Tere päevast!
Eilse mõtiskleva teksti Ukraina teemadel lõpetasin lootusega, et ehk jätkan seda mõttekäiku. Täna edastati meile siis lõpuks ka Venemaa president Vladimir Putini "otseülekandes" pressikonverents, kus vastuse said paljudki küsimused ja tekkisid uued ning põhjalikumad. Mil moel see seostub aga Eestiga, käesoleva veebipäeviku-arvamuskülje teemaga, sellest juba peale ühe-kahe küsimuse-vastuse lähemalt vaatlemist.
 |
| Murelik Venemaa president pressikonverentsil |
Meediast on mitmetel kordadel juba läbi jooksnud tõdemus, et tegemist on viimase aja suurima propaganda-, infosõjaga mõjutamaks suurte rahvahulkade avalikke arvamusi. Kindlasti ei ole siinkohal tegemist vaid Venemaal toodetava propagandaga - tõenäoliselt on toodetava propaganda hulk koguseliselt sama ka Euroopa ja Ameerika Ühendriikide poolt saabuvates uudistes. Ainsa vahega, et läänemeelne propaganda on rohkem varjatud. Venemaal ja Putinil aga, tundub, nagu polekski muret, kas nende propagandast nähakse läbi või mitte.
Siiski on kõike seda täiesti hämmastav tõdeda Venemaa presidendi avaldust pressikonverentsilt, mille järgi pole Venemaa sõjaväelased osalenud Krimmis toimunud ja toimuvates sõjalistes operatsioonides. Jah - enamik vormides ja relvastatud sõjardeid Krimmi poolsaarel tõesti ei kanna eraldusmärke, oletus nende riikliku kuuluvuse kohta tuleneb vaid tähelepanekutest, et saabuti Venemaa registreerimisnumbritega autodega. Samuti ei olnud eraldusmärke Krimmi poole lennanud ja Ukraina õhuruumi rikkunud helikopteritel.
Lihtsalt kõik need sõjaväelise väljaõppega ning sõjaväelise täpsusega tegutsevad sõjamehed ja nendega kaasatulnud lahingutehnika - see kõik saabus Venemaalt.
Selline lihtne tõsiasi muudabki VÄGA kaheldavaks hr. Putini sõnad, sest kui tegemist ei ole Venemaa sõjaväelastega, siis kuidas Venemaa piirivalve üldse lubas üle piiri sellisel hulgal identifitseerimata lahingtehnikat ja vormirõivas inimesi? Selle küsimuse valguses kerkib õhku küsimus: kui rumalateks Vladimir Putin enda kuulajaid siiski peab, et ta suudab sellist sulaselget jama suust välja ajada?
Sellise Venemaa-poolse selgituse peale võiks Ukraina sissetungijaid täie südamerahuga relvastatud terroristideks nimetada. Arvestades tõsiasja, kui aktiivne on praegusel ajal ülemaailmne sõda terrorismi vastu, siis tõenäoliselt ei kergitaks ükski maailma suurriik kulmugi, kui kõik need üle kümne tuhande identifitseerimata "terroristi" ukrainlaste poolt ära hävitataks. Ja - Ukrainal oleks selliseks reageerimiseks praeguste selgituste juures täielik õigus ning Venemaal ei tohiks olla sellega seonduvalt ühtegi kobinat. Ukraina kaitseks antud juhul oma territooriumi tundmatute relvajõudude sissetungi eest.
.
Siiski pole Ukraina seda sammu veel astunud. Ei ole astunud, sest tõenäoliselt ilmuksid peale sellist tegevust välja Venemaa kodanike isikutunnistused ning Kremlis allakirjutatud paberid, mis õigustaksid nüüd siis juba Venemaa sõjaväelaste kohalolekut nende surmapaigas, mis annaks Venemaale suure ja olulise põhjuse Ukraina ründamiseks.
Kõike eelnevat arvestades imetlen ma isiklikult veelgi enam ukrainlaste meelekindlust ja külma närvi, millega suudetakse vastu pidada kogu sellele meeletule provokatsioonile. Miks nad seda teevad? Tõenäoliselt on Ukrainal selgelt mõtlemist tunduvalt rohkem kui Venemaal mõistmaks, et mistahes sõjaline konflikt kahe riigi vahel jääks vaevalt ainult Krimmi või Ukraina piiridesse.
Minul tekkis Venemaa presidendi intevjuud kuulates ja toimunule mõeldes hoopis teiselaadne küsimus. Mis ajast on presidentidel õigus enda eesmärkide nimel sooritada terroristlikke tegusid? Viimane küsimus ei ole küll ainult Venemaa kohta käiv - praegune olukord on lihtsalt heaks näiteks sellise küsimuse esitamiseks.
Usun, et pisemagi analüütilise mõtlemisharjumuse olemasolul on ebareaalne arvata, et Venemaal on kümneid tuhandeid organiseeritud ja lahingutehnikat omavaid mittesõjaväelasi, kes kriisi tekkides suudavad ennast väga kiiresti mobiliseerida ja erinevaid piirivalveid ignoreerides kriisikoldesse jõuda. Ja isegi kui see oleks nii, siis oleks Venemaa valitsusel ääretult vastutustundetu lubada oma riigi territooriumil selliste grupeeringute vaba liikumine.
Praegu tundub aga kõik toimunu käivat vastu igasugust loogilist ja normaalset mõtlemist ning paistab pealevaadatuna üsna-üsna terroristlikuna.
Kuidas mõjutab see aga Eestit?
Võib-olla ei peakski hakkama rääkima kõikidest julgeolekuriskidest ning Vene poliikaanalüütikute arvamustest Venemaa võimalike käitumissuundade kohta, sest neid on kajastatud nii palju. Võib-olla püüaks asjale läheneda teistmoodi - läbi arvutimängude.
Veel mõned aastad tagasi mängisin ma mõnikord ajaviiteks strateegiamängu "Sid Meyer's Civilization", kus muu tegevuse hulgas toimus ka sõjategevust ja kus olid olemas ka üpris täpselt genereeritud kaardid Euroopast.
Möödunud õhtul, kui lugesin jälle uudiseid Venemaa Balti laevastiku lahinguvalmidusse seadmisest, siis meenus mulle kohe Euroopa kaart ja too mainitud arvutimäng. Püüdsin praegu reaalses maailmas toimuva kanda strateegiamängu virtuaalsele kaardile ja mõelda, milline oleks minu järgmine võimalik liigutus olukorras ja kuidas ma kasutaksin "enda Balti laevastikku".
Kui ma mängijana sooviksin kasutada Balti laevastikku Ukraina-kriisi sõjalise konflikti lahendamiseks, siis jah - ma seaksin selle lahingvalmidusse. Küll aga erinevalt Venemaast oleks suurem osa minu laevastikust juba teel Musta mere poole, sest reaalse konflikti toimumise hetkel oleks laevade liikumapanek nii kauge sihtmärgi suunas juba suhteliselt mõttetu. Seega ei liigutaks ma laevastikku üldse või mul oleksid sellega seonduvalt mingid muud eesmärgid.
*
Sellised väikesed isiklikud mõttemõlgutused siis laiemas maailmas toimuva taustal.
Võib-olla ei meeldi kõigile, mida ma kirjutan; võib-olla ei meeldi kõigile, et ma ei lisa oma kirjutistesse arvamusi, mida ja kuidas midagi tegema peaks. See ei olegi "Päev Eestis" eesmärk. Pigem püüan ma esitada küsimusi, et lugejaid kaasa mõtlema panna ja nad saaksid ise oma arvamusi kujundada.
Suure tõenäosusega mõttearendused jätkuvad...
