16. oktoober 2014. - "Hüvasti, Hillar!"

Etteruttavalt pean enda regulaarsete lugejate ees vabandama, et olen praeguseks ära joonud kaks pokaali veini, seega kirjutis võib tulla tavalisest emotsionaalsem. Aga selleks on ka põhjust - täna kell kaks teatas Eesti staarajakirjanik Hillar Kohv, et lõpetab oma koostöö nädalalehega "Kuulutaja". Aga pole tarvis muretseda, armas Eesti rahvas, Hillar jätkab oma tõusvat (?) tähelendu juba teiste väljaannete juures, sest juba tund peale oma avaldusega väljatulemist olevat Hillari poole pöördutud, et tema intervjuusid avaldada (??? - suur hulk nn eesti tippajakirjandusest????) - nime ei mainitud. Siinkohal avaldan siirast kaastunnet - mitte niivõrd Hillarile, kui just tema tulevastele tööandjatele kui lugejatele. Nüüd aga veiniemotsioonidest tagasi asisema teksti juurde.

Tere õhtust!

Ah, mis iganes... Tähtsamat uudist tänasel meediamaastikul minu jaoks ei olnudki. Kuna minu peremeesorganism on omal moel nädalalehe "Kuulutaja" toimetusega seotud, siis terve tänane päev oli emotsionaalselt suuresti kantud härra Kohvi kirjavahetusest nii "Kuulutaja" pea- kui ka tegevtoimetajaga.

Ja et minu lehekülje "Päev Eestis" peamine suund on nii poliitika kui meedia (tavaliselt konstruktiivne, kuid täna veinise kõrvalmaitsega) kriitika läbi satiiri, siis ausalt, Hillar, ma ei suutnud oma suud kinni hoida :)

Alustaks elementaarsetest tõdedest, mida iga ennast natukenegi ajakirjandusega seotud inimene peaks mõistma. Facebook'is avaldatud teade, justkui lõpetanuks sina "Kuulutajaga" koostöö, ei vasta tõele - "Kuulutaja" lõpetas koostöö sinuga. Kuigi igas teises olukorras võinuks seda argumenti veel vaidlustada, siis "ajakirjanikuna" rääkisid sa ise endale vastu, avaldades "Kuulutaja" peatoimetaja kirja enda teate kommentaarina. 

Nüüd aga enda peateema juurde. Armas Hillar, igaüks, kes on lugenud sinu "Kuulutajale" saadetud nn intervjuusid, on kindlasti tähele pannud, et kõik intervjuud sisaldasid samu küsimusi, samas järjekorras, ning intervjuu ise (ehk siis see, mida sina tööks nimetasid) oli vaid stampküsimuste saatmine kümnetele ja kümnetele inimestele lootuses, et ehk keegi neist viitsib vastata. Ning kui keegi vastas, siis kas sa ei vaevunud ise vastatut üle lugema või ei oma sa selleks teadmisi, saatsid sa vastused otse "Kuulutajale" ja lasid edasise töö ära teha keeletoimetajal. Seega ei olnudki tegemist niivõrd kaastöö kui parasiitlusega - seda nii intervjueeritavate kui "Kuulutajate" kulul.

Ning mis mind kõige rohkem täna ärritas - sa mainisid oma kirjas (JÄLLE!!!), et tunned isiklikult Anne Veskit. Be damned, man! Ma usun, et Annel on seda kuuldes sama reaktsioon kui minul (kuigi mina ei tunne teda isiklikult ja kaudselt ka mitte), kui ma avastan, et minu kirjutatu saatuse tahtel sinu omaga samasse numbrisse sattus - FUUUCCCKKKK, jälle see Hillar jutustab!!!!

Et mu lugejad ei arvaks ekslikult, et olen veinist liiga tugevalt puudutatud, siis lisan siia alla intervjuu, mille Hillar tegi tegi minuga. Olgu - tõe huvides pean mainima - mille ta oleks teinud, kui ta vaid teadnuks, et W. Hocares olemas on :) (Vabandan juba ette, kui intervjuus juhtub olema rohkem sisu ja mõtet, kui Hillari omades - igal langemiseüritusel on siiski piirid)

W. Hocares - Eesti meedia südametunnistus

Juba mitu aastat on eestikeelses internetis levinud üritus, mis on selle autori soovil nimetatud kui "Päev Eestis". Tegemist on veebilehega, kus W. Hocares, tõusev satiiritäht, avaldab konstruktiivset kriitikat nii Eesti meedia kui poliitika suunal.

Hillar Kohv

W. Hocares, teie sünniaeg ja sünnikoht?

Sündisin kesksuvel 1977 ja huvitav fakt minu sünnipäevaga seoses on see, et viimase 30 aasta jooksul on minu sünnipäeval vihma sadanud vaid kahel korral. Sedagi vaid hommikuti. Seega olen juba pikalt mõelnud, et võiks erinevatele üritustekorraldajate oma sünnipäeva maha müüa, sest nõnda saaks mina raha ja nemad suvise, ilma vihmata ürituse.

Sünnikohaks on Kadrina. Vähemalt mu peremeesorganism sündis seal. Mina saavutasin enda enesetaeadlikkuse natuke hiljem, aga Kadrina on mulle alati koduks olnud. Just see koht, mitte inimesed.

Mis ameteid olete pidanud ja kuidas sai teist "Päev Eestis" peatoimetaja?

Ausalt, Hillar, keegi pole minu käest seda küsimust veel küsinud (sosinal: ma arvan, et see teeb intervjuu nii eksklusiivseks. Ärgem seda avalikkuse ette pane, onju? [Hiljem: Sa ikka panid? Are you stupid or what???  ) Noh, Mind hakkas mingil hetkel häirima see meedias toimuv meie-ja-teie-vaatenurkade-eristamine. Meie ja teie ilma, et seal oleks olnud iga riigi puhul olulisimat - rahvast.

Otsustasingi luua täiesti eraldiseisva meediumi, kus kõik oleks nii nagu see päriselt on. (Ääremärkus: sealhulgas ka see, et sina, Hillar, pole mitte ajakirjanik ega kirjanik ega mitte kirjutaja, aga lihtsalt Hillar) 

(Kas ma vastan su intervjuude kohta liiga pikalt?)

Huvialad?

(WTF? Mis kuradi küsimus see on??? [Sry - ma ei pannud tähele, et see üks sõna küsimärgiga on igas su intervjuus] Okei. )

Kirjutamine.

Teie perekond ja lapsed?

Mul on suur pere ja mul on laps.

Millised on teie plaanid?

No ma ei teagi veel praegu, kuna elu muutub nii tihti. Aga kindlasti tahasksin olla edukam kui praegu.

Mis muusikat te kuulate?

Hetkel tuleb kõlaritest Gabrielle Cilmi "Sweet About Me", aga see ütleb vaid seda, et minus pole midagi meeldivat. Kas söendad järgmist küsimust esitada?

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?

Jah, on küll... Lugege asju, mis on lugemist väärt. Hillari kirjutised ei ole seda

***

Nüüd on siis intervjuu läbi ja mul on niivõrd kahju, et intervjuu oli nii sisukas võrreldes tavaliste hillarismidega. Muide - kas teate sõna hil(l)arious? Päritolu on vist arusaadav...

Sry - vein avaldas oma mõju. Rohkem ei juhtu :)

8. oktoober 2014 - Tsirkusest tragöödiaks

Tere päevast!

Alustuseks avaldan Teile kõigile kaastunnet! Jah, ka kooseluseaduse pooldajaile. Miks Teile? Sest praegu võite asuda küll poolel, mis saavutab enda tahtmise, kuid mõnes järgnevas situatsioonis võite ka Teie asuda samas paadis selle enamusega, kelle arvamusest Riigikogu lihtsalt tangina üle sõidab.

Mind on paar korda juba homofoobiks tituleeritud. Mida päev edasi, seda uhkemana ma end selle sildi üle tunnen. Tunnen uhkust, sest selliseid silte jagatakse mõtlemata, süüvimata inimese tegelikesse vaadetesse ja nõnda on tänaseks päevaks homofoobideks saanud juba väga palju oma peaga mõtlevaid inimesi. Muidugi on homofoobid ka vähemalt kaks kolmandikku Eesti rahvast, kes püüdsid viimaste nädalate jooksul oma häält kuuldavale tuua.

Eile tegi Urmas Reinsalu Riigikogule ettepaneku panna kooseluseadus rahvahääletusele, mis tema ettepanekul võinuks toimuda juba märtsis valimistega samal ajal. Need viis kuud andnuks seadusetegijaile ja meediale piisavalt aega, et kogu seda praegust segadust rahvale paremini lahti rääkida. Reinsalu pakkus isegi kompromissi - ärme tee rahvahääletust, aga võtame aja maha, ärgem kiirustagem, suhelgem rahvaga. Mure oli mõistetav - erinevate uuringute järgi on üle kahe kolmandiku rahvast, Riigikokku pääsenute valijatest praegu selle seaduse vastu.

Täna sõitis Riigikogu aga enda valijate enamiku arvamusest lihtsalt üle. Suure, massiivse tangina. TEADLIKULT. Kuna ma võtsin ka aja maha, et jälgida üle kahe ja poole tunni Riigikogus toimuvat arutelu, siis tean, et Reinsalu argumente kuulsid ka need riigikogulased, kes täna selle tangi lõbusalt veerema lükkasid.

Palju õnne! Või ikkagi pigem - avaldan kaastunnet!

Ma ei tea veel, kuidas mina selle seaduse osas hääletanuks. Seda hämmastavam on minu jaoks aga praeguse seaduseelnõu pooldajate suhtumine inimestesse, kes esimese hurraaga kohe kaasa ei kihuta. Maailmas, kui 50 halli varjundit lööb suuri laineid ja vikerkaarevärvid peaksid avardama vaatespektrit, näivad seaduse pooldajad siiski veel must-valgelt mõtlevat - kui ei ole poolt, siis on kindlasti vastu. Kui ei poolda gaysid, siis plaanib kindlasti neile gaasikambrit.

Ausalt - vahepeal jääb tõesti tunne nagu oleks kõigile pooldajaile tagumikust hiigeltüra kuni kurgumandliteni sisse rammitud nii, et te ei suuda enam peadki keerata ja märgata, et maailmas on peale musta ja valge ka kõik need varjundid ja värvid. Needsamad, mida te mõnes teises olukorras nii valjuhäälselt ülistate!

Kooseluseadus on seadusena mõistlik.

Panin selle igaks-juhuks pealkirja fonti, et must-valgelt nägijad ka seda tähele paneks. Mõistlik on see just seepärast, et aitaks reaalselt paljusid inimesi. Ja seda ongi vaja inimestele ja rahvale selgeks teha. Jah - ehk tuleks mõned punktid natuke üle vaadata või lihtsalt ümber sõnastada, aga kokkuvõttes on see mõistlik ja kasulik.

Kindlasti ei ole aga mõistlik see meetod, kuidas on toiminud praegu selle seaduse pooldajate propaganda, mis tõi kirsina tordil kaasa tänase avaliku rahva enamuse arvamusele sülitamise. Ma saan aru - lihtsam on rahvast lolliks nimetada jne.

Kas Te tõesti pole aru saanud, et eestlased on tolerantne rahvus?! Isegi nii tolerantne, et aastaid homoaktivistide avalikku sõimu ja vaenutsemist rahva enamiku suunal pole pannud rahvast kaikaid haarama, et Teil suud kinni panna. Juba aastaid on need aktivistid mitteaktiviste sõimanud iganenuks, tagurlikuks, matsideks, lihtsalt lauslollideks ja idiootideks, kes ei suuda Teid mõista. Te olete korraldanud paraade, promoüritusi ja - kurat võtaks! - roninud oma boksiga isegi noortemessile "Teeviit", mis peaks olema noortele professionaalsete, mitte seksuaalsete tulevikuotsuste tegemise koht. Või ongi see suur gay'ndus Teile juba eraldi karjäär???

Ja peale seda tunnete end solvatud, ohustatud liigina, kui see ülejäänud rahvas otsustab peale kõiki neid aastaid vaid korraks end kodust välja ajada, et avaldada enda arvamust pereväärtuste osas? Kas Teile endale ei tundu see idiootlik???

Statistika järgi on Eestis gay'sid 3-5 %. Kui aga guugeldades otsida homoteemalisi tekste, siis väga suur enamus neist tekstidest on aktivistide ving ja hala selle üle, kui sitt on Teil siin elada ja kuidas kõik Teid siin vihkavad.

Kui kõik Teid siin vihkaksid, siis moodustaks Teie aktivistide pidev avalikus ruumis tehtav räuskamine ka ainult 3-5 % tekstide koguhulgast. Praegu on aga pigem vastupidi. Mina isiklikult olen vaid korra varem sel teemal oma isiklikus blogis sõna võtnud. 2011 aastal kirjutasin ma kirje "Homo siin, homo seal, homo iga nurga peal" . Aga ka see ei olnud homovaenulik - ma olin konkreetselt vastu sellele pidevale räuskamisele, enesekehtestamisele ja rahva sildistamisele. Juba siis...

Aga kuna ma olen ikkagi eestlane, siis ei vihka ma homosid siiani ja ma ei karda neid ka. Mul siiani sügavalt poogen, kes Te olete, kus Te olete ja mida Te teete seni, kuni Te ei hakka minu elu segama või sundima mulle peale Teie maailmavaadet. Aga ärge tundke end selle pärast erilisena - mul on sama poogen ka enamikest heterodest ja ka neile on mul samad tingimused.

Praegu ongi Teie teerullipropaganda aga viinud kogu asja nii kaugele, et isegi kui ma näen kooseluseaduse mõistlikkust, tekitab see minus vastumeelt emotsionaalselt. Miks? Sest kui selle pooldajad nimetavad mind ilma mind teadmata-tundmata tagurlikuks keskajal elavaks idioodiks, pedesid kartvaks patrioodiks, lühinägelikuks rahvuslaseks või lihtsalt iganenud matsiks, siis minu jaoks tundub see pooldajate kamp lihtsalt maniakaalse egotsentriliste eneseimetlejate grupina, kuhu ma kindlasti kuuluda ei taha.

Ja see võib olla põhjus, miks ma hääletaks muidu mõistliku seaduse vastu. Miskipärast arvan, et Eestimaal on palju selliseid, kes ei olegi niivõrd selle seaduse, kui just sitasti tehtud ja sitamaigulise lobitöö vastu.

Erinevus rikastab. Jah, rikastab küll. Teinekord on kahjuks erinev ka enamuse arvamus, mida võiks kasvõi ära kuulata. Ja seda peaks tegema ka Riigikogu.

Kuna Marianne Mikko osutus vaadeldud Riigikogu istungil vanasõnasõbraks, siis on ehk sünnis meenutada veel üht vanasõna:

"Kuidas koer külale, nõnda küla koerale."

Kui Riigikogu ennasttäis linnapenina hammastega talumehe sääre või pere poole hüppas, siis võib talumees vihahoos penile säärase jalahoobi panna, et too valust (arvestades propagandat, siis ka ebaõiglusest) kiunudes saba jalge vahel (või antud kontekstis "saba tagumiku soojas süleluses") Toompealt igaveseks jalga laseb.

Või vähemalt see osa Riigikogust, kes täna hambaid näitasid.

Palju õnne, varsti on valimised!

Avaldan kaastunnet, sest vähemalt täna ei ole rahval enam võimu!

Liivakastimängud

Tere!

Kindlasti on paljud kuulnud sellisest ulmesarjast nagu Tähevärav SG-1. Õhtul teki all und oodates meenus mulle sarjast kuuldud lühike lause inimkonna kohta ja miskipärast haaras see mind endaga kaasa. Kui sarja üks peaosalisi Jack O'Neill kohtus esmakordselt Asgard'itega (hallid mehikesed), sai ta teada, et need inimestest nii tehnoloogiliselt kui sotsiaalselt palju kaugemale arenenud tulnukad on inimesi juba väga kaua tähelepanelikult uurinud. O'Neill muidugi küsis, et mida siis meie kohta teada on saadud.

"That your species has a great potential." - "Et teie liigil on suur potentsiaal."

Lihtne lause, aga suur - ja õige - mõte.

Siiski - sarja jätkudes veel päris mitme hooaja vältel keeldusid need inimestesse nii sõbralikult suhtuvad Asgardid oma tehnoloogia ja saavutuste jagamisest, kuigi vajadust selleks oli enam kui küll - sarja tegevus käis peamiselt inimestest tunduvalt võimsamate ja meisse pahatahtlikult suhtuvate tulnukate vastu.

Asgardite põhjus tehnoloogia andmisest keeldumiseks oli nii lihtne ja loogiline, et täna ma lausa imestan, kui selgelt suudavad maailmas toimuvat tajuda paljud ulmekirjanikud ning kui vähe suudavad seda meie praegust maailma valitsevad inimesed.

Kuna Maal elab nii palju rahvuseid, kes ei suuda omavahel kuidagi üksmeeles koostööd teha, siis on tõenäoline, et kõrgelt arenenud tehnoloogiat ei kasutata mitte ühise vastase, vaid pigem oma sisemiste, tegelikult väikeste ja globaalses plaanis mõttetute tülide lahendamiseks, mis lõppkokkuvõttes võib viia selleni, et pole vaja ühtegi halba tulnukat - inimesed on ise piisavalt lollid, et oma tsivilisatsioon ära hävitada.

Ja kuigi järgnev pole ainuke "tulnukatarkusega" leitav paralleel (kahjuks küll seda tarkust mittejärgiv), võeti USA's möödunud nädalal mõlema valitseva partei häälteenamusel vastu otsus, et Lähis-Itta saadetakse ISISe vastu sõdivatele rühmitustele relvi. Esialgu võib selline hetkeline koostöö kahe, pidevalt teineteise kõri kallal oleva partei vahel näida saavutusena. Enamus uudistekanaleidki mainis seda kui harukordset juhust Kongressis.

Ameerikalik maailmavaade

"Kui küsimuse all on rahvuslik julgeolek, hoiab Ameerika ühte," kommenteeris seda otsust president Barack Obama.

Natuke mahlakamalt võttis selle otsuse kokku üks Fox Channeli saatejuhtidest: "Ameerika on jälle valmis olema Ameerika. See peakski olema lahendus. Me räägime mustanahalistest ameeriklastest, gei ameeriklastest, hispaania ameeriklastest - oleme nüüd lihtsalt ameeriklased. Meil on (nüüd) need inimesed, kelle me peame ära tapma."

Mnjah... Ei! Mida kuradit?! Mida suhtumine?! Ja muide, armas eestimaalane, see ongi see tegelik Ameerika, mida siin tihtilugu austatakse, ülistatakse ja mille presidendi sõnu meie julgeoleku küsimustes nii väga uskuda tahetakse. Miskipärast tõrgub loogika uskumast, et sellise suhtumisega võiks heale, lõplikule ja kõigile sobivale lahendusele jõuda; pigem on mõistetav, miks nii paljud riigid suhtuvad USAsse vaenulikult. (Vastuseks Barack Obama väljaöeldule on USA meedias juba varem välja toodud tõsiasi, et ISIS ei ole teinud midagi, mis annaks põhjust uskuda nende tegevuse vaenulikkust Ameerika rahvuslikule julgeolekule.)

Õnneks on ka mere taga veel selgelt mõtlevaid inimesi ning tõesti - kogu tsiviliseeritud inimkonna heaolu nimel tasuks meil kõigil loota, et need selgemad hääled saavutavad lõpuks ka enamuse. Üks sealsetest tuntumatest tippsatiirikutest Stephen Colbert naeruvääristas oma 22. septembri saates "The Colbert Report" USA poliitika absurdsust, kasutades selleks vaid ühte lauset:

"Jah, ameeriklased on pannud kõrvale oma erimeelsused ja tulnud kokku suurema eesmärgi nimel, andes taparelvad teisel pool maailma asuvatele inimestele, kellest me mitte midagi ei tea."

Kuigi ISIS on praegusel hetkel üks suurimaid pahadest poistest, ei ole selline Ameerika-poolne käitumine siiski püsivaks lahenduseks ja USA praegune poliitika viia sõjakoldesse veelgi rohkem relvi on kindlasti täiesti vastupidine "tulnukatarkusele".

Natsionalistlik maailm

Tänaöise kirjutise pealkiri tuli pähe aga paar nädalat tagasi, kui püüdsin siia blogisse üle pika pika aja uut teksti kirjutata. USA selline tegevus maailmapoliitikas ilmestab aga üsna hästi toona kirja pandud mõtteraasukesi.

Eestlastena meeldib meile tunda uhkust oma rahvuse, keele ja riigi üle. Loomulikult - miks me ei peaks seda tegema? Selline natsionalistlik uhkus on iseloomulik igale rahvusele, meie uhkust upitatakse tagant nii kodus, koolis, tööl, meedias - igal pool.

Ometi on mulle tunduma hakanud, et natsionalism kui selline on tänapäeval nii väikeseks muutunud maailmas lapsikuks igandiks muutunud. Oma rahvuse kuulutamine, esiritta seadmine tekitab tahes-tahtmata pingeid. Kõik tahavad ju olla parimad - kõik seda aga ei saa. Enesekehtestamise vajadus viib sageli halbade, hukatuslike tagajärgedeni.

Iga päevaga aina väiksemaks muutuvas maailmas tekitab see probleeme. Veel paarsada aastat tagasi oli maailm piisavalt suur ja inimesi sellel kosmoses uitaval kivitükil piisavalt vähe, et koostööd arendades neid liivakasti jagamise mänge mängida. Konfliktid, isegi kui need tekkisid - ja me teame, et neid oli tollalgi palju -, ei saanud kunagi nii suureks paisuda, et need ohustanuks tervet inimkonda. Liivakast oli suur ja alati leidus nurgakesi, kus rahumeelsed said oma elu vaikselt edasi veeretada hoolimata ülbitsejate egoismist. Isegi viimase, Teise Maailmasõja ajal oli Maal veel palju selliseid paikasid, mis jäid sõja otsestest hävingutest puutumata.

Nüüd on aga (sõja-)tehnoloogia areng ja inimeste arvukus jõudnud olukorda, kus iga konflikt mõjutab tervet maailma. Piltlikult võttes võib kosmosest Maad vaadates jääda mulje nagu üritaks mitusada täismeest end suruda mõne ruutmeetri suurusesse liivakasti ja sealjuures ikka veel küünarnukkidega vehkides rääkida enda ruumist, erilisusest ja privaatsusvajadusest.

Ma saan aru, et iga rahvuse ajalugu ja kultuur on omaette väärtus ning seda tuleb hoida, kuid kas selle väärtus on tõesti nii suur, et selle nimel riskida terve inimkonna tulevikuga. Eestlasena tunnen ma uhkust meie rahvuse saavutuste üle ja tunnen kurbust meie ajaloo kurvematele perioodidele mõeldes.

Inimesena on mul aga täiesti ükskõik, kas mu praegu kaheaastane poeg elab tulevikus eestlase, venelase, ameeriklase või nigeerlasena - inimesena on minu jaoks tähtis, et ta üldse elaks. Inimesena ma ei soovi, et meie suur potentsiaal liigina kaoks igavikku natsionalistlikult piiratud mõtlemise pärast.

Korporatiivne maailm

Rahvustest veelgi enam valitseb tänapäeva raha. Raha, rikkad inimesed ja suurkorporatsioonid. Kusjuures raha kui selline on tegelikult ju asi, mis ei ole halb - see on vahend, mille abil maailm toimib. Miskipärast muudab aga raha olemasolu, eriti veel selle rohkus inimesi aina enesekesksemateks. Mingist hetkest kaotab tähtsuse enda ümber toimuv, tähtis on vaid enese heaolu ja enda omanduses oleva rahakuhja suurendamine. Mis tagajärje toob kaasa enda rikkuse suurendamine teistele, omab aina väiksemat tähtsust.

Heaks näiteks saab siinkohal tuua hiljutise (vist isegi praegu) toimunud arutelu üle nende Prantsuse Mistral laevade üle, mida Venemaale müüakse. Hoolimata ühe riigi agressioonist teise riigi vastu (mis iganes need tegelikud põhjused ka ei oleks - ausalt!), ei suuda kolmas riik (või pigem teatud korporatsioonide poolt mõjutatud poliitikud) teha otsust, mis oleks inimkonna või siis liivakasti näite puhul õige. Kui sa näed liivakastis lapsi kaklemas, siis EI OLE õigeks lahenduseks kraaklevale kriimus näoga poisiklutile pesapallikurika andmine. Samuti ei ole õige seda asja kõrvalt vaadata, sest tülinorija on mõne arvates täitsa lahe säga, sest müüb muidu hea hinnaga komme ja karastusjooke.

Ja ometi on korporatsioonidel niivõrd palju võimu maailmaelu korraldamise üle, et liivakastis toimuva rahustamise asemel loobitakse isikliku kasu nimel sinna liivakasti aina uusi kurikaid ja kaikaid juurde. Korporatiivne suhtumine stiilis "meil on täna hea ja poogen homsest ja tegelikult poogen kogu liivakastist" ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Selleks pole isegi "tulnukatarkust" vaja, et mõista, et selline suhtumine praegustesse kriisikolletesse on tulevikuvaenulik.

Kriis Ukrainas või Lähis-Idas või Aafrikas ei ole vaid kriis nendes geograafilistes kohtades - see on kriis terves maailmas, kus elame me kõik. Kuni maailma valitseb aga raha... Ei. Kuni maailma valitseb aga palju raha omav ja tulevikuvisioonita  seakari, ei olegi meil võimalik paremat tulevikku loota.

Loll maailm

Jah - lisaks rahvuslikule egoistlikkusele ja ahnusele valitseb seda liivakasti ka lollus. Oleme inimestena küll vanemateks, suuremateks ja targemateks saanud, aga miskipärast on see kaasa toonud ka suurema lolluse. Kui me noorematena tegime vigu teadmatusest tingitud rumalusest, siis tänapäevase teaduse avastuste taustal on rumaluste tegemine muutunud lauslolluseks. Faktide eitamine enda veendumuste kaitseks ei ole kuidagi tarkus - see on idiootsus ja kahjuks on sellist teguviisi aina enam ja enam märgata. Jällegi - liivakast ei ole enam nii suur, et saad kusagil oma nurgakeses loll olla. Nüüd oled sa loll globaalselt ja see lollus mõjutab meid kõiki. Siinkohal pean eestlasena vahemärkusena natsonalistliku uhkuse mõjul kohe ära mainima, et eestlaste seas on seda lauslollust õnneks mitte väga palju.

Mind ausalt öeldes ei huvita, kas selline faktide eitamine on põhjustatud usulistest, poliitilistest, filosoofilistest või mis iganes veendumustest - lollus jääb lolluseks igal juhul. Ja kui sellisele fakte eitavale lollile on veel antud võim millegi olulise üle otsustada, siis on asi katastroofiline. Mitte ainult sellele inimese või tema tuttavatele, vaid kogu liivakastile.

Briljantse näite meie maailma valitsevast lollusest saab tuua taas möödunud nädalast, taas nn superriigist USAst, kus tegi oma kliimasoojenemise teemalise kogunemise USA Kongressi esindajate koja Teaduse, Kosmose ja Tehnoloogia Komitee. Nime järgi võiks ju arvata, et tegemist on tarkade inimeste komiteega, sest antud komitee haldusalasse jääb väga palju tervet liivakasti puudutavate otsuste vastuvõtmine. Tegelikkus aga...

Üks selle komitee liikmetest, senaator Larry Bucshon esitas arvamuse: "See ei ole enam küsimus globaalse temperatuuri ja kliimamuutuse kohta. On olemas avalikud kommentaarid, et seda küsimust on juba esitatud ja vastus on olnud eitav."

Õnneks ei olnud vastajaks olnud doktor John Holdren, keskkonnateadlane suu peale kukkunud: "(Selle teema kohta) te võiksite pigem lugeda teaduslikku kirjandust, mitte avalikke kommentaariume."

Ometi ei suutnud see vastuski lollusel suud kinni panna ja härra Bucshon jätkas: "... kõik need klimatoloogid, kelle olemasolu sõltub nende avaldatud teaduslikest artiklitest. Ma võin neid lugeda, aga ma ei usu neid."

Teine poliitsatiirikutest, Jon Stewart tõlkis Bucshoni öeldud lolluse kõigile arusaadavasse keelde oma 22. septembri saates "The Daily Show with John Stewart":

"Ma ei usu teadlasi, sest see on nende elukutse, mitte hobi."

Bucshon ei olnud selle komitee ainus lausloll liige. Kui vaadata ülaloleval lingil olevat saadet, siis võib näha ka seda, et Teaduse, Kosmose ja Tehnoloogia Komitee liikmetel pole aimugi põhikooli taseme füüsikatõdedest, mis aitaksid neil mõista kliimasoojenemise tagajärgi. Vastupidi - oma ignorantsust rõhutatakse tahtmatult iga lausega ning kõrvaltvaatajana tuleb lisaks naerule läbi pisarate peale ahastus teadmisest, kui lollide inimeste käes on võim võtta vastu otsuseid, mis puudutavat terve maailma elu ja heaolu.

Kui inimese põhimõte on selles, et ta ei usu teadlaseid vaid seepärast, et nende räägitu on nende töö tulemus, ja inimene pöördub oma teadmistele osutamiseks netikommentaatorite poole, siis on midagi VÄGA VALESTI. Mis muudab Larry Bucshoni esinemise aga veelgi iroonilisemaks, on tõsiasi, et kolm tema suurimat toetajat valimistel olid energiatööstusettevõtted, mille huvides ei ole kindlasti keskkonnasäästlikkus.

Seega oli tegemist parima võimaliku näitega, kuidas võimu ja otsustusõiguse tervet liivakasti väga lähedalt ja otseselt puudutaval teemal on saanud lausloll fakte eitav korporatsioonide poolt äraostetud inimene.

Maailm tulevikus?

Nende näidete põhjal - ükskõik, kui optimistlik ka ei oleks - ei tundu sellel liivakastil enam eriti pikka iga olevat. Tundub olevat võimatu kõigi nende valitsevate trendide üle võitu saavutada ja tõenäoliselt seda ei saagi ühe päevaga, sest kõiki mainitud inimkonna tulevikku kahjustavaid omadusi on peaaegu igal liivakastis mängival inimesel. Ka minul kui kirjatüki autoril on rahvuslik uhkus, mis tahab riigi ja rahvuse säilimist; ma tahan rohkem raha, et saaksin paremini elada, ja ma olen mõnikord loll, et ei näe fakte enda veendumuste asemel.

Õnneks on maailmas inimesi, kes näitavad meile eeskuju ja kes püüavad igapäevaselt meie silmi avada. Näidata meile, kuhu meie eksiarvamused meid viia võivad ja osutada suundadele, kuhu me minema peaksime. Meie asi on õppida iseseisvalt mõtlema ja järeldusi tegema, mitte uskuma kõike, mida meist väidetavalt targemad lauslollid või äraostetud meile selgeks teha püüavad.

On koomikud nagu Jon Stewart, Stephen Colbert ja John Oliver, kes läbi üliterava satiiri paljastavad mitte ainult USAs, vaid kogu maailmas toimuva telgitaguseid. On teadlasi nagu Neil deGrasse Tyson, Richard Dawkins ja Michio Kaku, kes oma karismaatiliste avalike esinemiste püüavad inimesi viia lähemale teadusele ja ratsionaalsele, loogilisele mõtlemisele. Bill Clinton, Bill Gates ja mitmed teisedki poliitika- ja rahamaailma suurnimed on pühendunud heategevusele ja läbi selle maailma parandamisele. Paljud kirjanikud - ma toon alati eraldi välja Isaac Asimovi, ulmekirjanduse suurkuju - on niivõrd võimsad visionäärid, et nende teoseid lugedes hakkab lugeja nägema võimalikke tulevikke ja mõistma, kuidas lihtsad otsused täna mängivad olulist rolli homme.

Meil on liigina väga suur potentsiaal, me peame selle õigesti kasutamist õppima. Aeg oleks kasvada suureks ka mõtlemiselt ning tegema ühtse inimkonnana tegusid, mis aitaks meil tsivilisatsioonina elada ka kauges tulevikus.

Ja tõesti - vahet pole, kas me teeme seda eesti või hiina keelt rääkides. Tähtis on see, et me seda üldse teeksime.

4. märts 2014 - Tagasi- ja minemaastumisest

Täna on siis see päev, mil Andrus Ansip teatas nii enda kui valitsuse tagasiastumisest. Kuigi paljude jaoks oli see oodatud ja soovitud samm, siis tekitas praegune ajastus vastakaid arvamusi.

Ukrainas toimuv on paljude arvates loonud reaalse julgeolekuriski ka Eesti jaoks ning nõnda on esitatud küsimusi, kas sellisel äreval ajal on valitsuse tagasiastumine kõige õigem samm. Samas jäävad aga praeguse valitsuse volitused kehtima kuni uue valitsuse ametisse nimetamiseni presidendi poolt. President on aga minema astumas Jaapani poole suunduvale lennukiga :) Lihtsalt mainisin...

Jah - ka "Päev Eestis" arvates on praegune ajastus natukene mööda pandud. Alles eilses Ukraina-teemalises mõtiskluses, kus arutlesin liigse sõnavõtmise üle, tõin välja ka mõtte, et Lääne nukujuhtide suuvoodritel on ohu tarbeks isegi piletid juba organiseeritud. Lihtsalt väike absurdne kokkusattumus jälle...

Mis aga kütab praegusel hetkel Eestis hoopis enam kirgi, on meie tagasiastunud, kuid siiski veel toimiva peaministri sõnavõtud teemal, kui hea peaminister on ikkagi tema järglane Siim Kallas. Mitte, et mul isiklikult Siimu vastu midagi oleks - alati on riigile vaja inimesi, eks oskavad riigile kusagilt raha välja võluda (muuhulgas on hr. Kallas minevikus ka riigi jaoks raha sebinud) -, kuid härra peaministri arvamused praegusel ajahetkel on natuke kohatud ja presidendi autoriteeti vähendavad.

