Tere taas! Mina olen ikka veel seesama W. Hocares, kes on neid tekste siia ka varem kirjutanud. Hetkel on kaastöölistega juba paremad lood, sest üks autor meile on juba juurde tekkinud. Nüüd ootame, aga ka teised huvi näidanud kirjutajad oma jah-sõna ütleksid.
Tänast kirjutamist alustaks aga jälle arstidest. Ma tean, et paljud on sellest teemast juba tüdinenud, kuid miskipärast märkasin just möödunud nädalavahetusel mitmeid tekste, mis otseselt või kaudselt sisaldasid endas sama ideed, millest ma tahtsin nagunii kirjutada. Nimelt sellest arusaamatusest nagu oleksid arstid oma nõudmistes väga heitlikud ja rahaahned.
Eriti naljakaks teeb asja minu jaoks tõdemus, et ajakirjanikud ise ka ei saa enam asjale pihta, mis toimub. Vähemalt nõnda võib välja lugeda ajakirjanike isiklikest blogidest. Hea küll - vähemalt ühest. Siit tekib küsimus, et kui isegi ajakirjanikud ei tea, mis toimub, kes peaks siis rahvale toimuva kohta tõest infot jagama.
Loomulikult on raske tegelikult toimuval silma peal hoida, kui läbi eduka valitsusepoolse propaganda on terve avalikkus eksiteele aetud. Lisaks täpselt sihitud statistika avaldamisele tundub, mitmed Eesti varem hinnatud ajakirjanikud on hakanud samuti valitsuse tellimusel artikleid kirjutama ja sellega segadust, kuid eelkõige arstide ja meedikute vastu suunatud vaenu õhutama hakanud.
Kas tõesti ei tea arstid enam ise ka, mida nad tahavad? Või on selline arvamus üldsusele tulnud just tänu ajakirjanduse poolt avaldatud kontrollimata hämale?
Kui algusest peale on arstid rääkinud, et nende nõudmiste seas ei ole palk esikohal, siis meedia ja ka valitsuse kommentaarid keskendunud enim just sellele. Miks? Eks põhjuseid ole mitmeid.
Esiteks ei ole huvitav rääkida ja kirjutada mingist mõttetust töökoormusest. Keda see üldse huvitab, kas arstid, õed ja hooldajad veedavad iga päev 6 tunni asemel 10 tundi veres, sitas (sõna otseses mõttes) ja haiguste keskel? See on nii tühine probleem, et sellest pole mõtet rääkida - pealegi võiks siis rahval streikijatest kahju hakata. Kellel seda veel vaja on?
Raha on aga teema, mida kuuldes kõik kuulama jäävad - kes avalikult, kes poole kõrvaga nurga tagant kiibitsedes. Pealegi on enamikku rahvast kerge ärritada arstide suure palganumbriga, sest enamik rahvast saab raha ju alla keskmise palga. Suuri rahanumbreid statistikaameti abil välja tuues saab aga enamuse rahva arvamuse kõrvale jätta lihtsa ja inimliku omaduse - kadeduse - abil. Mida kuradit, nad teenivad niigi mitu korda rohkem kui mina, aga ikka tahavad rohkem???
Ma ei väida nüüd siin, et statistika valetab. Ei, ei valeta. Lihtsalt statistikat saab teha ühte, teist, viiendat, üheteistkümnendat ja nii edasi mitut moodi ja valitsus tellis streigi õõnestamiseks just sellise statistika, milline nende eesmärkidega sobis.
Ja kui isegi rahanumbrid ei aidanud, liigutati tähelepanu kohe ka arstide hariduse maksumusele. Hakati riigi raha raiskamises süüdistama neid, kes olid välismaale parema palga peale läinud.
Ja nii edasi, ja nii edasi... Ning samal ajal teatab Sven Sester, et arstide palk on riigile kulu, ESM aga investeering...
Ja - NB! - nüüd tuleb oluline koht meie lehe põhimõtete esitlusel. Me ei ole arstide palgatõusu poolt ja ESM vastu (ega ka vastupidi) - meid häirib see, kuidas valitsus on läbi meediaga manipuleerimisega suutnud streigi ideed rahva silmis nii oluliselt väänata, et suur osa inimestest peab arst praegu juba rahaahnuse käes vaevlejateks.
Arstid arstideks - nemad on praegu lihtsalt hea näide sellest, kuidas läbi praegu toimiva ajakirjanduse müüakse inimestele tõese informatsiooni pähe täielikku jama. Lihtsalt väga naiivne oleks arvata, et selline manipuleerimine toimub ainult sellel, ühel konkreetsel teemal.
*
Viimasel nädalal on meediasse lekkinud ka mitmed videol koolivägivallast. Praegune tehnoloogiat täis aeg on lihtsalt selline, et kõik see, mis varem korraldati kusagil vaikse nurga taga, jõuab nüüd sealt nurga tagant tänu kellegi telefonile ka laiema vaatajaskonna ette. Kui ma tavaliselt ei ole eriline kiip-igasse-masinasse-looma-tuppa-inimesse-tehnoloogia-liikumise propageerija, siis viimane nädal on näidanud, et mõnikord on sellest mikrokiipe täis maailmast ka reaalset kasu.
Mitte, et see aitaks ära hoida selliste vägivallajuhtumite tekkimist - küll aitab see aga avalikkusel näha ja mõista seda, kui palju sellist asja tegelikult ette tuleb. Kiviajal, nii kümmekond aastat tagasi, oleks sellised juhtumid jäänud vaid väiksema tutvusringkonna sisse - praegu kuuldakse ja nähakse asju hoopis kiiremini ja laiemalt.
 |
| Oleme jah Facebookis nüüd! |
Võib-olla aitab selline probleemide avalik teadvustamine leida ka lahendusi, kuidas sellist olukorda kergemaks muuta. Ei - päris ära kaotada selliseid juhtumeid pole võimalik - säärane viha ja agressiivsus on juba inimese enda sees -, kuid vähendada saab Suure Venna (või kituja klassiõe) Salasilm neid ikka.
*
Sellest, et meie armas President jälle Twitteris aega veetis, ei viitsi enam isegi kirjutada. "Päev Eestis" peab omaette plaani, kas peaks lisaks Facebooki lehele nüüd ka Twitterisse konto tegema - ehk saaks siis ka kõrgelt riigiisalt paar asjalikku säutsu Eesti poliitika ja majanduse kohta.
Nüüd aga siis uute säutsude, sõnade ja uudiste ootele!
PS Meie Facebooki lehel on avatud ka foorum paari küsimusega. Lisaks sellele on sinna laekunud juba ka häid ideid inimestelt kes mõelda oskavad. Vähemalt midagi oleme juba saavutanud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar