Kuna ma ei ole eriliselt suur telekavaataja ja kui ma vaatangi, siis ülimalt harva eksib pilt ära Tallinna TV kanalile. Just sellel põhjusel jäi mul vaatamata ka 4. veeburaril eetris olnud saade "Mõtleme veel", mida juhib üks meie kunagisi uuriva ajakirjanduse tipptegijaid Andres Raid. Teemaks oli tolles saates Eesti Energia väga suured investeeringud USA's, Utah'sse planeeritavasse põlevkivikaevandusse. Siinkohal müts maha, et vaevuti üldse koha peale minema, et asja lähemalt vaadata ning praegu juba etteruttavalt - suures plaanis, mis vahe seal on, milline ajakirjanik seal täpselt käis ja milline on selle ajakirjaniku poliitiline meelsus?!
Täna avaldas Delfi ka Andres Raidi teemat kokkuvõtva artikli "Eesti Energia ärid Utah's - 100 miljonit kõrbes?" ja just selle artikli lugemine ajendaski mind just täna seda teemat üles võtma. Ja isegi selle artikli sisu ei olnud niivõrd inspireeriv, kuivõrd artiklile kirjutatud kommentaarid. Päev Eestis on nii meediat kui poliitikat kritiseeriv (mitte ainult negatiivselt) ja nendest kommentaaridest saab välja lugeda ka meie meedia poolt tekitatud tulemusi.
Teemakajastus, milles Andres Raid ajakirjanikuna püüdis lugejaid valgustada meil pikalt kirgi kütnud investeeringu osas, vääris tähelepanu just seetõttu, et hoolimata kommentaarides etteheidetud meelsusele pidas ajakirjanik siiski tähtsaks küsida USA's arvamust nii plaani pooldajate kui ka selles kahtlejate käest. Nii lihtne olnuks ju see positiivne jutt telekajastusest üldse välja jätta, kas pole? Ja kuigi Tallinna TV's on just selle poliitilise meelsuse pärast tunduvalt lihtsam eetrisse lasta koalitsiooni poolt tekitatud käki kriitikat, siis kiitus Andresele sellise teema ülesvõtmise ja uurimise eest üldse.
Mis siis, et ajakirjanik Raid töötab Keskerakonna hääletorus? Kui põhjalikult on meie suured ja objektiivsemad meediakanalid seda teemat lahanud? Kui sügavale on meie teised, noorema põlvkonna uuriva ajakirjanduse tegijad oma pastakad sellesse juba pealtnäha imelikku tehingusse sisse lükanud?
Kas mitte just seepärast, et meie peavoolu meedia on poliitiliselt kergelt kaldu, peab suur osa kommentaatoritest Andres Raidi seekordset asjalikku ajakirjandust keskerakondlikuks propagandatrikiks, näidates sellega nii selgelt, kui efektiivne ja edukas on see poliitika ja meedia koostöö?
Päev Eestis ühes kõige esimeses postituses tõin ma välja, et meedia - ajakirjandus - peaks olema neljas võim, mis kontrolliks, et ülejäänud kolm võimu ülekäte ei läheks ja kui see peaks juhtuma, siis oleks ajakirjandus just see, mis tooks patustajad rahva ette ja paljastaks tegelikult toimuva.
Meie meedia muutub aga iga aastaga üha hambutumaks, aina äraostetavamaks, nii et meedias kirjutatu ei avalda poliitikale enam erilist mõju. Meie poliitilist elu vaadates jääb tunne, et poliitikal ja poliitikutel on sügavalt ükskõik, mida neist kirjutatakse, arvatakse ja mõeldakse ning nemad teevad nagunii, mida nemad heaks arvavad. Miks jääb selline tunne? Sest valdav enamus poliitikutest ei ole võtnud grammigi õppust nende kohta kirjutatud kriitikast.
Eelneva teksti taustal võib jääda mulje nagu oleks tegemist vaid poliitikute ülbusega (millest kirjutasin mõned päevad tagasi), kuid sellele aitab kaasa meedia kallutatus ja äraostetavus, millele on saanud ka varem tähelepanu juhtida.
Allakirjutanu jaoks parimaks näiteks on selles osas juhus, kui 2009. aasta lõpust kuni 2010. aasta alguseni uue seaduse vastuvõtmisel tekitati Rahandusministeeriumi poolt täiesti teadlikult Eesti suurärimehele konkurentsieelis välismaiste ettevõtjate ees ja loodi suurte summade eest reaalses elus väga mõttetud IT-lahendused. Kuna allakirjutanu oli sellest seadusemuudatusest tugevalt puudutatud, siis kirjutasin ka selleteemalise artikli "Postimehe" jaoks - toimetaja kiitis selle heaks, ent juhatus keelas avaldamise.
Allakirjutanu jaoks parimaks näiteks on selles osas juhus, kui 2009. aasta lõpust kuni 2010. aasta alguseni uue seaduse vastuvõtmisel tekitati Rahandusministeeriumi poolt täiesti teadlikult Eesti suurärimehele konkurentsieelis välismaiste ettevõtjate ees ja loodi suurte summade eest reaalses elus väga mõttetud IT-lahendused. Kuna allakirjutanu oli sellest seadusemuudatusest tugevalt puudutatud, siis kirjutasin ka selleteemalise artikli "Postimehe" jaoks - toimetaja kiitis selle heaks, ent juhatus keelas avaldamise.
Miks mul just see meelde tuli? Sest nädalapäevi tagasi ühe toimetajaga vesteldes öeldi mulle järgmine asi: "Ajakirjanik peab arvestama ajakirjanduseetika ja selle eripäraga."
Päev Eestis arvamus: "Ei pea, sest peavoolumeedia, mis kujundab otseselt rahva arvamust, ei tohiks olla kallutatud ei ühegi poliitilise jõu ega ettevõtte arvamuste järgi ning kui miski on halvasti või ühiskonna eetikatunnet riivav, siis selle teadlik pehmendamine või muundamine ei muuda probleemi olematuks või pehmemaks.
Õige ajakirjandus peab kirjutama kõigest toimuvast täpselt nii nagu asjad tegelikult on, mitte nii nagu need kellegile meeldiksid, sest ainult nii on võimalik, et toimuvad reaalsed, ühiskonnale kasulikud muutused."
Päev Eestis arvamus: "Ei pea, sest peavoolumeedia, mis kujundab otseselt rahva arvamust, ei tohiks olla kallutatud ei ühegi poliitilise jõu ega ettevõtte arvamuste järgi ning kui miski on halvasti või ühiskonna eetikatunnet riivav, siis selle teadlik pehmendamine või muundamine ei muuda probleemi olematuks või pehmemaks.
Õige ajakirjandus peab kirjutama kõigest toimuvast täpselt nii nagu asjad tegelikult on, mitte nii nagu need kellegile meeldiksid, sest ainult nii on võimalik, et toimuvad reaalsed, ühiskonnale kasulikud muutused."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar