Tere päevast!
Ja tere seda aastat, sest viimane kirjutamine siin toimus pea aasta tagasi. Ja seda kindlasti mitte seepärast, et teemasid poleks olnud. Oh ei! Pigem just seetõttu, et mingil hetkel hakkas selline kirjutamine tunduma tuuleveskitega võitlemisena. Olgu ajakirjanduses või antud näite varal bloginduses meie ühiskonda vaevavatest murekohtadest juttu kuitahes palju, inimestel on harjumus ikka omi vigu korrata. Ja ometi räägitakse, et rumal õpib enda vigadest, tark teiste omadest. Ja minagi olen vist rumal, sest hakkasin uuesti kirjutama ...
Peaksin vist igaks juhuks ka hoiatama, et kuna pole nii kaua kirjutanud, siis kaua sisemuses toimunu võib päris pikaks tekstiks kujuneda.
Igatahes - ajend kirjutamiseks ei tekkinud mitte nii väga praegu maailmas toimuvast, kui pigem inimeste reaktsioonist sellele. Jah, ma olen isiklikult arvamusel, et meie ametkonnad võinuks asju natukene teisiti ajada, kuid võib-olla ma ei tea veel ka täit informatsiooni. Ent sellest teemast natuke hiljem.
Loll ja jäärapäine eitamine
Kus avaldub aga inimeste reaktsioon ja milline see on? Kuigi peamine info tuleb minu jaoks ikka erinevates allikates avaldatud artiklitest, olen lihtsalt isikliku huvi tõttu jälginud ka kommentaariume ning nendes toimuv on päris huvitav. Inimestel on tänases viiekümnehallivarjundimaailmas ikka üsna mustvalge maailmapilt. Ja kui tavaolukorras oleks sellest ehk isegi üsna poogen, siis praegu paneb imestama just see seisukohakindlus ja eitamise tugevus. Seisukohakindlus on hea, aga kui sellega kaasneb eitamine ka väiksemates asjades, milles täiesti ilmselt eksitakse ja soovimatus ka selliseid eksimusi tunnistada, siis kisub asi kriitiliseks.
 |
| Keskmine netikommentaator praeguste kommentaaride valguses (pilt on illustreeriv ja netist leitud) |
Koroonaviirust kajastavate uudiste valguses on tekkinud kaks üsna põhimõttelist leeri - ühed, kes peavad viirust ohtlikuks ja teised, kes mitte. Nõus. Täiesti. Ei vaidle vastu, sest igal inimesel on õigus oma arvamusele. Ja sellele arusaamale tuginedes ma pole veel seni püüdnud kumbagi leeri kuuluvaid nende põhimõttelistes eksiarvamustes parandada.
Ma pean kohe täpsustuseks ära tooma, et ma ise pole ei paanika-jaanika-lipp-käes-maailmalõpp- ega ka täitsa-poogen-gripp-meedia-on-lolliks-läinud-tegelane. Nende kahe vahel on piisavalt ruumi ka mõistlikumale suhtumisele ja mõistliku suhtumise juurde kuulub ALATI vastaspoole argumentide kuulamine, nende vaagimine ning alles siis otsuste tegemine ja vajadusel oma arvamuste kohandamine.
Ja sellise suhtumisega olen jälginud ka kommentaare ja just seetõttu pole ma veel läinud torkima ka neid aktuaalse teemaga seotud seisukohti. Küll aga olen püüdnud juhtida tähelepanu väiksematele eksiarvamustele.
3. märtsil ilmus Eesti Ekspressis intervjuu ühe prepper'iga. Prepper on siis antud näite puhul inimene, kes on otsustanud teha ettevalmistusi juhuks, kui asjad peaksid minema halvamaks, kui meie ametkonnad ja meedia seda räägib; prepper on inimene, kes on ettevaatlikum kui keskmine kodanik, ja kui mõned üksikud erandid välja arvata, teeb oma ettevalmistusi teisi inimesi häirimata. Seega tegelikult üsna mõistlik käitumine, onju? Juhul, kui midagi peaks katastroofiliselt viltu minema, on ta selleks valmistunud rohkem kui tavakodanik, ja kui kõik ei lähe viltu, ei pea ta lihtsalt nii tihti poes käima, sest tal on kodus rohkem varusid. Keda see häirib?!
Aga tundub, et häirib, sest üsna paljud kommentaatorid suhtuvad sellistesse mõistlikult ettevaatlikesse inimestesse negatiivselt. Küll nimetatakse teda rumalaks, küll leitakse, et inimene ei oska elada jne. Nojah - eks see internetis teiste, endast erinevate inimeste halvustamine näitab samas iseenda ülimat taset elamisoskustes ...
Anyway - minule tundus antud prepper'i jutt täiesti mõistlik (mis ei tähenda kohe seda, et lähen tuumavarjendeid ehitama, sest musta ja valge vahel on rohkem võimalusi) ja seepärast otsustasin, et parandan ühe kommentaatori ilmselge eksimuse.
123 kirjutas: "Ta saab ju iga kliki pealt reklaamiraha. Seega tema saidi ja teksti promomine tähendab talle sissetulekut. Seega äriline reklaam...."
Ei ole. Olles ise päris mitmeid blogisid pidanud, töötanud mingil hetkel ajakirjanduses ja praegusel hetkel reklaamindusega, siis võisin kohe kindlalt väita, et see ei käi nii. Isegi sellel, Päev Eestis lehel on kirjatükke, millest mitmed on jõudnud laiemasse ajakirjandusse ja ükski lisavaatamine pole mulle tulu toonud.
Kui ma aga nimetet kommentaatori eksimusele koos mõistliku selgitusega tähelepanu juhtisin, sain vastuseks punaseid mittemeeldimisi ja vastuvaidlemise veel mõttetumate väidetega, mis andsid mõista, et inimene ei tea ei blogindusest, Google'st, ajakirjandusest ega ka reklaamist mütsigi.
Ja siit tulebki välja probleemi tegelik olemus: loll jäärapäisus ka sellisel juhul, kui ei asetata kahtluse alla sinu suurt põhimõtet. Antud juhul oli siis tegemist inimesega, kes on kindel, et koroona ei ole hirmus ning meedia ja antud juhul ka Prepper oma blogiga kirjutavad asju vaid raha pärast. Ja kui üritada neile selgeks teha, kuidas toimib üks väike lüli, milles eksitakse, siis jäädakse põhimõtteliselt oma eksiarvamuse juurde.
Samasugune reaktsioon tuli ka sama artikli all kommentaatorilt FAKE!, kelle arvamus blogimisest kui sellisest on pärismaailmas toimuvast natukene mööda.
Mina igatahes soovin mainitud Prepperile palju edu ja julgust edaspidigi oma mõtetest kirjutada, sest mitte kõik inimesed pole veel nii jäärapäised ja ehk leiab tema juurde ka selliseid, kes ehk ei muuda oma suuri põhimõtted, aga korrigeerivad alustuseks siiski oma väiksemaid arvamusi.
COVID-19, meie ametkonnad ja meedia
See on juba eraldi teema. Täna toimus siis see Terviseameti pressikonverents, põhjuseks eilne uudis Eesti teise nakatanu kohta. Vaatasin ka. Ohjah. Sama reaktsioon oli ka eilse ETV saate "Esimene stuudio" järel, milles Andres Kuusk küsitles sotsiaalminister Tanel Kiike.
Ning ei, see "Ohjah!", ei ole reaktsiooniks niivõrd rääkijate kui küsija suunas.
 |
| 3. märts 2020 - Esimene stuudio. Andres Kuusk ja Tanel Kiik. Küsin, mida tahan, vastus ei huvita:) (Kuvatõmmis) |
Mõned head aastad tagasi tundsin ma siinsamas Päev Eestis lehel muret meie ajakirjanduse pärast, tuues esile probleemi, et meie ajakirjanikud ei oska esitada õigeid küsimusi. Pigem tundub nii, et kõik on valmistanud ette hunniku küsimusi, esitavad need ja intervjueeritava vastusesse süüvimata minnakse järgmise küsimuse juurde.
Toon esimese näite saatest "Esimene stuudio", kus Kiik vastas küsimusele Saaremaal toimuva võrkpalli kohta, et otsuse ürituse toimumise kohta teeb ürituse korraldaja, rääkides sealjuures ka seda, mida peaks ürituse korraldaja arvestama. Miks aga liikus Kuusk peale vastust kohe edasi hoolimata sellest, et vastusest jäi mulje nagu oleks vastutus võimalike tagajärgede eest lükatud endast kaugemale? Ehk siis - spordivõistluse korraldajad, kes on siis valdavalt spordi- ja äriinimesed, peavad hindama ja analüüsima riske ning võtma vastu otsuse, mis on otseselt seotud ainult meditsiiniga.
Mina saan nii Kiige vastusest kui Kuuse huvipuudusest niimoodi aru, et nende kummagi jaoks ei oleks mingi probleem see, kui neile tuleks pimesooleoperatsiooni vajaduse kohta arvamust avaldama kas siis Gerd Kanter või Urmas Sõõrumaa ... Palju õnne!
Samuti on kergelt küsitav Kiige vastus infotulvas orienteerumise kohta. "Usaldage riigi infot!" Kuigi ma ei kahtle, et riik teeb kõik endast oleneva, siis esialgsete ohuhinnangutega pandi natukene mööda ja mingil määral isegi naeruvääristati muretsejaid. Seega kuidas peaks usaldama praegust infot, kui siiani ei ole isegi oma eksimusi tunnistatud. Algsest me-oleme-viiruse-tulekuks-täiesti-valmis-infost on saanud teeme-teiste-riikidega-ühishanke-ja-paneme-kiiruga-kaameraid-üles-tegevuskava. Seega millist infot uskuda peale seda? Kas ei oleks lihtsam öelda, et jah, me eksimise esialgse ohuhinnangu tegemisel ja püüda seda usaldust taastada-tekitada? Vist mitte, sest samas intervjuus püüab sotsiaalminister väita, et tegelikult on Eesti oma ettevalmistustega kogu aeg sündmustest ees olnud.
Saa siis aru!
Terviseameti pressikonverentsi juurde tulles sama teema.
Ajakirjaniku küsimusele, kus teine nakatanu avastati, kas Tallinnas või mujal, öeldi, et tegemist Eesti elanikuga. Miks edasi ei küsitud? Kas ei ole oluline, et inimesed teaksid, millises vabariigi piirkonnas tasuks ehk olla ettevaatlikum? Ma saan aru, et kõikjal peab olema hügieeni suhtes ettevaatlik, aga siiski.
Juba levivad kommentaariumides kuulujutud nagu oleks tegemist kellegi Tartu professori või õppejõuga, kes keset päeva töö juurest minema viidi. Kas Terviseameti vastus poleks vähemalt saanud seda kuulujuttu ümber lükata või kinnitada? Oleks see ümberlükkav vastus olnud, saaksid ehk palju inimesed kergemalt hingata. Kinnitava vastuse puhul saaksid ehk teise nakatanuga kokkupuutunud olla rohkem tähelepanelikumad enda tervise osas. Praegune infosulg tekitab aga seda rohkem teadmatust ja närvilisust ning see kõik on näha ka inimeste kommentaaridest.
Kokkuvõtteks (praegu)
Siinkohal teeksingi pöördumise ajakirjanikele: palun pöörake tähelepanu asjadele, mis inimesi huvitab, kuulake tähelepanelikult vastuseid oma küsimustele, mõelge nende üle ja kui vaja, siis esitakse juurde täpsustavaid küsimusi.
See on ehk enam-vähem ainuke võimalus, kuidas taltsutada pisikesi paanikaalgeid, sest tegelikult ei taha ju keegi meist üleriigilist paanikat, ostuhullust ja muid nähte, mis on juba olnud nii Hiinas, Austraalias (siin viide Austraalia kohta tänasele uudisele) kui mujal.
Ja soovitus kõikidele teistele: ei tasu uskuda kõiki kommentaare, mida loete. Kõige mõttekam on praeguses olukorras ise silmad ja kõrvad lahti hoida ning saadud informatsiooni rahulikult ja mõistlikult seedida.
COVID-19 ei ole kindlasti tavaline gripipuhang nagu väidavad paljud kommentaatorid vastaspoolt idiootideks sõimates ja koroonauudiseid lihtsalt klikimagnetiks nimetades. Aga suhteliselt suure tõenäosusega ei ole COVID-19 ka üks neljast maailmalõpuratsanikust, kes tuli tervet inimkonda hävitama.
Tõde on kusagil vahepeal ja mõistlik käitumine samamoodi. Ja mõistlikult käituvad praegusel hetkel pigem need, kes omaette vaikselt halvimaks valmistuvad, kui need, kes mitte millestki hoolimata mööda maailma kihutavad, ise teisi samal ajal lollideks sildistades.
Meil kellelgi pole veel täit informatsiooni toimuva kohta. Vahe on vaid selles, et kui esimesed eksivad, ei juhtu midagi, kui eksivad aga teised, juhtub rohkem, kui keegi meist tahaks.
Rahulik ja mõistlik ettevaatus oleks praegu vist parim käitumismudel, aga see on vaid minu arvamus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar