vastu, avaldades "Kuulutaja" peatoimetaja kirja enda teate kommentaarina. 

Nüüd aga enda peateema juurde. Armas Hillar, igaüks, kes on lugenud sinu "Kuulutajale" saadetud nn intervjuusid, on kindlasti tähele pannud, et kõik intervjuud sisaldasid samu küsimusi, samas järjekorras, ning intervjuu ise (ehk siis see, mida sina tööks nimetasid) oli vaid stampküsimuste saatmine kümnetele ja kümnetele inimestele lootuses, et ehk keegi neist viitsib vastata. Ning kui keegi vastas, siis kas sa ei vaevunud ise vastatut üle lugema või ei oma sa selleks teadmisi, saatsid sa vastused otse "Kuulutajale" ja lasid edasise töö ära teha keeletoimetajal. Seega ei olnudki tegemist niivõrd kaastöö kui parasiitlusega - seda nii intervjueeritavate kui "Kuulutajate" kulul.

Ning mis mind kõige rohkem täna ärritas - sa mainisid oma kirjas (JÄLLE!!!), et tunned isiklikult Anne Veskit. Be damned, man! Ma usun, et Annel on seda kuuldes sama reaktsioon kui minul (kuigi mina ei tunne teda isiklikult ja kaudselt ka mitte), kui ma avastan, et minu kirjutatu saatuse tahtel sinu omaga samasse numbrisse sattus - FUUUCCCKKKK, jälle see Hillar jutustab!!!!

Et mu lugejad ei arvaks ekslikult, et olen veinist liiga tugevalt puudutatud, siis lisan siia alla intervjuu, mille Hillar tegi tegi minuga. Olgu - tõe huvides pean mainima - mille ta oleks teinud, kui ta vaid teadnuks, et W. Hocares olemas on :) (Vabandan juba ette, kui intervjuus juhtub olema rohkem sisu ja mõtet, kui Hillari omades - igal langemiseüritusel on siiski piirid)

W. Hocares - Eesti meedia südametunnistus

Juba mitu aastat on eestikeelses internetis levinud üritus, mis on selle autori soovil nimetatud kui "Päev Eestis". Tegemist on veebilehega, kus W. Hocares, tõusev satiiritäht, avaldab konstruktiivset kriitikat nii Eesti meedia kui poliitika suunal.

Hillar Kohv

W. Hocares, teie sünniaeg ja sünnikoht?

Sündisin kesksuvel 1977 ja huvitav fakt minu sünnipäevaga seoses on see, et viimase 30 aasta jooksul on minu sünnipäeval vihma sadanud vaid kahel korral. Sedagi vaid hommikuti. Seega olen juba pikalt mõelnud, et võiks erinevatele üritustekorraldajate oma sünnipäeva maha müüa, sest nõnda saaks mina raha ja nemad suvise, ilma vihmata ürituse.

Sünnikohaks on Kadrina. Vähemalt mu peremeesorganism sündis seal. Mina saavutasin enda enesetaeadlikkuse natuke hiljem, aga Kadrina on mulle alati koduks olnud. Just see koht, mitte inimesed.

Mis ameteid olete pidanud ja kuidas sai teist "Päev Eestis" peatoimetaja?

Ausalt, Hillar, keegi pole minu käest seda küsimust veel küsinud (sosinal: ma arvan, et see teeb intervjuu nii eksklusiivseks. Ärgem seda avalikkuse ette pane, onju? [Hiljem: Sa ikka panid? Are you stupid or what???  ) Noh, Mind hakkas mingil hetkel häirima see meedias toimuv meie-ja-teie-vaatenurkade-eristamine. Meie ja teie ilma, et seal oleks olnud iga riigi puhul olulisimat - rahvast.

Otsustasingi luua täiesti eraldiseisva meediumi, kus kõik oleks nii nagu see päriselt on. (Ääremärkus: sealhulgas ka see, et sina, Hillar, pole mitte ajakirjanik ega kirjanik ega mitte kirjutaja, aga lihtsalt Hillar) 

(Kas ma vastan su intervjuude kohta liiga pikalt?)

Huvialad?

(WTF? Mis kuradi küsimus see on??? [Sry - ma ei pannud tähele, et see üks sõna küsimärgiga on igas su intervjuus] Okei. )

Kirjutamine.

Teie perekond ja lapsed?

Mul on suur pere ja mul on laps.

Millised on teie plaanid?

No ma ei teagi veel praegu, kuna elu muutub nii tihti. Aga kindlasti tahasksin olla edukam kui praegu.

Mis muusikat te kuulate?

Hetkel tuleb kõlaritest Gabrielle Cilmi "Sweet About Me", aga see ütleb vaid seda, et minus pole midagi meeldivat. Kas söendad järgmist küsimust esitada?

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?

Jah, on küll... Lugege asju, mis on lugemist väärt. Hillari kirjutised ei ole seda

***

Nüüd on siis intervjuu läbi ja mul on niivõrd kahju, et intervjuu oli nii sisukas võrreldes tavaliste hillarismidega. Muide - kas teate sõna hil(l)arious? Päritolu on vist arusaadav...

Sry - vein avaldas oma mõju. Rohkem ei juhtu :)

8. oktoober 2014 - Tsirkusest tragöödiaks

Tere päevast!

Alustuseks avaldan Teile kõigile kaastunnet! Jah, ka kooseluseaduse pooldajaile. Miks Teile? Sest praegu võite asuda küll poolel, mis saavutab enda tahtmise, kuid mõnes järgnevas situatsioonis võite ka Teie asuda samas paadis selle enamusega, kelle arvamusest Riigikogu lihtsalt tangina üle sõidab.

Mind on paar korda juba homofoobiks tituleeritud. Mida päev edasi, seda uhkemana ma end selle sildi üle tunnen. Tunnen uhkust, sest selliseid silte jagatakse mõtlemata, süüvimata inimese tegelikesse vaadetesse ja nõnda on tänaseks päevaks homofoobideks saanud juba väga palju oma peaga mõtlevaid inimesi. Muidugi on homofoobid ka vähemalt kaks kolmandikku Eesti rahvast, kes püüdsid viimaste nädalate jooksul oma häält kuuldavale tuua.

Eile tegi Urmas Reinsalu Riigikogule ettepaneku panna kooseluseadus rahvahääletusele, mis tema ettepanekul võinuks toimuda juba märtsis valimistega samal ajal. Need viis kuud andnuks seadusetegijaile ja meediale piisavalt aega, et kogu seda praegust segadust rahvale paremini lahti rääkida. Reinsalu pakkus isegi kompromissi - ärme tee rahvahääletust, aga võtame aja maha, ärgem kiirustagem, suhelgem rahvaga. Mure oli mõistetav - erinevate uuringute järgi on üle kahe kolmandiku rahvast, Riigikokku pääsenute valijatest praegu selle seaduse vastu.

Täna sõitis Riigikogu aga enda valijate enamiku arvamusest lihtsalt üle. Suure, massiivse tangina. TEADLIKULT. Kuna ma võtsin ka aja maha, et jälgida üle kahe ja poole tunni Riigikogus toimuvat arutelu, siis tean, et Reinsalu argumente kuulsid ka need riigikogulased, kes täna selle tangi lõbusalt veerema lükkasid.

Palju õnne! Või ikkagi pigem - avaldan kaastunnet!

Ma ei tea veel, kuidas mina selle seaduse osas hääletanuks. Seda hämmastavam on minu jaoks aga praeguse seaduseelnõu pooldajate suhtumine inimestesse, kes esimese hurraaga kohe kaasa ei kihuta. Maailmas, kui 50 halli varjundit lööb suuri laineid ja vikerkaarevärvid peaksid avardama vaatespektrit, näivad seaduse pooldajad siiski veel must-valgelt mõtlevat - kui ei ole poolt, siis on kindlasti vastu. Kui ei poolda gaysid, siis plaanib kindlasti neile gaasikambrit.

Ausalt - vahepeal jääb tõesti tunne nagu oleks kõigile pooldajaile tagumikust hiigeltüra kuni kurgumandliteni sisse rammitud nii, et te ei suuda enam peadki keerata ja märgata, et maailmas on peale musta ja valge ka kõik need varjundid ja värvid. Needsamad, mida te mõnes teises olukorras nii valjuhäälselt ülistate!

Kooseluseadus on seadusena mõistlik.

Panin selle igaks-juhuks pealkirja fonti, et must-valgelt nägijad ka seda tähele paneks. Mõistlik on see just seepärast, et aitaks reaalselt paljusid inimesi. Ja seda ongi vaja inimestele ja rahvale selgeks teha. Jah - ehk tuleks mõned punktid natuke üle vaadata või lihtsalt ümber sõnastada, aga kokkuvõttes on see mõistlik ja kasulik.

Kindlasti ei ole aga mõistlik see meetod, kuidas on toiminud praegu selle seaduse pooldajate propaganda, mis tõi kirsina tordil kaasa tänase avaliku rahva enamuse arvamusele sülitamise. Ma saan aru - lihtsam on rahvast lolliks nimetada jne.

Kas Te tõesti pole aru saanud, et eestlased on tolerantne rahvus?! Isegi nii tolerantne, et aastaid homoaktivistide avalikku sõimu ja vaenutsemist rahva enamiku suunal pole pannud rahvast kaikaid haarama, et Teil suud kinni panna. Juba aastaid on need aktivistid mitteaktiviste sõimanud iganenuks, tagurlikuks, matsideks, lihtsalt lauslollideks ja idiootideks, kes ei suuda Teid mõista. Te olete korraldanud paraade, promoüritusi ja - kurat võtaks! - roninud oma boksiga isegi noortemessile "Teeviit", mis peaks olema noortele professionaalsete, mitte seksuaalsete tulevikuotsuste tegemise koht. Või ongi see suur gay'ndus Teile juba eraldi karjäär???

Ja peale seda tunnete end solvatud, ohustatud liigina, kui see ülejäänud rahvas otsustab peale kõiki neid aastaid vaid korraks end kodust välja ajada, et avaldada enda arvamust pereväärtuste osas? Kas Teile endale ei tundu see idiootlik???

Statistika järgi on Eestis gay'sid 3-5 %. Kui aga guugeldades otsida homoteemalisi tekste, siis väga suur enamus neist tekstidest on aktivistide ving ja hala selle üle, kui sitt on Teil siin elada ja kuidas kõik Teid siin vihkavad.

Kui kõik Teid siin vihkaksid, siis moodustaks Teie aktivistide pidev avalikus ruumis tehtav räuskamine ka ainult 3-5 % tekstide koguhulgast. Praegu on aga pigem vastupidi. Mina isiklikult olen vaid korra varem sel teemal oma isiklikus blogis sõna võtnud. 2011 aastal kirjutasin ma kirje "Homo siin, homo seal, homo iga nurga peal" . Aga ka see ei olnud homovaenulik - ma olin konkreetselt vastu sellele pidevale räuskamisele, enesekehtestamisele ja rahva sildistamisele. Juba siis...

Aga kuna ma olen ikkagi eestlane, siis ei vihka ma homosid siiani ja ma ei karda neid ka. Mul siiani sügavalt poogen, kes Te olete, kus Te olete ja mida Te teete seni, kuni Te ei hakka minu elu segama või sundima mulle peale Teie maailmavaadet. Aga ärge tundke end selle pärast erilisena - mul on sama poogen ka enamikest heterodest ja ka neile on mul samad tingimused.

Praegu ongi Teie teerullipropaganda aga viinud kogu asja nii kaugele, et isegi kui ma näen kooseluseaduse mõistlikkust, tekitab see minus vastumeelt emotsionaalselt. Miks? Sest kui selle pooldajad nimetavad mind ilma mind teadmata-tundmata tagurlikuks keskajal elavaks idioodiks, pedesid kartvaks patrioodiks, lühinägelikuks rahvuslaseks või lihtsalt iganenud matsiks, siis minu jaoks tundub see pooldajate kamp lihtsalt maniakaalse egotsentriliste eneseimetlejate grupina, kuhu ma kindlasti kuuluda ei taha.

Ja see võib olla põhjus, miks ma hääletaks muidu mõistliku seaduse vastu. Miskipärast arvan, et Eestimaal on palju selliseid, kes ei olegi niivõrd selle seaduse, kui just sitasti tehtud ja sitamaigulise lobitöö vastu.

Erinevus rikastab. Jah, rikastab küll. Teinekord on kahjuks erinev ka enamuse arvamus, mida võiks kasvõi ära kuulata. Ja seda peaks tegema ka Riigikogu.

Kuna Marianne Mikko osutus vaadeldud Riigikogu istungil vanasõnasõbraks, siis on ehk sünnis meenutada veel üht vanasõna:

"Kuidas koer külale, nõnda küla koerale."

Kui Riigikogu ennasttäis linnapenina hammastega talumehe sääre või pere poole hüppas, siis võib talumees vihahoos penile säärase jalahoobi panna, et too valust (arvestades propagandat, siis ka ebaõiglusest) kiunudes saba jalge vahel (või antud kontekstis "saba tagumiku soojas süleluses") Toompealt igaveseks jalga laseb.

Või vähemalt see osa Riigikogust, kes täna hambaid näitasid.

Palju õnne, varsti on valimised!

Avaldan kaastunnet, sest vähemalt täna ei ole rahval enam võimu!

Liivakastimängud

Tere!

Kindlasti on paljud kuulnud sellisest ulmesarjast nagu Tähevärav SG-1. Õhtul teki all und oodates meenus mulle sarjast kuuldud lühike lause inimkonna kohta ja miskipärast haaras see mind endaga kaasa. Kui sarja üks peaosalisi Jack O'Neill kohtus esmakordselt Asgard'itega (hallid mehikesed), sai ta teada, et need inimestest nii tehnoloogiliselt kui sotsiaalselt palju kaugemale arenenud tulnukad on inimesi juba väga kaua tähelepanelikult uurinud. O'Neill muidugi küsis, et mida siis meie kohta teada on saadud.

"That your species has a great potential." - "Et teie liigil on suur potentsiaal."

Lihtne lause, aga suur - ja õige - mõte.

Siiski - sarja jätkudes veel päris mitme hooaja vältel keeldusid need inimestesse nii sõbralikult suhtuvad Asgardid oma tehnoloogia ja saavutuste jagamisest, kuigi vajadust selleks oli enam kui küll - sarja tegevus käis peamiselt inimestest tunduvalt võimsamate ja meisse pahatahtlikult suhtuvate tulnukate vastu.

Asgardite põhjus tehnoloogia andmisest keeldumiseks oli nii lihtne ja loogiline, et täna ma lausa imestan, kui selgelt suudavad maailmas toimuvat tajuda paljud ulmekirjanikud ning kui vähe suudavad seda meie praegust maailma valitsevad inimesed.

Kuna Maal elab nii palju rahvuseid, kes ei suuda omavahel kuidagi üksmeeles koostööd teha, siis on tõenäoline, et kõrgelt arenenud tehnoloogiat ei kasutata mitte ühise vastase, vaid pigem oma sisemiste, tegelikult väikeste ja globaalses plaanis mõttetute tülide lahendamiseks, mis lõppkokkuvõttes võib viia selleni, et pole vaja ühtegi halba tulnukat - inimesed on ise piisavalt lollid, et oma tsivilisatsioon ära hävitada.

Ja kuigi järgnev pole ainuke "tulnukatarkusega" leitav paralleel (kahjuks küll seda tarkust mittejärgiv), võeti USA's möödunud nädalal mõlema valitseva partei häälteenamusel vastu otsus, et Lähis-Itta saadetakse ISISe vastu sõdivatele rühmitustele relvi. Esialgu võib selline hetkeline koostöö kahe, pidevalt teineteise kõri kallal oleva partei vahel näida saavutusena. Enamus uudistekanaleidki mainis seda kui harukordset juhust Kongressis.

Ameerikalik maailmavaade

"Kui küsimuse all on rahvuslik julgeolek, hoiab Ameerika ühte," kommenteeris seda otsust president Barack Obama.

Natuke mahlakamalt võttis selle otsuse kokku üks Fox Channeli saatejuhtidest: "Ameerika on jälle valmis olema Ameerika. See peakski olema lahendus. Me räägime mustanahalistest ameeriklastest, gei ameeriklastest, hispaania ameeriklastest - oleme nüüd lihtsalt ameeriklased. Meil on (nüüd) need inimesed, kelle me peame ära tapma."

Mnjah... Ei! Mida kuradit?! Mida suhtumine?! Ja muide, armas eestimaalane, see ongi see tegelik Ameerika, mida siin tihtilugu austatakse, ülistatakse ja mille presidendi sõnu meie julgeoleku küsimustes nii väga uskuda tahetakse. Miskipärast tõrgub loogika uskumast, et sellise suhtumisega võiks heale, lõplikule ja kõigile sobivale lahendusele jõuda; pigem on mõistetav, miks nii paljud riigid suhtuvad USAsse vaenulikult. (Vastuseks Barack Obama väljaöeldule on USA meedias juba varem välja toodud tõsiasi, et ISIS ei ole teinud midagi, mis annaks põhjust uskuda nende tegevuse vaenulikkust Ameerika rahvuslikule julgeolekule.)

Õnneks on ka mere taga veel selgelt mõtlevaid inimesi ning tõesti - kogu tsiviliseeritud inimkonna heaolu nimel tasuks meil kõigil loota, et need selgemad hääled saavutavad lõpuks ka enamuse. Üks sealsetest tuntumatest tippsatiirikutest Stephen Colbert naeruvääristas oma 22. septembri saates "The Colbert Report" USA poliitika absurdsust, kasutades selleks vaid ühte lauset:

"Jah, ameeriklased on pannud kõrvale oma erimeelsused ja tulnud kokku suurema eesmärgi nimel, andes taparelvad teisel pool maailma asuvatele inimestele, kellest me mitte midagi ei tea."

Kuigi ISIS on praegusel hetkel üks suurimaid pahadest poistest, ei ole selline Ameerika-poolne käitumine siiski püsivaks lahenduseks ja USA praegune poliitika viia sõjakoldesse veelgi rohkem relvi on kindlasti täiesti vastupidine "tulnukatarkusele".

Natsionalistlik maailm

Tänaöise kirjutise pealkiri tuli pähe aga paar nädalat tagasi, kui püüdsin siia blogisse üle pika pika aja uut teksti kirjutata. USA selline tegevus maailmapoliitikas ilmestab aga üsna hästi toona kirja pandud mõtteraasukesi.

Eestlastena meeldib meile tunda uhkust oma rahvuse, keele ja riigi üle. Loomulikult - miks me ei peaks seda tegema? Selline natsionalistlik uhkus on iseloomulik igale rahvusele, meie uhkust upitatakse tagant nii kodus, koolis, tööl, meedias - igal pool.

Ometi on mulle tunduma hakanud, et natsionalism kui selline on tänapäeval nii väikeseks muutunud maailmas lapsikuks igandiks muutunud. Oma rahvuse kuulutamine, esiritta seadmine tekitab tahes-tahtmata pingeid. Kõik tahavad ju olla parimad - kõik seda aga ei saa. Enesekehtestamise vajadus viib sageli halbade, hukatuslike tagajärgedeni.

Iga päevaga aina väiksemaks muutuvas maailmas tekitab see probleeme. Veel paarsada aastat tagasi oli maailm piisavalt suur ja inimesi sellel kosmoses uitaval kivitükil piisavalt vähe, et koostööd arendades neid liivakasti jagamise mänge mängida. Konfliktid, isegi kui need tekkisid - ja me teame, et neid oli tollalgi palju -, ei saanud kunagi nii suureks paisuda, et need ohustanuks tervet inimkonda. Liivakast oli suur ja alati leidus nurgakesi, kus rahumeelsed said oma elu vaikselt edasi veeretada hoolimata ülbitsejate egoismist. Isegi viimase, Teise Maailmasõja ajal oli Maal veel palju selliseid paikasid, mis jäid sõja otsestest hävingutest puutumata.

Nüüd on aga (sõja-)tehnoloogia areng ja inimeste arvukus jõudnud olukorda, kus iga konflikt mõjutab tervet maailma. Piltlikult võttes võib kosmosest Maad vaadates jääda mulje nagu üritaks mitusada täismeest end suruda mõne ruutmeetri suurusesse liivakasti ja sealjuures ikka veel küünarnukkidega vehkides rääkida enda ruumist, erilisusest ja privaatsusvajadusest.

Ma saan aru, et iga rahvuse ajalugu ja kultuur on omaette väärtus ning seda tuleb hoida, kuid kas selle väärtus on tõesti nii suur, et selle nimel riskida terve inimkonna tulevikuga. Eestlasena tunnen ma uhkust meie rahvuse saavutuste üle ja tunnen kurbust meie ajaloo kurvematele perioodidele mõeldes.

Inimesena on mul aga täiesti ükskõik, kas mu praegu kaheaastane poeg elab tulevikus eestlase, venelase, ameeriklase või nigeerlasena - inimesena on minu jaoks tähtis, et ta üldse elaks. Inimesena ma ei soovi, et meie suur potentsiaal liigina kaoks igavikku natsionalistlikult piiratud mõtlemise pärast.

Korporatiivne maailm

Rahvustest veelgi enam valitseb tänapäeva raha. Raha, rikkad inimesed ja suurkorporatsioonid. Kusjuures raha kui selline on tegelikult ju asi, mis ei ole halb - see on vahend, mille abil maailm toimib. Miskipärast muudab aga raha olemasolu, eriti veel selle rohkus inimesi aina enesekesksemateks. Mingist hetkest kaotab tähtsuse enda ümber toimuv, tähtis on vaid enese heaolu ja enda omanduses oleva rahakuhja suurendamine. Mis tagajärje toob kaasa enda rikkuse suurendamine teistele, omab aina väiksemat tähtsust.

Heaks näiteks saab siinkohal tuua hiljutise (vist isegi praegu) toimunud arutelu üle nende Prantsuse Mistral laevade üle, mida Venemaale müüakse. Hoolimata ühe riigi agressioonist teise riigi vastu (mis iganes need tegelikud põhjused ka ei oleks - ausalt!), ei suuda kolmas riik (või pigem teatud korporatsioonide poolt mõjutatud poliitikud) teha otsust, mis oleks inimkonna või siis liivakasti näite puhul õige. Kui sa näed liivakastis lapsi kaklemas, siis EI OLE õigeks lahenduseks kraaklevale kriimus näoga poisiklutile pesapallikurika andmine. Samuti ei ole õige seda asja kõrvalt vaadata, sest tülinorija on mõne arvates täitsa lahe säga, sest müüb muidu hea hinnaga komme ja karastusjooke.

Ja ometi on korporatsioonidel niivõrd palju võimu maailmaelu korraldamise üle, et liivakastis toimuva rahustamise asemel loobitakse isikliku kasu nimel sinna liivakasti aina uusi kurikaid ja kaikaid juurde. Korporatiivne suhtumine stiilis "meil on täna hea ja poogen homsest ja tegelikult poogen kogu liivakastist" ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Selleks pole isegi "tulnukatarkust" vaja, et mõista, et selline suhtumine praegustesse kriisikolletesse on tulevikuvaenulik.

Kriis Ukrainas või Lähis-Idas või Aafrikas ei ole vaid kriis nendes geograafilistes kohtades - see on kriis terves maailmas, kus elame me kõik. Kuni maailma valitseb aga raha... Ei. Kuni maailma valitseb aga palju raha omav ja tulevikuvisioonita  seakari, ei olegi meil võimalik paremat tulevikku loota.

Loll maailm

Jah - lisaks rahvuslikule egoistlikkusele ja ahnusele valitseb seda liivakasti ka lollus. Oleme inimestena küll vanemateks, suuremateks ja targemateks saanud, aga miskipärast on see kaasa toonud ka suurema lolluse. Kui me noorematena tegime vigu teadmatusest tingitud rumalusest, siis tänapäevase teaduse avastuste taustal on rumaluste tegemine muutunud lauslolluseks. Faktide eitamine enda veendumuste kaitseks ei ole kuidagi tarkus - see on idiootsus ja kahjuks on sellist teguviisi aina enam ja enam märgata. Jällegi - liivakast ei ole enam nii suur, et saad kusagil oma nurgakeses loll olla. Nüüd oled sa loll globaalselt ja see lollus mõjutab meid kõiki. Siinkohal pean eestlasena vahemärkusena natsonalistliku uhkuse mõjul kohe ära mainima, et eestlaste seas on seda lauslollust õnneks mitte väga palju.

Mind ausalt öeldes ei huvita, kas selline faktide eitamine on põhjustatud usulistest, poliitilistest, filosoofilistest või mis iganes veendumustest - lollus jääb lolluseks igal juhul. Ja kui sellisele fakte eitavale lollile on veel antud võim millegi olulise üle otsustada, siis on asi katastroofiline. Mitte ainult sellele inimese või tema tuttavatele, vaid kogu liivakastile.

Briljantse näite meie maailma valitsevast lollusest saab tuua taas möödunud nädalast, taas nn superriigist USAst, kus tegi oma kliimasoojenemise teemalise kogunemise USA Kongressi esindajate koja Teaduse, Kosmose ja Tehnoloogia Komitee. Nime järgi võiks ju arvata, et tegemist on tarkade inimeste komiteega, sest antud komitee haldusalasse jääb väga palju tervet liivakasti puudutavate otsuste vastuvõtmine. Tegelikkus aga...

Üks selle komitee liikmetest, senaator Larry Bucshon esitas arvamuse: "See ei ole enam küsimus globaalse temperatuuri ja kliimamuutuse kohta. On olemas avalikud kommentaarid, et seda küsimust on juba esitatud ja vastus on olnud eitav."

Õnneks ei olnud vastajaks olnud doktor John Holdren, keskkonnateadlane suu peale kukkunud: "(Selle teema kohta) te võiksite pigem lugeda teaduslikku kirjandust, mitte avalikke kommentaariume."

Ometi ei suutnud see vastuski lollusel suud kinni panna ja härra Bucshon jätkas: "... kõik need klimatoloogid, kelle olemasolu sõltub nende avaldatud teaduslikest artiklitest. Ma võin neid lugeda, aga ma ei usu neid."

Teine poliitsatiirikutest, Jon Stewart tõlkis Bucshoni öeldud lolluse kõigile arusaadavasse keelde oma 22. septembri saates "The Daily Show with John Stewart":

"Ma ei usu teadlasi, sest see on nende elukutse, mitte hobi."

Bucshon ei olnud selle komitee ainus lausloll liige. Kui vaadata ülaloleval lingil olevat saadet, siis võib näha ka seda, et Teaduse, Kosmose ja Tehnoloogia Komitee liikmetel pole aimugi põhikooli taseme füüsikatõdedest, mis aitaksid neil mõista kliimasoojenemise tagajärgi. Vastupidi - oma ignorantsust rõhutatakse tahtmatult iga lausega ning kõrvaltvaatajana tuleb lisaks naerule läbi pisarate peale ahastus teadmisest, kui lollide inimeste käes on võim võtta vastu otsuseid, mis puudutavat terve maailma elu ja heaolu.

Kui inimese põhimõte on selles, et ta ei usu teadlaseid vaid seepärast, et nende räägitu on nende töö tulemus, ja inimene pöördub oma teadmistele osutamiseks netikommentaatorite poole, siis on midagi VÄGA VALESTI. Mis muudab Larry Bucshoni esinemise aga veelgi iroonilisemaks, on tõsiasi, et kolm tema suurimat toetajat valimistel olid energiatööstusettevõtted, mille huvides ei ole kindlasti keskkonnasäästlikkus.

Seega oli tegemist parima võimaliku näitega, kuidas võimu ja otsustusõiguse tervet liivakasti väga lähedalt ja otseselt puudutaval teemal on saanud lausloll fakte eitav korporatsioonide poolt äraostetud inimene.

Maailm tulevikus?

Nende näidete põhjal - ükskõik, kui optimistlik ka ei oleks - ei tundu sellel liivakastil enam eriti pikka iga olevat. Tundub olevat võimatu kõigi nende valitsevate trendide üle võitu saavutada ja tõenäoliselt seda ei saagi ühe päevaga, sest kõiki mainitud inimkonna tulevikku kahjustavaid omadusi on peaaegu igal liivakastis mängival inimesel. Ka minul kui kirjatüki autoril on rahvuslik uhkus, mis tahab riigi ja rahvuse säilimist; ma tahan rohkem raha, et saaksin paremini elada, ja ma olen mõnikord loll, et ei näe fakte enda veendumuste asemel.

Õnneks on maailmas inimesi, kes näitavad meile eeskuju ja kes püüavad igapäevaselt meie silmi avada. Näidata meile, kuhu meie eksiarvamused meid viia võivad ja osutada suundadele, kuhu me minema peaksime. Meie asi on õppida iseseisvalt mõtlema ja järeldusi tegema, mitte uskuma kõike, mida meist väidetavalt targemad lauslollid või äraostetud meile selgeks teha püüavad.

On koomikud nagu Jon Stewart, Stephen Colbert ja John Oliver, kes läbi üliterava satiiri paljastavad mitte ainult USAs, vaid kogu maailmas toimuva telgitaguseid. On teadlasi nagu Neil deGrasse Tyson, Richard Dawkins ja Michio Kaku, kes oma karismaatiliste avalike esinemiste püüavad inimesi viia lähemale teadusele ja ratsionaalsele, loogilisele mõtlemisele. Bill Clinton, Bill Gates ja mitmed teisedki poliitika- ja rahamaailma suurnimed on pühendunud heategevusele ja läbi selle maailma parandamisele. Paljud kirjanikud - ma toon alati eraldi välja Isaac Asimovi, ulmekirjanduse suurkuju - on niivõrd võimsad visionäärid, et nende teoseid lugedes hakkab lugeja nägema võimalikke tulevikke ja mõistma, kuidas lihtsad otsused täna mängivad olulist rolli homme.

Meil on liigina väga suur potentsiaal, me peame selle õigesti kasutamist õppima. Aeg oleks kasvada suureks ka mõtlemiselt ning tegema ühtse inimkonnana tegusid, mis aitaks meil tsivilisatsioonina elada ka kauges tulevikus.

Ja tõesti - vahet pole, kas me teeme seda eesti või hiina keelt rääkides. Tähtis on see, et me seda üldse teeksime.

4. märts 2014 - Tagasi- ja minemaastumisest

Täna on siis see päev, mil Andrus Ansip teatas nii enda kui valitsuse tagasiastumisest. Kuigi paljude jaoks oli see oodatud ja soovitud samm, siis tekitas praegune ajastus vastakaid arvamusi.

Ukrainas toimuv on paljude arvates loonud reaalse julgeolekuriski ka Eesti jaoks ning nõnda on esitatud küsimusi, kas sellisel äreval ajal on valitsuse tagasiastumine kõige õigem samm. Samas jäävad aga praeguse valitsuse volitused kehtima kuni uue valitsuse ametisse nimetamiseni presidendi poolt. President on aga minema astumas Jaapani poole suunduvale lennukiga :) Lihtsalt mainisin...

Jah - ka "Päev Eestis" arvates on praegune ajastus natukene mööda pandud. Alles eilses Ukraina-teemalises mõtiskluses, kus arutlesin liigse sõnavõtmise üle, tõin välja ka mõtte, et Lääne nukujuhtide suuvoodritel on ohu tarbeks isegi piletid juba organiseeritud. Lihtsalt väike absurdne kokkusattumus jälle...

Mis aga kütab praegusel hetkel Eestis hoopis enam kirgi, on meie tagasiastunud, kuid siiski veel toimiva peaministri sõnavõtud teemal, kui hea peaminister on ikkagi tema järglane Siim Kallas. Mitte, et mul isiklikult Siimu vastu midagi oleks - alati on riigile vaja inimesi, eks oskavad riigile kusagilt raha välja võluda (muuhulgas on hr. Kallas minevikus ka riigi jaoks raha sebinud) -, kuid härra peaministri arvamused praegusel ajahetkel on natuke kohatud ja presidendi autoriteeti vähendavad.

Selleks, et härra Kallas saaks üldse hakata mingitki valitsust moodustama, peab president alustuseks uuele peaministrikandidaadile selleks ettepaneku esitama. Praegusel juhul tundub aga Andrus Ansipi sõnavõttudest, nagu oleks ta selle otsuse juba presidendi eest ise ära teinud. Presidendil on aga teatavasti õigus oma otsuseid ise vastu võtta. Kui president peaks aga otsustama, et ta kuulab natukene ka selle rahva meelsust, kes ei ole leppinud praeguse peaministrikandidaadi miljoniliste sahker-mahkeritega minevikus, ning loobub hr. Kallasele valitsuse moodustamise ettepanekut tegemast vabariigi parema maine nimel, siis jääks praegune peaminister oma julgete, enesekindlate sõnavõttudega üsna rumalasse olukorda.

Samas - poleks ka midagi imestada. Kuigi "Päev Eestis" arvates on hr. Ansip läbi aastate oma tööga siiski üsna hästi hakkama saanud (jah - see oli kiitus!), siis meelde jääb ta kindlasti ka muul põhjusel. Nimelt pole Andrusel kunagi olnud piisavalt empaatiat, et üle statistika vaadates mõista ka seda, mis tema valitsetava rahva peades ja südametes toimub. Sellest tulenevalt on ta meid nii mõnigi kord õnnistanud praeguseks juba kullavaramusse kuuluvate mõttevälgatustega. Aga  - empaatiavõime puudumist ei saa kellelegi ette heita.

Andrusele tulevikuks kõike paremat soovides jätaksin teda mäletama pildikese päevast, mil tuli esimest korda suurelt juttu tema võimalikust tagasiastumisest. Nimelt suutsid Delfi.ee toimetajad/küljendajad panna kaks artiklit nii lähestikku, et tulemuseks oli hea näide hr. Ansipi suurimast miinusest - empaatiavõime puudumisest.

Sääl siis need endised ja tulevased on!

4. märts 2014 - Veelkord mõtisklusi kaugeltoimuva kohta

Tere päevast!

Eilse mõtiskleva teksti Ukraina teemadel lõpetasin lootusega, et ehk jätkan seda mõttekäiku. Täna edastati meile siis lõpuks ka Venemaa president Vladimir Putini "otseülekandes" pressikonverents, kus vastuse said paljudki küsimused ja tekkisid uued ning põhjalikumad. Mil moel see seostub aga Eestiga, käesoleva veebipäeviku-arvamuskülje teemaga, sellest juba peale ühe-kahe küsimuse-vastuse lähemalt vaatlemist.

Murelik Venemaa president pressikonverentsil

Meediast on mitmetel kordadel juba läbi jooksnud tõdemus, et tegemist on viimase aja suurima propaganda-, infosõjaga mõjutamaks suurte rahvahulkade avalikke arvamusi. Kindlasti ei ole siinkohal tegemist vaid Venemaal toodetava propagandaga - tõenäoliselt on toodetava propaganda hulk koguseliselt sama ka Euroopa ja Ameerika Ühendriikide poolt saabuvates uudistes. Ainsa vahega, et läänemeelne propaganda on rohkem varjatud. Venemaal ja Putinil aga, tundub, nagu polekski muret, kas nende propagandast nähakse läbi või mitte.

Siiski on kõike seda täiesti hämmastav tõdeda Venemaa presidendi avaldust pressikonverentsilt, mille järgi pole Venemaa sõjaväelased osalenud Krimmis toimunud ja toimuvates sõjalistes operatsioonides. Jah - enamik vormides ja relvastatud sõjardeid Krimmi poolsaarel tõesti ei kanna eraldusmärke, oletus nende riikliku kuuluvuse kohta tuleneb vaid tähelepanekutest, et saabuti Venemaa registreerimisnumbritega autodega. Samuti ei olnud eraldusmärke Krimmi poole lennanud ja Ukraina õhuruumi rikkunud helikopteritel.

Lihtsalt kõik need sõjaväelise väljaõppega ning sõjaväelise täpsusega tegutsevad sõjamehed ja nendega kaasatulnud lahingutehnika - see kõik saabus Venemaalt.

Selline lihtne tõsiasi muudabki VÄGA kaheldavaks hr. Putini sõnad, sest kui tegemist ei ole Venemaa sõjaväelastega, siis kuidas Venemaa piirivalve üldse lubas üle piiri sellisel hulgal identifitseerimata lahingtehnikat ja vormirõivas inimesi? Selle küsimuse valguses kerkib õhku küsimus: kui rumalateks Vladimir Putin enda kuulajaid siiski peab, et ta suudab sellist sulaselget jama suust välja ajada?

Sellise Venemaa-poolse selgituse peale võiks Ukraina sissetungijaid täie südamerahuga relvastatud terroristideks nimetada. Arvestades tõsiasja, kui aktiivne on praegusel ajal ülemaailmne sõda terrorismi vastu, siis tõenäoliselt ei kergitaks ükski maailma suurriik kulmugi, kui kõik need üle kümne tuhande identifitseerimata "terroristi" ukrainlaste poolt ära hävitataks. Ja - Ukrainal oleks selliseks reageerimiseks praeguste selgituste juures täielik õigus ning Venemaal ei tohiks olla sellega seonduvalt ühtegi kobinat. Ukraina kaitseks antud juhul oma territooriumi tundmatute relvajõudude sissetungi eest.
.

Siiski pole Ukraina seda sammu veel astunud. Ei ole astunud, sest tõenäoliselt ilmuksid peale sellist tegevust välja Venemaa kodanike isikutunnistused ning Kremlis allakirjutatud paberid, mis õigustaksid nüüd siis juba Venemaa sõjaväelaste kohalolekut nende surmapaigas, mis annaks Venemaale suure ja olulise põhjuse Ukraina ründamiseks.

