4. märts 2020 - Elu, COVID-19 ja muu

Tere päevast!

Ja tere seda aastat, sest viimane kirjutamine siin toimus pea aasta tagasi. Ja seda kindlasti mitte seepärast, et teemasid poleks olnud. Oh ei! Pigem just seetõttu, et mingil hetkel hakkas selline kirjutamine tunduma tuuleveskitega võitlemisena. Olgu ajakirjanduses või antud näite varal bloginduses meie ühiskonda vaevavatest murekohtadest juttu kuitahes palju, inimestel on harjumus ikka omi vigu korrata. Ja ometi räägitakse, et rumal õpib enda vigadest, tark teiste omadest. Ja minagi olen vist rumal, sest hakkasin uuesti kirjutama ...

Peaksin vist igaks juhuks ka hoiatama, et kuna pole nii kaua kirjutanud, siis kaua sisemuses toimunu võib päris pikaks tekstiks kujuneda.

Igatahes - ajend kirjutamiseks ei tekkinud mitte nii väga praegu maailmas toimuvast, kui pigem inimeste reaktsioonist sellele. Jah, ma olen isiklikult arvamusel, et meie ametkonnad võinuks asju natukene teisiti ajada, kuid võib-olla ma ei tea veel ka täit informatsiooni. Ent sellest teemast natuke hiljem.

Loll ja jäärapäine eitamine

Kus avaldub aga inimeste reaktsioon ja milline see on? Kuigi peamine info tuleb minu jaoks ikka erinevates allikates avaldatud artiklitest, olen lihtsalt isikliku huvi tõttu jälginud ka kommentaariume ning nendes toimuv on päris huvitav. Inimestel on tänases viiekümnehallivarjundimaailmas ikka üsna mustvalge maailmapilt. Ja kui tavaolukorras oleks sellest ehk isegi üsna poogen, siis praegu paneb imestama just see seisukohakindlus ja eitamise tugevus. Seisukohakindlus on hea, aga kui sellega kaasneb eitamine ka väiksemates asjades, milles täiesti ilmselt eksitakse ja soovimatus ka selliseid eksimusi tunnistada, siis kisub asi kriitiliseks.

Keskmine netikommentaator praeguste kommentaaride valguses
(pilt on illustreeriv ja netist leitud)

Koroonaviirust kajastavate uudiste valguses on tekkinud kaks üsna põhimõttelist leeri - ühed, kes peavad viirust ohtlikuks ja teised, kes mitte. Nõus. Täiesti. Ei vaidle vastu, sest igal inimesel on õigus oma arvamusele. Ja sellele arusaamale tuginedes ma pole veel seni püüdnud kumbagi leeri kuuluvaid nende põhimõttelistes eksiarvamustes parandada.

Ma pean kohe täpsustuseks ära tooma, et ma ise pole ei paanika-jaanika-lipp-käes-maailmalõpp- ega ka täitsa-poogen-gripp-meedia-on-lolliks-läinud-tegelane. Nende kahe vahel on piisavalt ruumi ka mõistlikumale suhtumisele ja mõistliku suhtumise juurde kuulub ALATI vastaspoole argumentide kuulamine, nende vaagimine ning alles siis otsuste tegemine ja vajadusel oma arvamuste kohandamine.

Ja sellise suhtumisega olen jälginud ka kommentaare ja just seetõttu pole ma veel läinud torkima ka neid aktuaalse teemaga seotud seisukohti. Küll aga olen püüdnud juhtida tähelepanu väiksematele eksiarvamustele.

3. märtsil ilmus Eesti Ekspressis intervjuu ühe prepper'iga. Prepper on siis antud näite puhul inimene, kes on otsustanud teha ettevalmistusi juhuks, kui asjad peaksid minema halvamaks, kui meie ametkonnad ja meedia seda räägib; prepper on inimene, kes on ettevaatlikum kui keskmine kodanik, ja kui mõned üksikud erandid välja arvata, teeb oma ettevalmistusi teisi inimesi häirimata. Seega tegelikult üsna mõistlik käitumine, onju? Juhul, kui midagi peaks katastroofiliselt viltu minema, on ta selleks valmistunud rohkem kui tavakodanik, ja kui kõik ei lähe viltu, ei pea ta lihtsalt nii tihti poes käima, sest tal on kodus rohkem varusid. Keda see häirib?!

Aga tundub, et häirib, sest üsna paljud kommentaatorid suhtuvad sellistesse mõistlikult ettevaatlikesse inimestesse negatiivselt. Küll nimetatakse teda rumalaks, küll leitakse, et inimene ei oska elada jne. Nojah - eks see internetis teiste, endast erinevate inimeste halvustamine näitab samas iseenda ülimat taset elamisoskustes ...

Anyway - minule tundus antud prepper'i jutt täiesti mõistlik (mis ei tähenda kohe seda, et lähen tuumavarjendeid ehitama, sest musta ja valge vahel on rohkem võimalusi) ja seepärast otsustasin, et parandan ühe kommentaatori ilmselge eksimuse.

123 kirjutas: "Ta saab ju iga kliki pealt reklaamiraha. Seega tema saidi ja teksti promomine tähendab talle sissetulekut. Seega äriline reklaam...."

Ei ole. Olles ise päris mitmeid blogisid pidanud, töötanud mingil hetkel ajakirjanduses ja praegusel hetkel reklaamindusega, siis võisin kohe kindlalt väita, et see ei käi nii. Isegi sellel, Päev Eestis lehel on kirjatükke, millest mitmed on jõudnud laiemasse ajakirjandusse ja ükski lisavaatamine pole mulle tulu toonud.

Kui ma aga nimetet kommentaatori eksimusele koos mõistliku selgitusega tähelepanu juhtisin, sain vastuseks punaseid mittemeeldimisi ja vastuvaidlemise veel mõttetumate väidetega, mis andsid mõista, et inimene ei tea ei blogindusest, Google'st, ajakirjandusest ega ka reklaamist mütsigi.

Ja siit tulebki välja probleemi tegelik olemus: loll jäärapäisus ka sellisel juhul, kui ei asetata kahtluse alla sinu suurt põhimõtet. Antud juhul oli siis tegemist inimesega, kes on kindel, et koroona ei ole hirmus ning meedia ja antud juhul ka Prepper oma blogiga kirjutavad asju vaid raha pärast. Ja kui üritada neile selgeks teha, kuidas toimib üks väike lüli, milles eksitakse, siis jäädakse põhimõtteliselt oma eksiarvamuse juurde.

Samasugune reaktsioon tuli ka sama artikli all kommentaatorilt FAKE!, kelle arvamus blogimisest kui sellisest on pärismaailmas toimuvast natukene mööda.

Mina igatahes soovin mainitud Prepperile palju edu ja julgust edaspidigi oma mõtetest kirjutada, sest mitte kõik inimesed pole veel nii jäärapäised ja ehk leiab tema juurde ka selliseid, kes ehk ei muuda oma suuri põhimõtted, aga korrigeerivad alustuseks siiski oma väiksemaid arvamusi.

COVID-19, meie ametkonnad ja meedia

See on juba eraldi teema. Täna toimus siis see Terviseameti pressikonverents, põhjuseks eilne uudis Eesti teise nakatanu kohta. Vaatasin ka. Ohjah. Sama reaktsioon oli ka eilse ETV saate "Esimene stuudio" järel, milles Andres Kuusk küsitles sotsiaalminister Tanel Kiike.

Ning ei, see "Ohjah!", ei ole reaktsiooniks niivõrd rääkijate kui küsija suunas.

3. märts 2020 - Esimene stuudio. Andres Kuusk ja Tanel Kiik. Küsin, mida tahan, vastus ei huvita:) (Kuvatõmmis)

Mõned head aastad tagasi tundsin ma siinsamas Päev Eestis lehel muret meie ajakirjanduse pärast, tuues esile probleemi, et meie ajakirjanikud ei oska esitada õigeid küsimusi. Pigem tundub nii, et kõik on valmistanud ette hunniku küsimusi, esitavad need ja intervjueeritava vastusesse süüvimata minnakse järgmise küsimuse juurde. 

Toon esimese näite saatest "Esimene stuudio", kus Kiik vastas küsimusele Saaremaal toimuva võrkpalli kohta, et otsuse ürituse toimumise kohta teeb ürituse korraldaja, rääkides sealjuures ka seda, mida peaks ürituse korraldaja arvestama. Miks aga liikus Kuusk peale vastust kohe edasi hoolimata sellest, et vastusest jäi mulje nagu oleks vastutus võimalike tagajärgede eest lükatud endast kaugemale? Ehk siis - spordivõistluse korraldajad, kes on siis valdavalt spordi- ja äriinimesed, peavad hindama ja analüüsima riske ning võtma vastu otsuse, mis on otseselt seotud ainult meditsiiniga.

Mina saan nii Kiige vastusest kui Kuuse huvipuudusest niimoodi aru, et nende kummagi jaoks ei oleks mingi probleem see, kui neile tuleks pimesooleoperatsiooni vajaduse kohta arvamust avaldama kas siis Gerd Kanter või Urmas Sõõrumaa ... Palju õnne!

Samuti on kergelt küsitav Kiige vastus infotulvas orienteerumise kohta. "Usaldage riigi infot!" Kuigi ma ei kahtle, et riik teeb kõik endast oleneva, siis esialgsete ohuhinnangutega pandi natukene mööda ja mingil määral isegi naeruvääristati muretsejaid. Seega kuidas peaks usaldama praegust infot, kui siiani ei ole isegi oma eksimusi tunnistatud. Algsest me-oleme-viiruse-tulekuks-täiesti-valmis-infost on saanud teeme-teiste-riikidega-ühishanke-ja-paneme-kiiruga-kaameraid-üles-tegevuskava. Seega millist infot uskuda peale seda? Kas ei oleks lihtsam öelda, et jah, me eksimise esialgse ohuhinnangu tegemisel ja püüda seda usaldust taastada-tekitada? Vist mitte, sest samas intervjuus püüab sotsiaalminister väita, et tegelikult on Eesti oma ettevalmistustega kogu aeg sündmustest ees olnud.

Saa siis aru!

Terviseameti pressikonverentsi juurde tulles sama teema.

Ajakirjaniku küsimusele, kus teine nakatanu avastati, kas Tallinnas või mujal, öeldi, et tegemist Eesti elanikuga. Miks edasi ei küsitud? Kas ei ole oluline, et inimesed teaksid, millises vabariigi piirkonnas tasuks ehk olla ettevaatlikum? Ma saan aru, et kõikjal peab olema hügieeni suhtes ettevaatlik, aga siiski.

Juba levivad kommentaariumides kuulujutud nagu oleks tegemist kellegi Tartu professori või õppejõuga, kes keset päeva töö juurest minema viidi. Kas Terviseameti vastus poleks vähemalt saanud seda kuulujuttu ümber lükata või kinnitada? Oleks see ümberlükkav vastus olnud, saaksid ehk palju inimesed kergemalt hingata. Kinnitava vastuse puhul saaksid ehk teise nakatanuga kokkupuutunud olla rohkem tähelepanelikumad enda tervise osas. Praegune infosulg tekitab aga seda rohkem teadmatust ja närvilisust ning see kõik on näha ka inimeste kommentaaridest.

Kokkuvõtteks (praegu)

Siinkohal teeksingi pöördumise ajakirjanikele: palun pöörake tähelepanu asjadele, mis inimesi huvitab, kuulake tähelepanelikult vastuseid oma küsimustele, mõelge nende üle ja kui vaja, siis esitakse juurde täpsustavaid küsimusi.

See on ehk enam-vähem ainuke võimalus, kuidas taltsutada pisikesi paanikaalgeid, sest tegelikult ei taha ju keegi meist üleriigilist paanikat, ostuhullust ja muid nähte, mis on juba olnud nii Hiinas, Austraalias (siin viide Austraalia kohta tänasele uudisele) kui mujal.

Ja soovitus kõikidele teistele: ei tasu uskuda kõiki kommentaare, mida loete. Kõige mõttekam on praeguses olukorras ise silmad ja kõrvad lahti hoida ning saadud informatsiooni rahulikult ja mõistlikult seedida.

COVID-19 ei ole kindlasti tavaline gripipuhang nagu väidavad paljud kommentaatorid vastaspoolt idiootideks sõimates ja koroonauudiseid lihtsalt klikimagnetiks nimetades. Aga suhteliselt suure tõenäosusega ei ole COVID-19 ka üks neljast maailmalõpuratsanikust, kes tuli tervet inimkonda hävitama.

Tõde on kusagil vahepeal ja mõistlik käitumine samamoodi. Ja mõistlikult käituvad praegusel hetkel pigem need, kes omaette vaikselt halvimaks valmistuvad, kui need, kes mitte millestki hoolimata mööda maailma kihutavad, ise teisi samal ajal lollideks sildistades.

Meil kellelgi pole veel täit informatsiooni toimuva kohta. Vahe on vaid selles, et kui esimesed eksivad, ei juhtu midagi, kui eksivad aga teised, juhtub rohkem, kui keegi meist tahaks.

Rahulik ja mõistlik ettevaatus oleks praegu vist parim käitumismudel, aga see on vaid minu arvamus.

22. mai 2019 - Lipsajad ja muud loomad

Veerenni ülekäigukohal toimunud õnnetus on veel kõigi mõtetes, ka allakirjutanu on kurb andeka inimese kaotuse pärast. Jah, väga kurb, sest tegemist oli ühe suurima lemmikuga. Lugedes kõik neid teemakohaseid artikleid noogutad kaasa, mõtled samadele asjadele, liigutad hiire, et kirjutatule reaktsioon panna ... STOP! Mida kuradit?!

Foto Õhtulehest

Alustagem elementaarsetest teadmistest ja faktidest, abiks matemaatika. Õnnetuse toimumiskohal on artiklite kohaselt nähtavus mõlemale poole umbes 150 meetrit. Rongi liikumiskiirus selles kohas on maksimaalselt 25-30 meetrit sekundis, jalakäija keskmine liikumiskiirus on 1-1,5 meetrit sekundis. Seega isegi juhul, kui sa näed rongi kurvi tagant väljumas, läbid sa jalakäijana enne rongi sinuni jõudmist 5-6 meetrit, millest piisab, et raudtee ületada. Aga sa EI PEA seda tegema.

Kohalike inimeste arvates on murekohaks seegi, et uued rongid on vaiksed ja neid ei ole kuulda. Eee ... Neid on kuulda. Neid on kuulda, kui on teada, mis vahe on nägemisel ja vaatamisel ning kuulmisel ja kuulamisel. Tähelepanu.

Pimedate inimeste osakaal elanikkonnas on vähem kui kaks protsenti, palju vähem, aga see selleks, sest on tõestatud, et ühe meele kadumisel muutuvad teised meeled, sealhulgas ka kuulmine, teravamaks. Ülejäänud üheksakümmend kaheksa protsenti peaksid sellistes olukordades toetuma ikkagi nägemisele ning nagu matemaatika näitas, siis vaatamine ja veendumine ülekäigu ohutuses aitab õnnetuse ära hoida.

Hetkel aga materdatakse riiki ja ettevõtteid, kes ei ole teinud ülekäigukohti jalakäijatele ja jalgratturitele "piisavalt" ohutuks. "Mida kuradit, kas me peame tõesti enda turvalisuse nimel silmad telefonist tõstma ja kõrvaklappe mitte kasutama?! Mis kuradi riik ja ametkonnad need on, kes julgevad võtta meilt õiguse reaalsest maailmast väljaspool elada?!"

Foorid ja viled ja muud vidinad töötavad inimeste peal, kes neist lugu peavad, mitte aga lipsajate puhul. Linnas ja linnast väljas liikudes näen pea igapäevaselt, kuidas väga paljud pidevalt lipsavad. Kindlasti jõuame, kindlasti mahume, kindlasti oskame. Ega enamasti ikka jõua, mahu, oska küll - lihtsalt kaasliiklejad peavad oma käitumist selliste lipsajate pärast muutma.

Kuidas sõidetakse ummikute ajal ristmikud täis? Eks ikka seepärast, et viimaste autode juhid arvad, et roosa tulega ristile lipsates äkki veel mahub. Ja kui ei mahu, siis vaadatakse kangestunud pilguga otse ette, kui ristuval teel ei saa rohelisega sõitma hakata, sest mingi idioot ootab, kuni tema rida rida liikuma hakkab.

Kui jalakäijad hakkavad vahesaarekesega ülekäigurada vilkuva rohelisega ületama (ntx Szolnoki v Lehola peatused), siis üksikud jäävad vahesaarel seisma - tavaliselt teine rida ületatakse juba punasega. Ja kaasliiklejad ootavad, kuni jalakäija lipsab.

Hoolimatus ja tähelepanu puudumine on palju suuremad probleemid kui foorid või viled mõnes kohas. Neid lipsajad, kellel on teistest ja endast poogen, on näha kõikjal - nii maal kui linnas. Roolis istuvad lipsajad tajuvad vähemalt kaudselt, et nad on liikluses koos teiste inimestega, jalakäijatel aga puudub sageli üldse mõistmine endast kui liiklejast.

Ja raudtee ületamine on üks neid peamisi kohti, kus seda meeles peab pidama. Veerenni ülekäigu kritiseerijate üks argumentidest on see, et tõkete vahelt läbiminek vähedab tähelepanu. Vabandust - mida?! Kas te olete kuldkalakesed, et tõkete vahelt läbiminek nõuab nii palju pingutust, et sealt läbi saades on teil juba meelest läinud, miks te seda üldse tegite ja et ees on raudtee???

Anekdootlik võrdlus lipsajatele oleks siin selline, et kui tavaliikuses võivad väiksemad asjad sinu mõttele "Ma jõuan läbi lipsata!" veel reageerida ja isegi kui rongijuht seda teeks, siis rong ise oma suure massiga vastaks: "Kuradidki sa jõuad!"

Siit nüüd ka põhikooli matemaatikat natuke: kui te näete rongi Veerenni ülekäigul kurvi tagant tulemas, siis teist möödunud on see umbes 10-15 sekundi pärast. Eeldusel, et te jätkate liikumist jalakäijana ja te jõuate raudtee ületada enne rongi, siis kui kaugele olete te selle ajaga tänu lipsamisele jõudnud? Mis aga veelgi olulisem - kas see 15-25 meetrine distantsi- ja 15-sekundiline ajavõit on tõesti väärt oma eluga riskimist?

Lõpetaksin selle arvamuse isikliku kogemusega. Aastaid tagasi, kui kõrvaklapid ja käed-vaba-rääkimine alles uus värk oli, meeldis see mulle ka. Õnneks mitte kaua. Kesklinna poolt tulles ületasin jalgsi Tondi ülesõitu, rääkides samal ajal sõbraga. Alles raudteele astudes märkasin, et just peatusest väljunud rong oli minust vaid 7-8 meetri kaugusel. Mul VEDAS. Peale seda olen igasugused hands-free-seadmed enda jaoks välistanud. Seda ka praeguses autos, mille saab telefoniga ühendada. Isegi, kui tuleb kõne, ei vasta ma sellele põhimõtteliselt ja leian aja või koha parkimiseks, et ma ei oleks sel hetkel liikluses ja tähelepanu poleks hajutatud.

Aga ikkagi - ma olen loll, sest mina õppisin enda veast. Targad on need, kes õpivad teiste vigadest. Olge targad!

29. veebruar 2016 - Natuke plagiaadist

Tere!

Isegi, kui käesoleval blogil ja sellega seotud Facebooki lehel ei ole kümmet tuhandet järgijat, siis tegelikult mulle meeldib see, mida ma siin ajuti teinud olen. Ma olen kirjutanud asjadest nii nagu ma mõtlen ja kui ehk vaid Hillar Kohv välja jätta (jah - see veinisena kirjutatud asi), siis tegelikult olen suutnud seda tehes ka üpris objektiivseks jääda.

Olen siin vahel üles võtnud ka neid valusaid päevakajalisi teemasid nagu oli (ja on) seda pagulased. Ma ei oska nüüd öelda, mitu korda ma seda teinud olen, aga on meeles see, et septembris tegin seda kindlasti - 4. september 2015 - Immigratsioonist ja tulevikust. 

Lisaks muudele mõtisklustele võtsin seal ette ka veebiportaalis Uued Uudised avaldatud avaliku kirja, kus üks veebilahmija kirjus teist samasugust.

Päev Eestis jaoks tegi kogu selle asja eriti irooniliseks aga see, et just inimene, kelle kaitseks ma selle tekstiosa kirjutasin, hakkas FB seinal ja ka siin blogi kommentaarides mingil ainult temale arusaadava loogika abil sildistama ja paigutama PE blogi kuhugi, kuhu see pole kunagi kuulunud. Tekstiosa allikaks oleva kirja autor aga viskas vaid naeratavaid emotikone.

