teisipäev, 4. märts 2014

4. märts 2014 - Tagasi- ja minemaastumisest

Täna on siis see päev, mil Andrus Ansip teatas nii enda kui valitsuse tagasiastumisest. Kuigi paljude jaoks oli see oodatud ja soovitud samm, siis tekitas praegune ajastus vastakaid arvamusi.

Ukrainas toimuv on paljude arvates loonud reaalse julgeolekuriski ka Eesti jaoks ning nõnda on esitatud küsimusi, kas sellisel äreval ajal on valitsuse tagasiastumine kõige õigem samm. Samas jäävad aga praeguse valitsuse volitused kehtima kuni uue valitsuse ametisse nimetamiseni presidendi poolt. President on aga minema astumas Jaapani poole suunduvale lennukiga :) Lihtsalt mainisin...

Jah - ka "Päev Eestis" arvates on praegune ajastus natukene mööda pandud. Alles eilses Ukraina-teemalises mõtiskluses, kus arutlesin liigse sõnavõtmise üle, tõin välja ka mõtte, et Lääne nukujuhtide suuvoodritel on ohu tarbeks isegi piletid juba organiseeritud. Lihtsalt väike absurdne kokkusattumus jälle...

Mis aga kütab praegusel hetkel Eestis hoopis enam kirgi, on meie tagasiastunud, kuid siiski veel toimiva peaministri sõnavõtud teemal, kui hea peaminister on ikkagi tema järglane Siim Kallas. Mitte, et mul isiklikult Siimu vastu midagi oleks - alati on riigile vaja inimesi, eks oskavad riigile kusagilt raha välja võluda (muuhulgas on hr. Kallas minevikus ka riigi jaoks raha sebinud) -, kuid härra peaministri arvamused praegusel ajahetkel on natuke kohatud ja presidendi autoriteeti vähendavad.

Selleks, et härra Kallas saaks üldse hakata mingitki valitsust moodustama, peab president alustuseks uuele peaministrikandidaadile selleks ettepaneku esitama. Praegusel juhul tundub aga Andrus Ansipi sõnavõttudest, nagu oleks ta selle otsuse juba presidendi eest ise ära teinud. Presidendil on aga teatavasti õigus oma otsuseid ise vastu võtta. Kui president peaks aga otsustama, et ta kuulab natukene ka selle rahva meelsust, kes ei ole leppinud praeguse peaministrikandidaadi miljoniliste sahker-mahkeritega minevikus, ning loobub hr. Kallasele valitsuse moodustamise ettepanekut tegemast vabariigi parema maine nimel, siis jääks praegune peaminister oma julgete, enesekindlate sõnavõttudega üsna rumalasse olukorda.

Samas - poleks ka midagi imestada. Kuigi "Päev Eestis" arvates on hr. Ansip läbi aastate oma tööga siiski üsna hästi hakkama saanud (jah - see oli kiitus!), siis meelde jääb ta kindlasti ka muul põhjusel. Nimelt pole Andrusel kunagi olnud piisavalt empaatiat, et üle statistika vaadates mõista ka seda, mis tema valitsetava rahva peades ja südametes toimub. Sellest tulenevalt on ta meid nii mõnigi kord õnnistanud praeguseks juba kullavaramusse kuuluvate mõttevälgatustega. Aga  - empaatiavõime puudumist ei saa kellelegi ette heita.

Andrusele tulevikuks kõike paremat soovides jätaksin teda mäletama pildikese päevast, mil tuli esimest korda suurelt juttu tema võimalikust tagasiastumisest. Nimelt suutsid Delfi.ee toimetajad/küljendajad panna kaks artiklit nii lähestikku, et tulemuseks oli hea näide hr. Ansipi suurimast miinusest - empaatiavõime puudumisest.

Sääl siis need endised ja tulevased on!

4. märts 2014 - Veelkord mõtisklusi kaugeltoimuva kohta

Tere päevast!

Eilse mõtiskleva teksti Ukraina teemadel lõpetasin lootusega, et ehk jätkan seda mõttekäiku. Täna edastati meile siis lõpuks ka Venemaa president Vladimir Putini "otseülekandes" pressikonverents, kus vastuse said paljudki küsimused ja tekkisid uued ning põhjalikumad. Mil moel see seostub aga Eestiga, käesoleva veebipäeviku-arvamuskülje teemaga, sellest juba peale ühe-kahe küsimuse-vastuse lähemalt vaatlemist.

Murelik Venemaa president pressikonverentsil

Meediast on mitmetel kordadel juba läbi jooksnud tõdemus, et tegemist on viimase aja suurima propaganda-, infosõjaga mõjutamaks suurte rahvahulkade avalikke arvamusi. Kindlasti ei ole siinkohal tegemist vaid Venemaal toodetava propagandaga - tõenäoliselt on toodetava propaganda hulk koguseliselt sama ka Euroopa ja Ameerika Ühendriikide poolt saabuvates uudistes. Ainsa vahega, et läänemeelne propaganda on rohkem varjatud. Venemaal ja Putinil aga, tundub, nagu polekski muret, kas nende propagandast nähakse läbi või mitte.

Siiski on kõike seda täiesti hämmastav tõdeda Venemaa presidendi avaldust pressikonverentsilt, mille järgi pole Venemaa sõjaväelased osalenud Krimmis toimunud ja toimuvates sõjalistes operatsioonides. Jah - enamik vormides ja relvastatud sõjardeid Krimmi poolsaarel tõesti ei kanna eraldusmärke, oletus nende riikliku kuuluvuse kohta tuleneb vaid tähelepanekutest, et saabuti Venemaa registreerimisnumbritega autodega. Samuti ei olnud eraldusmärke Krimmi poole lennanud ja Ukraina õhuruumi rikkunud helikopteritel.

Lihtsalt kõik need sõjaväelise väljaõppega ning sõjaväelise täpsusega tegutsevad sõjamehed ja nendega kaasatulnud lahingutehnika - see kõik saabus Venemaalt.

Selline lihtne tõsiasi muudabki VÄGA kaheldavaks hr. Putini sõnad, sest kui tegemist ei ole Venemaa sõjaväelastega, siis kuidas Venemaa piirivalve üldse lubas üle piiri sellisel hulgal identifitseerimata lahingtehnikat ja vormirõivas inimesi? Selle küsimuse valguses kerkib õhku küsimus: kui rumalateks Vladimir Putin enda kuulajaid siiski peab, et ta suudab sellist sulaselget jama suust välja ajada?

Sellise Venemaa-poolse selgituse peale võiks Ukraina sissetungijaid täie südamerahuga relvastatud terroristideks nimetada. Arvestades tõsiasja, kui aktiivne on praegusel ajal ülemaailmne sõda terrorismi vastu, siis tõenäoliselt ei kergitaks ükski maailma suurriik kulmugi, kui kõik need üle kümne tuhande identifitseerimata "terroristi" ukrainlaste poolt ära hävitataks. Ja - Ukrainal oleks selliseks reageerimiseks praeguste selgituste juures täielik õigus ning Venemaal ei tohiks olla sellega seonduvalt ühtegi kobinat. Ukraina kaitseks antud juhul oma territooriumi tundmatute relvajõudude sissetungi eest.
.
Siiski pole Ukraina seda sammu veel astunud. Ei ole astunud, sest tõenäoliselt ilmuksid peale sellist tegevust välja Venemaa kodanike isikutunnistused ning Kremlis allakirjutatud paberid, mis õigustaksid nüüd siis juba Venemaa sõjaväelaste kohalolekut nende surmapaigas, mis annaks Venemaale suure ja olulise põhjuse Ukraina ründamiseks.

Kõike eelnevat arvestades imetlen ma isiklikult veelgi enam ukrainlaste meelekindlust ja külma närvi, millega suudetakse vastu pidada kogu sellele meeletule provokatsioonile. Miks nad seda teevad? Tõenäoliselt on Ukrainal selgelt mõtlemist tunduvalt rohkem kui Venemaal mõistmaks, et mistahes sõjaline konflikt kahe riigi vahel jääks vaevalt ainult Krimmi või Ukraina piiridesse.

Minul tekkis Venemaa presidendi intevjuud kuulates ja toimunule mõeldes hoopis teiselaadne küsimus. Mis ajast on presidentidel õigus enda eesmärkide nimel sooritada terroristlikke tegusid? Viimane küsimus ei ole küll ainult Venemaa kohta käiv - praegune olukord on lihtsalt heaks näiteks sellise küsimuse esitamiseks.

Usun, et pisemagi analüütilise mõtlemisharjumuse olemasolul on ebareaalne arvata, et Venemaal on kümneid tuhandeid organiseeritud ja lahingutehnikat omavaid mittesõjaväelasi, kes kriisi tekkides suudavad ennast väga kiiresti mobiliseerida ja erinevaid piirivalveid ignoreerides kriisikoldesse jõuda. Ja isegi kui see oleks nii, siis oleks Venemaa valitsusel ääretult vastutustundetu lubada oma riigi territooriumil selliste grupeeringute vaba liikumine.

Praegu tundub aga kõik toimunu käivat vastu igasugust loogilist ja normaalset mõtlemist ning paistab pealevaadatuna üsna-üsna terroristlikuna.

Kuidas mõjutab see aga Eestit?

Võib-olla ei peakski hakkama rääkima kõikidest julgeolekuriskidest ning Vene poliikaanalüütikute arvamustest Venemaa võimalike käitumissuundade kohta, sest neid on kajastatud nii palju. Võib-olla püüaks asjale läheneda teistmoodi - läbi arvutimängude.

Veel mõned aastad tagasi mängisin ma mõnikord ajaviiteks strateegiamängu "Sid Meyer's Civilization", kus muu tegevuse hulgas toimus ka sõjategevust ja kus olid olemas ka üpris täpselt genereeritud kaardid Euroopast.

Möödunud õhtul, kui lugesin jälle uudiseid Venemaa Balti laevastiku lahinguvalmidusse seadmisest, siis meenus mulle kohe Euroopa kaart ja too mainitud arvutimäng. Püüdsin praegu reaalses maailmas toimuva kanda strateegiamängu virtuaalsele kaardile ja mõelda, milline oleks minu järgmine võimalik liigutus olukorras ja kuidas ma kasutaksin "enda Balti laevastikku".

Kui ma mängijana sooviksin kasutada Balti laevastikku Ukraina-kriisi sõjalise konflikti lahendamiseks, siis jah - ma seaksin selle lahingvalmidusse. Küll aga erinevalt Venemaast oleks suurem osa minu laevastikust juba teel Musta mere poole, sest reaalse konflikti toimumise hetkel oleks laevade liikumapanek nii kauge sihtmärgi suunas juba suhteliselt mõttetu. Seega ei liigutaks ma laevastikku üldse või mul oleksid sellega seonduvalt mingid muud eesmärgid.

*

Sellised väikesed isiklikud mõttemõlgutused siis laiemas maailmas toimuva taustal.

Võib-olla ei meeldi kõigile, mida ma kirjutan; võib-olla ei meeldi kõigile, et ma ei lisa oma kirjutistesse arvamusi, mida ja kuidas midagi tegema peaks. See ei olegi "Päev Eestis" eesmärk. Pigem püüan ma esitada küsimusi, et lugejaid kaasa mõtlema panna ja nad saaksid ise oma arvamusi kujundada.

Suure tõenäosusega mõttearendused jätkuvad...

esmaspäev, 3. märts 2014

3. märts. 2014 - Palju õnne, Edgar, ja head isu!

Tere õhtust!

Kui tänane esimene kirjutis oli rohkem mõtisklus maailmas toimuva üle, siis pärastlõuna on toonud "Päev Eestis" leheküljele ka lootuse, et ehk me ei peagi veel korralikust satiirist lahti ütlema.

Tänaste uudiste valguses, et meie peaminister otsustas praeguste sündmuste ajal siiski tagasi astuda ning president ei loobu ka oma Jaapani-visiidist, tundus, et asi paremuse poole minna ei saa. Sest öeldagu mida tahes - olukord Krimmi poolsaarel suurendab ka meie vabariigi julgeolekuriski ning valitsuse tagasiastumine samal päeval, kui on Venemaa ultimaatumi tähtaeg, tundub poliitiliselt kõige vastutustundetum samm üldse. Riigipea mitteloobumine välisreisist tundub ka natukene hoolimatu.



Tegelikult ei ole ju siin midagi imestada, kui hakata mõtlema Keskerakonna senisele poliitikale, mis on nende juhi Edgar Savisaare pannud praeguseks hetkeks väga ebamugavasse olukorda.

Kujutledes ennast härra Tallinna linnapea asemele, oleks mul praegusel hetkel mõttes ainult see, kuidas saaks võimalikult kiiresti võimalikult kaugele, ilma igasuguste suhtlemisvõimalusteta peidukohta. Miks? Sest möödunus mängitud mängud on toonud kaasa selle, et igasugune vastamine Sven Mikseri palvele oma avalik seisukoht esitada toob kaasa kaotuse Keskerakonnale.

Juhul, kui hr. Savisaar tunneb, et Venemaa-poolne sõjaline operatsioon on õigustatud, seab ta enda ja oma erakonna selle arvamusega väga tugevasse vastuollu üldise arusaamaga demokraatiast ja riikide iseseisvuse puutumatusest.

Kui hr. Edgar peaks aga pidama Vene-poolset sõjalist provokatiivsust ebaõigeks, kaotaks Keskerakond tõenäoliselt suure osa oma populaarsusest muukeelse valijaskonna hulgas.

Igatahes soovib "Päev Eestis" Tallinna linnapeale palju õnne varajase Mihklipäeva puhul ning head isu enda poolt kokkukeedetud supi söömiseks!

3. märts 2014 - uus nädal Ukraina sündmuste valguses

Tere päevast!

Mõistmaks Ukrainas toimuvate sündmuste olulisust nii Euroopa kui terve maailma poliitikale ei pea enam olema rahvusvahelise poliitika ekspert. Ukrainas toimunud sündmused on viinud Venemaa, maailma suurima riigi konflikti teiste suurriikidega ja mõistlikke lahendeid esialgu nagu ei paistagi. Selleks, et Lääs võiks Venemaale mingeidki nõudmisi esitada, on Venemaa liiga suur, Venemaal on liiga võimas tuumaarsenal ja nende juht on piisavalt nahaalne, et seda kõike hästi teada. Samuti on mitmed neist Euroopa suurriikidest otseselt sõltuvad Venemaal tarnitavatest loodusressurssidest. Venemaa kiire liigutus, millega oma väed Krimmi poolsaarele viidi, on jätnud ülejäänud maailma vaid abitult õhku ahmima.

Selle mõtiskluse autorina tahan kohe selgeks teha fakti, et ma ei ole toimunud sündmuste suhtes veel kindlat seisukohta võtnud - ma olen liiga skeptiline selleks, et uskuda kõike, mida meedia meile edastab. Ja jälgides samaaegselt nii euroopa- kui venemeelsete uudistekanalite reportaaže võib aru saada, et mõlemad pooled kasutavad praegu meeletul hulgal propagandat, millel reaalselt toimuvaga on suhteliselt vähe ühist. Tõenäoliselt teavad tegelikult toimuva tagamaid ja põhjuseid hetkel vaid väga üksikute suurriikide juhid ja võtmeisikud.

Päev Eestis on loodud küll kajastama Eestis toimuvat, ent Ukraina sündmuste mõju on tunda ka siia. Meie venekeelsete meediakanalite kommentaariumid olid vähemalt laupäeva hilisõhtul ja öösel täis mõttemõlgutusi teemal, et Ida-Virumaal võiks samuti välja kuulutada autonoomse vabariigi ja küll Venemaa tuleb siis omasid kaitsma.  Seega on hetkel kaugel toimuv andmas tõsiseid tagajärgi ka Eestile.

Miks ma aga praegu sellel teemal kirjutan? Delfis ilmus uudislooke sellest, kuidas kumminuiade ja kilpidega varustatud Ukraina sõjaväeosa kaitsjaid Vene sõjaväelaste poolt peksti. Kommentaaris peeti ukraina sõjaväelaste käitumist mannetuks, sest nood ei hakanud end tulirelvi kasutades kaitsma.

Jah - esmapilgul tundubki selline käitumine argpüksliku ja idiootsena sõjaväelaste poolt, kuid nagu alati, on igal mündil kaks poolt.

Üks parimaid arvamusi, mida olen viimase kahe päeva jooksul lugenud, tuli ühelt Euroopa poliitikaeksperdilt. Nimelt olevat selline "argpükslik" käitumine praegusel hetkel kõige mõistlikum ja targem ning seda just rahvusvahelise julgeoleku huvides. Praegune hoidumine vastamast Venemaa provokatsioonile hoiab hetkel veel mingi kontrolli all russofoobia levikut, sest kui peaks juhtuma, et Ukraina pinnal peaks Vene sõjaväe käe läbi hukkuma mõni ukrainlane, siis on vaja tõsiselt karta juba seda, et kõik ukrainlased ajavad end tagajalgadele ning edasine konflikt eskaleeruks juba väga kiiresti. Eskaleeruks ja suure tõenäosusega liiguks ka Ukraina piiridest välja.

Seega mina ei nimetaks ukrainlasi selle juhtumi valguses argpükslikuks, vaid väga heade närvidega inimesteks, kes ei hakka mõttetult rapsima. Sama hästi võiks argpüksiks nimetada Ida-Virumaal elavat põlisrahvuslast, kes tänaval muukeelse kamba tülinorimise peale kohe rusikateagunga vehkima ei hakka. Kui seljatagune ikka kindel pole, siis pole mõtet ka hakata enda eluga riskima ja taganeda väikeste mõnituste saatel.

Ukrainlaste seljatagune pole aga kaugeltki kindel. Üldmobilisatsioon pole veel lõpule jõudnud, endistel toetajatel on suud vett täis ja seega pole mõtet praeguses hetkes veel vastulööke anda.

Kusjuures - ka Eesti kommentaariumites oma arvamusi külvavad inimesed võiksid enne suu avamist natukene reaalsusele silma vaadata. Erit just need, kes praegusel hetkel NATO ja USA selja taha pugedes Venemaa suunas tatti pritsivad. Lubadused kaitsta on meil olemas, aga...

1994. aastal andsid Venemaa, Suurbritannia ja USA Ukrainale garantii nii suveräänsuse kui territoriaalsele puutumatusele. Praegu - reaalse situatsiooni tekkimisel on nii USA kui Suurbritannia rääkimas ainult poliitilistest ja majanduslikest sanktsioonidest.

Seega reaalse ohu korral saaks Eesti tõenäoliselt kaitset just samasugusel määral - mõne poliitilise avalduse kujul, mis - nagu näha - kellelegi eriti suurt mõju ei avalda.

Pealegi ei ole ei USA ega Euroopa suurriigid tekkinud konfliktis sugugi mitte puhtad poisid, rikkudes eelnevalt mitmeidki omavahelisi kokkuleppeid Venemaaga.

Siit ka nüüd kiitus Delfi toimetusele, kes piiras Ukraina-teemaliste artiklite all anonüümset kommenteerimist ja vähendades sellega vaenuõhutamist ja tülinorimist meie suure naabriga. Minu isiklik arvamus on selline, et praegusel juhul olen ma pigem natukene vaiksem ja elan halva naabri kõrval, kui et klähviksin kõiki oma arvamusi kuuldavalt ja elaksin halva omaniku korteris. Võib-olla on see argpükslik, aga kindlasti on see ka praegu toimuvat vaadeldes üks mõistlikumaid lahendusi.

Miks? Natukene mõtlemist...

Venemaa põhjendas oma inimeste sisseviimist Krimmi Autonoomsesse Vabariiki (mis on juriidiliselt Ukraina territoorium) Vene kodanike turvalisuse tagamisega ohtlikus piirkonnas. Võib-olla väiksema mõtlemise juures tundub see olevat õigustatud, aga tavaline, poliitiliselt normaalne käitumine oleks sellisel juhul oma kodanike tagasikutsumine ohtlikust piirkonnast ja selle tagasituleku organiseerimine. Venemaa aga seda ei teinud ja saadab sinna kodanikke juurde. Seega ei saa Venemaa puhul iialgi arvestada poliitiliselt normaalse käitumisega.

Kahjuks tunduvad normaalse käitumisega aga arvestavat kõik need kommenteerijad-arvamusliidrid, ärritades oma ütlemistega meie vabariigi muukeelset elanikkonda. Praeguste rahvusvaheliste sündmuste taustal näeb aga venemeelne elanikkond selgelt, mida oleks neil vaja teha selleks, et näeksime ka oma vabariigis eraldusmärkideta relvastatud sõdureid hea lahingutehnikaga. Ning sama hästi näevad need venemeelsed praegu ka seda, kui mannetult käituvad need meie suured toetajariigid Ukraina sündmuste puhul.

Terve mõistuse järeldus toimuvast on praegu see, et viimane, mida Eestis praegu teha tuleks, oleks meie suurele ja ebameeldivale naabrile iseenda mõtlematu sõnakasutusega selle olulise põhjuse andmine.

Jah - see ei ole õiglane, see ei ole meeldiv, aga see oleks kasulik meie riigi kestvuse nimel. Euroopa nukujuhtide sõnade järgi räuskamine on üks meie iseseisvusele kahjulikumaid asju, mida me praegu teha saame. Mõelge sellele - valdaval osal Eesti elanikkonnast, Eesti inimestest ei ole võimalusi ning Euroopas või mujal maailmas peidupaiku, kuhu reaalse ohu korral varjuda. Nukujuhtide käsutäitjatel on tõenäoliselt aga isegi piletid juba ostetud juhuks, kui asi peaks hulleima stsenaariumi järgi minema.

Teema üle mõtisklemine jätkub...