Kõike eelnevat arvestades imetlen ma isiklikult veelgi enam ukrainlaste meelekindlust ja külma närvi, millega suudetakse vastu pidada kogu sellele meeletule provokatsioonile. Miks nad seda teevad? Tõenäoliselt on Ukrainal selgelt mõtlemist tunduvalt rohkem kui Venemaal mõistmaks, et mistahes sõjaline konflikt kahe riigi vahel jääks vaevalt ainult Krimmi või Ukraina piiridesse.

Minul tekkis Venemaa presidendi intevjuud kuulates ja toimunule mõeldes hoopis teiselaadne küsimus. Mis ajast on presidentidel õigus enda eesmärkide nimel sooritada terroristlikke tegusid? Viimane küsimus ei ole küll ainult Venemaa kohta käiv - praegune olukord on lihtsalt heaks näiteks sellise küsimuse esitamiseks.

Usun, et pisemagi analüütilise mõtlemisharjumuse olemasolul on ebareaalne arvata, et Venemaal on kümneid tuhandeid organiseeritud ja lahingutehnikat omavaid mittesõjaväelasi, kes kriisi tekkides suudavad ennast väga kiiresti mobiliseerida ja erinevaid piirivalveid ignoreerides kriisikoldesse jõuda. Ja isegi kui see oleks nii, siis oleks Venemaa valitsusel ääretult vastutustundetu lubada oma riigi territooriumil selliste grupeeringute vaba liikumine.

Praegu tundub aga kõik toimunu käivat vastu igasugust loogilist ja normaalset mõtlemist ning paistab pealevaadatuna üsna-üsna terroristlikuna.

Kuidas mõjutab see aga Eestit?

Võib-olla ei peakski hakkama rääkima kõikidest julgeolekuriskidest ning Vene poliikaanalüütikute arvamustest Venemaa võimalike käitumissuundade kohta, sest neid on kajastatud nii palju. Võib-olla püüaks asjale läheneda teistmoodi - läbi arvutimängude.

Veel mõned aastad tagasi mängisin ma mõnikord ajaviiteks strateegiamängu "Sid Meyer's Civilization", kus muu tegevuse hulgas toimus ka sõjategevust ja kus olid olemas ka üpris täpselt genereeritud kaardid Euroopast.

Möödunud õhtul, kui lugesin jälle uudiseid Venemaa Balti laevastiku lahinguvalmidusse seadmisest, siis meenus mulle kohe Euroopa kaart ja too mainitud arvutimäng. Püüdsin praegu reaalses maailmas toimuva kanda strateegiamängu virtuaalsele kaardile ja mõelda, milline oleks minu järgmine võimalik liigutus olukorras ja kuidas ma kasutaksin "enda Balti laevastikku".

Kui ma mängijana sooviksin kasutada Balti laevastikku Ukraina-kriisi sõjalise konflikti lahendamiseks, siis jah - ma seaksin selle lahingvalmidusse. Küll aga erinevalt Venemaast oleks suurem osa minu laevastikust juba teel Musta mere poole, sest reaalse konflikti toimumise hetkel oleks laevade liikumapanek nii kauge sihtmärgi suunas juba suhteliselt mõttetu. Seega ei liigutaks ma laevastikku üldse või mul oleksid sellega seonduvalt mingid muud eesmärgid.

*

Sellised väikesed isiklikud mõttemõlgutused siis laiemas maailmas toimuva taustal.

Võib-olla ei meeldi kõigile, mida ma kirjutan; võib-olla ei meeldi kõigile, et ma ei lisa oma kirjutistesse arvamusi, mida ja kuidas midagi tegema peaks. See ei olegi "Päev Eestis" eesmärk. Pigem püüan ma esitada küsimusi, et lugejaid kaasa mõtlema panna ja nad saaksid ise oma arvamusi kujundada.

Suure tõenäosusega mõttearendused jätkuvad...

3. märts. 2014 - Palju õnne, Edgar, ja head isu!

Tere õhtust!

Kui tänane esimene kirjutis oli rohkem mõtisklus maailmas toimuva üle, siis pärastlõuna on toonud "Päev Eestis" leheküljele ka lootuse, et ehk me ei peagi veel korralikust satiirist lahti ütlema.

Tänaste uudiste valguses, et meie peaminister otsustas praeguste sündmuste ajal siiski tagasi astuda ning president ei loobu ka oma Jaapani-visiidist, tundus, et asi paremuse poole minna ei saa. Sest öeldagu mida tahes - olukord Krimmi poolsaarel suurendab ka meie vabariigi julgeolekuriski ning valitsuse tagasiastumine samal päeval, kui on Venemaa ultimaatumi tähtaeg, tundub poliitiliselt kõige vastutustundetum samm üldse. Riigipea mitteloobumine välisreisist tundub ka natukene hoolimatu.

Siiski esitas parima päringu täna opositsiooni esindaja Sven Mikser, kommenteerides Tallinna linnapea sõnavõttu Ukraina ajutise valitsuse legitiimsuse kohta. Mikser avaldas sügavat imestust, et härra linnapea ei maininud oma sõnavõtus Venemaa sõjalisi liikutusi Krimmi poolsaarel.

Tegelikult ei ole ju siin midagi imestada, kui hakata mõtlema Keskerakonna senisele poliitikale, mis on nende juhi Edgar Savisaare pannud praeguseks hetkeks väga ebamugavasse olukorda.

Kujutledes ennast härra Tallinna linnapea asemele, oleks mul praegusel hetkel mõttes ainult see, kuidas saaks võimalikult kiiresti võimalikult kaugele, ilma igasuguste suhtlemisvõimalusteta peidukohta. Miks? Sest möödunus mängitud mängud on toonud kaasa selle, et igasugune vastamine Sven Mikseri palvele oma avalik seisukoht esitada toob kaasa kaotuse Keskerakonnale.

Juhul, kui hr. Savisaar tunneb, et Venemaa-poolne sõjaline operatsioon on õigustatud, seab ta enda ja oma erakonna selle arvamusega väga tugevasse vastuollu üldise arusaamaga demokraatiast ja riikide iseseisvuse puutumatusest.

Kui hr. Edgar peaks aga pidama Vene-poolset sõjalist provokatiivsust ebaõigeks, kaotaks Keskerakond tõenäoliselt suure osa oma populaarsusest muukeelse valijaskonna hulgas.

Igatahes soovib "Päev Eestis" Tallinna linnapeale palju õnne varajase Mihklipäeva puhul ning head isu enda poolt kokkukeedetud supi söömiseks!

3. märts 2014 - uus nädal Ukraina sündmuste valguses

Tere päevast!

Mõistmaks Ukrainas toimuvate sündmuste olulisust nii Euroopa kui terve maailma poliitikale ei pea enam olema rahvusvahelise poliitika ekspert. Ukrainas toimunud sündmused on viinud Venemaa, maailma suurima riigi konflikti teiste suurriikidega ja mõistlikke lahendeid esialgu nagu ei paistagi. Selleks, et Lääs võiks Venemaale mingeidki nõudmisi esitada, on Venemaa liiga suur, Venemaal on liiga võimas tuumaarsenal ja nende juht on piisavalt nahaalne, et seda kõike hästi teada. Samuti on mitmed neist Euroopa suurriikidest otseselt sõltuvad Venemaal tarnitavatest loodusressurssidest. Venemaa kiire liigutus, millega oma väed Krimmi poolsaarele viidi, on jätnud ülejäänud maailma vaid abitult õhku ahmima.

Selle mõtiskluse autorina tahan kohe selgeks teha fakti, et ma ei ole toimunud sündmuste suhtes veel kindlat seisukohta võtnud - ma olen liiga skeptiline selleks, et uskuda kõike, mida meedia meile edastab. Ja jälgides samaaegselt nii euroopa- kui venemeelsete uudistekanalite reportaaže võib aru saada, et mõlemad pooled kasutavad praegu meeletul hulgal propagandat, millel reaalselt toimuvaga on suhteliselt vähe ühist. Tõenäoliselt teavad tegelikult toimuva tagamaid ja põhjuseid hetkel vaid väga üksikute suurriikide juhid ja võtmeisikud.

Päev Eestis on loodud küll kajastama Eestis toimuvat, ent Ukraina sündmuste mõju on tunda ka siia. Meie venekeelsete meediakanalite kommentaariumid olid vähemalt laupäeva hilisõhtul ja öösel täis mõttemõlgutusi teemal, et Ida-Virumaal võiks samuti välja kuulutada autonoomse vabariigi ja küll Venemaa tuleb siis omasid kaitsma.  Seega on hetkel kaugel toimuv andmas tõsiseid tagajärgi ka Eestile.

Miks ma aga praegu sellel teemal kirjutan? Delfis ilmus uudislooke sellest, kuidas kumminuiade ja kilpidega varustatud Ukraina sõjaväeosa kaitsjaid Vene sõjaväelaste poolt peksti. Kommentaaris peeti ukraina sõjaväelaste käitumist mannetuks, sest nood ei hakanud end tulirelvi kasutades kaitsma.

Jah - esmapilgul tundubki selline käitumine argpüksliku ja idiootsena sõjaväelaste poolt, kuid nagu alati, on igal mündil kaks poolt.

