Käsi on viimaste päevade jooksul piisavalt soojaks kirjutatud, nii üht kui teist on mõnel pool ka juba kommenteeritud-kritiseeritud ja mõned korrad on saadud seda kõike ka huumoriga vürtsitatud - seega peaks nagu olemas olema kõik, mida on tarvis Päev Eestis elustamiseks. Hmm. Ei - äratamiseks ikka. Äratamiseks, sest idee ei olnud kunagi surnud, idee ainult magas ja ootas aega ja võimalust, millal tõusta ja särama hakata.
Kes loeb käesolevat teksti kui esimest Päev Eestis varamust, siis lühidalt öelduna peaks siinne paik olema miski, mis võtab läbi satiiri ja sarkasmi ette meie väikeses riigis toimuva poliitika ning seda kajastava meedia. See ettevõtmine ei oleks kindlasti lihtsalt kirjavormis "Ärapanija", kuigi eks kindlasti tuleb ette ka selliseid momente.
Pigem soovime enda tegevuse läbi osutada tähelepanu kahe eelmainitud apsakatele, kuid teha seda nii, et selle satiiri ja/või näpuganäitamise sisse oleks peidetud ka konstruktiivne kriitika, kuidas neid asju siis tegelikult paremini teha võiks.
Mina ei ole võib-olla nende kõige paremate muutuste soovitamiseks see kõige õigem inimene ja just seepärast uuendan ka üleskutset neile, kes näevad asju natukene erinevalt, kel on julgust oma mõtteid välja öelda (ja neid kaitsta) ja kes suudaksid meie praeguse olukorras läbi pisarate ka korralikult naerda. Ja kui mina praeguse autorina ei pea ennast parimaks soovitajaks, leian ma siiski, et mul on piisavalt avar vaatehorisont ja võime märgata asju, mis toimivad nii nagu need tegelikult ei tohiks toimida, ei peaks toimima.
Meie eeskujuks on USA koomik Jon Stewart (kirjeldatud juba meie varasemates kirjetes ja mõnes minu Delfi.ee artiklis), kelle üle kümne aasta eetris olnud "The Daily Show with Jon Stewart" on lisaks lugematule arvule Emmy'dele võitnud ka reaalse austuse nii meedialt kui poliitikutelt selles ulatuses, et nii mõnigi kord on politiiliste otsuste läbiviimisi kiirendatud vaid seepärast, et rohkem mitte Stewartile vana asjaga hambusse sattuda.
Terav, täpne, intelligentne, konstruktiivne, erapooletu - selline peaks olema Päev Eestis ideaalis.
*
Nüüd aga probleemidest.
Mis toimub meie ajakirjandusega?
Mina hakkasin seda tähelepanu pöörama hetkel, kui avastasin, et Elu24.ee promob igat oma artiklit erinevaid blogisid ühendaval leheküljel blog.tr.ee ning Elu24.ee nn uudised risustavad nüüd kohta, kust varem sai lugeda tavaliste inimeste normaalseid mõtteid. Jah - Elu24.ee - tavalise blogija blogipostitus sellest, kuidas ta vaarika-kohupiimakooki küpsetab, on üllataval kombel huvitavam, informeerivam ja sageli ka paremini kirjutatud kui Elu24.ee poolt edastatud uudis-artikkel.
Seega esimene märkus kohe (ja see ei puuduta vaid Elu24.ee'd, vaid enamikku meie meediaväljaannetest, kus on palgalised ajakirjanikud): ärge risustage avalikku ruumi mingi täiesti mõttetu ja halvasti vormistatud jamaga.
Teise levinud vea ajakirjanduses saab tuua välja selle sama risustamisega seonduvalt: kirjutage millestki asjalikust. Meil on Eestis tuhandeid ministeeriumide ja erinevate ametite ametnikke + lugematu hulk "edukaid" ärimehi-majandusteoreetikuid + staarisaadetest väljakasvanud arvamusliidreid, aga see ei tähenda, et ajakirjandus peaks iga päev nende kõigi käest midagi küsima.
Heaks näiteks siinkohal on seesama eilne-tänane teema, millest ma siin ka lühidalt kirjutasin - tööjõu puudus.
Selle asemel, et kirjutada miljon erinevat nupukest teemal, mida mõtleb sellest teemast minister, mida mõtleb asekantsler, mida mõtleb asekantsleri vanaema kass või opositsiooni leeri figuurike, võiks tõeline ajakirjanik teha ühe loo, kus see teema oleks korralikult lahti arutatud ja kus kõigi arvamused võiksid koos olla. Ja tõeline ajakirjanik võiks esitada ka vastuküsimuse, et miks ministeerium antud teema puhul ei pööra tähelepanu Eestis olemasolevale lihttöölisele või ka Eestist olude sunnil juba lahkunud lihttöölise tagasitoomisele.
Selle tõelise, nii-nagu-peaks-olema ajakirjanduse asemel on meie ajakirjandus täis aga tuhandeid eirnevaid ütluseid tuhandest erinevast suust ilma reaalse põhjenduseta ja sellise ajakirjanduse tarbija ehk rahvas ei oma lõppkokkuvõttes absoluutselt mingit ülevaadet, mis siis tegelikult toimub ja kuhu suunas me tegelikult liigume.
Selliseid küsimusi ja selliseid kokkuvõtteid ei peaks tegema ei mina oma blogi, mida loevad kümned inimesed, ega teised minusarnased, aga edukamad, populaarsemad kirjutajad. Sellist asja peab tegema ajakirjandus, keda loetakse kõige rohkem.
Praegu on aga sellise toimimise ainsaks tulemuseks see, et lugeja ei tea tegelikult midagi, valupunkte meenutatakse ilma reaalsete mõteteta liiga tihti ning kõige sellega suurendatakse üsna teadlikult ka rahva masendust riigis toimuva üle.
Kolmas viga meie ajakirjanduses on oskamatus esitada õigeid küsimusi.
Jälle pean tooma näite hiljutisest ajast ühest Jon Stewarti intervjuust. Kui Obamacare oli tööle panud, kutsus Stewart enda saatesse ühe Obamacare'i eestvedaja Kathleen Sebelius'e ja küsis temalt, kui palju inimesi on uue tervisekindlustussüsteemiga liitunud. Kui Sebelius oma vastusega mõista andis, et tal pole aimugi, esitas Stewart selle ÕIGE küsimuse: "Kui teie mitte, siis kes veel peaks teadma, kas teie poolt juhitav programm üldse töötab või mitte?"
Ja just selle õige küsimuse esitamise pärast jutusaates võeti kogu see teema tõsise luubi alla kõigis teistes telekanalites. Ent siiski oli Stewart, koomik, see, kes julges esimesena esitada õige küsimuse.
Ja tuues analoogse näite Eestist, siis pean tagasihoidlikult uhke olles minema ajas tagasi ja osutama korrale, kui mina esitasin siinsamas blogis selle õige küsimuse (kahjuks ei olnud hilisem tähelepanu aga võrreldav sellega, mis USA's toimus).
Kopeerin siia lõigu oma postitusest, mille kirjutasin 20. oktoobril 2012. a. ja mis avaldati vist artiklina ka Delfi.ee's: "Selle asemel, et püüda kasvõi ajuti vaadata asju enamiku vabariigi kodanike silme läbi, aetakse pidevalt mingit möga, mis seda enamikku vaid närvi ajab. Enamikuks pean mina seda osa kodanikest, kes elab pehmelt öeldes vaesuspiiril (kõvemalt öeldes algaks kirjeldus tähega S). Üheks viimaseks heaks näiteks inimeste marruajamisel on Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, kes ei vaevunud ESM'i läbi surudes isegi süvenema sellisesse pisiasja, nagu on seda meie riigile võetavate kohustuste suurus. Ausalt, Sven, mida kuradit sa seal tööl üldse teed? Kui mitte sina, siis kes veel peaks teadma sellise liitumisega seotud tingimusi, millest kohustused on sinu tööandja - rahva - jaoks üpriski olulised???
Seega on Eesti ajakirjanduse kolmandaks miinuseks õigete küsimuste esitamise oskuse puudus. või lihtsalt puudub vajalik julgus neid küsimusi esitada.
Aga kui seda julgust ei ole, siis ei saa nende SUURI vigu teinud inimestest kuidagi lahti ja vigade tegijad tunnevad end aina kindlamini ning teevad aina suuremaid vigu. Sellest hiljem...
Kindlasti ei ole need aga kõik miinused, mõned jätan varuks ka edaspidiseks närimiseks.
Mis on viga meie poliitikal ja poliitikutel?
Lihtsam oleks hetkel vist leida seda, milliseid vigu neil EI ole.
Aga meenutades hiljutisi aega, mil ma toimuvat veel aktiivselt ei jälginud (ja ka eilset, kui juba jälgisin), siis esimese asjana tuleb pähe sõna "ülbus".
Alustades "seemnesööjatest" (kusjuures ACTA-mõju oli eriti hästi näha Inglismaal, kus ma pool aastat resideerusin, aga sellest on plaanis teha arvamuslugu) jõuame edasi Juhan Parts, meie majandusministrini, kes seni ainult meie lihtinimestele suunatud ülbust ka rahvusvahelises diplomaatias demonstreeris, nimetades Rail Baltic'u Leedu-poolset otsustajaskonda lihtsalt jobudeks. Ei - see ei olnud eksimus, see oligi see, mida sa mõtled, Juhan, aga võib-olla on see teine pool "jobud" vaid sel põhjusel, et "jobud" ei mõtle vaid sellele, kuidas võimalikult ruttu võimalikult palju raha enda ja enda toetajate taskutesse saada, võib-olla arvestavad "jobud" ka sellega, mida nende valijad soovivad. Igatahes tõid sa, Juhan, järjekorde ereda näite, kui ebasobiv on sinu amet sinu jaoks.
Ja siis muidugi möödunudõhtune Juku-Kalle Raid ja see "sita maitse". Ausalt, Juku-Kalle, mina ei ole siiani aru saanud, kes sa oled, mis sa teed ja miks sa seda kõike teed. Kusagilt kuuldu põhjal peaksid olema nagu kultuuriinimene ja tark mees, aga nii palju, kui sa millegagi silma oled jäänud, on sinu sõnavõtud alati nii kibestunud ja vinguvad ja - kindlasti mitte kultuursed. Ning ühestki sinu sõnavõtust - ausalt, ma ei ole kõike sinu tehtut näinud ega lugenud, aga ega sinu esinemisoskus (loe: oskamatus) mind eriti su nime guugeldama kutsugi - ei ole ma seni näinud, et sa lisaks kriitikale suudaksid ka mingeid lahendusi pakkuda.
Juku-Kalle, kui sa ei suuda uudistekanalile oma suud avades ei suuda meeles pidada, et uudiseid vaatavad teinekord ka lapsed (olgu - paljud neist kasutavad sinuga sama keelt nagunii), siis sa ei sobi oma tööks.
Ära ülbitse, ole viisakas, põhjenda oma arvamusi viisakas eesti keeles - seda peaksid sa vähemalt teoreetiliselt ju oskama.
Seega ülbus on üks esimesi asju, mida me kõik tähele paneme ja kindlasti on ülbus ka see, millele me esimesena reageerime.
***
Kokkuvõtteks:
Oleme tagasi ja hakkame andma! Tähelepanu asjadele ja vigadele, mida võib-olla kõik (loe: ajakirjandus) ei märka ning püüame neid siis jõudumööda soovitustega aidata.
Minu kui ühe autori palve:
Kui te leiate, et sellel asjal siin on mõte sees, siis vajutage neid meeldimisnuppe Näoraamatus ja jagage vähemalt seda kirjet, et saaksime natukene enam tähelepanu ja ehk leiaksime ka mõned head, targad ja naljakad uued kirjutajad. Aitäh Teile!
W. Hocares
