Päev Eestis - Mis see on?

Kauase blogipidajana olen ma proovinud pidada mitut erinevat blogi ja alati on just see esimene kirje omal kombel kõige huvitavam - sellega paned sa teatud moel paika terve tulevase veebipäeviku kontseptsiooni ja stiili.

Seekord on asi küll natukene lihtsam, sest ma juba tean, millest ma siin tahan kirjutada ja ma tean, miks ma seda teha tahan.

Alustuseks võib-olla mõned märksõnad:

• meedia
• poliitika
• huumor
• sarkasm
• satiir
• probleemid > lahendused (loodetavasti)
• kindlasti mõned märkimist väärivad teemad veel
• loodetavasti veel mõned autorid

Niisiis - Päev Eestis püüab kõiki neid teemasid ühte patta, moodustades neist osistest lihtsalt mõistetavad, lahedalt loetavad ja tuju parandavad tekstid/artiklid. Samas ei ole eesmärgiks toota vaid meelelahutuslikku sisu - ideaalis peaks igas tekstis leiduma ka midagi mõtlemapanevat, midagi, mis ärataks lugeja üles sellest ühiskondlikust apaatiast, ükskõiksusest, millesse enamus Eesti inimestest tundub olevat laskunud.

Kust selline idee? Loomulikult võib lugeja järgida seda linki, kust leiab idee tekkeloo, kuid arvan, et oleks õigem see siingi lahti kirjutada.

Meil on mõttevabadus, seega... Mina arvan, et elu Eestis ei ole täpselt selline nagu rahvas endale iseseisvust soovides seda ette kujutas, kuid erinevalt nii mitmestki samamoodi arvajast ei pea ma selles süüdlasteks vaid poliitikuid. Arvan, et vähemalt sama suur osa on selles lootuses pettumisel meedial üldiselt. Ajakirjandus peaks olema neljas võimusammas, kuid meie ajakirjandust jälgides on mulle jäänud tunne, et rahvale asjade selgitamise asemel on ajakirjanduse peamine eesmärk teha väikestest reaalsetest tontidest suured ja kohutavad probleemidraakonid, mis ei lahenda neid probleeme, vaid on tekitanud meie inimestes kõikevallanud ükskõiksuse. Ükskõiksuse, mille alt ei suudeta enam minna kaasa ka selliste aktsioonidega, mis muudaksib paremaks inimeste endi elu.

Ei - ma ei pea siin silmas, hangud-kätte-ja-revolutsioonile kampaaniat! Pigem ma mõtlen selliseid tegevusi, mis ei häiri isegi inimeste igapäevaelu, kuid mis nõuavad kaasamõtlemist ja -märkamist.

Kes juhtis järgima seda linki, mida ma varem jagasin, on juba tuttav järgmise nimega; kes seda ei teinud, saab tuttavaks nüüd.

Jon Stewart. Jon on USA Comedy Central telekanali saatejuht, kelle dirigeeritava saate "The Daily Show with Jon Stewart" kandvaks ideeks on satiir valdavalt USA meedia ja poliitika põhjal. Peale rohkem kui kümmet aastat eetrisolekut on Jon Stewartist kujunenud üks arvestatuimaid meedia- ja poliitikakriitikuid, kes on hoolimata saate iseloomust - huumor - valitud korra ka USA usaldusväärsemaiks uudisteedastajaks.

Minu tutvus selle saatega sai alguse natuke vähem kui aasta tagasi, kuid juba praegu ma mõistan, miks peetakse Stewarti arvamustest lugu. Nimelt ei põrka Jon Stewart oma saates tagasi millegi ees, kui ütlemist vajavad asjad, mis on tema (ja tema meeskonna) arvates ühiskonnas viltu. Loomulikult teeb ta seda läbi terava satiiri, kuid sellest hoolimata on tema saate külaliste seas väga palju väga palju mõjukaid isikuid - alates Barack Obama, praeguse USA presidendiga kuni suurte ärihiiglaste nagu Bill Gates'i ja Richard Bransoniga. Kui saatega tutvudes köitis mind just see huumori osa, siis praeguseks olen hakanud nautima just neid intervjuusid, mille käigus Stewart väga põhjalikult analüüsib riigi valupunkte. Ja tema arvamusega arvestatakse.

See ongi minu meelest see, mis Eesti ajakirjanduses puudu on - korralik, kõrgetasemeline konstruktiivne poliitika ja meedia kriitika. On küll palju sellist üldist lahmimist ja ärapanemist, kuid mõttekat kriitikat kuuleb üsna harva.

Päev Eestis ongi praegu veel ideest esimeseks iduks sirgumas, kuid ideaalis sooviksin sellest välja arendada paiga, koha, liikumise, mis suudaks meil, Eestis, pakkuda kvaliteetset meelelahutuslikku, ent siiski mõttetihedat arutelu meie poliitikas ja ajakirjanduses toimuva kohta. Tõenäoliselt ei ole see nimi selleks parim variant, kuid projekti nimena ma arvan, et sobib see hästi.

Päris kindel olen ma ka selles, et üksinda ma sellega hakkama ei saa. Seepärast hakkan ma otsima inimesi, kes oleksid huvitatud selle liikumisega kaasatulemisest. Mida ma neilt inimestelt ootan?

• õiglustunnet
• võimet näha puude taga metsa
• head sõnakasutusoskust
• kindlasti huumorisoont
• oskust analüüsida
• soovi midagi paremuse poole muuta
• julgust ja vastupidavust, et võtta vastu enda kohta käivat kriitikat
• kindlasti natuke vaba aega ja missioonitunnet, sest tasu me selle eest ei saa (vähemalt alguses mitte :) )

Kindlasti on neid omadusi veel, mida oleks vaja ühel sellisesse ettevõtmisse astuval inimesel, kuid eks ülejäänu selgub juba aja käigus. Kas selliseid inimesi üldse on?

Kindlasti. Päevast päeva ilmuvad sotsiaalmeedia kanalites üleskutsed muutusteks, seega on inimesi, kes soovivad asju ajada. Kahjuks ei ole ma veel näinud mõistlikke lahendusi nende muutuste ellukutsumiseks. Võib-olla on soovijaid nendegi hulgast? Kes teab?!

Igatahes algus on tehtud ja kui koidab homne päev, siis proovin seda asja natuke rohkem edasi arendama hakata.

*

MUKZZHRL