Üks parimaid arvamusi, mida olen viimase kahe päeva jooksul lugenud, tuli ühelt Euroopa poliitikaeksperdilt. Nimelt olevat selline "argpükslik" käitumine praegusel hetkel kõige mõistlikum ja targem ning seda just rahvusvahelise julgeoleku huvides. Praegune hoidumine vastamast Venemaa provokatsioonile hoiab hetkel veel mingi kontrolli all russofoobia levikut, sest kui peaks juhtuma, et Ukraina pinnal peaks Vene sõjaväe käe läbi hukkuma mõni ukrainlane, siis on vaja tõsiselt karta juba seda, et kõik ukrainlased ajavad end tagajalgadele ning edasine konflikt eskaleeruks juba väga kiiresti. Eskaleeruks ja suure tõenäosusega liiguks ka Ukraina piiridest välja.

Seega mina ei nimetaks ukrainlasi selle juhtumi valguses argpükslikuks, vaid väga heade närvidega inimesteks, kes ei hakka mõttetult rapsima. Sama hästi võiks argpüksiks nimetada Ida-Virumaal elavat põlisrahvuslast, kes tänaval muukeelse kamba tülinorimise peale kohe rusikateagunga vehkima ei hakka. Kui seljatagune ikka kindel pole, siis pole mõtet ka hakata enda eluga riskima ja taganeda väikeste mõnituste saatel.

Ukrainlaste seljatagune pole aga kaugeltki kindel. Üldmobilisatsioon pole veel lõpule jõudnud, endistel toetajatel on suud vett täis ja seega pole mõtet praeguses hetkes veel vastulööke anda.

Kusjuures - ka Eesti kommentaariumites oma arvamusi külvavad inimesed võiksid enne suu avamist natukene reaalsusele silma vaadata. Erit just need, kes praegusel hetkel NATO ja USA selja taha pugedes Venemaa suunas tatti pritsivad. Lubadused kaitsta on meil olemas, aga...

1994. aastal andsid Venemaa, Suurbritannia ja USA Ukrainale garantii nii suveräänsuse kui territoriaalsele puutumatusele. Praegu - reaalse situatsiooni tekkimisel on nii USA kui Suurbritannia rääkimas ainult poliitilistest ja majanduslikest sanktsioonidest.

Seega reaalse ohu korral saaks Eesti tõenäoliselt kaitset just samasugusel määral - mõne poliitilise avalduse kujul, mis - nagu näha - kellelegi eriti suurt mõju ei avalda.

Pealegi ei ole ei USA ega Euroopa suurriigid tekkinud konfliktis sugugi mitte puhtad poisid, rikkudes eelnevalt mitmeidki omavahelisi kokkuleppeid Venemaaga.

Siit ka nüüd kiitus Delfi toimetusele, kes piiras Ukraina-teemaliste artiklite all anonüümset kommenteerimist ja vähendades sellega vaenuõhutamist ja tülinorimist meie suure naabriga. Minu isiklik arvamus on selline, et praegusel juhul olen ma pigem natukene vaiksem ja elan halva naabri kõrval, kui et klähviksin kõiki oma arvamusi kuuldavalt ja elaksin halva omaniku korteris. Võib-olla on see argpükslik, aga kindlasti on see ka praegu toimuvat vaadeldes üks mõistlikumaid lahendusi.

Miks? Natukene mõtlemist...

Venemaa põhjendas oma inimeste sisseviimist Krimmi Autonoomsesse Vabariiki (mis on juriidiliselt Ukraina territoorium) Vene kodanike turvalisuse tagamisega ohtlikus piirkonnas. Võib-olla väiksema mõtlemise juures tundub see olevat õigustatud, aga tavaline, poliitiliselt normaalne käitumine oleks sellisel juhul oma kodanike tagasikutsumine ohtlikust piirkonnast ja selle tagasituleku organiseerimine. Venemaa aga seda ei teinud ja saadab sinna kodanikke juurde. Seega ei saa Venemaa puhul iialgi arvestada poliitiliselt normaalse käitumisega.

Kahjuks tunduvad normaalse käitumisega aga arvestavat kõik need kommenteerijad-arvamusliidrid, ärritades oma ütlemistega meie vabariigi muukeelset elanikkonda. Praeguste rahvusvaheliste sündmuste taustal näeb aga venemeelne elanikkond selgelt, mida oleks neil vaja teha selleks, et näeksime ka oma vabariigis eraldusmärkideta relvastatud sõdureid hea lahingutehnikaga. Ning sama hästi näevad need venemeelsed praegu ka seda, kui mannetult käituvad need meie suured toetajariigid Ukraina sündmuste puhul.

Terve mõistuse järeldus toimuvast on praegu see, et viimane, mida Eestis praegu teha tuleks, oleks meie suurele ja ebameeldivale naabrile iseenda mõtlematu sõnakasutusega selle olulise põhjuse andmine.

Jah - see ei ole õiglane, see ei ole meeldiv, aga see oleks kasulik meie riigi kestvuse nimel. Euroopa nukujuhtide sõnade järgi räuskamine on üks meie iseseisvusele kahjulikumaid asju, mida me praegu teha saame. Mõelge sellele - valdaval osal Eesti elanikkonnast, Eesti inimestest ei ole võimalusi ning Euroopas või mujal maailmas peidupaiku, kuhu reaalse ohu korral varjuda. Nukujuhtide käsutäitjatel on tõenäoliselt aga isegi piletid juba ostetud juhuks, kui asi peaks hulleima stsenaariumi järgi minema.

Teema üle mõtisklemine jätkub...

17. veebruar 2014 - meedia ja lugejaskond Eesti Energia taustal

Kuna ma ei ole eriliselt suur telekavaataja ja kui ma vaatangi, siis ülimalt harva eksib pilt ära Tallinna TV kanalile. Just sellel põhjusel jäi mul vaatamata ka 4. veeburaril eetris olnud saade "Mõtleme veel", mida juhib üks meie kunagisi uuriva ajakirjanduse tipptegijaid Andres Raid. Teemaks oli tolles saates Eesti Energia väga suured investeeringud USA's, Utah'sse planeeritavasse põlevkivikaevandusse. Siinkohal müts maha, et vaevuti üldse koha peale minema, et asja lähemalt vaadata ning praegu juba etteruttavalt - suures plaanis, mis vahe seal on, milline ajakirjanik seal täpselt käis ja milline on selle ajakirjaniku poliitiline meelsus?!

Täna avaldas Delfi ka Andres Raidi teemat kokkuvõtva artikli "Eesti Energia ärid Utah's - 100 miljonit kõrbes?" ja just selle artikli lugemine ajendaski mind just täna seda teemat üles võtma. Ja isegi selle artikli sisu ei olnud niivõrd inspireeriv, kuivõrd artiklile kirjutatud kommentaarid. Päev Eestis on nii meediat kui poliitikat kritiseeriv (mitte ainult negatiivselt) ja nendest kommentaaridest saab välja lugeda ka meie meedia poolt tekitatud tulemusi.

Teemakajastus, milles Andres Raid ajakirjanikuna püüdis lugejaid valgustada meil pikalt kirgi kütnud investeeringu osas, vääris tähelepanu just seetõttu, et hoolimata kommentaarides etteheidetud meelsusele pidas ajakirjanik siiski tähtsaks küsida USA's arvamust nii plaani pooldajate kui ka selles kahtlejate käest. Nii lihtne olnuks ju see positiivne jutt telekajastusest üldse välja jätta, kas pole? Ja kuigi Tallinna TV's on just selle poliitilise meelsuse pärast tunduvalt lihtsam eetrisse lasta koalitsiooni poolt tekitatud käki kriitikat, siis kiitus Andresele sellise teema ülesvõtmise ja uurimise eest üldse.

Mis siis, et ajakirjanik Raid töötab Keskerakonna hääletorus? Kui põhjalikult on meie suured ja objektiivsemad meediakanalid seda teemat lahanud? Kui sügavale on meie teised, noorema põlvkonna uuriva ajakirjanduse tegijad oma pastakad sellesse juba pealtnäha imelikku tehingusse sisse lükanud?

Kas mitte just seepärast, et meie peavoolu meedia on poliitiliselt kergelt kaldu, peab suur osa kommentaatoritest Andres Raidi seekordset asjalikku ajakirjandust keskerakondlikuks propagandatrikiks, näidates sellega nii selgelt, kui efektiivne ja edukas on see poliitika ja meedia koostöö?

Päev Eestis ühes kõige esimeses postituses tõin ma välja, et meedia - ajakirjandus - peaks olema neljas võim, mis kontrolliks, et ülejäänud kolm võimu ülekäte ei läheks ja kui see peaks juhtuma, siis oleks ajakirjandus just see, mis tooks patustajad rahva ette ja paljastaks tegelikult toimuva.

Meie meedia muutub aga iga aastaga üha hambutumaks, aina äraostetavamaks, nii et meedias kirjutatu ei avalda poliitikale enam erilist mõju. Meie poliitilist elu vaadates jääb tunne, et poliitikal ja poliitikutel on sügavalt ükskõik, mida neist kirjutatakse, arvatakse ja mõeldakse ning nemad teevad nagunii, mida nemad heaks arvavad. Miks jääb selline tunne? Sest valdav enamus poliitikutest ei ole võtnud grammigi õppust nende kohta kirjutatud kriitikast.

Eelneva teksti taustal võib jääda mulje nagu oleks tegemist vaid poliitikute ülbusega (millest kirjutasin mõned päevad tagasi), kuid sellele aitab kaasa meedia kallutatus ja äraostetavus, millele on saanud ka varem tähelepanu juhtida.

Allakirjutanu jaoks parimaks näiteks on selles osas juhus, kui 2009. aasta lõpust kuni 2010. aasta alguseni uue seaduse vastuvõtmisel tekitati Rahandusministeeriumi poolt täiesti teadlikult Eesti suurärimehele konkurentsieelis välismaiste ettevõtjate ees ja loodi suurte summade eest reaalses elus väga mõttetud IT-lahendused. Kuna allakirjutanu oli sellest seadusemuudatusest tugevalt puudutatud, siis kirjutasin ka selleteemalise artikli "Postimehe" jaoks - toimetaja kiitis selle heaks, ent juhatus keelas avaldamise.

Miks mul just see meelde tuli? Sest nädalapäevi tagasi ühe toimetajaga vesteldes öeldi mulle järgmine asi: "Ajakirjanik peab arvestama ajakirjanduseetika ja selle eripäraga."

Päev Eestis arvamus: "Ei pea, sest peavoolumeedia, mis kujundab otseselt rahva arvamust, ei tohiks olla kallutatud ei ühegi poliitilise jõu ega ettevõtte arvamuste järgi ning kui miski on halvasti või ühiskonna eetikatunnet riivav, siis selle teadlik pehmendamine või muundamine ei muuda probleemi olematuks või pehmemaks.

Õige ajakirjandus peab kirjutama kõigest toimuvast täpselt nii nagu asjad tegelikult on, mitte nii nagu need kellegile meeldiksid, sest ainult nii on võimalik, et toimuvad reaalsed, ühiskonnale kasulikud muutused."

07. veebruar 2014 - Veidi näiteid ja selgitusi

Tere päevast!

Möödunud õhtul vaatasin paari viimast "The Daily Show with John Stewart" osa ja järjekordselt suutis too saatejuht näidata ja tõestada, mis on valesti USA meediaga.

Kuna minu veebist videote allalaadimise oskuses on hetkel veel puuduseid, siis pean need lingid siia tutvumiseks üles riputama jääaegsel moel - lisan pildi, millele klõpsates avaneb ka www.thedailyshow.com kodulehel just see õige koht.

Esimene klipp siis Barack Obama ja Bill O'Reilly intervjuust:

..

Teine klipp aga samast saatest, kohe järgnev arutelu selle üle, kui kaugele võib mingi meediakanal oma nõiajahiga minna.

..

Mitte, et lisatud lingid näitaksid seda, mis toimub Eestis, ent kõik, kes suudavad natukenegi kaasa mõelda, saavad aru, et ka Eesti meedias esineb niivõrd palju teadlikku hämamist ja teinekord on meedia ise tekitanud skandaale vaid rohkemate klikkide nimel. Jah - mida kõike ei tehta selleks, et inimesed vajutaksid nende väljaannete soperdistele.

*

Pärast üleeilset pikemat siinset teksti jäi mulle siiski paar asja hingele kripeldama. Nimelt tõin oma teksti paar väljendit, mille oleksin pidanud ehk natuke enam lahti seletama.

Kes siis on Eestis need "edukad" ärimehed-majandusteoreetikud?

Kuna olin natuke aega Eestist ja selle meediast eemal, siis kõik uudised pole mulle veel teada, ent üheks viimase aja parimaks näiteks - suur tänu meie meediale muidugi - tooksin siinkohal välja (tsiteerin Eesti Ekspressi) tuntud sisustusärimehed Taivo Pilleri ja Mart Haberi. 

Lingitud uudis on ehk hea põhjenduseks, miks niinimetatud tuntud ärimehed ja "eduka" ettevõtte omanikud ei ole siiski head ärimehed ja miks nende ettevõte ei ole edukas.

Kui 1998. aastal asutatud ettevõte ei ole suuteline oma jõududega 2013. aastal oma laienemisplaane ellu viima, siis on jama. Jah - ma olen nõus väitega, et iga ettevõte vajab suurteks laienemisteks kapitalisüsti, ent milleks on vaja seda kerjata fondidest ja meetodil, mille puhul ettevõttel endal mingit riski ei teki. Nad ei peaks küsitud summat isegi tagasi maksma.

Kui ettevõtte, antud juhul Shishi, oleks kasumlik, siis oleks õiglasem, kui oma investeeringud otsitaks kohtadest ja viisil, mis paneks ettevõtte omanikud ja ettevõtte ka vastutama oma plaanide eest. On olemas investeerimispangad, on olemas investeerimisfondid jne, kust raha küsides pead esitama elujõulise ja töötava plaani ning kust kapitali saades pead arvestama ka võimalusega, et kui see nii hea plaan siiski mingil võimalusel ei tööta, siis tuleb oma rumalus, saamatus, ettenägelikkuse puudulikkus või lihtsalt ebaõnn kinni maksta oma kulu ja kirjadega.

Eestis aga tundub, et edukaks ärimeheks nimetatakse kõiki, kes on suutelised mingitest riiklikest või muudest fondidest oma hüper-super plaanide jaoks tasuta raha välja imema. Ja need ärimehed tunnevad selle üle veel uhkust? Et 2011. aastal nad ju said toetuse samadel alustel...

Huvi pärast lihtsalt guugeldage nende "edukate ärimeeste" nimesid, kes muuhulgas kandideerisid 2010. aasta Eesti aasta ettevõtja tiitlile. Toon kaks näidet esimese nelja seast:

Taivo Pilleri kodus toretseb 30 000-kroonine jõulupuu | Reporter

Jaanilaupäev 2013 Muhu saarel - Mart Haber ja Taivo Piller kutsusid külla diiva Marju Läniku

Ja enne, kui hakatakse kritiseerima, et inimesed võivad oma rahaga teha, mida nad soovivad, siis ma ütlen kohe, et selle vastu ei ole mul midagi. Loomulikult - laske käia.

Aga edukas ettevõtja jätab oma ettevõtte kasumist alati mingi osa oma ettevõtte kasvuks ning ei lähe iga uue mõtte puhul jälle tasuta raha lunima. Väga lihtne matemaatika näitab, et pisut mõistlikuma majandamise juures ei peaks Shishi omanikud pidevalt tasuta lõunaid kerjama, võttes sellega ära kapitali nende uute ja tõeliselt andekate tulijate eest, kellel seda tõesti vaja on, kuid kellel tõesti ei ole piisavalt raha, et palgata advokaate nn almuste väljanõudmiseks kohtu kaudu.

Tooksin siinkohal veelkord välja ühe oma varasemas artiklis väljatoodud küsimuse:

/.../

"Miks peetakse firmajuhti, kes kasutab oma äri elushoidmiseks ja edendamiseks ära riigipoolseid maksu- ja ettevõtlussoodustusi, targaks ja edukaks ärimeheks, aga inimest, kes näljast hoidumiseks kasutab sotsiaalabiteenuseid, miks teda nimetatakse saamatuks ja/või ebaõnnestunuks?"

Kui tahetakse kritiseerida, siis tehku võrdselt seda kõigi ühiskonnaklasside suhtes ja tunnistagem, et enamus meie "edukaid" ärimehi on tegelikult vaid kamp ebaõnnestunud isehakanuid, kes teenivad raha oma mitmetuhandeliste jõulupuude jaoks vaid selle tavalise, saamatu ja rumala maksumaksja poolt riigikassasse laekunud summade arvelt.

/.../

Ma arvan, et selle mõttega olekski õige lõpetada tänane kirje ja põhjendus, kes on need meie "edukad" ettevõtjad, keda mainisin ma eile.

05. veebruar 2014 - Päev Eestis on tagasi, nii nagu peab

Tere pärastlõunat!

Käsi on viimaste päevade jooksul piisavalt soojaks kirjutatud, nii üht kui teist on mõnel pool ka juba kommenteeritud-kritiseeritud ja mõned korrad on saadud seda kõike ka huumoriga vürtsitatud - seega peaks nagu olemas olema kõik, mida on tarvis Päev Eestis elustamiseks. Hmm. Ei - äratamiseks ikka. Äratamiseks, sest idee ei olnud kunagi surnud, idee ainult magas ja ootas aega ja võimalust, millal tõusta ja särama hakata.

Kes loeb käesolevat teksti kui esimest Päev Eestis varamust, siis lühidalt öelduna peaks siinne paik olema miski, mis võtab läbi satiiri ja sarkasmi ette meie väikeses riigis toimuva poliitika ning seda kajastava meedia. See ettevõtmine ei oleks kindlasti lihtsalt kirjavormis "Ärapanija", kuigi eks kindlasti tuleb ette ka selliseid momente.

Pigem soovime enda tegevuse läbi osutada tähelepanu kahe eelmainitud apsakatele, kuid teha seda nii, et selle satiiri ja/või näpuganäitamise sisse oleks peidetud ka konstruktiivne kriitika, kuidas neid asju siis tegelikult paremini teha võiks.

Mina ei ole võib-olla nende kõige paremate muutuste soovitamiseks see kõige õigem inimene ja just seepärast uuendan ka üleskutset neile, kes näevad asju natukene erinevalt, kel on julgust oma mõtteid välja öelda (ja neid kaitsta) ja kes suudaksid meie praeguse olukorras läbi pisarate ka korralikult naerda. Ja kui mina praeguse autorina ei pea ennast parimaks soovitajaks, leian ma siiski, et mul on piisavalt avar vaatehorisont ja võime märgata asju, mis toimivad nii nagu need tegelikult ei tohiks toimida, ei peaks toimima.

Meie eeskujuks on USA koomik Jon Stewart (kirjeldatud juba meie varasemates kirjetes ja mõnes minu Delfi.ee artiklis), kelle üle kümne aasta eetris olnud "The Daily Show with Jon Stewart" on lisaks lugematule arvule Emmy'dele võitnud ka reaalse austuse nii meedialt kui poliitikutelt selles ulatuses, et nii mõnigi kord on politiiliste otsuste läbiviimisi kiirendatud vaid seepärast, et rohkem mitte Stewartile vana asjaga hambusse sattuda.

Terav, täpne, intelligentne, konstruktiivne, erapooletu - selline peaks olema Päev Eestis ideaalis.

*

Nüüd aga probleemidest.

Mis toimub meie ajakirjandusega?

Mina hakkasin seda tähelepanu pöörama hetkel, kui avastasin, et Elu24.ee promob igat oma artiklit erinevaid blogisid ühendaval leheküljel blog.tr.ee ning Elu24.ee nn uudised risustavad nüüd kohta, kust varem sai lugeda tavaliste inimeste normaalseid mõtteid. Jah - Elu24.ee - tavalise blogija blogipostitus sellest, kuidas ta vaarika-kohupiimakooki küpsetab, on üllataval kombel huvitavam, informeerivam ja sageli ka paremini kirjutatud kui Elu24.ee poolt edastatud uudis-artikkel.

Seega esimene märkus kohe (ja see ei puuduta vaid Elu24.ee'd, vaid enamikku meie meediaväljaannetest, kus on palgalised ajakirjanikud): ärge risustage avalikku ruumi mingi täiesti mõttetu ja halvasti vormistatud jamaga.

Teise levinud vea ajakirjanduses saab tuua välja selle sama risustamisega seonduvalt: kirjutage millestki asjalikust. Meil on Eestis tuhandeid ministeeriumide ja erinevate ametite ametnikke + lugematu hulk "edukaid" ärimehi-majandusteoreetikuid + staarisaadetest väljakasvanud arvamusliidreid, aga see ei tähenda, et ajakirjandus peaks iga päev nende kõigi käest midagi küsima.

Heaks näiteks siinkohal on seesama eilne-tänane teema, millest ma siin ka lühidalt kirjutasin - tööjõu puudus.

Selle asemel, et kirjutada miljon erinevat nupukest teemal, mida mõtleb sellest teemast minister, mida mõtleb asekantsler, mida mõtleb asekantsleri vanaema kass või opositsiooni leeri figuurike, võiks tõeline ajakirjanik teha ühe loo, kus see teema oleks korralikult lahti arutatud ja kus kõigi arvamused võiksid koos olla. Ja tõeline ajakirjanik võiks esitada ka vastuküsimuse, et miks ministeerium antud teema puhul ei pööra tähelepanu Eestis olemasolevale lihttöölisele või ka Eestist olude sunnil juba lahkunud lihttöölise tagasitoomisele.

Selle tõelise, nii-nagu-peaks-olema ajakirjanduse asemel on meie ajakirjandus täis aga tuhandeid eirnevaid ütluseid tuhandest erinevast suust ilma reaalse põhjenduseta ja sellise ajakirjanduse tarbija ehk rahvas ei oma lõppkokkuvõttes absoluutselt mingit ülevaadet, mis siis tegelikult toimub ja kuhu suunas me tegelikult liigume.

Selliseid küsimusi ja selliseid kokkuvõtteid ei peaks tegema ei mina oma blogi, mida loevad kümned inimesed, ega teised minusarnased, aga edukamad, populaarsemad kirjutajad. Sellist asja peab tegema ajakirjandus, keda loetakse kõige rohkem.

Praegu on aga sellise toimimise ainsaks tulemuseks see, et lugeja ei tea tegelikult midagi, valupunkte meenutatakse ilma reaalsete mõteteta liiga tihti ning kõige sellega suurendatakse üsna teadlikult ka rahva masendust riigis toimuva üle.

Kolmas viga meie ajakirjanduses on oskamatus esitada õigeid küsimusi.

Jälle pean tooma näite hiljutisest ajast ühest Jon Stewarti intervjuust. Kui Obamacare oli tööle panud, kutsus Stewart enda saatesse ühe Obamacare'i eestvedaja Kathleen Sebelius'e ja küsis temalt, kui palju inimesi on uue tervisekindlustussüsteemiga liitunud. Kui Sebelius oma vastusega mõista andis, et tal pole aimugi, esitas Stewart selle ÕIGE küsimuse: "Kui teie mitte, siis kes veel peaks teadma, kas teie poolt juhitav programm üldse töötab või mitte?"

Ja just selle õige küsimuse esitamise pärast jutusaates võeti kogu see teema tõsise luubi alla kõigis teistes telekanalites. Ent siiski oli Stewart, koomik, see, kes julges esimesena esitada õige küsimuse.

Ja tuues analoogse näite Eestist, siis pean tagasihoidlikult uhke olles minema ajas tagasi ja osutama korrale, kui mina esitasin siinsamas blogis selle õige küsimuse (kahjuks ei olnud hilisem tähelepanu aga võrreldav sellega, mis USA's toimus).

Kopeerin siia lõigu oma postitusest, mille kirjutasin 20. oktoobril 2012. a. ja mis avaldati vist artiklina ka Delfi.ee's: "Selle asemel, et püüda kasvõi ajuti vaadata asju enamiku vabariigi kodanike silme läbi, aetakse pidevalt mingit möga, mis seda enamikku vaid närvi ajab. Enamikuks pean mina seda osa kodanikest, kes elab pehmelt öeldes vaesuspiiril (kõvemalt öeldes algaks kirjeldus tähega S). Üheks viimaseks heaks näiteks inimeste marruajamisel on Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, kes ei vaevunud ESM'i läbi surudes isegi süvenema sellisesse pisiasja, nagu on seda meie riigile võetavate kohustuste suurus. Ausalt, Sven, mida kuradit sa seal tööl üldse teed? Kui mitte sina, siis kes veel peaks teadma sellise liitumisega seotud tingimusi, millest kohustused on sinu tööandja - rahva - jaoks üpriski olulised???

Seega on Eesti ajakirjanduse kolmandaks miinuseks õigete küsimuste esitamise oskuse puudus. või lihtsalt puudub vajalik julgus neid küsimusi esitada.

Aga kui seda julgust ei ole, siis ei saa nende SUURI vigu teinud inimestest kuidagi lahti ja vigade tegijad tunnevad end aina kindlamini ning teevad aina suuremaid vigu. Sellest hiljem...

Kindlasti ei ole need aga kõik miinused, mõned jätan varuks ka edaspidiseks närimiseks.

Mis on viga meie poliitikal ja poliitikutel?

Lihtsam oleks hetkel vist leida seda, milliseid vigu neil EI ole.

Aga meenutades hiljutisi aega, mil ma toimuvat veel aktiivselt ei jälginud (ja ka eilset, kui juba jälgisin), siis esimese asjana tuleb pähe sõna "ülbus".

Alustades "seemnesööjatest" (kusjuures ACTA-mõju oli eriti hästi näha Inglismaal, kus ma pool aastat resideerusin, aga sellest on plaanis teha arvamuslugu) jõuame edasi Juhan Parts, meie majandusministrini, kes seni ainult meie lihtinimestele suunatud ülbust ka rahvusvahelises diplomaatias demonstreeris, nimetades Rail Baltic'u Leedu-poolset otsustajaskonda lihtsalt jobudeks. Ei - see ei olnud eksimus, see oligi see, mida sa mõtled, Juhan, aga võib-olla on see teine pool "jobud" vaid sel põhjusel, et "jobud" ei mõtle vaid sellele, kuidas võimalikult ruttu võimalikult palju raha enda ja enda toetajate taskutesse saada, võib-olla arvestavad "jobud" ka sellega, mida nende valijad soovivad. Igatahes tõid sa, Juhan, järjekorde ereda näite, kui ebasobiv on sinu amet sinu jaoks.

Ja siis muidugi möödunudõhtune Juku-Kalle Raid ja see "sita maitse". Ausalt, Juku-Kalle, mina ei ole siiani aru saanud, kes sa oled, mis sa teed ja miks sa seda kõike teed. Kusagilt kuuldu põhjal peaksid olema nagu kultuuriinimene ja tark mees, aga nii palju, kui sa millegagi silma oled jäänud, on sinu sõnavõtud alati nii kibestunud ja vinguvad ja - kindlasti mitte kultuursed. Ning ühestki sinu sõnavõtust - ausalt, ma ei ole kõike sinu tehtut näinud ega lugenud, aga ega sinu esinemisoskus (loe: oskamatus) mind eriti su nime guugeldama kutsugi - ei ole ma seni näinud, et sa lisaks kriitikale suudaksid ka mingeid lahendusi pakkuda.

Juku-Kalle, kui sa ei suuda uudistekanalile oma suud avades ei suuda meeles pidada, et uudiseid vaatavad teinekord ka lapsed (olgu - paljud neist kasutavad sinuga sama keelt nagunii), siis sa ei sobi oma tööks.

Ära ülbitse, ole viisakas, põhjenda oma arvamusi viisakas eesti keeles - seda peaksid sa vähemalt teoreetiliselt ju oskama.

Seega ülbus on üks esimesi asju, mida me kõik tähele paneme ja kindlasti on ülbus ka see, millele me esimesena reageerime.

***

Kokkuvõtteks:

Oleme tagasi ja hakkame andma! Tähelepanu asjadele ja vigadele, mida võib-olla kõik (loe: ajakirjandus) ei märka ning püüame neid siis jõudumööda soovitustega aidata.

Minu kui ühe autori palve:

Kui te leiate, et sellel asjal siin on mõte sees, siis vajutage neid meeldimisnuppe Näoraamatus ja jagage vähemalt seda kirjet, et saaksime natukene enam tähelepanu ja ehk leiaksime ka mõned head, targad ja naljakad uued kirjutajad. Aitäh Teile!

W. Hocares