Selleks, et härra Kallas saaks üldse hakata mingitki valitsust moodustama, peab president alustuseks uuele peaministrikandidaadile selleks ettepaneku esitama. Praegusel juhul tundub aga Andrus Ansipi sõnavõttudest, nagu oleks ta selle otsuse juba presidendi eest ise ära teinud. Presidendil on aga teatavasti õigus oma otsuseid ise vastu võtta. Kui president peaks aga otsustama, et ta kuulab natukene ka selle rahva meelsust, kes ei ole leppinud praeguse peaministrikandidaadi miljoniliste sahker-mahkeritega minevikus, ning loobub hr. Kallasele valitsuse moodustamise ettepanekut tegemast vabariigi parema maine nimel, siis jääks praegune peaminister oma julgete, enesekindlate sõnavõttudega üsna rumalasse olukorda.

Samas - poleks ka midagi imestada. Kuigi "Päev Eestis" arvates on hr. Ansip läbi aastate oma tööga siiski üsna hästi hakkama saanud (jah - see oli kiitus!), siis meelde jääb ta kindlasti ka muul põhjusel. Nimelt pole Andrusel kunagi olnud piisavalt empaatiat, et üle statistika vaadates mõista ka seda, mis tema valitsetava rahva peades ja südametes toimub. Sellest tulenevalt on ta meid nii mõnigi kord õnnistanud praeguseks juba kullavaramusse kuuluvate mõttevälgatustega. Aga  - empaatiavõime puudumist ei saa kellelegi ette heita.

Andrusele tulevikuks kõike paremat soovides jätaksin teda mäletama pildikese päevast, mil tuli esimest korda suurelt juttu tema võimalikust tagasiastumisest. Nimelt suutsid Delfi.ee toimetajad/küljendajad panna kaks artiklit nii lähestikku, et tulemuseks oli hea näide hr. Ansipi suurimast miinusest - empaatiavõime puudumisest.

Sääl siis need endised ja tulevased on!

4. märts 2014 - Veelkord mõtisklusi kaugeltoimuva kohta

Tere päevast!

Eilse mõtiskleva teksti Ukraina teemadel lõpetasin lootusega, et ehk jätkan seda mõttekäiku. Täna edastati meile siis lõpuks ka Venemaa president Vladimir Putini "otseülekandes" pressikonverents, kus vastuse said paljudki küsimused ja tekkisid uued ning põhjalikumad. Mil moel see seostub aga Eestiga, käesoleva veebipäeviku-arvamuskülje teemaga, sellest juba peale ühe-kahe küsimuse-vastuse lähemalt vaatlemist.

Murelik Venemaa president pressikonverentsil

Meediast on mitmetel kordadel juba läbi jooksnud tõdemus, et tegemist on viimase aja suurima propaganda-, infosõjaga mõjutamaks suurte rahvahulkade avalikke arvamusi. Kindlasti ei ole siinkohal tegemist vaid Venemaal toodetava propagandaga - tõenäoliselt on toodetava propaganda hulk koguseliselt sama ka Euroopa ja Ameerika Ühendriikide poolt saabuvates uudistes. Ainsa vahega, et läänemeelne propaganda on rohkem varjatud. Venemaal ja Putinil aga, tundub, nagu polekski muret, kas nende propagandast nähakse läbi või mitte.

Siiski on kõike seda täiesti hämmastav tõdeda Venemaa presidendi avaldust pressikonverentsilt, mille järgi pole Venemaa sõjaväelased osalenud Krimmis toimunud ja toimuvates sõjalistes operatsioonides. Jah - enamik vormides ja relvastatud sõjardeid Krimmi poolsaarel tõesti ei kanna eraldusmärke, oletus nende riikliku kuuluvuse kohta tuleneb vaid tähelepanekutest, et saabuti Venemaa registreerimisnumbritega autodega. Samuti ei olnud eraldusmärke Krimmi poole lennanud ja Ukraina õhuruumi rikkunud helikopteritel.

Lihtsalt kõik need sõjaväelise väljaõppega ning sõjaväelise täpsusega tegutsevad sõjamehed ja nendega kaasatulnud lahingutehnika - see kõik saabus Venemaalt.

Selline lihtne tõsiasi muudabki VÄGA kaheldavaks hr. Putini sõnad, sest kui tegemist ei ole Venemaa sõjaväelastega, siis kuidas Venemaa piirivalve üldse lubas üle piiri sellisel hulgal identifitseerimata lahingtehnikat ja vormirõivas inimesi? Selle küsimuse valguses kerkib õhku küsimus: kui rumalateks Vladimir Putin enda kuulajaid siiski peab, et ta suudab sellist sulaselget jama suust välja ajada?

Sellise Venemaa-poolse selgituse peale võiks Ukraina sissetungijaid täie südamerahuga relvastatud terroristideks nimetada. Arvestades tõsiasja, kui aktiivne on praegusel ajal ülemaailmne sõda terrorismi vastu, siis tõenäoliselt ei kergitaks ükski maailma suurriik kulmugi, kui kõik need üle kümne tuhande identifitseerimata "terroristi" ukrainlaste poolt ära hävitataks. Ja - Ukrainal oleks selliseks reageerimiseks praeguste selgituste juures täielik õigus ning Venemaal ei tohiks olla sellega seonduvalt ühtegi kobinat. Ukraina kaitseks antud juhul oma territooriumi tundmatute relvajõudude sissetungi eest.
.

Siiski pole Ukraina seda sammu veel astunud. Ei ole astunud, sest tõenäoliselt ilmuksid peale sellist tegevust välja Venemaa kodanike isikutunnistused ning Kremlis allakirjutatud paberid, mis õigustaksid nüüd siis juba Venemaa sõjaväelaste kohalolekut nende surmapaigas, mis annaks Venemaale suure ja olulise põhjuse Ukraina ründamiseks.

Kõike eelnevat arvestades imetlen ma isiklikult veelgi enam ukrainlaste meelekindlust ja külma närvi, millega suudetakse vastu pidada kogu sellele meeletule provokatsioonile. Miks nad seda teevad? Tõenäoliselt on Ukrainal selgelt mõtlemist tunduvalt rohkem kui Venemaal mõistmaks, et mistahes sõjaline konflikt kahe riigi vahel jääks vaevalt ainult Krimmi või Ukraina piiridesse.

Minul tekkis Venemaa presidendi intevjuud kuulates ja toimunule mõeldes hoopis teiselaadne küsimus. Mis ajast on presidentidel õigus enda eesmärkide nimel sooritada terroristlikke tegusid? Viimane küsimus ei ole küll ainult Venemaa kohta käiv - praegune olukord on lihtsalt heaks näiteks sellise küsimuse esitamiseks.

Usun, et pisemagi analüütilise mõtlemisharjumuse olemasolul on ebareaalne arvata, et Venemaal on kümneid tuhandeid organiseeritud ja lahingutehnikat omavaid mittesõjaväelasi, kes kriisi tekkides suudavad ennast väga kiiresti mobiliseerida ja erinevaid piirivalveid ignoreerides kriisikoldesse jõuda. Ja isegi kui see oleks nii, siis oleks Venemaa valitsusel ääretult vastutustundetu lubada oma riigi territooriumil selliste grupeeringute vaba liikumine.

Praegu tundub aga kõik toimunu käivat vastu igasugust loogilist ja normaalset mõtlemist ning paistab pealevaadatuna üsna-üsna terroristlikuna.

Kuidas mõjutab see aga Eestit?

Võib-olla ei peakski hakkama rääkima kõikidest julgeolekuriskidest ning Vene poliikaanalüütikute arvamustest Venemaa võimalike käitumissuundade kohta, sest neid on kajastatud nii palju. Võib-olla püüaks asjale läheneda teistmoodi - läbi arvutimängude.

Veel mõned aastad tagasi mängisin ma mõnikord ajaviiteks strateegiamängu "Sid Meyer's Civilization", kus muu tegevuse hulgas toimus ka sõjategevust ja kus olid olemas ka üpris täpselt genereeritud kaardid Euroopast.

Möödunud õhtul, kui lugesin jälle uudiseid Venemaa Balti laevastiku lahinguvalmidusse seadmisest, siis meenus mulle kohe Euroopa kaart ja too mainitud arvutimäng. Püüdsin praegu reaalses maailmas toimuva kanda strateegiamängu virtuaalsele kaardile ja mõelda, milline oleks minu järgmine võimalik liigutus olukorras ja kuidas ma kasutaksin "enda Balti laevastikku".

Kui ma mängijana sooviksin kasutada Balti laevastikku Ukraina-kriisi sõjalise konflikti lahendamiseks, siis jah - ma seaksin selle lahingvalmidusse. Küll aga erinevalt Venemaast oleks suurem osa minu laevastikust juba teel Musta mere poole, sest reaalse konflikti toimumise hetkel oleks laevade liikumapanek nii kauge sihtmärgi suunas juba suhteliselt mõttetu. Seega ei liigutaks ma laevastikku üldse või mul oleksid sellega seonduvalt mingid muud eesmärgid.

*

Sellised väikesed isiklikud mõttemõlgutused siis laiemas maailmas toimuva taustal.

Võib-olla ei meeldi kõigile, mida ma kirjutan; võib-olla ei meeldi kõigile, et ma ei lisa oma kirjutistesse arvamusi, mida ja kuidas midagi tegema peaks. See ei olegi "Päev Eestis" eesmärk. Pigem püüan ma esitada küsimusi, et lugejaid kaasa mõtlema panna ja nad saaksid ise oma arvamusi kujundada.

Suure tõenäosusega mõttearendused jätkuvad...

3. märts. 2014 - Palju õnne, Edgar, ja head isu!

Tere õhtust!

Kui tänane esimene kirjutis oli rohkem mõtisklus maailmas toimuva üle, siis pärastlõuna on toonud "Päev Eestis" leheküljele ka lootuse, et ehk me ei peagi veel korralikust satiirist lahti ütlema.

Tänaste uudiste valguses, et meie peaminister otsustas praeguste sündmuste ajal siiski tagasi astuda ning president ei loobu ka oma Jaapani-visiidist, tundus, et asi paremuse poole minna ei saa. Sest öeldagu mida tahes - olukord Krimmi poolsaarel suurendab ka meie vabariigi julgeolekuriski ning valitsuse tagasiastumine samal päeval, kui on Venemaa ultimaatumi tähtaeg, tundub poliitiliselt kõige vastutustundetum samm üldse. Riigipea mitteloobumine välisreisist tundub ka natukene hoolimatu.

Siiski esitas parima päringu täna opositsiooni esindaja Sven Mikser, kommenteerides Tallinna linnapea sõnavõttu Ukraina ajutise valitsuse legitiimsuse kohta. Mikser avaldas sügavat imestust, et härra linnapea ei maininud oma sõnavõtus Venemaa sõjalisi liikutusi Krimmi poolsaarel.

Tegelikult ei ole ju siin midagi imestada, kui hakata mõtlema Keskerakonna senisele poliitikale, mis on nende juhi Edgar Savisaare pannud praeguseks hetkeks väga ebamugavasse olukorda.

Kujutledes ennast härra Tallinna linnapea asemele, oleks mul praegusel hetkel mõttes ainult see, kuidas saaks võimalikult kiiresti võimalikult kaugele, ilma igasuguste suhtlemisvõimalusteta peidukohta. Miks? Sest möödunus mängitud mängud on toonud kaasa selle, et igasugune vastamine Sven Mikseri palvele oma avalik seisukoht esitada toob kaasa kaotuse Keskerakonnale.

Juhul, kui hr. Savisaar tunneb, et Venemaa-poolne sõjaline operatsioon on õigustatud, seab ta enda ja oma erakonna selle arvamusega väga tugevasse vastuollu üldise arusaamaga demokraatiast ja riikide iseseisvuse puutumatusest.

Kui hr. Edgar peaks aga pidama Vene-poolset sõjalist provokatiivsust ebaõigeks, kaotaks Keskerakond tõenäoliselt suure osa oma populaarsusest muukeelse valijaskonna hulgas.

Igatahes soovib "Päev Eestis" Tallinna linnapeale palju õnne varajase Mihklipäeva puhul ning head isu enda poolt kokkukeedetud supi söömiseks!

3. märts 2014 - uus nädal Ukraina sündmuste valguses

Tere päevast!

Mõistmaks Ukrainas toimuvate sündmuste olulisust nii Euroopa kui terve maailma poliitikale ei pea enam olema rahvusvahelise poliitika ekspert. Ukrainas toimunud sündmused on viinud Venemaa, maailma suurima riigi konflikti teiste suurriikidega ja mõistlikke lahendeid esialgu nagu ei paistagi. Selleks, et Lääs võiks Venemaale mingeidki nõudmisi esitada, on Venemaa liiga suur, Venemaal on liiga võimas tuumaarsenal ja nende juht on piisavalt nahaalne, et seda kõike hästi teada. Samuti on mitmed neist Euroopa suurriikidest otseselt sõltuvad Venemaal tarnitavatest loodusressurssidest. Venemaa kiire liigutus, millega oma väed Krimmi poolsaarele viidi, on jätnud ülejäänud maailma vaid abitult õhku ahmima.

Selle mõtiskluse autorina tahan kohe selgeks teha fakti, et ma ei ole toimunud sündmuste suhtes veel kindlat seisukohta võtnud - ma olen liiga skeptiline selleks, et uskuda kõike, mida meedia meile edastab. Ja jälgides samaaegselt nii euroopa- kui venemeelsete uudistekanalite reportaaže võib aru saada, et mõlemad pooled kasutavad praegu meeletul hulgal propagandat, millel reaalselt toimuvaga on suhteliselt vähe ühist. Tõenäoliselt teavad tegelikult toimuva tagamaid ja põhjuseid hetkel vaid väga üksikute suurriikide juhid ja võtmeisikud.

