Mõistmaks Ukrainas toimuvate sündmuste olulisust nii Euroopa kui terve maailma poliitikale ei pea enam olema rahvusvahelise poliitika ekspert. Ukrainas toimunud sündmused on viinud Venemaa, maailma suurima riigi konflikti teiste suurriikidega ja mõistlikke lahendeid esialgu nagu ei paistagi. Selleks, et Lääs võiks Venemaale mingeidki nõudmisi esitada, on Venemaa liiga suur, Venemaal on liiga võimas tuumaarsenal ja nende juht on piisavalt nahaalne, et seda kõike hästi teada. Samuti on mitmed neist Euroopa suurriikidest otseselt sõltuvad Venemaal tarnitavatest loodusressurssidest. Venemaa kiire liigutus, millega oma väed Krimmi poolsaarele viidi, on jätnud ülejäänud maailma vaid abitult õhku ahmima.
Selle mõtiskluse autorina tahan kohe selgeks teha fakti, et ma ei ole toimunud sündmuste suhtes veel kindlat seisukohta võtnud - ma olen liiga skeptiline selleks, et uskuda kõike, mida meedia meile edastab. Ja jälgides samaaegselt nii euroopa- kui venemeelsete uudistekanalite reportaaže võib aru saada, et mõlemad pooled kasutavad praegu meeletul hulgal propagandat, millel reaalselt toimuvaga on suhteliselt vähe ühist. Tõenäoliselt teavad tegelikult toimuva tagamaid ja põhjuseid hetkel vaid väga üksikute suurriikide juhid ja võtmeisikud.
Päev Eestis on loodud küll kajastama Eestis toimuvat, ent Ukraina sündmuste mõju on tunda ka siia. Meie venekeelsete meediakanalite kommentaariumid olid vähemalt laupäeva hilisõhtul ja öösel täis mõttemõlgutusi teemal, et Ida-Virumaal võiks samuti välja kuulutada autonoomse vabariigi ja küll Venemaa tuleb siis omasid kaitsma. Seega on hetkel kaugel toimuv andmas tõsiseid tagajärgi ka Eestile.
Miks ma aga praegu sellel teemal kirjutan? Delfis ilmus uudislooke sellest, kuidas kumminuiade ja kilpidega varustatud Ukraina sõjaväeosa kaitsjaid Vene sõjaväelaste poolt peksti. Kommentaaris peeti ukraina sõjaväelaste käitumist mannetuks, sest nood ei hakanud end tulirelvi kasutades kaitsma.
Jah - esmapilgul tundubki selline käitumine argpüksliku ja idiootsena sõjaväelaste poolt, kuid nagu alati, on igal mündil kaks poolt.
Üks parimaid arvamusi, mida olen viimase kahe päeva jooksul lugenud, tuli ühelt Euroopa poliitikaeksperdilt. Nimelt olevat selline "argpükslik" käitumine praegusel hetkel kõige mõistlikum ja targem ning seda just rahvusvahelise julgeoleku huvides. Praegune hoidumine vastamast Venemaa provokatsioonile hoiab hetkel veel mingi kontrolli all russofoobia levikut, sest kui peaks juhtuma, et Ukraina pinnal peaks Vene sõjaväe käe läbi hukkuma mõni ukrainlane, siis on vaja tõsiselt karta juba seda, et kõik ukrainlased ajavad end tagajalgadele ning edasine konflikt eskaleeruks juba väga kiiresti. Eskaleeruks ja suure tõenäosusega liiguks ka Ukraina piiridest välja.
Seega mina ei nimetaks ukrainlasi selle juhtumi valguses argpükslikuks, vaid väga heade närvidega inimesteks, kes ei hakka mõttetult rapsima. Sama hästi võiks argpüksiks nimetada Ida-Virumaal elavat põlisrahvuslast, kes tänaval muukeelse kamba tülinorimise peale kohe rusikateagunga vehkima ei hakka. Kui seljatagune ikka kindel pole, siis pole mõtet ka hakata enda eluga riskima ja taganeda väikeste mõnituste saatel.
Ukrainlaste seljatagune pole aga kaugeltki kindel. Üldmobilisatsioon pole veel lõpule jõudnud, endistel toetajatel on suud vett täis ja seega pole mõtet praeguses hetkes veel vastulööke anda.
Kusjuures - ka Eesti kommentaariumites oma arvamusi külvavad inimesed võiksid enne suu avamist natukene reaalsusele silma vaadata. Erit just need, kes praegusel hetkel NATO ja USA selja taha pugedes Venemaa suunas tatti pritsivad. Lubadused kaitsta on meil olemas, aga...
1994. aastal andsid Venemaa, Suurbritannia ja USA Ukrainale garantii nii suveräänsuse kui territoriaalsele puutumatusele. Praegu - reaalse situatsiooni tekkimisel on nii USA kui Suurbritannia rääkimas ainult poliitilistest ja majanduslikest sanktsioonidest.
Seega reaalse ohu korral saaks Eesti tõenäoliselt kaitset just samasugusel määral - mõne poliitilise avalduse kujul, mis - nagu näha - kellelegi eriti suurt mõju ei avalda.
Pealegi ei ole ei USA ega Euroopa suurriigid tekkinud konfliktis sugugi mitte puhtad poisid, rikkudes eelnevalt mitmeidki omavahelisi kokkuleppeid Venemaaga.
Siit ka nüüd kiitus Delfi toimetusele, kes piiras Ukraina-teemaliste artiklite all anonüümset kommenteerimist ja vähendades sellega vaenuõhutamist ja tülinorimist meie suure naabriga. Minu isiklik arvamus on selline, et praegusel juhul olen ma pigem natukene vaiksem ja elan halva naabri kõrval, kui et klähviksin kõiki oma arvamusi kuuldavalt ja elaksin halva omaniku korteris. Võib-olla on see argpükslik, aga kindlasti on see ka praegu toimuvat vaadeldes üks mõistlikumaid lahendusi.
Miks? Natukene mõtlemist...
Venemaa põhjendas oma inimeste sisseviimist Krimmi Autonoomsesse Vabariiki (mis on juriidiliselt Ukraina territoorium) Vene kodanike turvalisuse tagamisega ohtlikus piirkonnas. Võib-olla väiksema mõtlemise juures tundub see olevat õigustatud, aga tavaline, poliitiliselt normaalne käitumine oleks sellisel juhul oma kodanike tagasikutsumine ohtlikust piirkonnast ja selle tagasituleku organiseerimine. Venemaa aga seda ei teinud ja saadab sinna kodanikke juurde. Seega ei saa Venemaa puhul iialgi arvestada poliitiliselt normaalse käitumisega.
Kahjuks tunduvad normaalse käitumisega aga arvestavat kõik need kommenteerijad-arvamusliidrid, ärritades oma ütlemistega meie vabariigi muukeelset elanikkonda. Praeguste rahvusvaheliste sündmuste taustal näeb aga venemeelne elanikkond selgelt, mida oleks neil vaja teha selleks, et näeksime ka oma vabariigis eraldusmärkideta relvastatud sõdureid hea lahingutehnikaga. Ning sama hästi näevad need venemeelsed praegu ka seda, kui mannetult käituvad need meie suured toetajariigid Ukraina sündmuste puhul.
Terve mõistuse järeldus toimuvast on praegu see, et viimane, mida Eestis praegu teha tuleks, oleks meie suurele ja ebameeldivale naabrile iseenda mõtlematu sõnakasutusega selle olulise põhjuse andmine.
Jah - see ei ole õiglane, see ei ole meeldiv, aga see oleks kasulik meie riigi kestvuse nimel. Euroopa nukujuhtide sõnade järgi räuskamine on üks meie iseseisvusele kahjulikumaid asju, mida me praegu teha saame. Mõelge sellele - valdaval osal Eesti elanikkonnast, Eesti inimestest ei ole võimalusi ning Euroopas või mujal maailmas peidupaiku, kuhu reaalse ohu korral varjuda. Nukujuhtide käsutäitjatel on tõenäoliselt aga isegi piletid juba ostetud juhuks, kui asi peaks hulleima stsenaariumi järgi minema.
Teema üle mõtisklemine jätkub...
Miks? Natukene mõtlemist...
Venemaa põhjendas oma inimeste sisseviimist Krimmi Autonoomsesse Vabariiki (mis on juriidiliselt Ukraina territoorium) Vene kodanike turvalisuse tagamisega ohtlikus piirkonnas. Võib-olla väiksema mõtlemise juures tundub see olevat õigustatud, aga tavaline, poliitiliselt normaalne käitumine oleks sellisel juhul oma kodanike tagasikutsumine ohtlikust piirkonnast ja selle tagasituleku organiseerimine. Venemaa aga seda ei teinud ja saadab sinna kodanikke juurde. Seega ei saa Venemaa puhul iialgi arvestada poliitiliselt normaalse käitumisega.
Kahjuks tunduvad normaalse käitumisega aga arvestavat kõik need kommenteerijad-arvamusliidrid, ärritades oma ütlemistega meie vabariigi muukeelset elanikkonda. Praeguste rahvusvaheliste sündmuste taustal näeb aga venemeelne elanikkond selgelt, mida oleks neil vaja teha selleks, et näeksime ka oma vabariigis eraldusmärkideta relvastatud sõdureid hea lahingutehnikaga. Ning sama hästi näevad need venemeelsed praegu ka seda, kui mannetult käituvad need meie suured toetajariigid Ukraina sündmuste puhul.
Terve mõistuse järeldus toimuvast on praegu see, et viimane, mida Eestis praegu teha tuleks, oleks meie suurele ja ebameeldivale naabrile iseenda mõtlematu sõnakasutusega selle olulise põhjuse andmine.
Jah - see ei ole õiglane, see ei ole meeldiv, aga see oleks kasulik meie riigi kestvuse nimel. Euroopa nukujuhtide sõnade järgi räuskamine on üks meie iseseisvusele kahjulikumaid asju, mida me praegu teha saame. Mõelge sellele - valdaval osal Eesti elanikkonnast, Eesti inimestest ei ole võimalusi ning Euroopas või mujal maailmas peidupaiku, kuhu reaalse ohu korral varjuda. Nukujuhtide käsutäitjatel on tõenäoliselt aga isegi piletid juba ostetud juhuks, kui asi peaks hulleima stsenaariumi järgi minema.
Teema üle mõtisklemine jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar