8. jaanuar 2015; Autotsensuur?! F*** that!

Tere!

Kurb, et selle aasta esimene mõttearendus peab algama seoses nii traagilise sündmuse nagu seda oli eilne tulistamine satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses. Ja ei ole muud teha, kui tõdeda, et Liivakastimängud jätkuvad täie hooga.

 

Möödunud öösel kirjutasin selle aasta esimese postituse ka oma nn isiklikku blogisse, kus andsin just lubaduse, et saabunud aastal püüan taas hakata kirjutama ausamaid, otsekohesemaid tekste. Kuna eilne päev möödus nagu terve selle aasta alguski veel üsna uimasena, siis ei püüdnud ma ennast ka maailmas toimuvaga kursis hoida. Täna hommikul aga, peale unetut ööd, märkasin Facebooki uudistevoos viidet Prantsusmaal toimunule ja leidsin kohe ka oma öiste mõtetega kokkupuutepunkti.
 

Sõna- ja mõttevabadus

Tulistamine satiiriajakirjas koomiksi avaldamise pärast? 12 surnut selle pärast, et jaga samu vaateid moslemitega? Palju õnne, maailm! Tundub, et liigume "tsivilisatsioonina" ikka väga õigel kursil.

 

Mis edasi? Parafraseerides Martin Kala mõtet Delfi.ee's ilmunud arvamusloos: "Kas homme hakkame kedagi tapma juba selle pärast, et ta eelistab laktoosivaba piima tavalisele?" Kala väljendas ka mõtteid, et ühiskondliku turvatunde vähenemine toob endaga kaasa autotsensuuri; et ta ise juba tasapisi mõtleb, mida ta Twitteris säutsub (Martin Kala on Euroopa Ajalehtede Liidu õigusnõunik ja avaldas enda isiklikke arvamusi).

 

Siit kerkib aga küsimus, et mis mõtet on siis üldse ajakirjandusel, kui hirm sunnib kirjutajaid ennast ise tsenseerima ning meediasse ei jõua enam objektiivsed uudised ja arvamuslood? Mis mõtet on ajakirjandusel, mis on kallutatud isiklikest hirmudest enda heaolu ja turvalisuse pärast? Hirm on arusaadav - iga inimese kohus on enda elu eest seista ja rumal oleks seda kandikul ära anda. Nõnda tekib aga olukord, kus reaalsus jääb meediast kaugele ning valitsema hakkab (huvitaval kombel jällegi ulmekirjanduses juba tutvustatud) illusoorne ja kõike tolereeriv mentaliteet.

 

Maailm, mis elab vales...

 

Minu öise isikliku mõttearenduse tulemuseks oli aga lubadus, et käesoleval aastal hakkan ausamaks? Mis ma siis nüüd tegema peaks? Kartma? Seda ma juba tean, et RIA (Riigi Infosüsteemide Amet) on Päev Eestis mõnda postitust päris hoolega uurinud (tänud statistikatarkvarale  ja palve RIA töötajatele: kuna Te nagunii üsna tihti siin käite, siis kommenteerige ka vahel, palun!). Kus kohas asub aga piir, millest ausa mõttega üle astudes hakkan ma liiga vastu sellele tolerantsust promovale mentaliteedile, seda ma ei tea.

 

Hea, et ma ei tea - muidu hakkab äkki autotsensuur tööle. F*** that!
 

Usklik maailm

Kui ma oma eelpool viidatud Liivakastimängude arvamuses mõtisklesin nii ameerikaliku, natsionalistliku, korporatiivse kui ka lolli maailma üle, siis üks üsnagi oluline aspekt jäi tollest liivakastirüselusest välja. Usklik maailm, kus inimeste käitumist juhib usk, mitte ratsionaalne mõtlemine.

 

Ma ei ole absoluutselt usu kui sellise vastane, sest see käib vastu minu veendumustele mõtte- ja sõnavabaduse kohta. Küll olen aga vastu inimestele, kes põhjendavad oma kaaskodanikke häirivaid (Prantsusmaal toimunud näite põhjal ka kaaskodanikke tapvaid) tegusid usuliste veendumuste või nende kaitsega. Usk ei tohi olla reaalsetele tegudele põhjenduseks, sest ratsionaalseks põhjenduseks ei saa olla miski, mis rajaneb vaid usul, mitte konkreetsetel teadmistel ja/või faktidel.

 

Siit tekib kahetine emotsioon: esiteks olen ma nukker, et enamus maailmast on usuvabaduse osas üsna sallimatu; teisalt olen aga uhke, et Eesti on üks kuuest riigist terves maailmas, kus vähemalt ametlike andmete põhjal puudub täielikult ateistide ja agnostikute diskrimineerimine. Kes tahab tutvuda teemaga lähemalt, siis detsembris avaldatud International Humanist and Ethical Unioni 539 leheküljelise selleteemalise aruande leiate sellel  leheküljel avaldatud kokkuvõttelt (inglise keeles).

 

Võib-olla ongi meie väikeses riigis usuvabadus see, miks me ei taju veel nii tugevalt, kuidas mõjutab usk tegelikult maailmas toimuvat. Väike näide. Hoolimata tänapäeva demokraatlikus maailmas laialt levinud arvamusest, et usk ja valitsemine ei tohiks riigis koos olla, ei ole see põhimõte reaalses elus enamikus riikides kasutuses. Ikka mängivad valmistel rolli usulised veendumused ja läbi usu põhjendatakse ka paljusid tegusid ning otsuseid. Eriti naljakas on siinkohal tõsiasi, et end maailma demokraatia kantsiks pidava USA viimastel valimistel pääses seekordsesse, 114. Kongressi vaid 1 inimene (Krysten Sinema), kes on avalikult tunnistanud, et ta ei ole usklik.

 

1 inimene 535st. Paneb mõtlema.

 

Sama humoorikas on ka see, et kui USAst lahkuksid kõik ateistid ja agnostikud, siis kaotaks riik ca 85% teadlastest ja vähem kui 1% vangidest.

 

Seega on meil siin väikeses Eestis hea ja vaba elada - vähemalt praegu. Samas on imelik vaadata, kuidas paljud meie võrdõiguslikkust taganõudvad kisakõrid pasundavad oma loosungitega ja toovad meile eeskujuks riike, kus asjad on reaalsuses hoopis hullemad kui meil endil. Me lihtsalt ei oska veel näha probleeme, mida meil pole viimastel aastakümnetel olnud.
 

Olemata paranoiline...

Just seepärast olen ka vastu igasugusele propagandale, mida tehakse kas siis rassilist, seksuaalset, poliitilist või usulist vabadust ettekäändeks tuues. Eesti inimene on piisavalt ratsionaalse mõtlemisega ja piisavalt tolerantne, et saada aru, kus jookseb piir mõistlikkuse ja rumaluse vahel. Ei ole tarvis meile seda kohustuslikku punast joont, mis ütleks kõik ette - me oskame ise mõelda.

 

Maailm on liiga väikeseks muutunud kõigi nende totrate liivakastimängude jaoks. Aeg oleks suureks kasvada.

Suureks kasvamise juurde käib aga ka oma arvamuse väljakujundamine ja selle väljendamine. Väljendamine tsensuurita ja midagi kartmata, sest täiskasvanud võiksid ju aru saada ja leppida arvamuste erisusega.

See teeb elu huvitavamaks!