Tore. Nii peabki suhtuma, onju?

Kuni tänaseni...

Nimelt on lisaks Uutele Uudistele olemas ka selline "portaal" nagu Mustad Uudised, mis on tolle naeratava inimese poolt loodud. Facebookis tuntud kui Rahvuslane: Reimo Sillamaa, on selle nii "toreda" lehe teinud. (Ei - ma ei määratle Päeva Eestis ei ühele ega teisele poolele; sarkasmi mõte selgub kohe.)

Kui tänasel päeval Mustad Uudised leht lahti teha, siis avaneb selline pilt. Ning jah - ma tegin kuvatõmmise, sest seda on vaja sarkasmi selgitamiseks.

Noh, mis siis ikka? Teeb, mis tahab - las ta teeb...

Oot... Ma ei saa nüüd ikka väga hästi aru.

Kui ma nüüd avan Päev Eestis blogi lehekülje Meie missioon (leht, mis on loodud 20 . oktoober 2012. :) ), siis avaneb selline vaatepilt:

Ja nüüd oleks ehk võimalik naljatlevalt küsida, et leia kümme erinevust :) Kolm lõiku viiest on vaat, et sõna-sõnalt kopeeritud (mitte sõna-sõnalt, sest viimases lõigus on paar sõna muudetud) ja allkirjaks pandud: Lugupidamisega, vastutav Toimetaja. 

Tõsiselt, Reimo. Mina ei ole andnud nõusolekut sulle selle teksti avaldamiseks ja ma ei ole ka su lehekülje vastutav Toimetaja (kui sa oleksid õnnesärgis sündinud, siis oleksin ehk vastutav toimetaja, sest tean ka õigekirjast natukene ega kirjutaks oma FB-lehe avapostituses enda ametiks toimetaja suure algustähega).

Aga ei küsi naljatlevalt, sest tegelikult ajab inimeste lollus ikka tõsiselt närvi. Hr. Rahvuslane: ... mis iganes on ikka loll küll.

Miks herr Reimo veel rumal on? Sest 16. september ilmub ta rõõmsalt meie FB lehele, meeldib ja naeratab seal ning kaks päeva hiljem toodab postituse meie blogist varastatud teksti kasutades.

Seega, armas Reimo, 4. september 2015 kirjutasin sulle nõnda:

Kurat küll, kui sulle on antud nii suure publiku näol ajada õiget asja ja edastada õiget sõnumit, siis tee seda. Kui ise ei suuda, kaasa inimesed, kes seda suudavad ja tahavad, et asjast ka mingit reaalset kasu oleks. Ära ole nii möku! Põhjusest, miks head ettevõtmised sageli läbi kukuvad, kirjutasin ma juba 2012. aastal kirjes (mis avaldati ka Delfis pealkirja all Mökude Vabariik) ning selleks on asjaoskamatud ja kontrollimatu suuvärgiga mökud.

Isegi oma viimases luigelaulus, selles avalikus pöördumises, ei suutnud härra (või proua) oma isikut avalikkustada, küll oli tal aga sadistlik rõõm lausa kaks korda mainida selle Facebooki kasutaja nime, kellel ka see ilapritsimine vastu käima hakkas.

Lisaks sellele, armas Pagulaste Vastu administraator, et enda avalikkustamine muudaks kogu sinu ürituse palju usaldusväärsemaks, kasvata endale munad ja tutvusta end vähemalt siis, kui sa avalikus ruumis kellegi vastu isiklikuks muutud!

Praegusel juhul oled kogu asja läbikukkumises süüdi aga sina ise - ainuisikuliselt. Vilets töö ja olematu PR.

Sa olid seda lugenud, aga hoolimata sellest, et sa lugesid, ei märganud sa seda, mis siin kirjas oli (loe esimest lõiku ürituste läbikukkumiste põhjustest).

Mune pole sa samuti kasvatanud, sest muidu oleks sa ehk lubagi küsinud võõra teksti kasutamiseks.

Uudiseks on aga see, et ka mõistust pole sulle niipalju antud, et aru saaks, kuidas oma jälgi peita või varastatud materjale kasvõi natukenegi ümber kirjutada.

Seega palju õnne sinu ja su lehekülgede fännidele, kui sinu üritused ka nende jaoks läbi kukuvad, sest sa ei oska asjadest õppust võtta ka siis, kui need sulle täiesti selgelt lahti kirjutatakse!

28. veebruar 2016 - Piiridest ajakirjanduses

(Vabandust, kui sulg pole praegu terav, sest kirjutamises on pikk paus olnud.)

Ajakirjandusvabadus- ja sõltumatus on olulised. Nii on võimalik rääkida asjadest nii nagu need päriselus on.

Ma olen sellesse põhimõttesse uskunud kaua ja seda kaitsnud, võttes siinsamas blogiski ette väljaandeid, mis on nende põhimõtete vastu eksinud.

Täna aga hakkasin selles kahtlema. Aitäh sulle, Õhtuleht!

2009. aastal kandideerisin isegi Õhtulehte ajakirjanikuks ja mul on siiamaani meeles, et nii Väino Koorberg kui Jaan Väljaots rääkisid mulle sellest, et nad soovivad Õhtulehte vähem kollaseks ja rohkem tõsiseltvõetavamaks teha. Praegu, seitse aastat hiljem saan öelda, et need olid toona plaanid, mis on nüüdseks läbi kukkunud.

Mis mind aga täna viimaks kirjutama pani, oli eilne artikkel "Noored liberaalid: seks laipadega tuleb seadustada"... Tõsiselt, Õhtuleht? Kuhu edasi?

Kuigi ma olen uskunud piiride kahjulikkusesse terve ühiskonna jaoks, siis nüüd ma tõsiselt kahtlen selles.

Ma ütlen ausalt - ma ei kujuta ette sellist maailma, kus ma oleksin nõus sellega, et minu laps loeks peavoolu ajakirjandusest selliseid asju. Isegi kui tegemist on reaalselt toimunud sündmusega, siis mind tõsiselt häiriks see, kui laste ja noorte pähe istutataks üldse mõte selliste võimaluste olemasolust; mõte, et maailmas on olemas niivõrd haigeid inimesi ja neid asju üritatakse kasvõi kuidagi õigustada.

See ei ole enam küsimus vabaduses, see puudutab rohkem tulevikku, mida me oma igapäevaste tegevustega loome. Suures osas me teeme seda läbi oma laste - kuidas me neid kasvatame, milliseid ideaale ja väärtushinnanguid me neile edasi anname. Ja samas on meie kohus neid ka kaitsta kõige eest, mis neid rikkuda võiks.

Mul oli mõnda aega tagasi kokkupuude lapsega, kes oli mingi spämmkirjaga saanud .gif pildid (infoks neile, kes ei tea nii täpselt: liikuvad pildifailid) pornoga - lähivõtted, grupid jne. Praegu peab see vähem kui kümneaastane laps käima psühhiaatri juures, sest tema jaoks on kujuteldamatu, et tema vanemad magavad ühes voodis, kuna tema nägemustes kaasneb sellega porno, mis tema psüühika metsa keeras. Ja siinkohal ei saa öelda, et tegemata on midagi jäänud vanematel - vanemad saavad vaid siluda neid haavu, mida see ühiskond neile noortele hingedele tekitab. Infoajastu suurim pluss - ja samas suurim viga - on informatsiooni liigne kättesaadavus.

