Riigikogu Eetikakomisjon

Juba enne selle idee teostamise alustamist olen ma mõelnud asjadele, mida võiks muuta või mida saaks teha paremini. Seda lehekülge üles seades märkisin esimeses kirjes ära ka ühe olulise sõnapaari - konstruktiivne kriitika.

Juhuks, kui mina mõistan seda sõnapaari lugejatest teistmoodi, selgitan lahti, mida mina sellega mõtlen. Konstruktiivne kriitika on minu arvates kriitika, mille käigus mitte ainult ei näägutata, vaid esitatakse ka endapoolne nägemus, kuidas kritiseeritavat objekti parendada.

Seega - ettepanekute nurk :)

Riigikogu eetikakomisjon

Pärast seda, kui õiguskantsler andis Toobali Priidule vabad käed, tekkis mul tõsine kiusatus midagi katki teha. Seda hoolimata mõistmisest, et seaduste järgi tuleb käituda, sest seadus kaitseb meid kõiki (või siis süüdistab - kuidas kunagi). Asjade katkitegemise oleks põhjustanud lihtne nördimus, et hoolimata sellest, mida tehti, istutakse rahuliku näoga Riigikogus edasi ja aetakse rahva raha eest suust jama välja. Seadus seaduseks, ent vaadates asja eetilise külje pealt, on asi mäda - kas keegi tahab, et selline teo kordasaatnu istuks edasi samal ametikohal?

Minu jaoks ei ole valupunktiks see, et kui keegi on midagi kriminaalset korda saatnud. Inimesed eksivad ja neile tuleb uusi võimalusi anda. Kui sa keerad ühes kohas käki kokku, siis ole vähemalt niipalju mees, et astu sellelt kohalt minema. Uued võimalused eetiliselt normaalseks käitumiseks uues kohas.

Et kellelgi ei jääks muljet nagu oleksin ma selle mõttega Keskerakonna vastu, siis võin kohe vastuseks öelda, et sellesama eetika pärast võiks Riigikogus oma kohvrid pakkuda ka Andrei Korobeinik. Temagi tekitas oma ebaeetilise käitumisega - iseendalt rahva raha eest auto rentimisega - tavalistes inimestes pahameelt.

Riigikogusse kuulub 101 rahva poolt valitud isikut. Olgu - mitte rahva poolt valitut, aga rahva poolt eelistatud erakondade poolt välja valitud ja neile sobivat isikut. Kuidas iganes seda ei vaataks - need 101 riigikogulast, kes otsustavad suures osas meie riigi oleviku ja tuleviku üle, need inimesed võiksid olla ka mingil määral eeskujuks. Praegu aga nimetatakse neid väljavalituid aga pättideks, varasteks, kelmideks, dalmaatslasteks jne. Nimesid on palju, kuid mitte seepärast, et nad head lapsed oleksid.

Mida sellest lähtuvalt öelda võib? Inimesed ei usalda enam Riigikogu ning siit tuleb välja ka rahva viha tekkimise oluline punkt - rahva elu üle otsustavad isikud, keda rahvas ei usalda. Ei - rahvas ei ole loll, lisan igaks juhuks lõppu.

• Kuidas sellist olukorda muuta?

Mina isiklikult näen lahendust riigikogulaste järelvalves - nimetagem seda Riigikogu Eetikakomisjoniks.

Riigikogu Eetikakomisjon kutsutaks kokku kord kuus, kuigi Riigikogus toimuvat vaadates peaks komisjon vähemalt esialgu kogunema vähemalt korra nädalas - lihtsalt niivõrd tihti tuleb igasugust negatiivset infot pinnale. (Hoidun kasutamast ebaeetilisi väljendeid kirjutades eetikast :) )

Komisjoni kogunedes vaadataks üle nende riigikogulaste käitumine, kes on üldiste eetikanormidega vastuollu läinud ja võetaks demokraatliku hääletuse teel vastu otsus, kas riigikogulane on käitunud ebaeetiliselt ja kui, siis mil määral teda mõjutada.

Ma tean, ma tean. Ma tean, et Riigikogus on midagi analoogse idee järgi toimivat, aga päris kindlasti see ei ole see, mida mina silmas pean.

Mina arvates on vale juba see, et riigikogulaste üle otsustavad riigikogulased. Sama hästi võiks ma olla iseenda eetikakohtunik, kui ma naabri keldrist purgi moosi varastaksin või naabri kohta alusetut laimu levitaksin. Loomulikult - kui ma tahaksin endaga aus olla - ma kurjustaksin endaga ja manitseks end enam mitte kuidagi nii käituma. Aga kas mu naaber, kes oli minu käitumise ohver, oleks sellega rahul? Vaevalt.

• Just seepärast peaks Riigikogu Eetikakomisjon koosnema inimestest, kes EI OLE Riigikogu liikmed, kes EI KUULU ühtegi parteisse ning kes seeläbi esindaks RAHVA huve ja nägemust toimunust.

Ideaalis võiks see komisjon koosneda meie vabariigi 15st maavanemast, ent kahjuks on meie maavanemad läbi ja lõhki parteistunud ning praegusel juhul tooks see endaga kaasa vaid järjekordse poliitilise ärapanemisvõistluse. Mulle nii väga meeldib ühe USA endise poliitiku mõte, mida ma olen juba korra ühes teises artiklis tsiteerinud: "Ametisse astudes vandusin ma rahvale, et teen tööd nende huvide heaks. Minu jaoks tähendas see seda, et ma ei järgi ühe, teise ega kolmanda partei huve, sest selles ametis ei ole ma partei, vaid rahva teener." Kui vaid meie maavanemad ka sellist ideoloogiat austaks!

Seega pakuksin alternatiivse lahendusena välja, et Eetikakomisjoni moodustaks 15 parteitut inimest - üks igast maakonnast, kusjuures kõik oleksid erinevatelt erialadelt. Näiteks treial Veiko Viljandist, ajalooõpetaja Maie Harjumaalt, reklaamispets Riho Raplamaalt, IT-guru Hilja Läänemaalt jne. Selline valik kaotaks ära võimaluse parteide omavaheliseks (ja rahva nii ära tüüdanud) naginaks kui ka samade huvigruppide esindatuse ja koostöö. Eriti hea oleks veel see, kui iga kuu moodustataks komisjon uutest inimestest - muidu võib juhtuda, et näeme Veikot, Rihot, Maiet ja Hiljat peagi oma Audisid Gloria restorani ette parkimas. (Ma muidugi ei tea, kas Gloria töötab veel - ma ei saa riigikogulase palka) Tõenäosus, et sellise valikuga satuks samaaegselt komisjoni 8 väärastunud eetikaga inimest, on üsna väike, ja sellise võimaluse võib rahulikult kõrvale jätta. Ja need viisteist inimest otsustaksid vajadusel riigikogulaste väärkäitumiste üle.

• Järgmine oluline küsimus on Eetikakomisjoni volitused. Milliseid meetmeid kasutada eksinute vastu?

Internet on vahva paik, kust võib muuhulgas ka leida seda, et 2006. aastal on Riigikogu Kantselei lasknud teha lühiuuringu analoogsete organite kohta Soomes, Prantsusmaal, Tšehhis, Ühendkuningriikides ja Iisraelis. Minule üllatuseks olid nn karistused eksimuste eest üpriski ühetaolised: märkused, hoiatused, noomitused, tugevad noomitused, hukkamõist, hukkamõist koos protokolli lisamisega (see on vist suhteliselt julm asi juba :D) ja Tšehhis üllatusena ka rahatrahv. Selle kohta tahaks küsida küll otse: mida kuradit?!

Eestlased on läbi ajaloo olnud lihtne rahvas, kes on tahtnud ise hakkama saada - prooviks seda lihtsust ja soovi Eetikakomisjonis ellu viia. Milleks keerutada mingite protokollidega ähvardamisega? Kui keegi on ikka mingi sigaduse korda saatnud, siis võiks lahendeid olla maksimaalselt kolm:

1. Hoiatus (ilma trikkide ja asjadeta - lihtsalt üks korralik ja tõsine hoiatus)
2. Rahatrahv (ja mitte 20 €, vaid ikka vastavalt teenitava palga suurusele; trahv ju peab ometi mõjuma)
3. Paki kohvrid ja otsi endale töö (KOHE!)

Ja seda kõike edasikaebamisõiguseta, sest seda on otsustanud riigikogulase tööandja - rahva - esindajad. President, kohtud, ministrid ja kõik muu on allpool rahvast.

• Kiirema mõtlemisega lugejad on vist juba taibanud sellise Eetikakomisjoni nõrka kohta - peale esimest või teist komisjoni kokkutulemist oleks Toompeal inimtühjus (olgu - mitte täiesti - Riigikogus on ka normaalseid inimesi).

Aga tühjemaks muutuks Riigikogu kindlasti. Ega muud üle ei jää, kui et Eetikakomisjon peab uued inimesed Riigikokku kutsuma. Jah - mitte parteid oma eelistuste järgi, aga Eetikakomisjon. See ei oleks ju ilmatuma keeruline - võtta üldised valimisnimekirjad ette ja kellel on Riigikogu välistest inimestest häälte koha peal kõige suurem number, sellele telefonikõne ja ongi uus liige olemas. Ja vaadatakse üldised numbreid, mitte parteide lõikes.

"Aga kõik ei saa ju tulla? Aga ma töötan siin ja siin ja mul on kohustused?"

Mida vastata neile, kes hakkavad ettekäändeid tooma? See on see kõige lihtsam osa.

"Tuled ja kõik! Mida kuradit sa ronisid sinna valimistele rahvast lollitama, kui sa ei ole valmis oma kohustusi rahva ees täitma? Nädala pärast algab TÖÖ!"

• Siit tulebki järgmine punkt - kui kandideerid, siis oled kohustatud võtma vastu koha Riigikogus, kui sind on sinna valitud või hilisemate muudatuste tõttu kutsutud.

Palk ei ole halb ja oma riigi eest vajadusel tööd teha peaks olema täiesti normaalne. Mingi turvafirma, erapanga või modellikarjääri juhtimine on sellise töö - riigijuhtimise - kõrval teisejärguline.

Sellised kohustuslikkusel oleks mitu head külge:

1. Valimistel oleksid ainult need kandidaadid, kes on tõesti valmis oma riigi nimel 4 aastat Riigikogus tööd tegema. Kaoksid ära kõik need lokitud-lakutud poliitlambad- ja jäärad, kelle juttu tavaolukorras kuulates süda pahaks läheb.
2. Rahvas hakkaks hoolikalt mõtlema, kelle poolt ta oma hääli annab, sest just hääle saanud inimene võib oma rumalusega sind kui valijat hiljem lolliks teha ja valijad tunnevad enda elus konkreetselt enda valitute töö tagajärgi.

NB! Kindlasti eksisteeriks üksikud, erandlikud põhjused, mis oleksid vabandatavad.

*

Kindlasti oleks selliseid punkte veel, mida tuleks läbi vaadata, kuid praegu on juba öö ja ma hakkan väsima :)

Siiski näen ma seda, et meil ei ole vaja isegi kõige selle elluviimiseks valimisseadust palju muuta - ainult see kohustuslikkuse punkt sisse viia. Ja viia sisse nii, et ükski meie ega välisriigi jurist sinna oma sõnu taha keerata ei saaks.

Ja siis veel muidugi see komisjon ise :)

Mina usun, et piisavalt tööd tehes oleks võimalik läbi suruda Riigikogu Eetikakomisjoni loomine - isegi Eesti Vabariigis ei ole midagi võimatut.

Päris kindlast ei saa sellise kontrollüksuse loomist luua aga läbi Facebooki kampaaniate või artiklikommentaaride. Mina näen, et enam-vähem ainsaks jõuks, mis sellist muutust läbi suruda saaks, oleks tugev, sihikindel ja erapooletu ajakirjandus.

Aga samas - kui meil selline ajakirjandus oleks, kas ma hakanuks üldse enda lehekülje - Päev Eestis - tegemisega aega raiskama?!