Kui ma seda konkreetset blogi aastaid tagasi pidama hakkasin, oli kandvaks ideeks luua (konstruktiivset) kriitikat meedia, poliitika ja miks ka mitte - igapäevase elu suunal. Et see ei tunduks aga lihtlabase nokkimisena, olen paljude teemade puhul püüdnud alati ka rõhutada, et ma ei ole spetsialist, et panen asju kirja läbi selle vaatevinkli, kuidas see minule kui kõrvaltvaatajale tundub. Paratamatult on aga juhtunud nii, et need hetked, mis on ajendanud mind lõpuks ka kirjutama, on mind naerma ajanud. Tõsi - sugugi mitte lõbusalt. Pigem on see ikka selline ahastav kõõksatus ...
Ja kuigi ma just 4. märtsil kirjutasin siia postituse, ei läinud mööda ühte tundigi, kui sotsiaalmeedia kaasabil tuli silme ette uudisnupuke, mis taaskord sellise kõõksatuse esile kutsus.
Eesti "Rahvas, annetage, kurat võtaks!" Vabariik
Seda teemat olen peas veeretanud varemgi, aga ehk ei ole see nii selgelt mulle varem silme ette sattunud. Kui kunagi paluti läbi meedia annetusi vaid hooajaliselt, siis nüüd toimub see aastaringselt. Sel aastal liigutati annetuste võimalus ametlikult juba ka tuludeklaratsiooni juurde. Hea mõte ju ... Või kas ikka on?
Mina isiklikult kinnitasin deklaratsiooni ära, korraks käis küll pilk sinna annetuste suunas, aga kaine mõistus ütles, et kahe tagasisaadava euroga ei hakka nüüd kah kedagi mõnitama.
Ja siis tuli paar päeva hiljem mingis uudistesaates juttu ühe maksuametnikuga, kes kurtis (sõnavalik johtuvalt kontekstist ja jutu sisust), et annetusi on senistest tagastustest tehtud ainult alla ühe protsendi. Võib-olla ma olen sellel annetuste teemal aastatega ehk liiga tundlikuks muutunud, et nägin tolles jutus kerget etteheitet ... Kahjuks ei mäleta enam viidet asja kontrollimiseks panna, sest tollal ei olnud üldse mõtteski siia kirjutama hakata.
Igatahes ... Mainitud neljandal kuupäeval sattus silme alla siis järgnev Postimehe artikkel (see juba lingiga) väikesest Sandrast, kes vajab abi ellujäämiseks abi annetuste kujul, soetamaks vajalikke seadmeid.
Sisemuses kihvatas taas midagi. Aga põhjus, miks ma sellest üldse siia kirjutan, peitub sinna artikli alla postitatud teises uudises.
"Kõrgeid ametnikke ja riigikogulasi ootab palgatõus" - sama kuupäev, sama ajaleht, lihtsalt rubriigiks teisel Tervise asemel Majandus.
Ja see oli uudis, mis tegi meie riigi eelneva annetusvajaduse kohta käiva uudise taustal vägagi haletsusväärseks. Kindlasti on neid, kes tahavad asju numbritesse ümber tõlgendada ning leida Haigekassale vabandusi. Oli viimane suurem kampaania ju Annabeliga, kes vajas tõesti suuri summasid, et minna teisele poole maailma operatsioonile, aga olgem ausad - isegi suur summa ei saa olla vabanduseks sellisel juhul.
Mis muudab aga jutuksoleva Sandra loo eriti ahastavaks, siis tsiteerin nimetet artiklist: "Kõige selle hind on kokku pea 6300 eurot ja riik seda Sandra diagnoosi puhul ei kompenseeri."
Ausalt - tegemist ei ole ju sadadesse tuhandesse või miljonitesse ulatuva kuluga, mille tegemiseks peaks eelarveid ümber kirjutama või suuri riigihankeid korraldama. Piisaks ehk vaid märkest "erakorraline ravi" või muu analoogne termin. Aga ei - pigem lükkame sellise haigusjuhu rahva südametunnistele.
Vahemärkuseks - et ei tekiks juhuslikke targutajaid, et miks ma siis ise ei aita selliseid abivajajaid, siis teadmiseks, et tegelikult ma aitan. Pisike ettevõtte, milles ma töötan, tegi juba mitu aastat tagasi otsuse, et koostööpartneritele ja klientidele jõulukinkide jagamise asemel toetame me pigem abivajajaid.
Riigisõbrad ja matemaatikud võivad nüüd oma arvustuste ja Exceli-tabelitega hakata kindlasti tõestama, et selliseid juhtumeid on veel ja kogusummas oleks selliste erakorraliste juhtumite kulu riigile väga suur katsumus kui isegi mitte võimatu. Tõenäoliselt jääks ma väitluses nende matemaatikuga hätta, aga ikkagi ...
Kui riigil on raha, et aina suureneva ametnikearmee palku tõsta, võiks natukenegi omi prioriteete üle vaadata ja isikliku kasu asemel eluliselt vajalikele asjadele mõelda. Seda enam, et ajalugu on näidanud, et suurem sissetulek ei muuda neid ametnikke ei targemaks ega efektiivsemaks oma tööpostil.
Sellelt mõttelt ongi ehk parim liikuda edasi järgmise, veel päevakajalisema teema juurde.
Ja siis tuli paar päeva hiljem mingis uudistesaates juttu ühe maksuametnikuga, kes kurtis (sõnavalik johtuvalt kontekstist ja jutu sisust), et annetusi on senistest tagastustest tehtud ainult alla ühe protsendi. Võib-olla ma olen sellel annetuste teemal aastatega ehk liiga tundlikuks muutunud, et nägin tolles jutus kerget etteheitet ... Kahjuks ei mäleta enam viidet asja kontrollimiseks panna, sest tollal ei olnud üldse mõtteski siia kirjutama hakata.
Igatahes ... Mainitud neljandal kuupäeval sattus silme alla siis järgnev Postimehe artikkel (see juba lingiga) väikesest Sandrast, kes vajab abi ellujäämiseks abi annetuste kujul, soetamaks vajalikke seadmeid.
Sisemuses kihvatas taas midagi. Aga põhjus, miks ma sellest üldse siia kirjutan, peitub sinna artikli alla postitatud teises uudises.
"Kõrgeid ametnikke ja riigikogulasi ootab palgatõus" - sama kuupäev, sama ajaleht, lihtsalt rubriigiks teisel Tervise asemel Majandus.
Ja see oli uudis, mis tegi meie riigi eelneva annetusvajaduse kohta käiva uudise taustal vägagi haletsusväärseks. Kindlasti on neid, kes tahavad asju numbritesse ümber tõlgendada ning leida Haigekassale vabandusi. Oli viimane suurem kampaania ju Annabeliga, kes vajas tõesti suuri summasid, et minna teisele poole maailma operatsioonile, aga olgem ausad - isegi suur summa ei saa olla vabanduseks sellisel juhul.
Mis muudab aga jutuksoleva Sandra loo eriti ahastavaks, siis tsiteerin nimetet artiklist: "Kõige selle hind on kokku pea 6300 eurot ja riik seda Sandra diagnoosi puhul ei kompenseeri."
Ausalt - tegemist ei ole ju sadadesse tuhandesse või miljonitesse ulatuva kuluga, mille tegemiseks peaks eelarveid ümber kirjutama või suuri riigihankeid korraldama. Piisaks ehk vaid märkest "erakorraline ravi" või muu analoogne termin. Aga ei - pigem lükkame sellise haigusjuhu rahva südametunnistele.
Vahemärkuseks - et ei tekiks juhuslikke targutajaid, et miks ma siis ise ei aita selliseid abivajajaid, siis teadmiseks, et tegelikult ma aitan. Pisike ettevõtte, milles ma töötan, tegi juba mitu aastat tagasi otsuse, et koostööpartneritele ja klientidele jõulukinkide jagamise asemel toetame me pigem abivajajaid.
Riigisõbrad ja matemaatikud võivad nüüd oma arvustuste ja Exceli-tabelitega hakata kindlasti tõestama, et selliseid juhtumeid on veel ja kogusummas oleks selliste erakorraliste juhtumite kulu riigile väga suur katsumus kui isegi mitte võimatu. Tõenäoliselt jääks ma väitluses nende matemaatikuga hätta, aga ikkagi ...
Kui riigil on raha, et aina suureneva ametnikearmee palku tõsta, võiks natukenegi omi prioriteete üle vaadata ja isikliku kasu asemel eluliselt vajalikele asjadele mõelda. Seda enam, et ajalugu on näidanud, et suurem sissetulek ei muuda neid ametnikke ei targemaks ega efektiivsemaks oma tööpostil.
Sellelt mõttelt ongi ehk parim liikuda edasi järgmise, veel päevakajalisema teema juurde.
Veel ohtlikum viirus kui COVID-19
Mis võiks praegusel ajahetkel olla veel ohtlikum viirus kui koroona? Kindlasti mitte gripp, sest lisaks väiksemale surevusprotsendile on gripp juba tuntud haigus ja hoolimata raskematestki tüvedest on selle vastu vägagi tõhusad ravimeetodid. Uue viiruse puhul alles kogutakse infot ja otsitakse efektiivseid tuvastamis- ja ravivõimalusi.
Pigem võib covid-19st ohtlikumaks pidada levikut viirusel nimega "ükskõiksus". Eile hilisõhtul, kui ma praeguse blogikirje kirjutamise peale mõtlesin, ei olnud Itaalias veel karantiini välja kuulutatud ja hommikused Itaaliasse lendajad jutustasid enda teooriatest.
Et siis mägedesse ravima ja UV-kiirgus ja kõik muu selline jutt koostöös ausalt öeldes täiesti lolli ükskõiksusega? Kui mäed raviksid ja/või takistaksid seda uut viirust, siis miks nii paljudes riikides on praeguseks hetkeks nii palju nakatunuid, kes on teadaolevalt tulnud just sealtsamast mägedest? Täpselt sama vastuküsimuse saab esitada ka neile, kes väidavad, et tervislik ja aktiivne elustiil aitab seda nõmedat koroonat eemal hoida? Kas need sajad ja võimalik, et tuhanded turistid, kes on mägedest nakkusega koju jõudnud, on siis tegelikult olnud lihtsalt sellised, kes käisid suusakuurortites voodis vedelemas ja laisklemas?
Sellised täiesti ajuvabad, absoluutselt ilma igasuguse teadusliku aluseta väited levivadki nende ükskõiksuse-viirusega nakatanute seas, et siis kaasa aidata selle vähemohtliku viiruse - koroona - levikule. Ning ei - selline suhtumine ei ole vaid kommentaariumites, selline suhtumine on saanud alguse tegelikult meie ametkondadest, kes on näidanud eeskuju, millist seisukohta võtta.
Ning kui ajakirjanikud kõike toimuvat kajastades ei viitsi isegi süveneda ametnike ja küsitletavate vastustesse, siis ei saagi üldsus aru, millist seisukohta ja miks peaks kujundama. Tulemuseks ongi selle ohtliku ükskõiksuse levimine.
Toon näite. Reede, 6. märts ja saateks Ringvaade. Marko Reikop ja Mailis Reps. Juurdelisatud lingil oleva video ajajoonel 2.20 esitab Reikop tegelikult päris õige küsimuse, et kuidas sai juhtuda, et hoolimata kõikidest hoiatustest sai juhtuda nii, et see (Kristiine Gümnaasiumi) laps ikkagi kooli läks. Mailis Reps aga ei vastanudki sellele ja Marko lubaski sellel nii jääda. Veel parem pärl tuli aga 7.25:
Mailis Reps: "Esimene ja selge signaal on see, et kuna ei ole täna pandeemiat, ehk siis et ta hetkel ei liigu inimeselt inimesele, siis selliseid väga rangeid piiranguid piirkonniti, me õnneks oleme sellest veel väga kaugel ja loodame, et Eestis seda ei pea ka tegema."
Ja mida tegi üks meie tuntumaid teleajakirjanikke sellise vastuse peale? Mitte midagi. Kuigi haridusministri lauses võis mõte sees olla, siis ekslike oluliste terminite (pandeemia asemel pidanuks Reps kasutama ehk sõna epideemia) ja puuduvate märksõnade (hetkel ei liigu MEIL/EESTIS) pärast, oleks Reikop pidanud kindlasti sellele täpsustust küsima, sest hetke olukord ongi selline, et täiesti loll lause läks eetrisse ja inimesteni, kellest mitte kõik ei kuula ükskõiksuse tõttu nii tähelepanelikult.
Seega ainult üks küsimus ajakirjanikult oleks toonud kaasa selle, et tähenduse "Me ei tee piiranguid, sest maailmas ei toimu inimeselt inimesele nakatumist" asemel oleks inimesteni jõudnud mõte "Me ei tee Eestis praegu piiranguid, sest meil Eestis ei ole veel registreeritud nakkumisi inimeselt inimesele". Kahe väikese, aga olulise eksimuse tegemine ühes lauses võib tuua kaasa nii suure põhimõttelise erinevuse väljendatavas idees.
Aga ideed ongi need, mida meedia ja uudiste tavatarbija üles korjab.
Liigume edasi meie presidendi juurde. Samal ajal, kui meie Terviseamet ja veel mitmed ametkonnad teevad teavitustööd uuest koroonaviirusest, soovitab riskipiirkondadest naasnutel 14 päeva kodus püsida ja räägib, et viiruseteste pole mõtet teha enne haigusnähtude ilmnemist, samal ajal naaseb Kersti Kaljulaid USA'st, kus avastati kaks haigestumisjuhtu konverentsilt, mida ka proua president väisas.
Ja siis... Hoolimata Terviseameti ja meedikute juttudest testimise mõttekusest testitakse terve delegatsioon kohe peale naasmist ja enne haigusnähtude ilmnemist. Ja mis teeb president ise? Tänahommikuses artiklis kinnitab Kersti Kaljulaid, et kõik on okei.
/.../ Täna hommikul kinnitas riigipea, et viirust pole tal kindlasti. /.../ Praeguseks on selgunud, et nakatunutega nad kokku ei puutunud, samuti olid negatiivsed kogu delegatsiooni proovid ning kellelgi ei esine ka haigusnähte. "Nii et uuel nädalal jätkub töö tavapärases rütmis," sõnab Kaljulaid. /.../
Ja siit võib jälle küsida, mis idee meie president meie meedia- ja infotarbijale sellega edastab. Esiteks muidugi see, et ta on kindlasti viirusevaba, hoolimata sellest, et kõigi teiste jutu järgi ei peaks isegi olema veel võimalik viirust avastada - seda nii ajafaktori kui sümptomite puudumise pärast. Ehk siis - suva, mida meie ametid ja meditsiinieksperdid räägivad. Teiseks - kuna presidendiproua on kindel esimeses, siis ei kavatse ta ka mingeid päevi lugema hakata.
Ja miks peaks tavainimene, keda meie ametkonnad manitsevad, järgima soovitusi, kui seda ei tehta täiesti avalikult kõige kõrgemal tasemel? Vastuseks - ükskõiksuse levitamine.
Sama avaldusega seoses ilmnes sotsiaalmeedias veel üks mure. Nimelt presidendi enda Facebooki lehel avaldatud sama teate all esitas üks inimene samasuguse küsimuse sellise testi mõttekuse üle.
Lisaks küsimuse esitamisele oli küsijal ka mure, et teda ennast ega tema lähikondseid ei testitud ka omal soovil peale riskipiirkonnast naasmist.
Ja eriti irooniline on see, et Eesti päevase 60-testi-võimekuse juures raisatakse teadlikult suur hulk teste inimestele, kelle kohta on juba ette teada, et niiehknaa (loe: praktikast selgunud põhjustel) need midagi ei näita.
Siit ka kinnitus minu tänase postituse esimeses osas avaldatud arvamusele: palgad ei mõjuta ametnike tarkust ega nende efektiivsust.
Kusjuures sellist ükskõikset suhtumist reklaamitakse mujalgi. Kanal2 ja Reporter tegid eraldi uudislõigu isegi sellest, kuidas Elo Mõttus Itaaliast naasnuna 14 päevast puhkust naudib. End teistest eraldi hoidma pidav tegelane kutsub alustuseks võttegrupi külla ja läheb siis veel terve perega mereranda jalutama. No palju õnne tarkusele!
Kusjuures sellist ükskõikset suhtumist reklaamitakse mujalgi. Kanal2 ja Reporter tegid eraldi uudislõigu isegi sellest, kuidas Elo Mõttus Itaaliast naasnuna 14 päevast puhkust naudib. End teistest eraldi hoidma pidav tegelane kutsub alustuseks võttegrupi külla ja läheb siis veel terve perega mereranda jalutama. No palju õnne tarkusele!
Veel näiteid? Aga palun.
PERH-i ja Terviseameti ettevaatlikuse vastuolu. Loe: meditsiinispetsialistid versus ametnikud.
PERH jätab ürituse ära, sest "Arvestades covid-19 viirusnakkuse leviku kõrget riski ja asjaolu, et teadaolevalt võib ta levida ka peiteajal, oleme kõrgendatult ettevaatlikud ja rakendame vajalikke meetmeid riskide juhtimiseks."
Terviseameti suhtumine: "Terviseameti peadirektor Merike Jürilo märkis Delfile, et ametkonnale teadaolevalt võib väike ajaaken peiteperioodi ja sümptomite ilmnemise vahel tõepoolest eksisteerida. Sellegipoolest jääb terviseamet oma üldisele seisukohale, et kui sümptomid ei ole veel avaldunud, pole ka viirust kandev inimene nakkusohtlik.
"Jätta ära üritus, mida saab ka edasi lükata, et mitte seada ohtu tervishoiutöötajate tervist, on väga mõistlik otsus," kommenteeris Jürilo PERHi toimimist üleüldises võtmes."
Ohjah! Tunnistame, et aken võib olemas olla, aga jääme enda seisukohtade juurde. Siinkohal ei hakka välja toomagi teaduslikke tõendeid asümptomaatilise leviku kohta, mida täheldati Hiinas, kust kogu jama alguse sai.
Ja infotarbija saab jälle doosi ükskõiksust.
Veel näiteid? Palun. Seesama intervjuu Terviseameti direktoriga, kes avaldab lootust, et kevadel, soojemate ilmadega asi raugeb. Seda juttu korrutab ka peaminister pressikonverentsil.
Miks seda rääkida? Miks seda rääkida samal päeval, kui USA läänerannikul pandi seisma ja suunatakse sõjaväebaasi veel üks kruiisilaev - Grand Princess?
Viiruse nõrgenemise kohta soojemate ilmadega ei ole ühtegi teaduslikku tõestust, küll aga seilas Grand Princess California ja Hawai vahel, kus kohe kindlasti talv ei ole. Miks levitada arvamusi, millel puudub igasugune tõestusmaterjal ja veelgi enam - mis praeguste juhtumite osas näivad olevat ekslikud?
Ja ega ainult ametkonnad asju natuke vildakalt aja. Ka klikinäljas meedia püüab leida uudiseid päevakajalistel teemadel ja nõnda on juhtunud ka seda, et spetsialistid on oma liiga varajaste ja tõendusmaterjalideta arvamuste väljaütlemiste tõttu pidanud oma sõnu sööma.
- 12. veebruar: /.../ Uus tõbi ei tundu olevat eriti nakkav ega surmavgi, peagi saabub vaktsiin. /.../ TÜ meditsiinilise viroloogia ja mikrobioloogia professor kinnitab, et Eesti on viiruse siiajõudmiseks valmis. /.../
- 27. veebruar: /.../TÜ meditsiinilise viroloogia ja mikrobioloogia professor: koroonavaktsiin sel aastal ilmselt turule ei jõua
- 6. märts: /.../"See on minu isiklik arvamus, aga mulle näib, et me olime liiga optimistlikud ning arvasime, et oleme võimelised uue koroonaviiruse puhangut Euroopas ära hoidma. Viirused on sedavõrd väikesed ja levivad kiiresti."
Kusjuures nende kolme nädala jooksul meediasse jõudnud arvamusmuutuste pärast ehk ei süüdistakski niivõrd spetsialisti kui pigem meediat, mis soovib igapäevaselt uut ja põrutavat infot. Ma ei usu, et antud arvamuste avaldaja ise järjepidevalt toimetuste ukse taga kraapimas käis. Pigem vastupidi. Viisakas on vastata ja käesoleva hetke arvamust uudse asja kohta avaldada. Kahjuks kippusid aga nii meedia kui ametid neid arvamusi koheselt faktideks tembeldama ja nende põhjal ka oma tegevuskavasid tegema.
Ja kahjuks tegi seda suur osa meediatarbijatest. Nii ei saa seda neile ka ette heita.
Õnneks on inimesel võime õppida ka peale kooli ja jääb vaid loota, et see ükskõiksuse viiruseuss pole veel nii sügavale pähe pugenud, et enam ei hoolitagi faktidest.
Kokkuvõtteks
Ma ei paanitse. Ma olen mõistlikult ettevaatlik ja püüan analüüsida infot, mida ma saan. Kui leian ilmselgeid vasturääkivusi, siis otsin lisainfot kolmandatest ja neljandatest allikatest.
Kui ma ei oleks ettevaatlik ega analüüsiks kogu seda ametlikku infot, siis ehk oleks ma siiani arvamusel, et covid-19 on tavaline ja ohutu külmetushaigus, mis ei levi inimeselt inimesele (veelgi enam mitte enne sümptomite avaldumist) ja mis kaob esimese päikese ja sinililledega; 14-päevast soovituslikku eemalehoidmist võtaksingi kerge vihjena, saadaksin oma haigusnähtudega lapsed esimesel võimalusel kooli, suruksin tugevalt ja sõbralikult tänaval vastujalutava presidendi kätt ning broneeriksin kohe odavalt saadava eurotripi marsruudil Itaalia-Prantsusmaa-Šveits-Austria-Saksamaa ja sealt lendaksin otse Aasiasse, et Wuhanist arvutile uued jupid tuua ja Lõuna-Koreas mõned Instagrami fotod teha. Ja kindlasti, päris kindlasti ei unustaks sõimata idiootiteks ja/või paanitsejateks kõiki neid, kes minu tagasihoidliku arvamusega ei nõustu.
Seega - ärgem paanitsegem, aga mõelgem kaasa! Nagu juba eelmises postituses mainisin, siis kahe äärmuse vahel on alati palju ruumi, kuhu me kõik sõbralikult elama mahuksime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar