kolmapäev, 24. september 2014

Liivakastimängud

Tere!

Kindlasti on paljud kuulnud sellisest ulmesarjast nagu Tähevärav SG-1. Õhtul teki all und oodates meenus mulle sarjast kuuldud lühike lause inimkonna kohta ja miskipärast haaras see mind endaga kaasa. Kui sarja üks peaosalisi Jack O'Neill kohtus esmakordselt Asgard'itega (hallid mehikesed), sai ta teada, et need inimestest nii tehnoloogiliselt kui sotsiaalselt palju kaugemale arenenud tulnukad on inimesi juba väga kaua tähelepanelikult uurinud. O'Neill muidugi küsis, et mida siis meie kohta teada on saadud.

"That your species has a great potential." - "Et teie liigil on suur potentsiaal."

Lihtne lause, aga suur - ja õige - mõte.

Siiski - sarja jätkudes veel päris mitme hooaja vältel keeldusid need inimestesse nii sõbralikult suhtuvad Asgardid oma tehnoloogia ja saavutuste jagamisest, kuigi vajadust selleks oli enam kui küll - sarja tegevus käis peamiselt inimestest tunduvalt võimsamate ja meisse pahatahtlikult suhtuvate tulnukate vastu.

Asgardite põhjus tehnoloogia andmisest keeldumiseks oli nii lihtne ja loogiline, et täna ma lausa imestan, kui selgelt suudavad maailmas toimuvat tajuda paljud ulmekirjanikud ning kui vähe suudavad seda meie praegust maailma valitsevad inimesed.

Kuna Maal elab nii palju rahvuseid, kes ei suuda omavahel kuidagi üksmeeles koostööd teha, siis on tõenäoline, et kõrgelt arenenud tehnoloogiat ei kasutata mitte ühise vastase, vaid pigem oma sisemiste, tegelikult väikeste ja globaalses plaanis mõttetute tülide lahendamiseks, mis lõppkokkuvõttes võib viia selleni, et pole vaja ühtegi halba tulnukat - inimesed on ise piisavalt lollid, et oma tsivilisatsioon ära hävitada.

Ja kuigi järgnev pole ainuke "tulnukatarkusega" leitav paralleel (kahjuks küll seda tarkust mittejärgiv), võeti USA's möödunud nädalal mõlema valitseva partei häälteenamusel vastu otsus, et Lähis-Itta saadetakse ISISe vastu sõdivatele rühmitustele relvi. Esialgu võib selline hetkeline koostöö kahe, pidevalt teineteise kõri kallal oleva partei vahel näida saavutusena. Enamus uudistekanaleidki mainis seda kui harukordset juhust Kongressis.

Ameerikalik maailmavaade


"Kui küsimuse all on rahvuslik julgeolek, hoiab Ameerika ühte," kommenteeris seda otsust president Barack Obama.

Natuke mahlakamalt võttis selle otsuse kokku üks Fox Channeli saatejuhtidest: "Ameerika on jälle valmis olema Ameerika. See peakski olema lahendus. Me räägime mustanahalistest ameeriklastest, gei ameeriklastest, hispaania ameeriklastest - oleme nüüd lihtsalt ameeriklased. Meil on (nüüd) need inimesed, kelle me peame ära tapma."

Mnjah... Ei! Mida kuradit?! Mida suhtumine?! Ja muide, armas eestimaalane, see ongi see tegelik Ameerika, mida siin tihtilugu austatakse, ülistatakse ja mille presidendi sõnu meie julgeoleku küsimustes nii väga uskuda tahetakse. Miskipärast tõrgub loogika uskumast, et sellise suhtumisega võiks heale, lõplikule ja kõigile sobivale lahendusele jõuda; pigem on mõistetav, miks nii paljud riigid suhtuvad USAsse vaenulikult. (Vastuseks Barack Obama väljaöeldule on USA meedias juba varem välja toodud tõsiasi, et ISIS ei ole teinud midagi, mis annaks põhjust uskuda nende tegevuse vaenulikkust Ameerika rahvuslikule julgeolekule.)

Õnneks on ka mere taga veel selgelt mõtlevaid inimesi ning tõesti - kogu tsiviliseeritud inimkonna heaolu nimel tasuks meil kõigil loota, et need selgemad hääled saavutavad lõpuks ka enamuse. Üks sealsetest tuntumatest tippsatiirikutest Stephen Colbert naeruvääristas oma 22. septembri saates "The Colbert Report" USA poliitika absurdsust, kasutades selleks vaid ühte lauset:


"Jah, ameeriklased on pannud kõrvale oma erimeelsused ja tulnud kokku suurema eesmärgi nimel, andes taparelvad teisel pool maailma asuvatele inimestele, kellest me mitte midagi ei tea."

Kuigi ISIS on praegusel hetkel üks suurimaid pahadest poistest, ei ole selline Ameerika-poolne käitumine siiski püsivaks lahenduseks ja USA praegune poliitika viia sõjakoldesse veelgi rohkem relvi on kindlasti täiesti vastupidine "tulnukatarkusele".

Natsionalistlik maailm


Tänaöise kirjutise pealkiri tuli pähe aga paar nädalat tagasi, kui püüdsin siia blogisse üle pika pika aja uut teksti kirjutata. USA selline tegevus maailmapoliitikas ilmestab aga üsna hästi toona kirja pandud mõtteraasukesi.

Eestlastena meeldib meile tunda uhkust oma rahvuse, keele ja riigi üle. Loomulikult - miks me ei peaks seda tegema? Selline natsionalistlik uhkus on iseloomulik igale rahvusele, meie uhkust upitatakse tagant nii kodus, koolis, tööl, meedias - igal pool.

Ometi on mulle tunduma hakanud, et natsionalism kui selline on tänapäeval nii väikeseks muutunud maailmas lapsikuks igandiks muutunud. Oma rahvuse kuulutamine, esiritta seadmine tekitab tahes-tahtmata pingeid. Kõik tahavad ju olla parimad - kõik seda aga ei saa. Enesekehtestamise vajadus viib sageli halbade, hukatuslike tagajärgedeni.

Iga päevaga aina väiksemaks muutuvas maailmas tekitab see probleeme. Veel paarsada aastat tagasi oli maailm piisavalt suur ja inimesi sellel kosmoses uitaval kivitükil piisavalt vähe, et koostööd arendades neid liivakasti jagamise mänge mängida. Konfliktid, isegi kui need tekkisid - ja me teame, et neid oli tollalgi palju -, ei saanud kunagi nii suureks paisuda, et need ohustanuks tervet inimkonda. Liivakast oli suur ja alati leidus nurgakesi, kus rahumeelsed said oma elu vaikselt edasi veeretada hoolimata ülbitsejate egoismist. Isegi viimase, Teise Maailmasõja ajal oli Maal veel palju selliseid paikasid, mis jäid sõja otsestest hävingutest puutumata.

Nüüd on aga (sõja-)tehnoloogia areng ja inimeste arvukus jõudnud olukorda, kus iga konflikt mõjutab tervet maailma. Piltlikult võttes võib kosmosest Maad vaadates jääda mulje nagu üritaks mitusada täismeest end suruda mõne ruutmeetri suurusesse liivakasti ja sealjuures ikka veel küünarnukkidega vehkides rääkida enda ruumist, erilisusest ja privaatsusvajadusest.

Ma saan aru, et iga rahvuse ajalugu ja kultuur on omaette väärtus ning seda tuleb hoida, kuid kas selle väärtus on tõesti nii suur, et selle nimel riskida terve inimkonna tulevikuga. Eestlasena tunnen ma uhkust meie rahvuse saavutuste üle ja tunnen kurbust meie ajaloo kurvematele perioodidele mõeldes.

Inimesena on mul aga täiesti ükskõik, kas mu praegu kaheaastane poeg elab tulevikus eestlase, venelase, ameeriklase või nigeerlasena - inimesena on minu jaoks tähtis, et ta üldse elaks. Inimesena ma ei soovi, et meie suur potentsiaal liigina kaoks igavikku natsionalistlikult piiratud mõtlemise pärast.


Korporatiivne maailm


Rahvustest veelgi enam valitseb tänapäeva raha. Raha, rikkad inimesed ja suurkorporatsioonid. Kusjuures raha kui selline on tegelikult ju asi, mis ei ole halb - see on vahend, mille abil maailm toimib. Miskipärast muudab aga raha olemasolu, eriti veel selle rohkus inimesi aina enesekesksemateks. Mingist hetkest kaotab tähtsuse enda ümber toimuv, tähtis on vaid enese heaolu ja enda omanduses oleva rahakuhja suurendamine. Mis tagajärje toob kaasa enda rikkuse suurendamine teistele, omab aina väiksemat tähtsust.

Heaks näiteks saab siinkohal tuua hiljutise (vist isegi praegu) toimunud arutelu üle nende Prantsuse Mistral laevade üle, mida Venemaale müüakse. Hoolimata ühe riigi agressioonist teise riigi vastu (mis iganes need tegelikud põhjused ka ei oleks - ausalt!), ei suuda kolmas riik (või pigem teatud korporatsioonide poolt mõjutatud poliitikud) teha otsust, mis oleks inimkonna või siis liivakasti näite puhul õige. Kui sa näed liivakastis lapsi kaklemas, siis EI OLE õigeks lahenduseks kraaklevale kriimus näoga poisiklutile pesapallikurika andmine. Samuti ei ole õige seda asja kõrvalt vaadata, sest tülinorija on mõne arvates täitsa lahe säga, sest müüb muidu hea hinnaga komme ja karastusjooke.

Ja ometi on korporatsioonidel niivõrd palju võimu maailmaelu korraldamise üle, et liivakastis toimuva rahustamise asemel loobitakse isikliku kasu nimel sinna liivakasti aina uusi kurikaid ja kaikaid juurde. Korporatiivne suhtumine stiilis "meil on täna hea ja poogen homsest ja tegelikult poogen kogu liivakastist" ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Selleks pole isegi "tulnukatarkust" vaja, et mõista, et selline suhtumine praegustesse kriisikolletesse on tulevikuvaenulik.

Kriis Ukrainas või Lähis-Idas või Aafrikas ei ole vaid kriis nendes geograafilistes kohtades - see on kriis terves maailmas, kus elame me kõik. Kuni maailma valitseb aga raha... Ei. Kuni maailma valitseb aga palju raha omav ja tulevikuvisioonita  seakari, ei olegi meil võimalik paremat tulevikku loota.


Loll maailm


Jah - lisaks rahvuslikule egoistlikkusele ja ahnusele valitseb seda liivakasti ka lollus. Oleme inimestena küll vanemateks, suuremateks ja targemateks saanud, aga miskipärast on see kaasa toonud ka suurema lolluse. Kui me noorematena tegime vigu teadmatusest tingitud rumalusest, siis tänapäevase teaduse avastuste taustal on rumaluste tegemine muutunud lauslolluseks. Faktide eitamine enda veendumuste kaitseks ei ole kuidagi tarkus - see on idiootsus ja kahjuks on sellist teguviisi aina enam ja enam märgata. Jällegi - liivakast ei ole enam nii suur, et saad kusagil oma nurgakeses loll olla. Nüüd oled sa loll globaalselt ja see lollus mõjutab meid kõiki. Siinkohal pean eestlasena vahemärkusena natsonalistliku uhkuse mõjul kohe ära mainima, et eestlaste seas on seda lauslollust õnneks mitte väga palju.

Mind ausalt öeldes ei huvita, kas selline faktide eitamine on põhjustatud usulistest, poliitilistest, filosoofilistest või mis iganes veendumustest - lollus jääb lolluseks igal juhul. Ja kui sellisele fakte eitavale lollile on veel antud võim millegi olulise üle otsustada, siis on asi katastroofiline. Mitte ainult sellele inimese või tema tuttavatele, vaid kogu liivakastile.

Briljantse näite meie maailma valitsevast lollusest saab tuua taas möödunud nädalast, taas nn superriigist USAst, kus tegi oma kliimasoojenemise teemalise kogunemise USA Kongressi esindajate koja Teaduse, Kosmose ja Tehnoloogia Komitee. Nime järgi võiks ju arvata, et tegemist on tarkade inimeste komiteega, sest antud komitee haldusalasse jääb väga palju tervet liivakasti puudutavate otsuste vastuvõtmine. Tegelikkus aga...

Üks selle komitee liikmetest, senaator Larry Bucshon esitas arvamuse: "See ei ole enam küsimus globaalse temperatuuri ja kliimamuutuse kohta. On olemas avalikud kommentaarid, et seda küsimust on juba esitatud ja vastus on olnud eitav."

Õnneks ei olnud vastajaks olnud doktor John Holdren, keskkonnateadlane suu peale kukkunud: "(Selle teema kohta) te võiksite pigem lugeda teaduslikku kirjandust, mitte avalikke kommentaariume."

Ometi ei suutnud see vastuski lollusel suud kinni panna ja härra Bucshon jätkas: "... kõik need klimatoloogid, kelle olemasolu sõltub nende avaldatud teaduslikest artiklitest. Ma võin neid lugeda, aga ma ei usu neid."

Teine poliitsatiirikutest, Jon Stewart tõlkis Bucshoni öeldud lolluse kõigile arusaadavasse keelde oma 22. septembri saates "The Daily Show with John Stewart":


"Ma ei usu teadlasi, sest see on nende elukutse, mitte hobi."

Bucshon ei olnud selle komitee ainus lausloll liige. Kui vaadata ülaloleval lingil olevat saadet, siis võib näha ka seda, et Teaduse, Kosmose ja Tehnoloogia Komitee liikmetel pole aimugi põhikooli taseme füüsikatõdedest, mis aitaksid neil mõista kliimasoojenemise tagajärgi. Vastupidi - oma ignorantsust rõhutatakse tahtmatult iga lausega ning kõrvaltvaatajana tuleb lisaks naerule läbi pisarate peale ahastus teadmisest, kui lollide inimeste käes on võim võtta vastu otsuseid, mis puudutavat terve maailma elu ja heaolu.

Kui inimese põhimõte on selles, et ta ei usu teadlaseid vaid seepärast, et nende räägitu on nende töö tulemus, ja inimene pöördub oma teadmistele osutamiseks netikommentaatorite poole, siis on midagi VÄGA VALESTI. Mis muudab Larry Bucshoni esinemise aga veelgi iroonilisemaks, on tõsiasi, et kolm tema suurimat toetajat valimistel olid energiatööstusettevõtted, mille huvides ei ole kindlasti keskkonnasäästlikkus.

Seega oli tegemist parima võimaliku näitega, kuidas võimu ja otsustusõiguse tervet liivakasti väga lähedalt ja otseselt puudutaval teemal on saanud lausloll fakte eitav korporatsioonide poolt äraostetud inimene.

Maailm tulevikus?


Nende näidete põhjal - ükskõik, kui optimistlik ka ei oleks - ei tundu sellel liivakastil enam eriti pikka iga olevat. Tundub olevat võimatu kõigi nende valitsevate trendide üle võitu saavutada ja tõenäoliselt seda ei saagi ühe päevaga, sest kõiki mainitud inimkonna tulevikku kahjustavaid omadusi on peaaegu igal liivakastis mängival inimesel. Ka minul kui kirjatüki autoril on rahvuslik uhkus, mis tahab riigi ja rahvuse säilimist; ma tahan rohkem raha, et saaksin paremini elada, ja ma olen mõnikord loll, et ei näe fakte enda veendumuste asemel.

Õnneks on maailmas inimesi, kes näitavad meile eeskuju ja kes püüavad igapäevaselt meie silmi avada. Näidata meile, kuhu meie eksiarvamused meid viia võivad ja osutada suundadele, kuhu me minema peaksime. Meie asi on õppida iseseisvalt mõtlema ja järeldusi tegema, mitte uskuma kõike, mida meist väidetavalt targemad lauslollid või äraostetud meile selgeks teha püüavad.

On koomikud nagu Jon Stewart, Stephen Colbert ja John Oliver, kes läbi üliterava satiiri paljastavad mitte ainult USAs, vaid kogu maailmas toimuva telgitaguseid. On teadlasi nagu Neil deGrasse Tyson, Richard Dawkins ja Michio Kaku, kes oma karismaatiliste avalike esinemiste püüavad inimesi viia lähemale teadusele ja ratsionaalsele, loogilisele mõtlemisele. Bill Clinton, Bill Gates ja mitmed teisedki poliitika- ja rahamaailma suurnimed on pühendunud heategevusele ja läbi selle maailma parandamisele. Paljud kirjanikud - ma toon alati eraldi välja Isaac Asimovi, ulmekirjanduse suurkuju - on niivõrd võimsad visionäärid, et nende teoseid lugedes hakkab lugeja nägema võimalikke tulevikke ja mõistma, kuidas lihtsad otsused täna mängivad olulist rolli homme.

Meil on liigina väga suur potentsiaal, me peame selle õigesti kasutamist õppima. Aeg oleks kasvada suureks ka mõtlemiselt ning tegema ühtse inimkonnana tegusid, mis aitaks meil tsivilisatsioonina elada ka kauges tulevikus.

Ja tõesti - vahet pole, kas me teeme seda eesti või hiina keelt rääkides. Tähtis on see, et me seda üldse teeksime.