Mis oleks saanud veel siis, kui ta oleks selle kõrvale lugenud, et on neid, kes seksivad ka loomadega? Surnutega???

Me ei saa kontrollida kõike, mis veebis liigub. Küll saab aga ajakirjandus kontrollida, mida ta avaldab. Ma saan aru, et laste jaoks tuleb seada piirid, kus nad internetis käia võivad. Aga kas see on normaalne, et ma peaks oma lapsele ütlema, et ärgu ta jumala eest uudistekanaleid avagu?

Ma saan aru, et Õhtuleht avaldab sellist asja vaid klikkide ja kommentaaride ootuses, aga Väino ja Jaan - küsige endalt, millist hinda te selle eest maksate?

PS The Colbert Reportis oli intervjuu transseksuaalide eestkõnelejaga, kes ütles, et nende sooviks on luua olukord, kus sa ei tohi oma lapsele sugu panna enne, kui ta on ise piisavalt vana, et end seksuaalselt määratleda. Loe: sa ei tohi oma poega pojaks ja tütart tütreks kutsuda enne (seega ka neid vastavalt meheks või naiseks kasvatada), kui ta on isegi teismeliseea läbinud. Keda huvitab, otsin lingi üles - kirjutage kommentaaridesse.

4. september 2015 - Immigratsioonist ja tulevikust

Tere.

Olen siin lehel korra juba kirjutanud, miks ma ei usu eriti praegu peavoolu meedias "pealesurutavale" pagulasarmastusse ning miks oleks pagulaste toomine Eestisse mitte just kõige parem mõte. Eilse süütamise järel on aga kõik jälle päevakorral. Püüan siis ka ise nüüd natukene teemasse süveneda.

Süütamine kui tegu ei ole hea. Taunin seda.

Eelmine lõik siis edaspidi kohustuslikuks muutuv selgitus, kuna hakatakse jälgima nn vihakõnelejaid. Mitte, et ma oleksin üks nendest - aga noh, igaks juhuks. Kuna Päev Eestis kirjutab vahel satiiriliselt, vahel sarkastiliselt, siis ei tea ju kunagi arvata, kas uudsed jälgimismeetodid suudavad ridade vahel tegelikku mõtet välja lugeda või mitte.

Tegelikult tekib kohe küsimus, mis on vihakõne? Pigem võiks ju kirjutada pigem vihkamiskõne, sest reaalselt on ju suur vahe, kas ma kirjutan midagi (näiteks valitsuse, meedia või poliitikute suunal) selle pärast, et ma olen nende rumaluse... vabandust - lolluse peale vihane või kirjutan ma seda siis sellepärast, et ma vihkan neid. Suur vahe, väga suur vahe.

Seega toon ära kohe järgmise kohustusliku punkti neile, kes haiglaselt otsivad vihkamiskõnelejaid.

Ma ei vihka kedagi, ka pagulasi mitte.

Küll aga teeb vihaseks see, kuidas kõiki pahaseid, pettunuid, muretsevaid, ratsionaalselt (loe: liigsest tolerantsusest veel mitte pehkinud ajudega) mõtlevaid või muidu lihtsama loogikaga inimesi püütakse automaatselt vihkajateks tembeldada.

Natukene süütamisest

Eilne päev möödus poliitikute sõnavõttude tähe all, kõik andmas hinnanguid toimunud sündmusele. Härra president isiklikult soovis seda, näidates taaskord oma poliitilist võimu - palun, rääkige nüüd, mu poliitikud. Lisaks sellele teatas härra Ilves, et tal on häbi ja mõistab hukka jne, et meil Eestis selline asi juhtus.

Kuna täna ilmus aga ka uudis sellest, et Saksamaal toimus pagulaskeskuses põleng, siis oleks härra presidendil ehk nüüd väike moraalne kohustus ka Saksamaa ja sakslaste pärast häbi tunda ning neid hukka mõista sellise mittetolerantse, suisa kriminaalse sündmuse pärast. Seda enam, et seal oli ka kannatanuid ning Saksamaa on ju Eestist tunduvalt rohkem segatud selle migratsiooniküsimuse tekkepõhjustesse. Nii ei saa ju, et tekitad probleemi, aga ise näitad mittetolerantsust. Ai-ai-ai!

Samuti sai härra peaminister eile end suure muretsejana pilti, minnes isiklikult pagulaskeskuse juurde muret ja toetust väljendama. Loodetavasti annab ta nüüd frau Merkelile sellega eeskuju (soovitan Taavil frau Merkelile lausa teavitus saata - muidu äkki ei paista silma, kui tubli ja hooliv europoliitik ta on) ning õhtuks on kogu maailma meedia täis pilte, kuidas üks õige ja hooliv peaminister käituma peaks.

Ja edaspidi paluks hr. peaministril kohal olla ka igal teisel süütamisel, avaldada muret ning toetust ja suruda ehk ajuti kätt ka inimestel, kelle riiki ta tegelikult parasjagu valitsemas on.

Natukene ülepingutamisest

Keegi härra Lobjakas on kirjutanud arvamusloo a la "meie oma kristallöö", mille eest palju õnne. Ahto pääses meediasse kui kirjutav inimene ning teenis kirjutamisega ka teenitult tähelepanu. Küll aga meenutab selline neetult suur ülevõimendamine USA meediat, mis on saanud selle eest palju tõsist ja õiget kriitikat.

"If we amplify everything, we hear nothing." - Jon Stewart

Kui me võimendame kõike, ei kuule me midagi.

Need on kuldsed sõnad ning Lobjakas astuski auku just selle tõe vastu eksides. Võrrelda üht kriminaalset tegu, milles keegi isegi kannatada ei saanud, sadade surnute ja tuhandete koonduslaagritesse viidutega lõppenud genotsiidiga on ikka VÄGA suur möödapanek. Ükskõik, mis näiteid sa tood, ära lasku nii neetult kaugetesse äärmustesse.

Sellise äärmuse kõrval tunduvad EKRE avaldused lausa diplomaatilise jutu musternäidistena. Sama suure loogikaga võiks härra Lobjakas väita, et EKRE jututoru Martin Helme on Eesti oma Hitler, kes soovib kõikide teistsuguste ahjuajamist ja seebikskeetmist. Väita ja samal ajal ennast kindlalt tunda, sest selline mõte EI OLEKS VIHAKÕNE, kuna teadupärast pagulasvastastele vastandumine ei ole kunagi vihakõne aluseks.

Natukene pagulasvastasusest

Nädalapäevad tagasi avaldas veebiväljaanne Uued Uudised avaliku kirja seoses ühe Facebookis olnud grupi sulgemisega.

Sügava kahetsustundega pean tõdema, et olin isegi korraks Pagulaste Vastu grupi liige, aga õnneks sain oma eksimusest ruttu aru ning tegin sealt sääred. Grupp, mille põhitegevuseks tundus olevat räuskamine ja tähelepanu püüdmine ilma vähimagi katseta end tõsiseltvõetavana näidata, ei ole ikka minu jaoks. Hiljem sai suhelda veel mõne grupist lahkunuga ja probleem näis olevat ühene - gruppi, millel oli ca 17 000 jälgijat, oleks võinud ja saanud efektiivselt kasutada mõistliku ja rahuliku sõnumi edastamiseks, eelistati kasutada pigem suvalise peldikuseinana, kus enim tähelepanu suutis saavutada see, kes tõesti vihkamist propageeris. Viha ja vihkamise eristamine käis Pagulaste vastu administraatorile selgelt üle mõtlemistaseme ning sellest annab tunnistust ka selline selgeltnäha isiklikust solvumisest ja pettumisest kannustatud avalik pöördumine.

Kurat küll, kui sulle on antud nii suure publiku näol ajada õiget asja ja edastada õiget sõnumit, siis tee seda. Kui ise ei suuda, kaasa inimesed, kes seda suudavad ja tahavad, et asjast ka mingit reaalset kasu oleks. Ära ole nii möku! Põhjusest, miks head ettevõtmised sageli läbi kukuvad, kirjutasin ma juba 2012. aastal kirjes (mis avaldati ka Delfis pealkirja all Mökude Vabariik) ning selleks on asjaoskamatud ja kontrollimatu suuvärgiga mökud.

Isegi oma viimases luigelaulus, selles avalikus pöördumises, ei suutnud härra (või proua) oma isikut avalikkustada, küll oli tal aga sadistlik rõõm lausa kaks korda mainida selle Facebooki kasutaja nime, kellel ka see ilapritsimine vastu käima hakkas.

Lisaks sellele, armas Pagulaste Vastu administraator, et enda avalikkustamine muudaks kogu sinu ürituse palju usaldusväärsemaks, kasvata endale munad ja tutvusta end vähemalt siis, kui sa avalikus ruumis kellegi vastu isiklikuks muutud!

Praegusel juhul oled kogu asja läbikukkumises süüdi aga sina ise - ainuisikuliselt. Vilets töö ja olematu PR.

Natukene tulevikust

Hoolimata kõigest varemkirjutatust ei ole ma pealesunnitud immigratsiooni poolt ja ma tõesti ei saa siiani aru nendest, kes selle nimel lippude ja hüüdlausetega barrikaadidele heidavad. Nende hulka kuuluvad kahjuks ka enamik poliitikutest ja meediast.

Lahendage probleeme, kurat, aga ärge raisake aega ning ressursse tagajärgedega tegutsemisele, aga just seda te praegu teetegi.

Ja ma jätan JÄLLE välja jutud terrorismist ja ISISest nagu jätsin selle kõrvale ka Tsivilisatsioonide kokkupõrkes, sest sellest on nii palju räägitud ning see on silmnähtav.

Võtke asju seekord siis kasvõi majandusliku poole pealt.

Kuna Exceli tabelid tunduvad olema meie valitsemises majandusmõtlemise kõrgtase, siis lisan siia blogisse video pallikestest ja numbritest, mis näitab selgelt ära, et migratsioon ei ole lahendus. Tõsi - antud video pöörab tähelepanu küll rohkem globaalse vaesuse vähendamisele, kuid annab õige mõtte. Ärge lahendage probleeme enda juures - leidke lahendused seal, kus probleemid tekivad!

Arvestades kasvavat põgeniketulva ei ole Euroopa Liit tervikuna üleval pidama kogu seda saabuvat rahvast. Saabunud inimesed ei ole suutelised lähimal ajal ka kohe tööle asuma, et neid ülevalhoidva riigi majandust toetama hakata, sest neil puuduvad nii keeleoskused, kvalifikatsioon kui tihtilugu kahjuks ka soov tööle minna.

Ning kahjuks on lood maailmas hetkel sedamoodi, et abivajajate arv kasvab kiiremini, kui abiosutajate riikide võimekus abivajajaid vastu võtta.

Seega pange oma jõud kokku, astuge samme, et põgenike päritolukohad saaksid sellisteks, et need ei ajaks enam inimesi põgenema - või pange piirid kinni ja saatke juba illegaalselt saabunud välja.

Fotod uppunud lastest mängivad emotsioonidega, aga emotsioonide pärast ei saa lasta enda elul, riigil, kultuuril, tsivilisatsioonil ja mis kõige tähtsam - enda lastel tulevikust loobuda.

27. august 2015 - Väljakutse tervele mõistusele

Tere,

otsustasin vahelduseks ka midagi kergemat kirjutada, mis samal ajal paneks proovile ka mõtlemise natuke teistsugustes tingimustes.

Nimelt lugesin armsa Telegrami järjekordset artiklit lameda teooriast, milles usutletud inimene vähemalt pealkirja järgi kummutab kõik müüdid heliotsentrilise maailmapildi kohta. Ja kuna üks Facebooki jagamise kommenteerijatest soovis lolli mõnitamise asemel natuke tõssemat vaidlus ning mul nagunii rongis 50 minutit aega, siis tegin endale väljakutse: rongis ilma guugeldamata püüda ümber lükata loetud artiklis esitatud fakte.

Palju õnne! Kuigi mitte täpselt Päev Eestis teema, nägin vähemalt esmapilgul palju viiteid võimalikule satiirile ning on seegi ju mingis osas meie teema.

Juba leadis tekitab küsimusi Eric Dubay (32) usaldusväärsus, kui teda kirjeldatakse sõnadega anarhist ja vegan. Vähemalt esimeste seas olen suutnud seni leida mitmeidki mõtlevaid inimesi, teiste kohta olen mõistlikkuse osas kuulnud legende, aga kui need kaks kokku panna, siis on suht keeruline sellise inimese juttu ilma teatavate kahtlusteta võtta.

Juba kolmandas lõigus hakkab terve mõistus tõrkuma.

Kui me jälgime horisonti, siis on see alati lame ning mida kõrgemale me tõuseme, tõuseb horisont kaasa meie vaatevälja kõrgusele. Kui Maa oleks ümmargune ja sina tõused näiteks õhupalliga üles taevasse, siis peaks horisont jääma paigale. Sa peaksid kallutama oma pead alla, et näha horisonti, mis üha madalamale jääb, kui sina kõrgemale tõused. Aga nii ei juhtu, ükskõik kui kõrgele õhupalle või amatöörrakette lennutatakse, tõuseb horisont vaatleja silmade kõrgusele. Aga nii saab olla ainult lameda Maa puhul.

Mnjah... Igatahes ülimalt tähenduslik tähelepanek - kui mitte kaasa mõelda. Tõesti vabandust , aga ükskõik milline otse jälgitav asi on enamjaolt vaatleja silmade kõrgusel, sest see vaatleja ju jälgib seda asja. Pea ju liigub, you know!  Kui antud juhul siis horisonti jälgin, siis fokusseerin ma sellele oma pilgu ja kui horisont langeb, siis parema nägemise huvides ma kallutan ka natuke pead, et parim teravustuspunkt jääks mu silmade poolt jälgitava ala keskele. Mingeid fotosid pole isegi mõtet selle "fakti" kinnituseks tuua, sest kui ma peaksin kaamera suunama nii, et horisont oleks 4/5 kõrgusel fotost, siis ei tähenda ju see, et me elame sissepoole kumeral Maal. Fakt on see, et kui sa seisad püsti ja vaatad täiesti otse, siis on horisont madalamal vaatleja silmadest, sest sa oled kõrgemal sellest maapinnast, mis üldse horisondi moodustab.

Ja kui sa vaatad ülevalt alla, siis me ei näe ega taju ka mingit kihutamist – pilved liiguvad vaikselt ühes või teises suunas, kuskil nendes videotes pole tajuda 1600 kilomeetrit tunnis pöörlemist. Aga kui me vaatame NASA või teiste kosmoseorganisatsioonide videoid, siis saame aru, et need on arvutiga tehtud. Meile näidatakse pöörlevat kera, aga me näeme, et pilved ei liigu nendes videotes.

Damned! Kui sa vaatad Maalt, siis näed sa pilvede kiirust võrrelduna maapinnaga, mis on kordades väiksem. Kui sa vaatad kosmosest ja täiesti juhuslikult paigal püsid, siis näed sa Maad mööda kihutamas ja pöörlemas samal ajal kiirusega 1600 km/h. Pilved on osa Maast ja need liiguvad KOOS Maaga kiirusel 1600 km/h. Ainult pilvede endi suhteline kiirus võib siis vaatlejale tunduda olenevalt pilvede liikumisest Maa suhtes kas siis natuke suurem või väiksem kui 1600 km/h.

Ise tead - taustsüsteem, millega võrreldakse!

Täna räägivad nad, et Maa pöörleb 1600 km/h ja samal ajal tiirleb Maa ümber Päikese 107 000 km/h ja kogu Päikesesüsteem kihutab meie galaktikas ringi 800 000 km/h ning galaktika ise kütab Suure Paugu tõttu miljard km/h ehk peaaegu valguskiirusel. Teisisõnu, me oleme pidevalt nelja erineva tohutu kiiruse sees ringi liikumas, aga me ei taju sellest midagi ning seda ei saa ka mitte kuidagi mõõta. Selline on ametlik teadus.

Ongi ametlik, sest praegu ametlikult rongis istudes ma ei tunne, et ma liiguksin, sest ma istun paigal, aga mingil kuradi kombel ma liigun samal ajal 120 km/h ilma vähimagi pingutuseta. WTF!? Põhikooli füüsika ju. Selliste "faktide" põhjal ei tohiks ma üldse kunagi Tallinnasse jõuda.

Ja kui sa vaatad samal ajal teises suunas aknast välja, siis ka seal on kõik täiesti lame ja sa näed oma silmade kohal horisonti. Lisaks, kui sa lendad lennukiga 800 km/h ja maakera ümbermõõt on 40 000 km, peaks piloot igas minutis laskuma 800 meetrit allapoole, et hoida oma kõrgust, vastasel juhul lendaks ta otse kosmosesse. Aga nad ei lasku alla, nad lihtsalt tõusevad õhku ja on õhus senikaua, kuni nad peavad alla laskuma. See, et me näeme lennuki aknast vaadates horisonti oma silmade kohal, juba näitabki, et Maa on lame.

Esiteks - saa oma horisondist üle. Tõsta pilku ja sa ei näegi muud peale taeva, mis ei tähenda veel seda, et Maad pole olemaski.

Teiseks. Kui lammas peab olema, et mitte aru saada, et kui lennuk seisab, siis gravitatsioon tiriks ta alla. Tiivad on lennukil selleks, et õhule toetudes üleval püsida ja kiirus selleks, et see ülevalhoidev jõud üldse töötaks. Enda 800 meetri laskumise väitele ei arvestanud hr. Eric juurde gravitatsiooni, aga see lollus on arusaadav nagu selgub hiljem.

Gravitatsioon on lihtsalt tihedus. Me näeme iga päev, kuidas rasked asjad kukuvad alla ja kerged asjad tõusevad õhku.

Ausalt - kuul pähe!

Viimati nägin ma kerget asja õhku tõusmas siis, kui ma andsin sellele vajaliku kiirenduse, et see ületaks gravitatsioonijõudu mingi ajahetke jooksul. Kui kiirus vähenes, kukkus kivi maha. Ilma välise jõuta ei tõuse ükski kerge asi õhku. Õhku, mida hoiab ümber Maa gravitatsioon.

Eraldi teema on ainete tihedus, põhjendades, miks osad gaasilised ained on kergemad kui õhk, lubades ntx õhupallidel tõusta.

Ja kui me vaatame pilvi, siis liiguvad need eri suundades ja eri kõrgustel, aga gravitatsioon hoiab meid kõiki koos ning me kihutame pidevalt ringi 1600 km/h. Sellisel juhul peaks ühes suunas tulistades lendama kuul oluliselt kaugemale kui teises suunas tulistades. Ja kui Maa pöörleb 1600 km/h, siis peaks reisilennukiga lendamine olema vastusuunas võimatu.

Oeh... Taustsüsteemid... Ja - neetud! - selle loogika järgi peaks mul olema praegu rongis olema võimatu liikuda rongi tagaosa poole, kuni mu kiirus ei ületa 120 km/h.

Aga ometi ma saan liikuda rongi suhtes tahapoole, küll aga mitte rongi alt mööduva maapinnaga võrreldes, sest minu kiirus ei ületa rongi kiirust.

Sellepärast ei tehta ka otselende üle lõunapooluse näiteks Austraaliast Lõuna-Ameerikasse, see peaks olema kõige otsem tee, aga nad ei tee seda – nad lendavad suure kaarega ümber Antarktika, tuues ettekäändeks, et seal on liiga külm ja lennukid ei peaks vastu. See on aga ajuvaba, sest me oleme ju väidetavalt käinud Kuu peal jm, kus on oluliselt külmem ja kuumem. 

Ok - korraks majandusliku mõtlemise juurde. Kuna ma ei guugelda, siis oletan, et rängematele ilmastikutingimustele sobivaid lennukeid on võimalik valmistada, aga nende valmistamine eritehnoloogiatel ja hilisem ülalpidamine oleks niivõrd palju kulukam, et see ei tasu seda ümberlendamise vahet ära. (Googeldan hiljem)

Ning vaadake, kuidas nad põhjendavad gravitatsiooni vastavalt oma vajadustele. Kui vaja, siis gravitatsioon tõmbab kõik enda külge ja hoiab meid Maal või kui vaja, siis hoiab ta meid orbiidil nagu Kuud. Kumb siis on tõene? Ja nad ütlevad, et Kuu tekitab tõusu ja mõõna, aga mingil kummalisel põhjusel tekib see ainult ookeanides, siseveekogusid Kuu ei mõjuta.

Esiteks - jälle kiirus ja taustsüsteemid.

Teiseks: Eric, tule kasvõi Peipsi äärde korraks ning sa näed ise tõususid ja mõõnasid. Kontrolli oma neetud "fakte".

 Kuna rong on aga juba Üemistel, siis praegu lõpetan. Kes soovib, kirjutagu kommentaaridesse - võin jätkata.

7. august 2015 - In memoriam "The Daily Show with Jon Stewart"

Tere,

alles see oli, kui kirjutasin siia hüvastijätuteksti "The Colbert Report"ile. Lohutasin end toona teadmisega, et vähemalt Jon Stewart ja John Oliver on jätkamas seda ausa arvamuse väljaütlemist. Ja nüüd? Life sucks!

Möödunud öösel oli The Daily Show with Jon Stewart viimane osa. Neetud!

Jon viimase saate võtetel. #JonVoyage

See ei olnud nii suurejooneline, kui Stephen Colberti hüvastijätt, aga ka karakterid erinevad. Pigem oli Joni viimane saade südamlikuks hüvastijätuks oma endiste korrespondentidega (kelle hulgas muuhulgas ka Steve Carrell, Ed Helms, Olivia Munn, John Oliver, Stephen Colbert jpt) ning meeskonnaga. Viimase tarbeks tegi Stewart isegi kiire ringkäigu stuudio tagatubades, et näidata neid, tänu kellele on show juba üle 16 aasta eetris olnud.

Stewart oma alguspäevil.

Et The Daily Showst saab midagi nii suurt, ei osanud aastaid tagasi vist keegi arvata. Aga kõigi tunnustuste seas 19 Emmyt pälvinud sari muutus eriti peale 9/11 üheks mõjukamaks poliitikat ja meediat kritiseerivaks jõuks. Ja tegemist ei olnud ainult kriitikaga - tihtilugu osutas Stewart nii oma kommentaarides kui intervjuudes lisaks valukohtadele ka võimalikele lahendustele, millest nii mõnedki said veel saate ajal teoks. See kõik tõi kaasa iseloomustuse, mida korrati nii mitmeski kohas (ka Crossfires, poliitikashows, mille lõpetamise Stewart oma arvamusega põhjustas, kui ka Oprah poolt) - "Stewart on kas kõige targem naljakas mees või kõige naljakam tark mees televisioonis".

Kuigi Jon Stewart on ise järjekindlalt öelnud, et ta pole midagi enamat kui koomik, valiti ta 2009. aastal Timesi lugejate poolt kõige usaldusväärsemaks uudisteedastajaks. Seepärast on levinud ka arvamus, et Stewart oli lisaks naljatamisele ka tõsiseltvõetav "uudistemees" - newsman. Kuigi ta otseselt uudiseid ei kajastanud, pööras ta oma peatähelepanu erinevate

Faktid ja ajakirjandus - võiks ju ühte rada käia.

meediakanalite uudiste kajastamise vigadele. See ei olnud vaid ärapanemine: lugematutel kordadel võrdles ta nii uudistekanalite kui poliitikute ütlemisi nende varemöelduga, paljastades jäiselt terava satiiriga kogu toimuva mitmepalgelisust. Seega - Stewarti uudised olid pigem uudised telgitaguste kohta, mida peavoolumeedia ei avalda, kuid mis väärib tegelikult hoopis suuremat tähelepanu. Üks Stewarti põhimuresid oli näiteks kasvõi see, et peavoolumeedia - CNN, Fox News jne -unustasid tihtipeale enda poolt edastavaid fakte kontrolliga või nagu ta seda CNNi puhul ka paaril korral uudisteklippidega demonstreeris, siis faktide muutmine jutu käigus. Ja kuigi Stewartit on tihti kritiseeritud demokraatide poole hoidmises, on ta siiski suutnud hoida oma kajastusi erapooletuna ning tema teravat kriitikat on USA's saanud mõlemad parteid. Ehk just seepärast pealkirjastas ajakiri Rolling Stone oma The Daily Show... järelhüüde nii: "Jon Stewart: Goodbye to the Last Honest Newsman."

Üks paljudest Stewarti headest mõtetest.

Stewartit võeti tõsiselt, sealhulgas ka tema nn vaenlaste hulgas. Saatekülaliste nimekiri on pikk ja prominentne - alates mitmest USA presidendist (lisaks ka Euroopa ja Aasia poliitikuid ja riigitegelasi) kuni meelelahutusmaailma tuntuimate nimedeni ja sinna vahele jäävate äriinimeste, kirjanike ja ajakirjanikega. Stewart oskas intervjueerida ning ta ei kartnud kunagi esitada otse ja teravaid küsimusi, mida peavoolumeedia ei suutnud, osanud või tahtnud.

The Daily Show with Jon Stewart ei olnud vaid ühemeheshow, kuigi põhiosa sellest oli alati Stewarti kanda - selle kommentaatorite hulgast kasvas välja mitmeid praeguseks edukaks saanud meelelahutajaid: Oscari-nominent Steve Carrell (Foxcatcher, The Office), Ed Helms (The Office, Hangover), John Oliver (Last Week Tonight with John Oliver), Stephen Colbert (praeguseks lõpetatud The Colbert Report, et minna David Lettermani asemel saatejuhiks) jpt. Mitmed neist on oma varasemates intervjuudes maininud Jon Stewarti olulisust enda karjäärjääris, kuid eriti südamlik oli viimase saate Stephen Colberti ex prompt ülesastumine:

"Jon, I've been asked and have the privilege to say something that is not on the prompter right now. Here's the thing, Jon - you said to me and many other people here years ago never to thank you because we owe you nothing.

It is one of the few times I've known you to be dead-wrong.

We owe you and not just what you did for our career by employing us to come on this tremendous show that you made.

We owe you because we learned from you. We learned from you by example how to do a show with intention, how to work with clarity, how to treat people with respect.

You are infuriatingly good at your job.

Okey. Okey and all of us who were lucky enough to work with you - and you can edit this out later - all of us who were lucky enough to work with you for sixteen years are better at our jobs because we got to watch you do yours, and we are better people for having known you.

You are a great artist and a good man. /.../

/.../ I know you're not asking for this but on behalf of so many people whose lives you've changed during past sixteen years - thank you!"

Ma ei hakka seda isegi tõlkima, sest see on nii kolbeerilik ja tõlge rikuks asja. Link siin :)

Ja head olid ka Stewarti viimase mõtearenduse viimased sõnad:

"So I say to you, my friends: the best defence against bullsh*t is vigilance - so if you smell something, say something!"

Edu edaspidiseks, Jon Stewart!

Jah - rääkida ja öelda oleks veel palju, aga nagunii ei suudaks sõnad neid paljusid lõbusaid, ent mõtlemapanevaid hetki edasi anda, mida The daily Show with Jon Stewart nii paljudesse eludesse tõi. Tuleb vaid Stewartile edasiseks kõike parimat soovida ja loota, et meediasse tuleks juurde selliseid inimesi, kes suudaks meediat ja poliitikuid oma kriitikaga nii hästi maa peale tagasi tuua.

Bon Voyage, Jon Stewart! Respect!