4. märts 2014 - Tagasi- ja minemaastumisest

Täna on siis see päev, mil Andrus Ansip teatas nii enda kui valitsuse tagasiastumisest. Kuigi paljude jaoks oli see oodatud ja soovitud samm, siis tekitas praegune ajastus vastakaid arvamusi.

Ukrainas toimuv on paljude arvates loonud reaalse julgeolekuriski ka Eesti jaoks ning nõnda on esitatud küsimusi, kas sellisel äreval ajal on valitsuse tagasiastumine kõige õigem samm. Samas jäävad aga praeguse valitsuse volitused kehtima kuni uue valitsuse ametisse nimetamiseni presidendi poolt. President on aga minema astumas Jaapani poole suunduvale lennukiga :) Lihtsalt mainisin...

Jah - ka "Päev Eestis" arvates on praegune ajastus natukene mööda pandud. Alles eilses Ukraina-teemalises mõtiskluses, kus arutlesin liigse sõnavõtmise üle, tõin välja ka mõtte, et Lääne nukujuhtide suuvoodritel on ohu tarbeks isegi piletid juba organiseeritud. Lihtsalt väike absurdne kokkusattumus jälle...

Mis aga kütab praegusel hetkel Eestis hoopis enam kirgi, on meie tagasiastunud, kuid siiski veel toimiva peaministri sõnavõtud teemal, kui hea peaminister on ikkagi tema järglane Siim Kallas. Mitte, et mul isiklikult Siimu vastu midagi oleks - alati on riigile vaja inimesi, eks oskavad riigile kusagilt raha välja võluda (muuhulgas on hr. Kallas minevikus ka riigi jaoks raha sebinud) -, kuid härra peaministri arvamused praegusel ajahetkel on natuke kohatud ja presidendi autoriteeti vähendavad.

Selleks, et härra Kallas saaks üldse hakata mingitki valitsust moodustama, peab president alustuseks uuele peaministrikandidaadile selleks ettepaneku esitama. Praegusel juhul tundub aga Andrus Ansipi sõnavõttudest, nagu oleks ta selle otsuse juba presidendi eest ise ära teinud. Presidendil on aga teatavasti õigus oma otsuseid ise vastu võtta. Kui president peaks aga otsustama, et ta kuulab natukene ka selle rahva meelsust, kes ei ole leppinud praeguse peaministrikandidaadi miljoniliste sahker-mahkeritega minevikus, ning loobub hr. Kallasele valitsuse moodustamise ettepanekut tegemast vabariigi parema maine nimel, siis jääks praegune peaminister oma julgete, enesekindlate sõnavõttudega üsna rumalasse olukorda.

Samas - poleks ka midagi imestada. Kuigi "Päev Eestis" arvates on hr. Ansip läbi aastate oma tööga siiski üsna hästi hakkama saanud (jah - see oli kiitus!), siis meelde jääb ta kindlasti ka muul põhjusel. Nimelt pole Andrusel kunagi olnud piisavalt empaatiat, et üle statistika vaadates mõista ka seda, mis tema valitsetava rahva peades ja südametes toimub. Sellest tulenevalt on ta meid nii mõnigi kord õnnistanud praeguseks juba kullavaramusse kuuluvate mõttevälgatustega. Aga  - empaatiavõime puudumist ei saa kellelegi ette heita.

Andrusele tulevikuks kõike paremat soovides jätaksin teda mäletama pildikese päevast, mil tuli esimest korda suurelt juttu tema võimalikust tagasiastumisest. Nimelt suutsid Delfi.ee toimetajad/küljendajad panna kaks artiklit nii lähestikku, et tulemuseks oli hea näide hr. Ansipi suurimast miinusest - empaatiavõime puudumisest.

Sääl siis need endised ja tulevased on!