22. jaanuar 2015 - Vabadus öelda, aga mitte valesti

Tere!

Charlie Hebdo toimetuse tulistamise järel toimus Pariisis suur rongkäik sõnavabaduse poolehoiuks. Äge! Tore oli näha kõiki neid pliiatseid lehvimas ja puha.

 

Huvitav oli näha ka seda, kuidas tuntud foto maailma juhtfiguuridest käsikäes oli ühe islamimaa ajalehe poolt nõnda ära photoshopitud, et nii Merkel kui teised naised olid sealt pildilt kadunud - naised ei saa ju nii kõrgel ametikohal olla.

 

Ja Francois Hollande pidas pika ja emotsiooniderikka kõne sellest, kuidas inimestel on õigus täielikule sõna-, mõtte- ja arvamusvabadusele.

Dieudonne.

48 tundi hiljem arreteeriti oma Facebooki postituse pärast Prantsuse koomik ja satiirik Dieudonne (tõenäoliselt oli oluliseks põhjuseks ka tema moslemihabemele sarnanev lõuakate), sest uurijate arvates mõnitas ta oma sarkastilise postitusega Je Suis Charlie marssi sõnavabaduse kaitseks.

 

Siit tekibki küsimus, kuidas saab sarkastilise arvamusega sõnavabaduse ülistamiseks korraldatud marsi kohta teenida ära arreteerimise, sest arvamuste avaldamise toetuseks see marss ju üldse korraldati? Neetult silmakirjalik on see maailm.

 

Väga hästi öeldi selle kohta tolles arreteerimisest kirjutatud artiklis:

Sõnavabadus on see, kui see pooldab ideid, mis mulle meeldivad, ja mis ründab gruppe, mis mulle ei meeldi, aga sõnavabadus pole ükski öeldu või kirjutatu, mis solvab mind isiklikult.

 

Siinkohal mõtlen just sellele, kuidas sai eile Facebookis vahetatud kommentaare lennujaamas viibiva sõbraga ja kus lihtsalt satiirilised ilkumised nii õhku lendamise kui narkoveo kohta võinuks vähemalt Prantsusmaal kaasa tuua kohese arreteerimise inimeste poolt, kes ei vaevu vaatama sõnade taga olevat mõtet.

 

Seega - sõna-, mõtte- ja arvamusvabadusse uskumine on tore ning üllas, aga päriselus ei seda ka nende suurte loosungite kandjad, kuni see vabadus hakkab heitma teravat nalja nende endi üle.

 

Palju õnne, Eesti! Me oleme ka varsti seal...