Päev Eestis on loodud küll kajastama Eestis toimuvat, ent Ukraina sündmuste mõju on tunda ka siia. Meie venekeelsete meediakanalite kommentaariumid olid vähemalt laupäeva hilisõhtul ja öösel täis mõttemõlgutusi teemal, et Ida-Virumaal võiks samuti välja kuulutada autonoomse vabariigi ja küll Venemaa tuleb siis omasid kaitsma.  Seega on hetkel kaugel toimuv andmas tõsiseid tagajärgi ka Eestile.

Miks ma aga praegu sellel teemal kirjutan? Delfis ilmus uudislooke sellest, kuidas kumminuiade ja kilpidega varustatud Ukraina sõjaväeosa kaitsjaid Vene sõjaväelaste poolt peksti. Kommentaaris peeti ukraina sõjaväelaste käitumist mannetuks, sest nood ei hakanud end tulirelvi kasutades kaitsma.

Jah - esmapilgul tundubki selline käitumine argpüksliku ja idiootsena sõjaväelaste poolt, kuid nagu alati, on igal mündil kaks poolt.

Üks parimaid arvamusi, mida olen viimase kahe päeva jooksul lugenud, tuli ühelt Euroopa poliitikaeksperdilt. Nimelt olevat selline "argpükslik" käitumine praegusel hetkel kõige mõistlikum ja targem ning seda just rahvusvahelise julgeoleku huvides. Praegune hoidumine vastamast Venemaa provokatsioonile hoiab hetkel veel mingi kontrolli all russofoobia levikut, sest kui peaks juhtuma, et Ukraina pinnal peaks Vene sõjaväe käe läbi hukkuma mõni ukrainlane, siis on vaja tõsiselt karta juba seda, et kõik ukrainlased ajavad end tagajalgadele ning edasine konflikt eskaleeruks juba väga kiiresti. Eskaleeruks ja suure tõenäosusega liiguks ka Ukraina piiridest välja.

Seega mina ei nimetaks ukrainlasi selle juhtumi valguses argpükslikuks, vaid väga heade närvidega inimesteks, kes ei hakka mõttetult rapsima. Sama hästi võiks argpüksiks nimetada Ida-Virumaal elavat põlisrahvuslast, kes tänaval muukeelse kamba tülinorimise peale kohe rusikateagunga vehkima ei hakka. Kui seljatagune ikka kindel pole, siis pole mõtet ka hakata enda eluga riskima ja taganeda väikeste mõnituste saatel.

Ukrainlaste seljatagune pole aga kaugeltki kindel. Üldmobilisatsioon pole veel lõpule jõudnud, endistel toetajatel on suud vett täis ja seega pole mõtet praeguses hetkes veel vastulööke anda.

Kusjuures - ka Eesti kommentaariumites oma arvamusi külvavad inimesed võiksid enne suu avamist natukene reaalsusele silma vaadata. Erit just need, kes praegusel hetkel NATO ja USA selja taha pugedes Venemaa suunas tatti pritsivad. Lubadused kaitsta on meil olemas, aga...

1994. aastal andsid Venemaa, Suurbritannia ja USA Ukrainale garantii nii suveräänsuse kui territoriaalsele puutumatusele. Praegu - reaalse situatsiooni tekkimisel on nii USA kui Suurbritannia rääkimas ainult poliitilistest ja majanduslikest sanktsioonidest.

Seega reaalse ohu korral saaks Eesti tõenäoliselt kaitset just samasugusel määral - mõne poliitilise avalduse kujul, mis - nagu näha - kellelegi eriti suurt mõju ei avalda.

Pealegi ei ole ei USA ega Euroopa suurriigid tekkinud konfliktis sugugi mitte puhtad poisid, rikkudes eelnevalt mitmeidki omavahelisi kokkuleppeid Venemaaga.

Siit ka nüüd kiitus Delfi toimetusele, kes piiras Ukraina-teemaliste artiklite all anonüümset kommenteerimist ja vähendades sellega vaenuõhutamist ja tülinorimist meie suure naabriga. Minu isiklik arvamus on selline, et praegusel juhul olen ma pigem natukene vaiksem ja elan halva naabri kõrval, kui et klähviksin kõiki oma arvamusi kuuldavalt ja elaksin halva omaniku korteris. Võib-olla on see argpükslik, aga kindlasti on see ka praegu toimuvat vaadeldes üks mõistlikumaid lahendusi.

Miks? Natukene mõtlemist...

Venemaa põhjendas oma inimeste sisseviimist Krimmi Autonoomsesse Vabariiki (mis on juriidiliselt Ukraina territoorium) Vene kodanike turvalisuse tagamisega ohtlikus piirkonnas. Võib-olla väiksema mõtlemise juures tundub see olevat õigustatud, aga tavaline, poliitiliselt normaalne käitumine oleks sellisel juhul oma kodanike tagasikutsumine ohtlikust piirkonnast ja selle tagasituleku organiseerimine. Venemaa aga seda ei teinud ja saadab sinna kodanikke juurde. Seega ei saa Venemaa puhul iialgi arvestada poliitiliselt normaalse käitumisega.

Kahjuks tunduvad normaalse käitumisega aga arvestavat kõik need kommenteerijad-arvamusliidrid, ärritades oma ütlemistega meie vabariigi muukeelset elanikkonda. Praeguste rahvusvaheliste sündmuste taustal näeb aga venemeelne elanikkond selgelt, mida oleks neil vaja teha selleks, et näeksime ka oma vabariigis eraldusmärkideta relvastatud sõdureid hea lahingutehnikaga. Ning sama hästi näevad need venemeelsed praegu ka seda, kui mannetult käituvad need meie suured toetajariigid Ukraina sündmuste puhul.

Terve mõistuse järeldus toimuvast on praegu see, et viimane, mida Eestis praegu teha tuleks, oleks meie suurele ja ebameeldivale naabrile iseenda mõtlematu sõnakasutusega selle olulise põhjuse andmine.

Jah - see ei ole õiglane, see ei ole meeldiv, aga see oleks kasulik meie riigi kestvuse nimel. Euroopa nukujuhtide sõnade järgi räuskamine on üks meie iseseisvusele kahjulikumaid asju, mida me praegu teha saame. Mõelge sellele - valdaval osal Eesti elanikkonnast, Eesti inimestest ei ole võimalusi ning Euroopas või mujal maailmas peidupaiku, kuhu reaalse ohu korral varjuda. Nukujuhtide käsutäitjatel on tõenäoliselt aga isegi piletid juba ostetud juhuks, kui asi peaks hulleima stsenaariumi järgi minema.

Teema üle mõtisklemine jätkub...