Tänasel pärastlõunal pean ma tunnistama, et töö, mille ma endale vabatahtlikult kaela võtsin, on ühe inimese jaoks natukene liiga suur tükk. Kui võtta näitena kasvõi arstide streigi kohta avaldatud (kallutatud?) statistika, siis selle uurimiseks ja kommenteerimiseks samal päeval oleks vaja rohkem inimesi. Muidugi võiks paugutada ka huupi vaikses lootuses, et ehk saab matsule pihta, ent see ei ole päris kindlasti käesoleva veebilehe kandvaks ideeks. Kui kirjutada - vahet siis pole, kas tõsiselt või naljaga -, siis ikka tõele vastavaid asju.
Seega - veel terve mõistusega inimesed - kui teil on huvi ja pealehakkamist, siis ootan teie kaastöid või veelgi enam kaasautorlust. Viimase all pean silmas seda, et mõtleksite kaasa enamas kui vaid antud kirjatöö kirjutamises.
*
Aga tänane päev? Uudistekanaleid lahti lüües vaatavad vastu osalt juba tuttavad lood, muutunud on vaid kirjutajad ja vaatenurk teemale.
- Arstide streiki kajastades tuuakse välja, et valitsus kasutab streigi kontrolli alla saamiseks ja selle summutamiseks Mohawk Valley valemit, mille üheks olulisimaks osaks on propaganda. No kuulge?! Meie valitsus ja propaganda - seda ei saa küll olla!
 |
| Ohtlikult relvastatud ja näomaski kandev kõrva-nina-kurguarst vahipostil Mustamäe haigla välisuksel |
Come on, läbirääkijad! Kas te siis ei näe, et arstide relvad ei ole ründavas asendis, vaid pigem kaitsepositsioonis, mis viitab omakorda sellele, et nendega on võimalik ka läbi rääkida? Tuleb vaid enda poolt natuke järeleandmisi teha. Mingite valemite ja arstide (ja sealjuures ka rahva) rumalateks tembeldamisega te küll häid tulemusi ei saavuta. Eriti, kui arvestada seda, et teie oponendid on enamjaolt endised nohikud, kes on aastaid oma elust ninapidi raamatutes olnud. Mis tähendab, et neil on teoreetiliselt üsna suur teadmiste- ja fantaasiapagas, kuidas omi nõudmisi ka rumalatele arusaadavaks teha.
- Mis veel? Ahjaa... Häkkerid. Teine seltskond prillidega tüüpe, kes on liiga palju aega kinnises ruumis hapnikupuuduse all kannatanud. Kuigi nende ideed ja aated on teinekord päris lahedad, jätab nende teostus kõvasti soovida. Mitte, et mul oleks midagi selle vastu, kui keset tööpäeva mu arvutiekraanile poolpaljad naised kargavad või mõne meie ajakirjandusportaali levikraanid ära ummistatakse, ent ma kahtlen, kas sellised teguviisid ka mingeid reaalseid tulemusi annavad.
 |
| Expect us? To do what? And accomplishing... what? |
Samas võib kahte eelmist teemat kõrvutades tuua välja ka ühes netikommentaariumis toodud arvamuse: võib-olla tõesti oli esimese Amonymouse ähvarduse taga hoopis keegi kohalik ja eesmärgiks oli meedia tähelepanu äratõmbamine streigilt? Nii palju on ju selgunud, et esimese ähvarduse tegija ei olnud häkkerite liikumise liige, vaid keegi, kes kasutas ära liikumise tuntud nime. Milleks muidu olnuks vaja neid hilisemaid teateuuendusi ja tähtaegade edasilükkamist. Kuigi ei saa kuidagi väita, et see esimene teade oli valitsuse tellimustöö, siis ega ma suurt ei imestaks, kui see tegelikult nii oli. Demagoogiamaiguline tellitud statistika ja suurel hulgal propagandat ajakirjanduses ei tee millegi sellise uskumist just raskeks.
Et viimasel ööl Eesti veebilehti siiski näpiti, seda ei püütudki täna salata. Ootasid kõik ju huviga uudiseid. Kes seda tegi, on omaette küsimus - kas oli tegemist kohalike amatööridega, kes püüdsid suurema nime varjus oma oskuseid testida või oli see siis tõesti suure häkkerirühmituse luuresalk? Eks seda näeb juba täpsemalt homme - kui homme õhtuks on Eesti pensionid Kreeka omadega samale kõrgusele tõusnud ja Ansip teeb teiste valitsusliikmetega terve nädalavahetuse kestva lillede-ümbrikutega vabandustuuri meie vabariigi kodanike koduuste taha, siis on Anonymous vist oma eesmärgi täitnud.
Aga kui mitte? Siis tuleb vist juba nimeliselt esineda.
*
Üldiselt tundub meie meediat vaadates, et olulistelt asjadelt püütakse vägisi tähelepanu ära tõmmata. Ka see on omal moel propaganda.
Meie (hetkel meid küll ei ole, olen ainult mina) püüame teha vastupidi - tõmmata tähelepanu olulistele asjadele. Üks neist on Päev Eestis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar