kolmapäev, 5. veebruar 2014

05. veebruar 2014 - Päev Eestis on tagasi, nii nagu peab

Tere pärastlõunat!

Käsi on viimaste päevade jooksul piisavalt soojaks kirjutatud, nii üht kui teist on mõnel pool ka juba kommenteeritud-kritiseeritud ja mõned korrad on saadud seda kõike ka huumoriga vürtsitatud - seega peaks nagu olemas olema kõik, mida on tarvis Päev Eestis elustamiseks. Hmm. Ei - äratamiseks ikka. Äratamiseks, sest idee ei olnud kunagi surnud, idee ainult magas ja ootas aega ja võimalust, millal tõusta ja särama hakata.

Kes loeb käesolevat teksti kui esimest Päev Eestis varamust, siis lühidalt öelduna peaks siinne paik olema miski, mis võtab läbi satiiri ja sarkasmi ette meie väikeses riigis toimuva poliitika ning seda kajastava meedia. See ettevõtmine ei oleks kindlasti lihtsalt kirjavormis "Ärapanija", kuigi eks kindlasti tuleb ette ka selliseid momente.

Pigem soovime enda tegevuse läbi osutada tähelepanu kahe eelmainitud apsakatele, kuid teha seda nii, et selle satiiri ja/või näpuganäitamise sisse oleks peidetud ka konstruktiivne kriitika, kuidas neid asju siis tegelikult paremini teha võiks.

Mina ei ole võib-olla nende kõige paremate muutuste soovitamiseks see kõige õigem inimene ja just seepärast uuendan ka üleskutset neile, kes näevad asju natukene erinevalt, kel on julgust oma mõtteid välja öelda (ja neid kaitsta) ja kes suudaksid meie praeguse olukorras läbi pisarate ka korralikult naerda. Ja kui mina praeguse autorina ei pea ennast parimaks soovitajaks, leian ma siiski, et mul on piisavalt avar vaatehorisont ja võime märgata asju, mis toimivad nii nagu need tegelikult ei tohiks toimida, ei peaks toimima.

Meie eeskujuks on USA koomik Jon Stewart (kirjeldatud juba meie varasemates kirjetes ja mõnes minu Delfi.ee artiklis), kelle üle kümne aasta eetris olnud "The Daily Show with Jon Stewart" on lisaks lugematule arvule Emmy'dele võitnud ka reaalse austuse nii meedialt kui poliitikutelt selles ulatuses, et nii mõnigi kord on politiiliste otsuste läbiviimisi kiirendatud vaid seepärast, et rohkem mitte Stewartile vana asjaga hambusse sattuda.

Terav, täpne, intelligentne, konstruktiivne, erapooletu - selline peaks olema Päev Eestis ideaalis.

*

Nüüd aga probleemidest.

Mis toimub meie ajakirjandusega?

Mina hakkasin seda tähelepanu pöörama hetkel, kui avastasin, et Elu24.ee promob igat oma artiklit erinevaid blogisid ühendaval leheküljel blog.tr.ee ning Elu24.ee nn uudised risustavad nüüd kohta, kust varem sai lugeda tavaliste inimeste normaalseid mõtteid. Jah - Elu24.ee - tavalise blogija blogipostitus sellest, kuidas ta vaarika-kohupiimakooki küpsetab, on üllataval kombel huvitavam, informeerivam ja sageli ka paremini kirjutatud kui Elu24.ee poolt edastatud uudis-artikkel.

Seega esimene märkus kohe (ja see ei puuduta vaid Elu24.ee'd, vaid enamikku meie meediaväljaannetest, kus on palgalised ajakirjanikud): ärge risustage avalikku ruumi mingi täiesti mõttetu ja halvasti vormistatud jamaga.

Teise levinud vea ajakirjanduses saab tuua välja selle sama risustamisega seonduvalt: kirjutage millestki asjalikust. Meil on Eestis tuhandeid ministeeriumide ja erinevate ametite ametnikke + lugematu hulk "edukaid" ärimehi-majandusteoreetikuid + staarisaadetest väljakasvanud arvamusliidreid, aga see ei tähenda, et ajakirjandus peaks iga päev nende kõigi käest midagi küsima.

Heaks näiteks siinkohal on seesama eilne-tänane teema, millest ma siin ka lühidalt kirjutasin - tööjõu puudus.

Selle asemel, et kirjutada miljon erinevat nupukest teemal, mida mõtleb sellest teemast minister, mida mõtleb asekantsler, mida mõtleb asekantsleri vanaema kass või opositsiooni leeri figuurike, võiks tõeline ajakirjanik teha ühe loo, kus see teema oleks korralikult lahti arutatud ja kus kõigi arvamused võiksid koos olla. Ja tõeline ajakirjanik võiks esitada ka vastuküsimuse, et miks ministeerium antud teema puhul ei pööra tähelepanu Eestis olemasolevale lihttöölisele või ka Eestist olude sunnil juba lahkunud lihttöölise tagasitoomisele.

Selle tõelise, nii-nagu-peaks-olema ajakirjanduse asemel on meie ajakirjandus täis aga tuhandeid eirnevaid ütluseid tuhandest erinevast suust ilma reaalse põhjenduseta ja sellise ajakirjanduse tarbija ehk rahvas ei oma lõppkokkuvõttes absoluutselt mingit ülevaadet, mis siis tegelikult toimub ja kuhu suunas me tegelikult liigume.

Selliseid küsimusi ja selliseid kokkuvõtteid ei peaks tegema ei mina oma blogi, mida loevad kümned inimesed, ega teised minusarnased, aga edukamad, populaarsemad kirjutajad. Sellist asja peab tegema ajakirjandus, keda loetakse kõige rohkem.

Praegu on aga sellise toimimise ainsaks tulemuseks see, et lugeja ei tea tegelikult midagi, valupunkte meenutatakse ilma reaalsete mõteteta liiga tihti ning kõige sellega suurendatakse üsna teadlikult ka rahva masendust riigis toimuva üle.

Kolmas viga meie ajakirjanduses on oskamatus esitada õigeid küsimusi.

Jälle pean tooma näite hiljutisest ajast ühest Jon Stewarti intervjuust. Kui Obamacare oli tööle panud, kutsus Stewart enda saatesse ühe Obamacare'i eestvedaja Kathleen Sebelius'e ja küsis temalt, kui palju inimesi on uue tervisekindlustussüsteemiga liitunud. Kui Sebelius oma vastusega mõista andis, et tal pole aimugi, esitas Stewart selle ÕIGE küsimuse: "Kui teie mitte, siis kes veel peaks teadma, kas teie poolt juhitav programm üldse töötab või mitte?"

Ja just selle õige küsimuse esitamise pärast jutusaates võeti kogu see teema tõsise luubi alla kõigis teistes telekanalites. Ent siiski oli Stewart, koomik, see, kes julges esimesena esitada õige küsimuse.

Ja tuues analoogse näite Eestist, siis pean tagasihoidlikult uhke olles minema ajas tagasi ja osutama korrale, kui mina esitasin siinsamas blogis selle õige küsimuse (kahjuks ei olnud hilisem tähelepanu aga võrreldav sellega, mis USA's toimus).

Kopeerin siia lõigu oma postitusest, mille kirjutasin 20. oktoobril 2012. a. ja mis avaldati vist artiklina ka Delfi.ee's: "Selle asemel, et püüda kasvõi ajuti vaadata asju enamiku vabariigi kodanike silme läbi, aetakse pidevalt mingit möga, mis seda enamikku vaid närvi ajab. Enamikuks pean mina seda osa kodanikest, kes elab pehmelt öeldes vaesuspiiril (kõvemalt öeldes algaks kirjeldus tähega S). Üheks viimaseks heaks näiteks inimeste marruajamisel on Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, kes ei vaevunud ESM'i läbi surudes isegi süvenema sellisesse pisiasja, nagu on seda meie riigile võetavate kohustuste suurus. Ausalt, Sven, mida kuradit sa seal tööl üldse teed? Kui mitte sina, siis kes veel peaks teadma sellise liitumisega seotud tingimusi, millest kohustused on sinu tööandja - rahva - jaoks üpriski olulised???

Seega on Eesti ajakirjanduse kolmandaks miinuseks õigete küsimuste esitamise oskuse puudus. või lihtsalt puudub vajalik julgus neid küsimusi esitada.

Aga kui seda julgust ei ole, siis ei saa nende SUURI vigu teinud inimestest kuidagi lahti ja vigade tegijad tunnevad end aina kindlamini ning teevad aina suuremaid vigu. Sellest hiljem...

Kindlasti ei ole need aga kõik miinused, mõned jätan varuks ka edaspidiseks närimiseks.

Mis on viga meie poliitikal ja poliitikutel?


Lihtsam oleks hetkel vist leida seda, milliseid vigu neil EI ole.

Aga meenutades hiljutisi aega, mil ma toimuvat veel aktiivselt ei jälginud (ja ka eilset, kui juba jälgisin), siis esimese asjana tuleb pähe sõna "ülbus".

Alustades "seemnesööjatest" (kusjuures ACTA-mõju oli eriti hästi näha Inglismaal, kus ma pool aastat resideerusin, aga sellest on plaanis teha arvamuslugu) jõuame edasi Juhan Parts, meie majandusministrini, kes seni ainult meie lihtinimestele suunatud ülbust ka rahvusvahelises diplomaatias demonstreeris, nimetades Rail Baltic'u Leedu-poolset otsustajaskonda lihtsalt jobudeks. Ei - see ei olnud eksimus, see oligi see, mida sa mõtled, Juhan, aga võib-olla on see teine pool "jobud" vaid sel põhjusel, et "jobud" ei mõtle vaid sellele, kuidas võimalikult ruttu võimalikult palju raha enda ja enda toetajate taskutesse saada, võib-olla arvestavad "jobud" ka sellega, mida nende valijad soovivad. Igatahes tõid sa, Juhan, järjekorde ereda näite, kui ebasobiv on sinu amet sinu jaoks.

Ja siis muidugi möödunudõhtune Juku-Kalle Raid ja see "sita maitse". Ausalt, Juku-Kalle, mina ei ole siiani aru saanud, kes sa oled, mis sa teed ja miks sa seda kõike teed. Kusagilt kuuldu põhjal peaksid olema nagu kultuuriinimene ja tark mees, aga nii palju, kui sa millegagi silma oled jäänud, on sinu sõnavõtud alati nii kibestunud ja vinguvad ja - kindlasti mitte kultuursed. Ning ühestki sinu sõnavõtust - ausalt, ma ei ole kõike sinu tehtut näinud ega lugenud, aga ega sinu esinemisoskus (loe: oskamatus) mind eriti su nime guugeldama kutsugi - ei ole ma seni näinud, et sa lisaks kriitikale suudaksid ka mingeid lahendusi pakkuda.

Juku-Kalle, kui sa ei suuda uudistekanalile oma suud avades ei suuda meeles pidada, et uudiseid vaatavad teinekord ka lapsed (olgu - paljud neist kasutavad sinuga sama keelt nagunii), siis sa ei sobi oma tööks.

Ära ülbitse, ole viisakas, põhjenda oma arvamusi viisakas eesti keeles - seda peaksid sa vähemalt teoreetiliselt ju oskama.

Seega ülbus on üks esimesi asju, mida me kõik tähele paneme ja kindlasti on ülbus ka see, millele me esimesena reageerime.

***

Kokkuvõtteks:

Oleme tagasi ja hakkame andma! Tähelepanu asjadele ja vigadele, mida võib-olla kõik (loe: ajakirjandus) ei märka ning püüame neid siis jõudumööda soovitustega aidata.

Minu kui ühe autori palve:

Kui te leiate, et sellel asjal siin on mõte sees, siis vajutage neid meeldimisnuppe Näoraamatus ja jagage vähemalt seda kirjet, et saaksime natukene enam tähelepanu ja ehk leiaksime ka mõned head, targad ja naljakad uued kirjutajad. Aitäh Teile!

W. Hocares

esmaspäev, 3. veebruar 2014

03. veebruar 2014 - II osa, sama teema

Tavaliselt üritan ma sama teemat kaks konda mitte kajastada, ent täna ma lihtsalt PEAN.


Kaks tundi peale Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsleri arvamuse avaldamist leidis Elu24 oma lehel vaba koha ka minister Juhan Parsti enda mõtete jaoks. Mõtete jaoks, mis puudutasid otseselt-kaudselt sama teemat.

Austatud ministri arvamus aga, kui lugeda neid kaht artiklit kõrvuti, oli hoopistükkis vastupidine. Selle asemel, et tööjõud Eestisse tuua, peab minister õigemaks töö Eestist välja viia, jättes siia vaid juhtivad, kõrgelt tasustatud töökohad.

Väike mõttepaus, et asju seedida ja pähe tekib kaks mõtet.

1. Kuidas saab mingi organisatsioon üldse midagi saavutada, kui juhtfiguuridel on nii erinevad nägemused organisatsiooni tegevussuunast? Kui samal päeval aetakse nii erinevat juttu, siis jääb organisatsioonist ning selle tegevusest sõltuvale (rahvale) mulje, et tegelikult ei liigugi see MKM kuhugi; et kogu seda juttu aetakse vaid selleks, et varjata oma tegelikku paigalseisu ja/või otsustusvõimetust.

2. Tähelepanelikum (loe: mõtlev) lugeja näeb siiski kokkupuutepunkti nende kahe erineva arvamuse vahel: nimelt kumbki idee ei anna lahendust sellele Eestis praegu veel eksisteerivale nn lihttöölisele. Mõlemad lahendused MKM'i tipust on lihttöölist eiravad ning vaid suurepalgalisi soosivad.

Need MKM'i kaks punkti kokkupanduna: praegu Eestis olev lihttööline on mõttetu ja tema elu parendamiseks pole midagi tarvis ette võtta. 

03. veebruar 2014 ; Lihtsalt Eesti elust

Tere päevast!

Kuigi uute teemade otsimine uueks kirjutamislaineks uue autoriga on täies hoos, sattus mõni minut tagasi silme alla uudislõiguke Elu24 majanduspoliitika rubriigist.

Kuigi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (jah - Elu24 - eesti keele reeglite kirjutatakse asutuse nime läbivate suurtähedega!) ja selle juhtfiguur on varemgi minu sule alla sattunud, siis seekordne uudis paneb JÄLLE negatiivselt üllatuma.

Artikkel lihttööliste põuast on iseenesest täiesti arusaadav, aga MKM'i arvamus, kuidas probleemi lahendada Eestis toimuva taustal on järjekordne näide Eestit kui rahvusriiki hävitavast rumalusest.

Selle asemel, et mõelda, kuidas hoida riigis selle kodanikke (siinkohal nii eesti kui vene rahvusest inimesi) või neid tagasi tuua, kuidas luua põhjuseid, miks inimesed peaksid siia jääma ja tahtma siin olla, leiab MKM'i asekantsler, et tegelikult võiksid nad ju seaduseid muuta, et saaks veel odavama raha eest mujalt lihttööjõudu importida. Ja samas tuntakse veel uhkust, et seadusemuudatusi saab nii kiiresti teha.

Jah, seadusemuudatusi, mis on kasulikud ainult sellele ühele, tegelikult nii väikesele osale meie ühiskonnast - ettevõtjatele. Kas peale neid seadusemuudatusi orjarahvast siia Eestisse jääb või mitte, selle üle ministeeriumis pead ei vaevata - eks vajadusel saab seaduseid muuta sellisteks, et kusagilt Zambiast või Indiast uusi orje lihtsam asemele tuua oleks.

Siit kerkib üles jälle vana küsimus - kui riigi- ja põliselanike vaenulikuks saab poliitika üldse muutuda?!

reede, 2. august 2013

02. august 2013 - Eestlased ja kakskeelsus

Kuigi ma veedan praegu oma aega Suurbritannias, jälgin ma siiski ka Eestis toimuvat ning täna Delfit avades sattus esimeste artiklitena kõrvuti kaks huvitavat teost.


Eestlane Eestis kuulutab, et kaotaks Tallinnas kakskeelsuse ja samas eestlased Soomes ajavad asju, et saaks sisse eesti keele õppe.

Ma saan aru, et tegemist on natuke erinevate asjadega, ent siiski näivad need kaks artiklit kõrvuti nii ilusad välja. Ja samas nii vastuolulised.

neljapäev, 4. juuli 2013

04. juuni 2013. - Midagi positiivset

Kuigi tegemist on enamjaolt kriitilise vaatega leheküljega, on mul tegelikult üsna suur rõõm teha vahelduseks ka seda, mida ma eriti hästi ei oska - kiita.

Nimelt sai tuju heaks juba hommikul, kui ajalehtede ülevaateid jälgides kuulsin tavapäraste masendavate uudiste keskel ka midagi positiivset.

Maalehe poolt intervjueeritav Lääne-Virumaa ettevõtja Anti Puusepp ütles muuhulgas välja ka lause:


Jah - 2000 eurone palk on see, mida ta oma töötajatele maksab ning isegi, kui mitte seda lihttöölise jaoks Eestis tavatu suurusega numbrit arvestada, on väga kiiduväärt selline suhtumine tööandja poolt.

Miks on selline eetikakoodeks vaid niivõrd vähestel, et kuuled neist nõnda harva?

Hoopis tavalisem on see, et palgatõusu küsides vangutavad tööandjad pead, kurdavad majandusraskuste ja mis iganes muude põhjuste pärast.

Ja siis sõidavad õhtul koju oma tuttuue Mercedese, Audi või BMW'ga, mis tuli soetada endise, hullult iganenud eelmise aasta mudeli asemele.

Kokkuvõtteks: tubli, Anti!


reede, 28. juuni 2013

28. juuni 2013 - Ecolines'i buss jälle kraavis?!

Täna Delfit lugedes jäi silma artikkel sügavatest ja eluohtlikest maanteekraavidest. Silma jäi just seetõttu, et artiklit illustreeriva foto peal külitas maanteekraavis õnnetu ilmega Ecolines'i buss.

Kuna ma ise olen mingil hetkel oma elus olnud seotud Ecolines'iga, siis tekitas see taaskord küsimuse, millest ma tollal oma seotuse pärast eriti kirjutada ei tahtnud. Toona tundunuks see lihtsalt ärategemise või -panemisena ning kirjutatu mõte oleks tõenäoliselt seetõttu paljuski kaduma läinud.
Praegu aga võin seda südamerahuga teha ega pea kartma, et minust valesti aru saadaks - eriti veel peale mitte eriti sõbralikku lahkuminekut.
Seega - miks on meie ajakirjandus niivõrd äraostetud, et ühtede ettevõtete avariide ja kõksude kohta pannakse kuhjas logoga fotosid või nagu praeguselgi juhul - pannakse neid logosid ka sinna, kus need asjasse üldse ei puutu samas kui teiste, lemmikute, avariide kohta puuduvad pildid teinekord isegi siis, kui avarii tegijaks oli lemmiku enda firma buss. Nagu näiteks siin.
Minu arvates peaks selliste konkreetseid juhtumeid mittekajastavate artiklite puhul säilitama viisaka erapooletuse ning leidma ka erapooletu pildi.
Või tegema siis kõikidele võrdsel määral antireklaami. Pilte ju jagub:


Seega võiks enne selliste fotode ülesriputamist suvaliste artiklite juurde ka mõelda, millist reklaami need edastavad.

Kui mõne konkreetse firma esindajad just erinevate väljaannete toimetusi külastades oma rahakoti paksuses kaota... Aga sellist asja meie riigis ju ei toimu.
 
Aga jah - lühidalt: kas tõesti peavad KÕIK ajakirjanikele nende töö eest maksma hakkama, et nad taas oma tööd erapooletult tegema hakkaksid???

teisipäev, 2. aprill 2013

2. aprill 2013. - Tähelepanekuid elust

Tere!

Pikalt pole kirjutanud ja ei hakka seda ka täna tegema - aega on lihtsalt niivõrd vähe. Siiski tekkis soov midagi kirja panna ning kuna tegemist on mingil määral kriitikaga, siis otsustasin sellele paigale eluspüsimiseks vajalikku õhku sisse puhuda.

*

Esimese näite puhul ei ole küll tegemist puhtalt meedia ja poliitika kriitikaga, millele see veebiväljaanne keskendub. Siiski on puutepunkt olemas - nimelt pealkirjas. Päev Eestis.

Mul on kaks naabrit... Tegelikult on mul neid muidugi rohkem, aga praegu soovin ma välja tuua neist vaid kaks. Üks neist elab minuga samas majas, teine üleaedne oma eramus.

Minu maja elanik on oma kaks poega kaotanud vanem naine, keda ma peaaegu iga päev trepikojas näen ja seetõttu kuulen vahepeal ka tema arvamusi elust ja olust. Mõned päevad tagasi suitsult tulles kohtasin teda taas ja seekord võeti teemas hinnad poodides ning juba unustusse vajunud hüüdlause "Euro hindu ei tõsta". Naine kurtis, et peale kommunaale pensionist ülejäävast rahast ei saavat ta kunagi kõhtu täis. Et hinnad on nii meeletult tõusnud. Ta mainis oma jutus ka hakkliha.

Ma oleks selle jutu unustanud nagu ma teen enamuse tema juttudega, sest tavaliselt om meie kohtumise hetkel minul üsna kiire, kuid sel päeval sattusin ma hiljem Maximasse ja siis ma vaatasin asjad huvi pärast üle.

Kroonidesse ümberarvutatult maksis veisehakkliha umbes 75 krooni kilo ja Lätis toodetud suitsuskumbria 110-120 krooni (7 koma millegagi eurot). Kuigi ma tavaliselt ei virise hindade üle ja ma ei taha seda ka praegu teha, siis ära märkida tahaks ikka, et napilt enne euro tulekut sai selle kalanässaka praeguse hinna eest paar kilo korraliku suitsusinki.

Aga need ei olnud hinnad, mis mind sel päeval häirisid.

Poest tagasi tulles autoga oma tänavasse pöörates pidin pidurdama, sest enne minu maja oli end mingi suur veok keset teed parkinud. Tegin siis väikese ringi, et maja ette jõuda ning avastasin, et rekka oli oma maja juurde tellinud teine naaber, see eramaja omanik.

Ei, mitte selleks, et mööblit vedada või muud olulist asja ajada - tema oli tellinud suure konteineri ja kopa, et need tema aiast talvega kogunenud lume ära veaks. Õhtuks märkasin, et rekka tegi kaks tiiru, sest lumi ühe korraga veetud ei saanud.

Niisiis - mind ei pannud päevale Eestis mõtlema mitte selline ülbus, et oma eralõbu pärast blokeeritakse pooleks päevaks terve väikese tänava liiklus.

Häiris mind see, kuidas üks osa meist kulutab niivõrd mõttetute asjade peale sellise hunniku raha, millest temast kahekümne meetri kaugusel elav inimene saaks pea, et terve kevade enda mõistes korralikult süüa.

*

Teine tähelepanek puudutab meediat juba rohkem, samas natuke vähem Eestit.

Kuna mulle meeldib vahel õhtuti internetist vaadata inimeste õnnestumisi ja ebaõnnestumisi (see on üks asi, mida me terve perega koos teeme), siis viimastel päevadel on mind hakanud häirima üks pisiasi. Pisiasi, millega tänapäeva maailmas peaks rangelt võttes juba väga harjunud olema. Siiski...

Ma ei hakka midagi rasvaselt välja tooma, kõik on väga ilus, aga kui ma vaatan seda kaheksa aastase lapsega, siis tekivad mõtted, et võib-olla peaks ma lapse alles siis kutsuma, kui video on käima pandud. Hmm... See vist ei aita, sest kui vaadatav video lõpeb, siis ilmuvad kohe nn soovitused:
Siit tekibki küsimus - kas tõesti ei suudeta oma tooteid müüa reklaami abil, mis ei sisaldaks seksi (nii otseses kui kaudses mõttes)?

Võib-olla on Youtube.com natuke liiga ekstreemne näide selle küsimuse esitamiseks, kuid sama tendentsi on märgata ka meie meedias. Kas meile on sellist reklaami tõesti nii hädasti tarvis?

Ühe tunnustatuima ulmekirjaniku Isaac Asimovi kahes raamatusarjas - nii robotisarjas kui ka Asumis - on mainitud kahte inimkonna tuleviku asundusplaneeti - Solariat ja Aurorat.

Solaria oli planeet, mille elanikud võõrandusid nii otsesest suhtlemisest kui ka seksuaalsest kontaktist, muutudes viimaks hermafrodiitideks, mis viis selle planeedi lõpuks hävinguni. Inimesed vajavad suhtlemist ja seksuaalsust, et jääda inimesteks.

Aurora oli aga planeet, kus seksuaalsusesse suhtuti väga vabalt - umbes nõnda, kuhu meie tsivilisatsioon praegu oma vabaduse ja isiklike õiguste kehtestamisel tüürib. Et äratada natukenegi huvi selle autori vähemtuntud raamatute vastu, siis lisaks Aurora saatusele paneb Asimovi looming mõtlema ka muudele olulistele asjadele.

Kas me tahame ikka sellist tulevikku, mille eest on meid juba hoiatatud?

*

Kolmas uitmõte (uitettepanek???) tekkis ka päev või kaks tagasi seoses valdava kriitikaga meie valitsuse suunal.

Riigikogu asub Toompeal, mäe otsas. Samuti eelistavad kõrgetel kohtadel või korrustel istuda paljud tippjuhid. Võib-olla ongi asi nii selle pärast, et kõrgel istudes argimüra ei sega ja on üle argiprobleemide näha seda üldist pilti. Vajalik nägemine kindlasti.

Samas on ühiskonna struktuur ikkagi püramiidi meenutav. Või kuuske, sest kuusk on ka eemalt vaadates püramiidjas.

Võib-olla peaks valitsusele tegema kaks peakorterit. Pool aastat ühes kohas, pool aastat teises.

Kui esimene neist asub juba mäe otsas, siis teise asetaks kindlasti koopasse.

Miks just koopasse?

Lihtne. Koopast on hästi näha, kas ja kui palju on mädanenud selle ilusa püramiidja kuuse juured, mis seda puud üldse toidavad ja püsti hoiavad.

Võib-olla järgneks sellisele nägemisele ja enam vastutustundlikke otsuseid.

Ilusat ööd!