11. juuni 2015 - Tsivilisatsioonide kokkupõrge

Tere,

juba päris pikalt ei ole Päev Eestis lehele midagi uut ilmunud, aga see ei tähenda veel seda, et valu nii Eesti kui maailma pärast oleks kuidagi väiksemaks jäänud. Seda kindlasti mitte - pigem vastupidi.

Valimised on juba ammu selja taga, uus koalitsioon on suutnud luua olukorra, kus üsna lühikese aja jooksul on muidu nii rahulikus Eestis toimunud juba kaks meeleavaldust ning ega paranemise märke käitumises ja otsustes pole näha. Ei - ma ise ei käinud kummalgi, ei kütuseaktsiisi ega immigratsiooniteemalisel koosviibimisel Toompeal - elan selleks praegusel hetkel natuke kaugel. Aga kui viibinuks sel hetkel Tallinnas, siis ehk oleksin ka kohale vedanud ennast. Kummalgi juhul poleks olnud aga põhjus minekuks mu isiklik seisukoht antud teemal - pigem peitunuks mõte selles, millest kirjutasin juba kooseluseaduse vastuvõtmise ajal, kui Riigikogu ei võtnud kuulda Urmas Reisalu VÄGA mõistlikku ettepanekut aeg korraks maha võtta ning teha rahvale natuke põhjalikumat selgitustööd. Tookordseks valikuks oli teerullipoliitika ning sedasama on täheldada ka täna.

Kütuseaktsiisil ma täna nii väga peatuda ei tahagi, kuigi päevakohasust annaks praegu selle aktsiisitõusu vastu kogutud paarikümne tuhande allkirja üleandmine Riigikogu esimehele.

Rohkem muret teeb aga immigratsioonipoliitika ning järjekordne teerullimine. Seda nii väikese Eesti kui suure maailma plaanis. Kuigi ma ei ole eriline natsionalismi austaja ning usun kahjuks ka väikerahvuste väljasuremisse, siis sellest hoolimata ei tohiks poliitikud ja rahvaesindajad avalikult sellist suhtumist rõhutada.

Ma ei kahtle üldse, et meie riigikogulased tutvuvad igapäevaselt ajakirjanduses avaldatavate artiklite ja nende kommentaaridega. Kui seda aga tehakse, miks ei ole ükski neist avalikest sõnavõtjatest püüdnud ümber lükata üht veebidiskussioonides levivat põhiargumenti - meie väikest rahvaarvu ning sellega ebaproportsionaalselt suurt juba olemasolevat sisserändajate arvu. Siinkohal tuuakse välja isegi see, et täiesti aksepteeritavad on need, kes on vaevunud keelt õppima või kodakondsuse saanud. Probleemseks osaks peetakse ikkagi seda osa kunagi sisserännanutest, kes oma rahvusliku uhkuse või muu põhjenduse pärast pole aastakümnete jooksul ei üht ega teist tegema. Ning selliseidki sisserändajaid on meil protsentuaalselt kõvasti rohkem, kui suursõbralikkust propageerivatel kaaseuroliitlastel.

Miks ei ole ükski uut immigrantide lainet pooldaja seda, rahvuse ja rahvusriigi kestvuse jaoks nii olulist tõsiasja kõneks võtnud? Vist ei osata ratsionaalselt õigustada või mis?

Kahju ja veelgi enam kahju, kui sellest probleemist avalikult rääkijaid imbetsillideks ja idiootideks tembeldatakse. Võib-olla kõik ei oska, jah, omi mõtteid grammatiliselt või nii ilusate terminitega väljendada, kui meie euroliidueufoorias "mõtteeliidil" tavaks, aga hirm enda ja oma lähedaste heaolu pärast on ka vähem kirjaoskavatel täiesti reaalne.

Idiootlik ja ehk lausa imbetsillilik käitumine on pigem see eurosallivus-aitamis-abistamis-demagoogia, mida läbi ajakirjanduse meieni igapäevaselt jõuab. Miks? Sest see demagoogia vaatab mööda kõigist võimalikest säärase immigratsiooniga kaasnevatest murekohtadest ja isegi, kui need tulge-"põgenikud"-siia-hüüdlausete esitajad teavadki neid murekohti, siis on neist väga rumal selliste kohtade pealt vait olla.

Kas rahvas on sellepärast rumal ja ajudeta, et võtab tõsiselt Inglismaal meeleavaldustel moslemite poolt karjutud lauseid lääneliku kultuuri hävitamissoovist või ideest teha islamist ainus ja õige usk? Kas rahvas on loll, kui muretseb mõne heaoluriigi kuritegevusstatistika andmete pärast? Kas rahvas on imbetsill, kui ei soovi siia muidusööjaid, mida näitab statistika immigrantide puhul paljudest riikidest?

Ei ole rahvas loll. Möku küll vahel, aga mitte täiesti loll. Kui eestlased täiesti lollid oleks, oleksid nad juba ammu välja surnud.

Politoloog Samuel P. Huntington avaldas 1993. aastal ajakirjas Foreign Affairs väga võimsa artikli "Tsivilisatsioonide kokkupõrge?", mille järgi suurimaks ohuks maailmale peale külma sõja lõppu saavad kultuuride ja religioonide vahelised konfliktid.

Samuel P. Huntington. 

Eesti asub niigi kahe kultuuriruumi - lääne ja slaavi-ortodoksi - piiril ning kui meie kallid kaasmaalased ehk natukenegi kaasa mõtleksid, siis ehk peitub just selles tõsiasjas põhjus, miks meie senised sisserändajad nii kergesti meie ühiskonda ei sulandu.

Nad on pärit hoopis teistsugusest kultuuriruumist ning Eestisse sulandumine ei oleks nende jaoks vaid kodakondsuse vahetus - see nõuaks palju enamat. Meil on siiski veel hästi läinud, et üle kolmandiku neist kõigist on seda juba suutnud. Kui paljud meist, eestlastest, suudaksid ilma nurisemata leppida ja sulanduda näiteks aafrika või islami kultuuriruumi???

Praegu aga tahetakse meile juurde tuua veel kolmas osapool, riiki, mis on niigi tsivilisatsioonide piiril. Ja selleks kolmandaks osapooleks oleks islami päritoluga, mis enda olemuse ja jäikusega tekitab suuri probleeme isegi sellistes suurtes riikides, mis on seni rahulikult oma läänelikus sügavas kultuuriruumis seilanud. Kui isegi lääne tsivilisatsiooni südames asuvad suurriigid ei suuda probleemitult enda juurde võtta väikest osa teisest kultuuriruumist pärit inimesi, siis miks meie europropagandistid arvavad, et meie niigi konfliktses väikeriigis see kuidagi paremini läheb?

Ei lähe paremini, kohe kindlasti mitte. Tõenäoliselt läheb veel hullemini just meie asukoha tõttu.

Eestlane oma lääneliku kultuuriruumiga on piisavalt möku ja alalhoidlik, et ehk isegi natukene pead kallutada, aga me unustame selle, et meil on juba suur hulk teist ja mitte ehk nii rahumeelset tsivilisatsiooni meie hulgas.

Kui Muhhamad Jüri nähes Marile käe külge ajab, siis Jüri hakkab hea kombe kohaselt rääkima. Kui sama teha aga Mašale Saša nähes, siis võib väga kergesti mersu või bemari pagasnikust pesapaliikurikas välja tulla. Ning keskmine Muhhamad pole ka kindlasti inimene, kes ütleks, et istume nüüd rahulikult maha ja räägime inimlikult, miks teist usku inimesed ja eriti just sellised naised nende jaoks loomadest palju kõrgemal ei asu.

Ja siis on meil muidugi veel see suur ja sõbralik naaber, kelle viimase aja poliitikaks ongi mujal asuvatele omadele "appiminek"...

Ning ei - ma tõesti ei ole sõjapõgenike vastu, kui need on sõjapõgenikud ja siit tuleb välja veel üks murekohtadest.

Kui Eestis peaks sõda tulema ja kaldal oleks paadid põgenemiseks valmis, siis ma arvan, et peaaegu iga eesti mees paneks paati esmalt oma naise ja lapsed, mitte ei jätaks neid pommide ja kuulide alla ootama, kuni mees kusagil turvalises keskkonnas elu üles ehitab, et siis ehk ka pere enda juurde kutsuda. Olen kindel, et sama teeksid ka meie kaasmaalased oma slaavi kultuuriga.

Miskipärast on aga praegustel "sõjapõgenikel" natuke teistsugune arusaam ning seegi on üks kultuuriliselt väga vastuvõetamatu aspekt meie inimestele.

Ma ei hakka siinkohal isegi rääkima võimalikust terroriohust jne, sest seda kuuleb nagunii igalt poolt. Piirduksingi pigem vaid mõttega, et kolmanda, samuti üsna agressiivse tsivilisatsiooni toomine niigi kahe tsivilisatsiooni piiril asuvasse väikeriiki on üsna ettearvamatu ja -ennustamatu tegevus.

Ja palju edu meile, kui see peaks ellu viidama.

22. jaanuar 2015 - Vabadus öelda, aga mitte valesti

Tere!

Charlie Hebdo toimetuse tulistamise järel toimus Pariisis suur rongkäik sõnavabaduse poolehoiuks. Äge! Tore oli näha kõiki neid pliiatseid lehvimas ja puha.

 

Huvitav oli näha ka seda, kuidas tuntud foto maailma juhtfiguuridest käsikäes oli ühe islamimaa ajalehe poolt nõnda ära photoshopitud, et nii Merkel kui teised naised olid sealt pildilt kadunud - naised ei saa ju nii kõrgel ametikohal olla.

 

Ja Francois Hollande pidas pika ja emotsiooniderikka kõne sellest, kuidas inimestel on õigus täielikule sõna-, mõtte- ja arvamusvabadusele.

Dieudonne.

48 tundi hiljem arreteeriti oma Facebooki postituse pärast Prantsuse koomik ja satiirik Dieudonne (tõenäoliselt oli oluliseks põhjuseks ka tema moslemihabemele sarnanev lõuakate), sest uurijate arvates mõnitas ta oma sarkastilise postitusega Je Suis Charlie marssi sõnavabaduse kaitseks.

 

Siit tekibki küsimus, kuidas saab sarkastilise arvamusega sõnavabaduse ülistamiseks korraldatud marsi kohta teenida ära arreteerimise, sest arvamuste avaldamise toetuseks see marss ju üldse korraldati? Neetult silmakirjalik on see maailm.

 

Väga hästi öeldi selle kohta tolles arreteerimisest kirjutatud artiklis:

Sõnavabadus on see, kui see pooldab ideid, mis mulle meeldivad, ja mis ründab gruppe, mis mulle ei meeldi, aga sõnavabadus pole ükski öeldu või kirjutatu, mis solvab mind isiklikult.

 

Siinkohal mõtlen just sellele, kuidas sai eile Facebookis vahetatud kommentaare lennujaamas viibiva sõbraga ja kus lihtsalt satiirilised ilkumised nii õhku lendamise kui narkoveo kohta võinuks vähemalt Prantsusmaal kaasa tuua kohese arreteerimise inimeste poolt, kes ei vaevu vaatama sõnade taga olevat mõtet.

 

Seega - sõna-, mõtte- ja arvamusvabadusse uskumine on tore ning üllas, aga päriselus ei seda ka nende suurte loosungite kandjad, kuni see vabadus hakkab heitma teravat nalja nende endi üle.

 

Palju õnne, Eesti! Me oleme ka varsti seal...

8. jaanuar 2015; Autotsensuur?! F*** that!

Tere!

Kurb, et selle aasta esimene mõttearendus peab algama seoses nii traagilise sündmuse nagu seda oli eilne tulistamine satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses. Ja ei ole muud teha, kui tõdeda, et Liivakastimängud jätkuvad täie hooga.

 

Möödunud öösel kirjutasin selle aasta esimese postituse ka oma nn isiklikku blogisse, kus andsin just lubaduse, et saabunud aastal püüan taas hakata kirjutama ausamaid, otsekohesemaid tekste. Kuna eilne päev möödus nagu terve selle aasta alguski veel üsna uimasena, siis ei püüdnud ma ennast ka maailmas toimuvaga kursis hoida. Täna hommikul aga, peale unetut ööd, märkasin Facebooki uudistevoos viidet Prantsusmaal toimunule ja leidsin kohe ka oma öiste mõtetega kokkupuutepunkti.
 

Sõna- ja mõttevabadus

Tulistamine satiiriajakirjas koomiksi avaldamise pärast? 12 surnut selle pärast, et jaga samu vaateid moslemitega? Palju õnne, maailm! Tundub, et liigume "tsivilisatsioonina" ikka väga õigel kursil.

 

Mis edasi? Parafraseerides Martin Kala mõtet Delfi.ee's ilmunud arvamusloos: "Kas homme hakkame kedagi tapma juba selle pärast, et ta eelistab laktoosivaba piima tavalisele?" Kala väljendas ka mõtteid, et ühiskondliku turvatunde vähenemine toob endaga kaasa autotsensuuri; et ta ise juba tasapisi mõtleb, mida ta Twitteris säutsub (Martin Kala on Euroopa Ajalehtede Liidu õigusnõunik ja avaldas enda isiklikke arvamusi).

 

Siit kerkib aga küsimus, et mis mõtet on siis üldse ajakirjandusel, kui hirm sunnib kirjutajaid ennast ise tsenseerima ning meediasse ei jõua enam objektiivsed uudised ja arvamuslood? Mis mõtet on ajakirjandusel, mis on kallutatud isiklikest hirmudest enda heaolu ja turvalisuse pärast? Hirm on arusaadav - iga inimese kohus on enda elu eest seista ja rumal oleks seda kandikul ära anda. Nõnda tekib aga olukord, kus reaalsus jääb meediast kaugele ning valitsema hakkab (huvitaval kombel jällegi ulmekirjanduses juba tutvustatud) illusoorne ja kõike tolereeriv mentaliteet.

 

Maailm, mis elab vales...

 

Minu öise isikliku mõttearenduse tulemuseks oli aga lubadus, et käesoleval aastal hakkan ausamaks? Mis ma siis nüüd tegema peaks? Kartma? Seda ma juba tean, et RIA (Riigi Infosüsteemide Amet) on Päev Eestis mõnda postitust päris hoolega uurinud (tänud statistikatarkvarale  ja palve RIA töötajatele: kuna Te nagunii üsna tihti siin käite, siis kommenteerige ka vahel, palun!). Kus kohas asub aga piir, millest ausa mõttega üle astudes hakkan ma liiga vastu sellele tolerantsust promovale mentaliteedile, seda ma ei tea.

 

Hea, et ma ei tea - muidu hakkab äkki autotsensuur tööle. F*** that!
 

Usklik maailm

Kui ma oma eelpool viidatud Liivakastimängude arvamuses mõtisklesin nii ameerikaliku, natsionalistliku, korporatiivse kui ka lolli maailma üle, siis üks üsnagi oluline aspekt jäi tollest liivakastirüselusest välja. Usklik maailm, kus inimeste käitumist juhib usk, mitte ratsionaalne mõtlemine.

 

Ma ei ole absoluutselt usu kui sellise vastane, sest see käib vastu minu veendumustele mõtte- ja sõnavabaduse kohta. Küll olen aga vastu inimestele, kes põhjendavad oma kaaskodanikke häirivaid (Prantsusmaal toimunud näite põhjal ka kaaskodanikke tapvaid) tegusid usuliste veendumuste või nende kaitsega. Usk ei tohi olla reaalsetele tegudele põhjenduseks, sest ratsionaalseks põhjenduseks ei saa olla miski, mis rajaneb vaid usul, mitte konkreetsetel teadmistel ja/või faktidel.

 

Siit tekib kahetine emotsioon: esiteks olen ma nukker, et enamus maailmast on usuvabaduse osas üsna sallimatu; teisalt olen aga uhke, et Eesti on üks kuuest riigist terves maailmas, kus vähemalt ametlike andmete põhjal puudub täielikult ateistide ja agnostikute diskrimineerimine. Kes tahab tutvuda teemaga lähemalt, siis detsembris avaldatud International Humanist and Ethical Unioni 539 leheküljelise selleteemalise aruande leiate sellel  leheküljel avaldatud kokkuvõttelt (inglise keeles).

 

Võib-olla ongi meie väikeses riigis usuvabadus see, miks me ei taju veel nii tugevalt, kuidas mõjutab usk tegelikult maailmas toimuvat. Väike näide. Hoolimata tänapäeva demokraatlikus maailmas laialt levinud arvamusest, et usk ja valitsemine ei tohiks riigis koos olla, ei ole see põhimõte reaalses elus enamikus riikides kasutuses. Ikka mängivad valmistel rolli usulised veendumused ja läbi usu põhjendatakse ka paljusid tegusid ning otsuseid. Eriti naljakas on siinkohal tõsiasi, et end maailma demokraatia kantsiks pidava USA viimastel valimistel pääses seekordsesse, 114. Kongressi vaid 1 inimene (Krysten Sinema), kes on avalikult tunnistanud, et ta ei ole usklik.

 

1 inimene 535st. Paneb mõtlema.

 

Sama humoorikas on ka see, et kui USAst lahkuksid kõik ateistid ja agnostikud, siis kaotaks riik ca 85% teadlastest ja vähem kui 1% vangidest.

 

Seega on meil siin väikeses Eestis hea ja vaba elada - vähemalt praegu. Samas on imelik vaadata, kuidas paljud meie võrdõiguslikkust taganõudvad kisakõrid pasundavad oma loosungitega ja toovad meile eeskujuks riike, kus asjad on reaalsuses hoopis hullemad kui meil endil. Me lihtsalt ei oska veel näha probleeme, mida meil pole viimastel aastakümnetel olnud.
 

Olemata paranoiline...

Just seepärast olen ka vastu igasugusele propagandale, mida tehakse kas siis rassilist, seksuaalset, poliitilist või usulist vabadust ettekäändeks tuues. Eesti inimene on piisavalt ratsionaalse mõtlemisega ja piisavalt tolerantne, et saada aru, kus jookseb piir mõistlikkuse ja rumaluse vahel. Ei ole tarvis meile seda kohustuslikku punast joont, mis ütleks kõik ette - me oskame ise mõelda.

 

Maailm on liiga väikeseks muutunud kõigi nende totrate liivakastimängude jaoks. Aeg oleks suureks kasvada.

Suureks kasvamise juurde käib aga ka oma arvamuse väljakujundamine ja selle väljendamine. Väljendamine tsensuurita ja midagi kartmata, sest täiskasvanud võiksid ju aru saada ja leppida arvamuste erisusega.

See teeb elu huvitavamaks!

21. detsember 2014 - In memoriam "The Colbert Report"

Asjad saavad alguse ja asjad leivad ühel või teisel hetkel oma lõpu. On asju, mille lõppu ma olen oodanud, ja on neid, mille lõpp võiks jäädagi tulemata. Ometi... 18. detsember oli isiklikult minu jaoks kurb päev: peale üheksat aastat, 1447 episoodi ja 6 Emmy't lõpetas oma tegevuse "The Colbert Report", Comedy Centrali satiirishow.

Oma esimestes kirjetes 2012. aastal olen kirjutanud, et Päev Eestis sai oma alguse innustatuna Comedy Centrali teisest satiirishow'st - "The Daily Show with Jon Stewart". Jon Stewarti terav satiir nii meedia kui poliitika pihta on USA's andnud lisaks heale tujule ja naerule andnud ka tõsisemaid tulemusi; Stewarti konstruktiivne kriitika on suutnud ellu tuua ka seadusemuudatusi ja poliitikute tagasiastumisi.

Miks ma räägin aga Stewartist "The Colbert Report"i lõppemise puhul? Lihtne. Stephen Colbert tõusis rambivalgusesse just nimelt Stewarti show korrespondendina ja Jon Stewart on või pigem juba oli ka "The Colbert Reporti" produtsent.

Jon Stewart (vasakul) ja Stephen Colbert 2008. aastal.
Pilt internetiavarustest.

Kui Stewarti kriitika ja karakter on tasakaalustatum, rahulikum, intelligentsem ning suunatud rohkem probleemide lahkamisele läbi satiiri, siis Stephen Colbert show oli väga suures osas üles ehitatud just karakteri superegoismile, isamaaarmastusele ja - NB! - hirmule Ameetika kadumise pärast, mida ta päevauudiste raames teadlikult üle paisutas. Vahel ka läbi täielike absurdsuste suutis Colbert ehk pareminigi naeruvääristada seda, kuidas USA meedia ja poliitika püüab oma tegevust õigustada inimestesse alusetut hirmu sisendades, proovidest rahvast uskuma tonte, kes tegelikus elus on kordades väiksemad.

Jah - kriitika läbi satiiri ajakirjanduse ja poliitika suunal oli see, mis tõi endaga kaasa palju positiivseid tagajärgi ja minu kui Päev Eestis algataja arvates on korralik konstruktiivne kriitika see, mis tänasel päeval Eestis puudub. On huumorit ja nalja, aga ei ole korralikku intelligentset "vasturusikat", mis suudaks panna rahvast avarama pilguga asju vaatama. Ma ei väida nüüd sugugi, et mina olen suuteline seda tegema. Ei. Aga just seepärast olen Päev Eestis esimestest päevadest alates otsinud julgeid kaasmõtlejaid, kes ei kardaks kirjutada asjadest nagu need tegelikult on. Ja kohustuslik osa on huumorisoon - tõsist kriitikat on meil juba palju, aga see ei leia kunagi nii palju lugejaid, kui ehk natukene kergemini ja läbi satiiri kirjutatud/tehtud lõbus ajaviide.

Jah - mul on väga kahju, et "The Colbert Report" läbi sai. Õnneks on Comedy Centrali kodulehe kaudu võimalik vaadata tagantjärgi ka neid show osasid, mida ma veel näinud ei ole. Õnneks on alles veel ka "The Daily Show with Jon Stewart", mis tõenäoliselt jätkab Emmy'de kogumist, et nende kogusumma juba 30ni viia. Ja sellel aastal sai alguse uus show "Last Week Tonight with John Oliver", mille esimesed 24 episoodi näitasid, et veel üks Stewarti korrespondent on tegemast suurt ja head asja. Oli britist John Oliver ju seitse aastat Stewart show kaastöötaja ning peale seda, kui ta terve suve juhtis Stewarti saadet (Jon Stewart oli Iraanis direktorina filmimas oma esimest filmi "Rosewater"*), sai Oliver pakkumise telekanalilt HBO tegemaks täiesti oma sari.

Ja - õnneks ei kao ka Stephen Colbert rambivalgusest. "The Colbert Report"i lõpu põhjuseks sai see, et Colbert kutsuti asendama legendaarset saatejuhti David Lettermani tema "The Late Show"s, mille formaat on küll natukene tõsisem (ainult natukene), aga usun isiklikult, et Colbert veab seda showd sama edukalt ja kaua, kui tegi seda David Letterman.

Mis siis veel? Ahjaa - see "The Colbert Report"i viimane osa. Ja selle lõpus olnud hüvastijätulaul. Ja need, kes seda kaasa laulsid. Ma ei ole küll paljude sarjade viimaseid osasid vaadanud, aga kui uskuda meediakajastusi, siis Stephen Colbertiga tuli tema luigelaulu vaatama kõige muljetavaldam kuulsuste seltskond üldse, mida ühe sarja puhul tehtud on. Ja kuigi enamus neist inimestest (ja tegelastest) on tuntud rohkem ookeani taga, siis allpool oleval videot vaadates leiab ka kõige uudiste- ja poliitikakaugem tegelane mõne tuttava näo.

Toon siin välja vaid mõned: muusikud Willie Nelson, Cyndi Lauper, Barry Manilow, Pussy Riot (tõsi - video vahendusel) jt.; näitlejad Jeff Daniels, Elijah Wood, James Franco, Patrick Stewart; NBA legend Kareem Abdul Jabbar; astrofüüsik Neil deGrasse Tyson; kolumnist Arianna Huffington, The Huffington Posti looja; kindral Raymond T. Odierno, praegune USA armee ülemjuhataja; George Lucas ja J. J. Abrams - mõlemad siis Tähesõdade sarjaga seonduvad; loomulikult ka laulu tviitiv Bill Clinton (huvitav oleks teada, kas Ilves retviitis teda?) ja paljud-paljud teised.

Ma ei suuda vist ettegi kujutada seda tunnet, mida võis kogeda Stephen Colbert, kui tema showga tulid hüvasti jätma nii paljud, sealhulgas kaasa laulma ka need, keda Colberti kriitika tabanud on.

Ju ta siis tegi midagi õigesti ja ehk on see midagi, mille üle paljud, seda nii meedias kui poliitikas, peaksid hoolikalt mõtlema.

Tubli töö, Stephen Colbert, ja edu edaspidiseks!

* "Rosewater" on Jon Stewarti hiljutilinastunud ja tõsielusündmustel rajanev film Iraani ajakirjanikust Maziar Baharist, kes annab intervjuu USA telekorrespondendile ja peab seetõttu vanglasse minema. Iraani julgeolekujõud põhjendasid ülekuulamisi ja piinamisi, et Maziar Bahari teeb koostööd USA spiooniga. Kuigi ma pole seda filmi veel näinud, loodan, et filmis on sees ka MAziar Bahari hilisemast intervjuust pärit seik, kus Bahari küsib ülekuulajalt, et miks peaks spioonil olema USAs oma teleshow.

Põhjus, miks filmi tegi just Jon Stewart, on selles, et Bahari vangisattumise põhjustajaks oli Jason Jones, kes tegi selle intervjuu "The Daily Show with Jon Stewart" tarbeks :)

2. detsember 2014 - Ajakirjanduslik prostitutsioon ja eksitav reklaam

Tere ööd!

Pole kaua kirjutanud, aga kuna lähialal on plaanis trükkida visiitkaardid, millele on pandud ka QR-kood Päev Eestis leheküljele, siis peab hakkama siia kiiresti materjali tootma. Lihtsalt, et uutel tulijatel oleks ka värsket lugemist.

*

Esiteks: ajakirjanduslik prostitutsioon.

Kuna Päev Eestis on püüdnud alati rõhutada sõltumatu ajakirjanduse vajalikkust, siis kahjuks peame seekord tõdema, et meie lähikonda on ilmunud prostituut - inimene, kes müüb ennast raha nimel. Eriti valusaks teeb minu kui allakirjutanu jaoks tolle tõsiasja see, et tegemist meie vaimse isaga, tänu kellele me üldse siin internetis eksisteerime.

Inimene, kes on alati suure suuga rääkinud enda äraostmatusest, on seekord tõsiselt ämbrisse astunud. Inimene, kes on lubanud, et ei kirjuta oma nime all kunagi asju, millesse ta ei usu, on 14. oktoobri Kuulutajas kirjutanud artikli Kiltsi rahvamaja uue põranda avamispidustustest. Positiivne lugu küll, kui...

Kui tegemist ei oleks niivõrd läbinähtava valimispropagandaga, millega üks Keskerakonna liikmetest üritab enda valimisringkonnas hääli ja populaarsust koguda. Kuigi allakirjutanu on enamuse ajast meie vaimse isa, Marko Maasikuga, koos, võttis ta tol päeval targu puhkepäeva, sest hoolimata kõigest ei suuda mina prostitutsiooni ka kaugelt pealt vaadata.

Siiski oli Maasik tol hetkel nii suures rahahädas, et pidi ühekordse teenistuse nimel oma hinge maha müüma.

Palju õnne, Marko, minu nimi sinu omaga enam samale visiitkaardile ei satu. Selle peale võid sa mürki võtta.

*

Teiseks: eksitav reklaam.

Kui Facebooki lehel seisab lehekülje konkreetse kirjeldusena, et "Kui nägid bussis ilusat neidu, kes äratas peo teie pükstes? Või nägid seksikat meha teatris? Kirjuta meile sellest, mis ja kes sulle meeldib, ei meeldi privaatsõnumiga ja me postitame selle oma seinale ANONÜÜMSELT!

Oodatud ka pihtimused !", siis oleks loogiline, et selleteemalised tekstid ka avaldatakse.

Dream on, baby! Saatsin siis prooviks täna ca 13.29 sellise teksti Märgatud: Rakveres leheküljele, et nad selle avaldaks: "Tere!

"Märgatud Rakvere Päts kohvikus täna 13.05 saabumas lausa kahte kena neidu, kes endale friikaid lisanditega tellisid.
Piilusime vastastikku,
ei leidnud julgust veel,
tutvuks ehk siis ajapikku,
abiks postitus, mis ees "

Oleksin tänulik, kui saaksite selle avaldada..."

Damned! Ma kirjutasin isegi luuletuse juurde, aga ei miskit. Mingid tööotsimis- ja kassiandmisteated liiguvad justkui oleks need vaseliiniga üle määritud, aga otseselt see, milleks kutsutakse üles lehe tutvustuses, mitte.

Ma saan muidugi väga hästi aru, et kassipoegade pildid püüavad palju klikke, aga muutke palun oma neetud lehe kirjeldus siis ka ära. Kirjutage, et olete tavaline ostan-müün-vahetan-ja-sheerin-kassipoegi-sest-see-teeb-meid-populaarseks-sait, mitte see, mis võiks tõesti äge olla.

Pealegi on mul kasside vastu allergia...

Tänan tähelepanu eest ja õppige andma õiget infot. Olge ausad! Ka sina, Marko...

16. oktoober 2014. - "Hüvasti, Hillar!"

Etteruttavalt pean enda regulaarsete lugejate ees vabandama, et olen praeguseks ära joonud kaks pokaali veini, seega kirjutis võib tulla tavalisest emotsionaalsem. Aga selleks on ka põhjust - täna kell kaks teatas Eesti staarajakirjanik Hillar Kohv, et lõpetab oma koostöö nädalalehega "Kuulutaja". Aga pole tarvis muretseda, armas Eesti rahvas, Hillar jätkab oma tõusvat (?) tähelendu juba teiste väljaannete juures, sest juba tund peale oma avaldusega väljatulemist olevat Hillari poole pöördutud, et tema intervjuusid avaldada (??? - suur hulk nn eesti tippajakirjandusest????) - nime ei mainitud. Siinkohal avaldan siirast kaastunnet - mitte niivõrd Hillarile, kui just tema tulevastele tööandjatele kui lugejatele. Nüüd aga veiniemotsioonidest tagasi asisema teksti juurde.

Tere õhtust!

Ah, mis iganes... Tähtsamat uudist tänasel meediamaastikul minu jaoks ei olnudki. Kuna minu peremeesorganism on omal moel nädalalehe "Kuulutaja" toimetusega seotud, siis terve tänane päev oli emotsionaalselt suuresti kantud härra Kohvi kirjavahetusest nii "Kuulutaja" pea- kui ka tegevtoimetajaga.

Ja et minu lehekülje "Päev Eestis" peamine suund on nii poliitika kui meedia (tavaliselt konstruktiivne, kuid täna veinise kõrvalmaitsega) kriitika läbi satiiri, siis ausalt, Hillar, ma ei suutnud oma suud kinni hoida :)

Alustaks elementaarsetest tõdedest, mida iga ennast natukenegi ajakirjandusega seotud inimene peaks mõistma. Facebook'is avaldatud teade, justkui lõpetanuks sina "Kuulutajaga" koostöö, ei vasta tõele - "Kuulutaja" lõpetas koostöö sinuga. Kuigi igas teises olukorras võinuks seda argumenti veel vaidlustada, siis "ajakirjanikuna" rääkisid sa ise endale vastu, avaldades "Kuulutaja" peatoimetaja kirja enda teate kommentaarina. 

Nüüd aga enda peateema juurde. Armas Hillar, igaüks, kes on lugenud sinu "Kuulutajale" saadetud nn intervjuusid, on kindlasti tähele pannud, et kõik intervjuud sisaldasid samu küsimusi, samas järjekorras, ning intervjuu ise (ehk siis see, mida sina tööks nimetasid) oli vaid stampküsimuste saatmine kümnetele ja kümnetele inimestele lootuses, et ehk keegi neist viitsib vastata. Ning kui keegi vastas, siis kas sa ei vaevunud ise vastatut üle lugema või ei oma sa selleks teadmisi, saatsid sa vastused otse "Kuulutajale" ja lasid edasise töö ära teha keeletoimetajal. Seega ei olnudki tegemist niivõrd kaastöö kui parasiitlusega - seda nii intervjueeritavate kui "Kuulutajate" kulul.

Ning mis mind kõige rohkem täna ärritas - sa mainisid oma kirjas (JÄLLE!!!), et tunned isiklikult Anne Veskit. Be damned, man! Ma usun, et Annel on seda kuuldes sama reaktsioon kui minul (kuigi mina ei tunne teda isiklikult ja kaudselt ka mitte), kui ma avastan, et minu kirjutatu saatuse tahtel sinu omaga samasse numbrisse sattus - FUUUCCCKKKK, jälle see Hillar jutustab!!!!

Et mu lugejad ei arvaks ekslikult, et olen veinist liiga tugevalt puudutatud, siis lisan siia alla intervjuu, mille Hillar tegi tegi minuga. Olgu - tõe huvides pean mainima - mille ta oleks teinud, kui ta vaid teadnuks, et W. Hocares olemas on :) (Vabandan juba ette, kui intervjuus juhtub olema rohkem sisu ja mõtet, kui Hillari omades - igal langemiseüritusel on siiski piirid)

W. Hocares - Eesti meedia südametunnistus

Juba mitu aastat on eestikeelses internetis levinud üritus, mis on selle autori soovil nimetatud kui "Päev Eestis". Tegemist on veebilehega, kus W. Hocares, tõusev satiiritäht, avaldab konstruktiivset kriitikat nii Eesti meedia kui poliitika suunal.

Hillar Kohv

W. Hocares, teie sünniaeg ja sünnikoht?

Sündisin kesksuvel 1977 ja huvitav fakt minu sünnipäevaga seoses on see, et viimase 30 aasta jooksul on minu sünnipäeval vihma sadanud vaid kahel korral. Sedagi vaid hommikuti. Seega olen juba pikalt mõelnud, et võiks erinevatele üritustekorraldajate oma sünnipäeva maha müüa, sest nõnda saaks mina raha ja nemad suvise, ilma vihmata ürituse.

Sünnikohaks on Kadrina. Vähemalt mu peremeesorganism sündis seal. Mina saavutasin enda enesetaeadlikkuse natuke hiljem, aga Kadrina on mulle alati koduks olnud. Just see koht, mitte inimesed.

Mis ameteid olete pidanud ja kuidas sai teist "Päev Eestis" peatoimetaja?

Ausalt, Hillar, keegi pole minu käest seda küsimust veel küsinud (sosinal: ma arvan, et see teeb intervjuu nii eksklusiivseks. Ärgem seda avalikkuse ette pane, onju? [Hiljem: Sa ikka panid? Are you stupid or what???  ) Noh, Mind hakkas mingil hetkel häirima see meedias toimuv meie-ja-teie-vaatenurkade-eristamine. Meie ja teie ilma, et seal oleks olnud iga riigi puhul olulisimat - rahvast.

Otsustasingi luua täiesti eraldiseisva meediumi, kus kõik oleks nii nagu see päriselt on. (Ääremärkus: sealhulgas ka see, et sina, Hillar, pole mitte ajakirjanik ega kirjanik ega mitte kirjutaja, aga lihtsalt Hillar) 

(Kas ma vastan su intervjuude kohta liiga pikalt?)

Huvialad?

(WTF? Mis kuradi küsimus see on??? [Sry - ma ei pannud tähele, et see üks sõna küsimärgiga on igas su intervjuus] Okei. )

Kirjutamine.

Teie perekond ja lapsed?

Mul on suur pere ja mul on laps.

Millised on teie plaanid?

No ma ei teagi veel praegu, kuna elu muutub nii tihti. Aga kindlasti tahasksin olla edukam kui praegu.

Mis muusikat te kuulate?

Hetkel tuleb kõlaritest Gabrielle Cilmi "Sweet About Me", aga see ütleb vaid seda, et minus pole midagi meeldivat. Kas söendad järgmist küsimust esitada?

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?

Jah, on küll... Lugege asju, mis on lugemist väärt. Hillari kirjutised ei ole seda

***

Nüüd on siis intervjuu läbi ja mul on niivõrd kahju, et intervjuu oli nii sisukas võrreldes tavaliste hillarismidega. Muide - kas teate sõna hil(l)arious? Päritolu on vist arusaadav...

Sry - vein avaldas oma mõju. Rohkem ei juhtu :)

8. oktoober 2014 - Tsirkusest tragöödiaks

Tere päevast!

Alustuseks avaldan Teile kõigile kaastunnet! Jah, ka kooseluseaduse pooldajaile. Miks Teile? Sest praegu võite asuda küll poolel, mis saavutab enda tahtmise, kuid mõnes järgnevas situatsioonis võite ka Teie asuda samas paadis selle enamusega, kelle arvamusest Riigikogu lihtsalt tangina üle sõidab.

Mind on paar korda juba homofoobiks tituleeritud. Mida päev edasi, seda uhkemana ma end selle sildi üle tunnen. Tunnen uhkust, sest selliseid silte jagatakse mõtlemata, süüvimata inimese tegelikesse vaadetesse ja nõnda on tänaseks päevaks homofoobideks saanud juba väga palju oma peaga mõtlevaid inimesi. Muidugi on homofoobid ka vähemalt kaks kolmandikku Eesti rahvast, kes püüdsid viimaste nädalate jooksul oma häält kuuldavale tuua.

Eile tegi Urmas Reinsalu Riigikogule ettepaneku panna kooseluseadus rahvahääletusele, mis tema ettepanekul võinuks toimuda juba märtsis valimistega samal ajal. Need viis kuud andnuks seadusetegijaile ja meediale piisavalt aega, et kogu seda praegust segadust rahvale paremini lahti rääkida. Reinsalu pakkus isegi kompromissi - ärme tee rahvahääletust, aga võtame aja maha, ärgem kiirustagem, suhelgem rahvaga. Mure oli mõistetav - erinevate uuringute järgi on üle kahe kolmandiku rahvast, Riigikokku pääsenute valijatest praegu selle seaduse vastu.

Täna sõitis Riigikogu aga enda valijate enamiku arvamusest lihtsalt üle. Suure, massiivse tangina. TEADLIKULT. Kuna ma võtsin ka aja maha, et jälgida üle kahe ja poole tunni Riigikogus toimuvat arutelu, siis tean, et Reinsalu argumente kuulsid ka need riigikogulased, kes täna selle tangi lõbusalt veerema lükkasid.

Palju õnne! Või ikkagi pigem - avaldan kaastunnet!

Ma ei tea veel, kuidas mina selle seaduse osas hääletanuks. Seda hämmastavam on minu jaoks aga praeguse seaduseelnõu pooldajate suhtumine inimestesse, kes esimese hurraaga kohe kaasa ei kihuta. Maailmas, kui 50 halli varjundit lööb suuri laineid ja vikerkaarevärvid peaksid avardama vaatespektrit, näivad seaduse pooldajad siiski veel must-valgelt mõtlevat - kui ei ole poolt, siis on kindlasti vastu. Kui ei poolda gaysid, siis plaanib kindlasti neile gaasikambrit.

Ausalt - vahepeal jääb tõesti tunne nagu oleks kõigile pooldajaile tagumikust hiigeltüra kuni kurgumandliteni sisse rammitud nii, et te ei suuda enam peadki keerata ja märgata, et maailmas on peale musta ja valge ka kõik need varjundid ja värvid. Needsamad, mida te mõnes teises olukorras nii valjuhäälselt ülistate!

Kooseluseadus on seadusena mõistlik.

Panin selle igaks-juhuks pealkirja fonti, et must-valgelt nägijad ka seda tähele paneks. Mõistlik on see just seepärast, et aitaks reaalselt paljusid inimesi. Ja seda ongi vaja inimestele ja rahvale selgeks teha. Jah - ehk tuleks mõned punktid natuke üle vaadata või lihtsalt ümber sõnastada, aga kokkuvõttes on see mõistlik ja kasulik.

Kindlasti ei ole aga mõistlik see meetod, kuidas on toiminud praegu selle seaduse pooldajate propaganda, mis tõi kirsina tordil kaasa tänase avaliku rahva enamuse arvamusele sülitamise. Ma saan aru - lihtsam on rahvast lolliks nimetada jne.

Kas Te tõesti pole aru saanud, et eestlased on tolerantne rahvus?! Isegi nii tolerantne, et aastaid homoaktivistide avalikku sõimu ja vaenutsemist rahva enamiku suunal pole pannud rahvast kaikaid haarama, et Teil suud kinni panna. Juba aastaid on need aktivistid mitteaktiviste sõimanud iganenuks, tagurlikuks, matsideks, lihtsalt lauslollideks ja idiootideks, kes ei suuda Teid mõista. Te olete korraldanud paraade, promoüritusi ja - kurat võtaks! - roninud oma boksiga isegi noortemessile "Teeviit", mis peaks olema noortele professionaalsete, mitte seksuaalsete tulevikuotsuste tegemise koht. Või ongi see suur gay'ndus Teile juba eraldi karjäär???

Ja peale seda tunnete end solvatud, ohustatud liigina, kui see ülejäänud rahvas otsustab peale kõiki neid aastaid vaid korraks end kodust välja ajada, et avaldada enda arvamust pereväärtuste osas? Kas Teile endale ei tundu see idiootlik???

Statistika järgi on Eestis gay'sid 3-5 %. Kui aga guugeldades otsida homoteemalisi tekste, siis väga suur enamus neist tekstidest on aktivistide ving ja hala selle üle, kui sitt on Teil siin elada ja kuidas kõik Teid siin vihkavad.

Kui kõik Teid siin vihkaksid, siis moodustaks Teie aktivistide pidev avalikus ruumis tehtav räuskamine ka ainult 3-5 % tekstide koguhulgast. Praegu on aga pigem vastupidi. Mina isiklikult olen vaid korra varem sel teemal oma isiklikus blogis sõna võtnud. 2011 aastal kirjutasin ma kirje "Homo siin, homo seal, homo iga nurga peal" . Aga ka see ei olnud homovaenulik - ma olin konkreetselt vastu sellele pidevale räuskamisele, enesekehtestamisele ja rahva sildistamisele. Juba siis...

Aga kuna ma olen ikkagi eestlane, siis ei vihka ma homosid siiani ja ma ei karda neid ka. Mul siiani sügavalt poogen, kes Te olete, kus Te olete ja mida Te teete seni, kuni Te ei hakka minu elu segama või sundima mulle peale Teie maailmavaadet. Aga ärge tundke end selle pärast erilisena - mul on sama poogen ka enamikest heterodest ja ka neile on mul samad tingimused.

Praegu ongi Teie teerullipropaganda aga viinud kogu asja nii kaugele, et isegi kui ma näen kooseluseaduse mõistlikkust, tekitab see minus vastumeelt emotsionaalselt. Miks? Sest kui selle pooldajad nimetavad mind ilma mind teadmata-tundmata tagurlikuks keskajal elavaks idioodiks, pedesid kartvaks patrioodiks, lühinägelikuks rahvuslaseks või lihtsalt iganenud matsiks, siis minu jaoks tundub see pooldajate kamp lihtsalt maniakaalse egotsentriliste eneseimetlejate grupina, kuhu ma kindlasti kuuluda ei taha.

Ja see võib olla põhjus, miks ma hääletaks muidu mõistliku seaduse vastu. Miskipärast arvan, et Eestimaal on palju selliseid, kes ei olegi niivõrd selle seaduse, kui just sitasti tehtud ja sitamaigulise lobitöö vastu.

Erinevus rikastab. Jah, rikastab küll. Teinekord on kahjuks erinev ka enamuse arvamus, mida võiks kasvõi ära kuulata. Ja seda peaks tegema ka Riigikogu.

Kuna Marianne Mikko osutus vaadeldud Riigikogu istungil vanasõnasõbraks, siis on ehk sünnis meenutada veel üht vanasõna:

"Kuidas koer külale, nõnda küla koerale."

Kui Riigikogu ennasttäis linnapenina hammastega talumehe sääre või pere poole hüppas, siis võib talumees vihahoos penile säärase jalahoobi panna, et too valust (arvestades propagandat, siis ka ebaõiglusest) kiunudes saba jalge vahel (või antud kontekstis "saba tagumiku soojas süleluses") Toompealt igaveseks jalga laseb.

Või vähemalt see osa Riigikogust, kes täna hambaid näitasid.

Palju õnne, varsti on valimised!

Avaldan kaastunnet, sest vähemalt täna ei ole rahval enam võimu!